Arhiiv aprill, 2012

Loomad karjamaale

Pühapäev, aprill 29th, 2012

011Karjamaad rohetavad juba kenasti ja nii oli aeg loomad laudast õue ajada. Kuna eelmisel aastal õnnestus lammaste ajamine karjamaale kenasti, siis ei olnud tänavu mõtteski neid mingi traktori või autoga vedama hakata. Nagu eelmiselgi aastal, oli kõige keerulisem lambaid laudast välja saada. Ei tea, kas vastu särav päike pimestas, aga millegipärast ei julgenud nad seda sammu teha. Enamus täiskasvanud uttesid said küll lõpuks aru, mis võimalust neile pakutakse, kuid tallede puhul oli ainuvõimalik variant nad lihtsalt kinni püüda ja uksest välja tõsta. Kuna mõni täiskasvanud utt, peamiselt eelmise aasta talled, punnis ka vastu, olime me juba enne kilomeetripikkusele teekonnale asumist üsna võhmal. Nagu eelmisel aastalgi, jooksis suur osa uttesid ruttu minema ja talled ei jõudnud neile järgi. Algul me eriti ei muretsenud, kuna möödunud aastal jooksid nad veidi maad ja ootasid siis talled järgi. Sel aastal oli aga muretsemiseks põhjust, kuna osadel uttedel olid talled täiesti meelest läinud ja ühel hetkel oli meil nii umbes kümnepealine kisendavate tallekeste punt, kes ei osanud kuhugi minna. Andsime oma parima, et neid ülejäänud karjale järgi juhatada, kuid millegipärast kippusid nad pidavalt lauda poole tagasi. Eriti üks must oinapoiss -  tema üritas korduvalt pundist eralduda ja vales suunas jooksu pista. Kuna siis hakkas lagunema ka ülejäänud punt, ei jäänud muud üle, kui see paharet lihtsalt sülle võtta. Peagi õnnestus enamus eksinud tallekestest emmede juurde aitada, kuid jäi kolm rumalukest, kes igaüks panid erinevas suunas jooksu. Ühel jooksin mina järgi ja sain ta kätte alles lauda juures. Tormasin siis teise kahe juurde tagasi, kust koos abilisega suutsime veel ühe talle kinni püüda. Abikaasa, kes oli suurema osa karjast juba edukalt karjamaale juhatanud, tuli korjas talled auto peale. Viimasega oli küll tükk tegemist, ja jaks oli otsakorral, kui ta lõpuks võõrast õuest puuriida tagant kätte saime. Kahju, et sellest ajamisest ei saanud foto- ega videojäädvustust, aga selleks ei olnud tõesti aega. Selleks peaks ilmselt eraldi inimese võtma.

019Teades kitsede iseloomu, ei riskinud me neid ajama hakata. Nii tuli nad auto kuuti tõsta ja niiviisi karjamaale toimetada. Autoga läksid ka kaks viimatipoeginud utte koos talledega, kes näisid liiga pisikesed järjest nii pikka teed kõndima. Kokku talledega on kitsi kuus ja nad mahtusid kenasti koos kahe lambaga auto peale. Peale kitsede ja lammaste oli karjamaale vaja toimetada ka vasikas. Kuna ta kaalub umbes 150 kg, siis me ei proovinudki teda autosse saada. Nii oli juba algusest peale plaanis Pärli lihtsalt rihma otsa võtta ja temaga rahulikult jalutada. Mul oli see tegevus plaanis mõned päevad hiljem, kuid niipea kui hakkasin mõneks ajaks lauta jäävadi jäärasid ümber paigutama ja terve talve tema kõrval elanud Põmmpea mujale toimetasin, otsustas vasikas oma boksist välja murda. Viisin ta esialgu jäärade juurde ja plaanisin ta mõneks päevaks sinna jätta, aga peagi ilmnes uus probleem – Mõmmik hakkas teda peksma. Kuna kogu selle rahmeldamise peale näis vasikas veidi väsinud, arvasin, et oleks paras aeg temaga jalutama minna. Lootsin, et ta on maha rahunenud ja planeeritud ketitamist polegi vaja. Olin nimelt plaaninud ta tunniks-paariks õue ketti panna, et ta end “tühjaks jookseks” ja siis rahulikult jalutama hakata. Kõik läks oodatust veel paremini. Laudast välja minnes tegi ta küll paar äkilisemat hüpet, aga hakkas enam-vähem kohe ilusti kõndima. Paar korda üritas ta jooksu pista, aga vanemate talus saadud vasikate talutamise kogemus aitas mul tema plaanid eos lõpetada. Isegi tee peal kõndimisega ei olnud probleeme ja mul vedas, et sel hetkel autod ei sõitnud. Ega see liiklus seal teab mis tihe polegi…

025Vasikaga õnnelikult karjamaale jõudnud, hakkasin talle kõigepealt elektrikarjust tutvustama. Selleks läksin temaga üsna aia äärde, nii et ta ulatus ninaga traati puudutama. Piisas kolmest-neljast korrast, et tal kaoks isu traate puutuda. Seejärel lasin ta rihma otsast lahti ja jäin ootama, et Pärli jooksu pistaks ning lammastega tutvust teeks. Seda ei juhtunud ja vasikas püsis tihedalt mul kannul. Eks olin tema jaoks ainus tuttav selles seltskonnas. Jäin siis natukeseks toimuvat jälgima. Pärli hakkas iga korraga minust järjest kaugemale minema ja peagi jõudis lammastele üsna lähedale. Siis selgus tõsiasi, et lambad kardavad vasikat rohkem kui tema neid. Niipea kui vasikas hakkas neile liiga lähedale jõudma, pani kogu kari jooksu. Oli selge, et nad vajavad üksteisega kohanemiseks veidi aega. Kuna karjamaa on piisavalt suur, on neil piisavalt ruumi soovi korral eraldi olla. Öösiti on Pärli laudas, sest seni kuni ta hakkab korralikult karjamaarohtu sööma, vajab ta lisatoitu. Eks tulevik näitab, kuidas ja kui kaua neil sõbraks saamine aega võtab.

Ülekasvanud taimed

Pühapäev, aprill 15th, 2012

016Tänavuaastane kehv kevadilm lükkas peaaegu nädala võrra kurkide istutamist edasi. Lihtsalt ei hakanud riskima sellega, et taimed ettekasvatusmajast suurtesse kasvuhoonetesse vedamisega külmakahjustusi saaks. Kurk on ju äärmiselt külmaõrn taim ja tema tõsiseks kahjustamiseks pole miinuskraade vajagi, piisab isegi mõnest soojakraadist. Niisiis pidasime targemaks mõned päevad oodata, kuigi teadsime, et istutamine saab seetõttu tunduvalt keerulisem olema. Nimelt kasvavad taimed soojas kilemajas meeletu kiirusega, nii et peaaegu nädalane istutamisega viivitamine tähendab paarikümmet lisasentimeetrit.

Taimi oli üsna keeruline üksteise küljest lahti harutada, kuna väädid olid ka juba väga elujõulised. See on normaalne, et taimi puruneb, kuid niipalju mitte, kui tänavu. Seetõttu jätkus taimi üsna napilt. Peale istutamist tuleb taimed nööridega üles siduda ja sellegi töö käigus võib taimi katki minna. Seetõttu loodame, et ühel teisel meie valla kurgikasvatajal jäääb taimi veidi üle, et saaksime oma katkised asendada. Taimed kohe üles siduda on hea seetõttu, et siis on järjest üks väntsustamine, kurgitaimed põevad küll veidike, aga paari päevaga saavad kasvuhoo sisse.

Sel aastal otsustasime lisaks tavapärasele Alex´ile proovida ka teist kurgisorti, mille nimeks on Aztec. Tegemist on samuti varase sordiga ja kurkide välimus peaks üsna samasugune olema. Aztec´it sai istutatud kaks rida, mis teeb veidi vähem kui 500 taime. Kokku on kahe kilemaja peale 14 peaaegu 50 meetrist rida, ehk turbavaalu, mida rikastatakse toitainetega väetise lisamiseg kastmisvette. Eks peagi paistab, kas katsetused uue sordiga tasuvad end ära. Praegu juba saan öelda, et selle sordi taimed näivad väga vastupidavatena. See tähendab, et nad ei ole nii haprad ja neid purunes lahti harutades tunduvalt vähem. Näib, et kurgisaakigi ei tulem enam kaua oodata. Leidsime kilemajast nimelt juba ühe õitseva kurgitaime. Kaks erkkollast õit mõjusid keset rohelust tujutõstvalt.

Lammaste poegimises on kätte jõudnud üsna rahulik aeg. Tean küll, et mitu noort utte on poegimata, kuid ju ei ole õige aeg veel kätte jõudnud. Eks tuleb veel natuke oodata, aega ei tohiks minna oluliselt kauem kui kaks nädalat. Samal ajal jälgime karjamaid, et kas juba hakkavad roheliseks minema. Lambad tahaksid juba väga õue ja mina ootan seda väga.

Küülikupojad

Kolmapäev, aprill 4th, 2012

IMGP0427Vahepeal näis juba, et kevad on lõpuks saabunud. Nüüd on taas talveilm võimust võtnud, takistades kevadiste toimetuste tegemist. Kurgitaimed ootavad suurtesse majadesse istutamist, kuid kõigi eelduste kohaselt lükkub algselt eesolevasse nädalalõppu planeeritud tegevus veidi edasi, oodates soojemat ilma. Kilemajad saaks soojaks kütta, kuid probleemiks on taimede ühest majast teise vedamine. Paratamatult paneb see kahetsema, et omal ajal ehitades ei ole projekti majadevahelisi tunneleid planeeritud.

Kui lammaste poegimine on suhteliselt rahulikuks jäänud, siis pisikesi sündib talu loomadel ikka. Viimasel ajal olen rikkamaks saanud nii mõnegi küülikupesakonna võrra, ja päris mitu on veel tiineid. Kahjuks on mõned pesakonnad hukkunud, mingil põhjusel näib tänavu probleem trönderitega olevat. Ei saagi aru, milles asi, aga nad lihtsalt ei ole pesa teinud, ometi on tegemist korduvalt tugevaid pesakondi üles kasvatanud emadega. IMGP0435Küülikupojad on sündides täiesti karvutud ja sellepärast on korralik pesa eriti oluline, muidu nad lihtsalt külmuvad ära, kui õigel ajal inimkäsi appi ei jõua. Kahjuks enamasti ei jõua, sest küülikud kipuvad öösiti poegima. Varem probleemideta poeginud ja imetanud emade puhul ei oska probleeme karta, seetõttu tavaliselt neid ei valva.

Et paljud küülikumammad on üsna stressitundlikud, mõned võivad ohtu tunnetades isegi pojad hävitada, püüan neid võimalikult vähe häirida. Tavaliselt veendun vaid kiirelt, et pojad oleksid elus ja söönud ning põhjalikumad uurimised võtan ette palju hiljem. Enamasti juba siis, kui karvad peal ja silmad avanenud. IMGP0437Seetõttu kirjutan siin ka küülikupesakondadest üsna suure hilinemisega. Niisiis sai mõned päevad tagasi võetud ette uus-meremaa punase ja reksi pesakondade uurimine ja pildistamine. Esimesel on kaheksa, teisel seitse poega. Mõlema puhul on tegemist esimeste pesakondadega ja minu suureks rõõmuks on seni pisikeste kasvamine kulgenud kadudeta. Rekside pesakonna suhtes olin küll veidi segaduses. Nimelt suutsin pildistamise päeval lugeda neid puuri tagasi pannes vaid kuus. Ei mäletagi, kas neid välja võttes lugesin, aga ilmselt mitte. Ühel varasemal korral sain seitse poega. Niisiis oli üks justkui õhku haihtunud, temast ei olnud mingit märki. Leppisin lõpuks tõdemusega, et mul on tõsiseid probleeme kümne piires loendamisega. Järgmisel hommikul oli üllatus tõsiselt suur, sest puuri all kükitas üks pisike küülikupoeg. Ometi olin eelmisel õhtul teda kõikjalt otsinud. Pisikesega oli kõik korras ja ema ei teinud tema ööpikkusest eemalolekust probleemi. Ju oli küülikupoeg kas puurist või siis sellest pangest, kuhu nad pildistamiseks panin, märkamatult välja hüpanud. Kui uus-meremaa punaste puhul pole värvuse määramisega probleemi, kõik on punased, siis erinevat värvi rekside paaritamisest tulnud poegade puhul on see minu jaoks veel väga keeruline. Kahe värvus on ilmselt blue ehk sinine, aga teistega on keerulisem. Ehk opal ja fawn? Tuleb targemate käest abi paluda.