Arhiiv märts, 2012

Vutitibud ja kurgitaimed

Laupäev, märts 24th, 2012

008Lammaste poegimine on jäänud veidi rahulikumaks, tallesid tuleb juurde 2-3 päeva järel. Oodata on vaid üks vanem lammas ja eelmise aasta noored uted. Viimased sai hiljuti kinni püütud, et teha kindlaks, kui paljudelt on tallesid oodata. Muretsemiseks ei ole põhjust, kuna üle poolte näivad udara komplemise järgi tiined olevat. Küll tuleb nende tallesid veel mõnda aega oodata. Kuigi lambatallesid tuleb juurde vähe, ei tähenda see, et looma- ja linnupark ei suureneks. Hiljuti koorus esimene ports vutitibusid. Mune oli terve inkubaatoritäis, peaaegu 60 tükki, kuid millegipärast koorus vaid 20 tibu. Paljud lihtsalt surid munasse. Koorunud tibudest on praegu alles 17, kes tunnevad end igati hästi. Kolme tibu elujõud hääbus juba esimesel päeval, ju pidi nii minema. Üldiselt hakkab suurem inkubeerimine pihta siis, kui lindudel on olnud võimalus väljas siblida, kuid vuttidel seda võimalust niikuinii pole – nad lendaksid lihtsalt minema. Kunagi tahaks teha peenest võrgust hästi suure puuri, kuhu vutid suveks päikest nautima panna. Praegu rõõmustan oma pisikeste “koloraado mardikate” üle, kellest pooleteise kuuga kasvavad täiskasvanud linnud.

011Kuna märtsikuu hakkab peagi lõpule jõudma, on kurgitaimed juba mõnda aega tagasi kasvama pandud. Suvel kohati rutiinsena tunduv töö on kevadel väga huvitav. Kuigi ma suvel sooja ei armasta, naudin seda kevadtalvel, kui õues näitab termomeeter nullilähedasi või vaid veidi kõrgemaid temperatuure. Selle lörtsi ja pori eest on mõnus põgeneda kilemajja roheliste taimede keskele. Praeguseks on meil taimed pottidesse pikeeritud ja esimene pärisleht kohe-kohe väljas. Kaugel see suurtesse majjadesse istutaminegi on… Igal kevadel kolib meie must kass Kriimu ära kilemajja. Talle meeldib väga sealne soojus. Kuna ta taimedega käib ümber üsna hellalt, ei kipu neid eriti tallama, laseme tal seal olla. Mine tea, ehk püüab mõne hiiregi kinni.

Sünnituskolmapäev

Neljapäev, märts 15th, 2012

IMGP0377Lammaste poegimine on hakanud pihta suure hooga. Täna tabasin end mõttelt, et neist uttedest, kes olid vana tumedapealise Põmmpeaga koos, on poegimata vaid seitse. Päris mitu neist saavad tallega maha üsna varsti, lähipäevadel, nii et ilmselt tuleb väike paus sisse enne noori uttesid, kellele meisterdas talled valmis peenvillane Mõmmik. Peakski kontrollima, kui paljud neist tiined on, praegu on see juba udara suuruse järgi näha.

Eile oli lammaste poegimises mitmes mõttes rekordpäev. Kõigepealt sellepärast, et talled sündisid neljal utel, kokku kuus talle: 2 poissi ja 4 tüdrukut. Esimene neist poegis hommikul talituse ajal. Vaatasin, et üks lammas hoiab veidi omaette. Sellest ei saanud küll veel välja lugeda, et sünnitus nii lähedal on, sest paljud lambad käituvad niiviisi mitu tundi, mõni isegi mitu päeva. IMGP0386Niisiis hakkasin rahulikult loomi söötma. Umbes tunni aja pärast jõudsin järjega selle kahtlaselt käituva lamba juurde ja minu suureks üllatuses ootas ta seal koos kahe tallega.

Järgmine lammas sünnitas lõuna paiku. Temagi sai sellega kenasti ise hakkama ja nägin talle ühel järjekordsel laudakülastusel. Tallega oli kõik korras. See lammas poegis kolmandat korda ja tal on iga kord olnud üks tall, nii ka tänavu. Seekord rõõmustas ta meid jäärapoisi asemel pisikese utega.

Kolmanda sünnitajaga oli juba veidi keerulisem.

Tänavune rekordtall

Tänavune rekordtall

Esimene tall sündis probleemideta ja hakkasin teist ootama. Selles olin ilma lähemalt uurimata kindel, et teine on kindlasti tulemas. Kuigi ma tavaliselt teen lammaste poegimise ajal ka muid asju ja käin lihtsalt vaatamas, siis nüüd jäin jälgima. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et sellel lambal on olnud korduvalt poegimisega probleeme tallede vale asendi tõttu. Seegi kord läks teise talle tulekuga väga kaua aega ja lõpuks selguski, et mu abi on tarvis – tallel olid jalad valesti. Saime ta kenasti kätte ja peale pisikest turgutamist paistis, et kõik on hästi. Õnneks ei põhjustanud tänavu raske sünnitus utele talle hülgasmist, nagu on juhtunud eelnevatel aastatel. Just nimelt – esimese aastal, kui ta sünnitas abiga ühe jäärapoisi, pidime teda umbes kuu aega kinni hoidma, et ta talle omaks võtaks. Siis tulid mõned aastad ilma probleemideta. Eelmisel aastal, kui tal olid kolmikud, võttis ta omaks vaid ilma abita esmasündinud poisi, teist talle olin sunnitud lutipudelist toitma. Kolmas tall oli kahjuks juba enne väljumist surnud. Sellepärast tänavu tema sünnituse abistamist kartsingi, õnneks ilma põhjuseta.

Pruunid peenvillased

Pruunid peenvillased

Neljas tall tuli ilmale veidi enne keskööd. Utt nägi üsna hädine välja juba eelmise lamba sünnituse ajal – 5-6 tundi varem. Kui talle nägime, mõistsime ka põhjust – tegemist oli tänavuse rekordtallega, kes kaalus 5,3 kg. Ta ei ole küll kõige suurem ilmale tulnud tall, kuid on suurim sündinud utt-tall. Kõigi aastate rekond, 6,2 kg ja veidi väiksem 5,7 kg olid jäärapoisid. Selle suure ute sünnitanud lamba puhul on huvitav see, et tal sündis vaid esimesel aastal üks jäärapoiss, ülejäänud kolmel aastal on ta ilmale toonud kaksikud uted, kes kõik on põhikarja jäetud. Sel aastal siis üks tall, aga samuti tüdruk.

Puhtatõuliste lammaste kari on ka vahepeal täiendust saanud, poegis ka noor pruun peenvillane. Tema sünnitas kaks pruuni poissi. Talled olid veidi väiksemad, kui tema ema kolmikud, aga kosuvad kenasti. Utt teeb tallesid kutsudes väga huvitavat häält, mis meenutab Austraalia teleseriaalis nähtud alpaka häält. On selline eriline. Kui muidu on sündinud vaid veidi rohkem jäär-tallesid, siis Mõmmiku järglastest on tervelt 80% poisid. Kui üldse saab viie talle kohta mingit statistikat teha.

Esimesed puhtatõulised

Kolmapäev, märts 7th, 2012
tumedapealised

tumedapealised

Lõpuks on käes see kauaoodatud, kuid samas veidi hirmutav aeg – lammaste poegimine. Tuleb tunnistada, et kerge aeg see ei ole, töökoormus on tunduvalt suurem kui tavaliselt. Vaatamata sellele on siiski see minu lemmikaeg aastas, sest iga pisikese elu üle on tohutult hea meel. Sel hetkel ei suuda näha neis ei potentsiaalseid lihaloomi ega tulevasi põhikarjauttesid. Samuti kaob ära igasugune majanduslik mõtlemine, kui on ikka tallele pulbrijooki vaja, siis peab ta seda saama. Kui oleks aega, veedaksin tunde pisikeste tallekeste esimesi samme jälgides.

Poegimine tõotas algul pihta hakata tasapisi -  esimesel päeval sündis vaid üks jäärapoiss ja teisel pIMGP0320äeval ei tulnud ühtki. Aga siis läks trall lahti – talledega sai maha kaks või kolm utte päevas. Meie väikese 50-pealise karja kohta on seda päris palju. Meie tumedapealine jäär Põmmpea on juba päris vana, saab kevadel 7-aastaseks, seetõttu muretsesin veidi, et kuidas ta hakkama saab. Sügisel ei näinud ta eriti aktiivne olevat, palju uimasem kui eelmisel aastal. Näib, et ta ajas oma asju vaikselt, sest talled ju sündivad. Noored uted olid koos peenvillase Mõmmikuga, kes oli väga aktiivne, eks veidi hiljem paistab, kui palju tallesid tuleb.

kolmikud

kolmikud

Tänavu sündivad meie enamuses ristanditest koosnevad karjas ka mõned puhtatõulised talled – nii kolm eesti tumedapealist kui kaks rootsi peenvillalammast on tiined ja tallesid ei tule kaua enam oodata. Kui nüüd täpne olla, siis mõnel ei tule enam üldse ootada, sest viimaste päevade jooksul on kaks neist juba poeginud. Puhtatõulistest esimene oli eesti tumedapealiste tõuraamatus kirjas olev utt, kellel on üle 92% suffolki veresus, mistõttu loetakse teda juba suffolki tõu esindajaks. Ta on meie lammastest kõige suurem, vähemalt kõige kõrgem. Kui algul olid tumedapealised veidi arad, siis nüüd on kõik üsna sõbralikud, eriti just see suffolk. Niisiis rikastas ta meie karja kahe tallekesega, poisi ja tüdrukuga. Praegu on nad üsna tumedad, kuid tumedapealistel on üsna tavaline, et vill on peale esimest pügamist peaaegu valge. Vaid pea ja jalad jäävad mustaks. See utt saab talledega kenasti hakkama. Kui mõne väga madalate jalgadega ute talled laskuvad tissi leidmiseks põlvili, siis selle ute puhul on olukord vastupidine – talled peavad pea üsna kuklasse ajama.

peenvillased

peenvillased

Täna sündisid ka meie talu esimesed peenvillased talled. Nagu ma arvasin, sai esimesena talledega maha vanem utt, must Kontratenor. Tallede arvu suhtes üllatusi ei olnud, sarnaselt eelmise kolme aastaga olid seegi kord kolmikud – must tüdruk ning must ja pruun poiss. Tema sünnitus oli tänavu esimene, mille juures ise viibisin, teistel käis kõik nii kähku, et vaatamata tihedale lauda vahet jooksmisele olid kõigil talled juba olemas, kui mina kohale jõudsin. Esimene peenvillatall, pruun poiss, oli siis juba püsti, kui mina sinna jõudsin. Teine, ainus tüdruk, oli just sündinud, kuid tal olid lootekott vist alles katki läinud, nii et pea koos nina ju suuga olid selle sees. Ehk oleks utt jõudnud need õigel ajal ära korjata, kuid ehk ei oleks. Arvan, et jõudsin täpselt õigel ajal. Kuna kõik märgid viitasid, et kolmaski tall on tulemas, otsustasin sinna jääda. Tõin kiirelt fotoka, samuti oli käepärast telefon, kui peaks fotoka aku tühjaks saama. IMGP0316Mul oli kindel plaan teha sünnitusvideo. Peenvillastel pole saba, samuti on sabaalune villavaba, seepärast oleks see tulnud üsna kena, kui nii saab üldse sünnitusvideo kohta öelda. Saatus tahtis aga teisiti, kuna peagi märkasin, et tuleb tehnikavidinad kõrvale panna ja utte aidata. Märkasin, et lootekott pole ikka veel purunenud, see oli juba koos peaga väljas. Lähemal uurimisel selgus, et ettepoole sirutatud ongi vaid pea, jalad olid täiesti valesti. IMGP0310Kõigepealt purustasin lootekoti, mis oli üllatavalt tugev. Seejärel lükkasin talle veidi tagasi ja korrigeerisin asendi. Lõpuks sai tall kenasti välja aidatud. Utt püüdis korraga kõigi eest kenasti ilusti hoolitseda ja sai algul ilusti hakkama. Ainult et esimestena sündinud talled hakaksid juba maailma avastama ja emal oli üsna keeruline neid enda juures hoida. Panin ema kolmikutega eraldi, veendusin, et kõik kolm saavad oma hädavajaliku ternespiima võimalikult kiiresti kätte ja jätsin nad omapäi. Eks tulevik näitab, kuidas nad hakkama saavad. Lähiajal on igatahes päevad täis tööd ja isegi kui tahaks sarnaselt paljudega streikima hakata, siis ei ole see võimalik.

Avarii küülikutega

Neljapäev, märts 1st, 2012
isane

isane

Kohe peale detsembrikuiset küülikunäitust oli selge, et kui tahan viini siniste küülikutega midagi saavutada, siis tuleb karja uut verd sisse tuua. Õnneks selgus umbes samal ajal, et üks küülikukasvataja plaanib minna veebruaris Taani ja Rootsi reisile, et oma karja täiendada. Ühtlasi oli ta nõus teistelegi soovitud küülikuid tooma. Kaalusin päris kaua oma majanduslikke võimalusi. Algul mõtlesin, et võtan vaid isase, kuid kui selgus, et oleks saada ka emaseid, kes pole konkreetse isasega sugulased, otsustasin lõpuks siiski paari osta. Ei tahtnud asja poolikult teha. Kuna reisile läinud küülikukasvataja on oma ala spetsialist, usaldasin teda loomade valikul.

Mõned kuud ootust, ja veebruari eelviimasel nädalal saabusid kauaoodatud küülikud. Isane oli varem pildi järgi välja valitud ja osutus ka kohapeal täiesti sobivaks. Tegemist on pooleteiseaastase poisiga. Emane tuli valida kohapeal, just selline, nagu mulle vaja, pöörates põhitähelepanu sellele, et karv oleks ilus siidjas. Muud tunnused olid ka muidugi tähtsad. Tundub, et ka Taani on jõudnud Saksamaalt pärit viini sinised, kelle aretamisel on kasutatud uus-meremaa punast tõugu. Sel juhul tekib probleem, et värvus võib muutuda pruunikaks, samuti muutub karv karmiks, kaob viini sinistele iseloomulik siidjus. Mulle küülikute vlimisel sai just seda jälgitud, et kirjeldatud probleemi poleks. Muidu ei oleks ju kogu ostul mõtet, kuna minu olemasolevatel viini sinistel just on see karvastiku probleem.

IMGP0239

emane

Kohe peale Eestisse jõudmist küülikutele järgi minna ei saanud. Kõigepealt tahtis kohalik veterinaar nad üle vaadata ning tahtsin sõitu planeerida nii, et saaksin ka muid asju ajada. Samas ootasin kannatamatult uute asukate saabumist. Eile võitsin sõidu ette, oli kogunenud palju asju, mida Tartus ajada. Küülikud said peale ja kõik sujus kenasti kuni samal ajal kui peatasin auto, et vastavalt liiklusmärgile peateel liikunud kaubikule teed anda, sõitis autole tagant sisse üks BMW. Võiks arvata, et roolis oli äsja load saanud rullnokk, aga ei! Hoopis keskealine mees. Löök oli päris tugev, justkui oleks millegagi alaselga tugeva löögi saanud. Esimene mõte oli, et nüüd on küülikud surnud! Ometi olin neid nii kaua oodanud ja ei saa öelda, et nende ostmine väga odav oleks olnud. Žiguli kuudi luugi üles tõstnud, nägin, et loomakestega on kõik korras. Ilmselt päästis hullemast see, et kuigi löök oli tugev, ei olnud kastid, milles küülikud sees olid, kuudi põhja kinnitatud ja löögiga lohisesid nad koos kastiga veidi edasi. See omakorda pehmendas lööki. Praegu veel ei saa lõplikult kindel olla, et küülikud täiesti terveks jäid, sest neil võib olla esmapilgul märkamatuks jäävaid sisemisi traumasid. Igatahes hoian lähipäevadel pöialt ja jälgin neid pidevalt. Küülikutega olen küll väga rahul, veel ilusamad kui pildil. Peale selle on nad väga rahulikud. Loodan, et tulevikus õnnestub neilt palju ilusaid järglasi saada. Ainult et praegu veel teeb see avarii veidi muret. Kuigi esmapilgul paistab, et autol pole muud viga peale purunenud tagatulede ja katki läinud luugi lukk, siis lähemal vaatamisel selgub, et BMW rammis Žiguli kasti nii kõvasti, et lükkas raami kõveraks. Küülikud on ju tunduvalt õrnemad. Tuju ei muuda paremaks seegi, et õnnetuse põhjustanud auto on tunduvalt hullemas olukorras. Tuleb küll tunnistada, et veidi kahjurõõmu see tekitab.