Arhiiv mai, 2012

Ülearenenud kitsetall

Teisipäev, mai 29th, 2012

IMGP0621Kitsed on mind korduvalt millegi üle imestama pannud. Enamasti on need seigad seotud suurepärase võimega kõikvõimalikke pahategusid korda saata või nende kummalise toidueelistusega. Nüüd olen jälle pehmelt öeldes hämmastunud, kuid põhjuseks on looduse vingerpuss, kui seda sobib niiviisi nimetada. Kõigil elusolenditel kulub enam-vähem kindel aeg täiskasvanuks saamiseks ja teatud funktsioonid hakkavad tööle sobivas vanuses. Olen kuulnud, et kitsed võivad piima andma hakata ka ilma tiinuse ja poegimiseta. Ma ei ole seda võimalust kunagi väga tõsiselt võtnud, lihtsalt teadsin, et nii võib juhtuda. Kuidas saab nii juhtuda, see ei ole ju normaalne? Mõtlesin, et ju siis on noore kitse udarat hakatud katsuma, olgu siis eesmärgiks kasvõi loomakese treenimine tulevaseks lüpsikitse eluks.

Märkasin mõne päeva eest, et meie talu kõige nooremal kitsekesel, veebruari keskel sündinud tallel, oleks justkui udar kasvama hakanud. Algul pidasin seda päris tõsiselt silmapetteks. Samas jäi midagi ikka kripeldama ja nii otsustasin loomi mõnda aega jälgida. Tulemuseks oli arusaamine, et seal tõesti on midagi ja lähemaks uurimiseks tuli loom kinni püüda. Suur oli üllatus, kui avastasin tallekese tagajalgade vahelt üsna arvestatavas suuruses udara. IMGP0630Konsistentsilt oli see üsna pehme. Sellises vanuses võib tiinuse üsna kindlalt välistada, pealegi peaks ta olema sünnist saati tiine, et tulevaste tallede pärast oleks selline udar kasvanud. Lasin kitsekese lahti midagi ette võtmata ja otsustasin lihtsalt jälgida. Kogenumad kitsekasvatajad olid soovitanud silm peal hoida ja kui udar liiga kõvaks muutub, siis lüpsta. Arvasid, et ju on sellisest ülearenenud tallekesest tulevikus saamas hea piimakits. Jälgisin teda. Ei tea, kas kirjeldatud juhtumusega on seotud asjaolu, et näib, justkui ema oleks talle ise ära võõrutanud. Mina ei ole teda juba väga kaua tissi otsas tabanud, pealegi oleks lüpsmisel aru saada, kui sealt imetud oleks. Ühel päeval nägin ema tallega lausa kaklemas, panid pead kokku nagu täiskasvanud.

Udar kasvas iga päevaga järjest suuremaks ja nii tuli teda uuesti uurida. Suur oli minu imestus, kui leidsin eest üsna kõva udara. Oli aru saada, et kui ma nüüd lüpsma ei hakka, tuleb peagi põletikuga võitlema hakata. Pigistasin tema paarisentimeetrist tissi ja üsna vähese vaevaga tuli sealt välimuse poolest täiesti normaalset piima. Ma ei mõõtnud, kui palju seda oli, kuna hetkel ei olnud ühtki nõud käepärast ja lüpsin maha, aga võis ehk nii pool klaasikest tulla. Nüüd ei ole ilmselt tagasiteed, tulebki teda lüpsma hakata. Tahan seda võimalikult harva teha, et mitte stimuleerida lüpsmisega piimakoguse suurenemist. On ju ilmselge, et 3,5 KUUNE talleke on lüpsikitse eluks liiga noor!!!

Vasikast sai mullikas

Reede, mai 25th, 2012

054Meie talu kõige suurem loom kasvab jätkuvalt järjest suuremaks. Jutt käib loomulikult vasikast, või kui täpne olla, siis mullikast. Öeldaks ju üle kuue kuu vanuste kohta mullikas. Kui Pärli jaanuaris tõin, jäi ta kasvult nii jääradele, sikupoisile kui mõnedele suurematele lammastele alla, siis praegu ületab ta neid tublisti. Spetsiaalse mõõdulindi järgi kaalub ta juba 174 kg. Jõu poolest jään ma talle ammu juba alla, aga õnneks pole olulist jõudu vaja kasutadagi. Ma ei tea, kas see 174 kg on eesti punase karja puhul palju, vähe või parasjagu, aga mina hetkel küll ei nurise. Enne karjamaale laskmist oli ta päris ümmargune, kuna liikus vähe ja andsin talle üsna isu järgi startersööta. Nüüd ta on oma pontsakust veidi kaotanud, kuid samas kaal suureneb. Eks luud-lihased ikka kasvavad. Ega mullika puhul polegi oluline, et ta väga ümar oleks, pigem on vaja sööta võimalikult palju koresööta, et mao maht suureneks. See on vajalik, et lehmaks saanuna suudaks loom süüa võimalikult palju sööta, mis loob eeldused suuremaks piimatoodanguks. Mina ei looda Pärlist niikuinii tipptoodanguga lehma, olen rahul, kui oma perele piimatoodeteks piisav. Vasikale muidugi ka.

056Pärli puhul on huvitavaks faktiks see, et punase karja esindajana on ta ometi täiesti loomulikult nudi. Kuna ostsin vasika tuttava käest ja on kindel, et nudistatud ta ei ole, siis hakkasin vasika esivanemaid uurima. Tuli välja, et Pärli sugupuus on väga palju kasutatud eesti punase parandajatõuge. Kõige suurem on šviitsi veresus, kelle puhul on tegemist lühisarvelise, kuid siiski sarvi omava tõuga. Šviitsi tõug on Pärlile ilmselt andnud ka piimatõu vasika kohta suhteliselt ilusa lihastiku. Edasisel uurimisel sain aimu, kust see nudipäisus tuleb. Nimelt on Pärli isal 11% norra punase karja veresus. Selle tõu kohta on kirjutatud, et järglased võivad olla nudid. Ma ei ole küll geneetik, aga tõenäoliselt annab see norra punane koos lühisarvelise šviitsiga teatud juhtudel nudipäisuse. Viimastel nädalatel olen küll märganud, et Pärlil on tekkinud sarvekohtadele sellised kõvemad väga madalad sarvestunud alad, aga olen üsna kindel, et väljapaistvaid sarvi sealt ei tule.

Lehma tulevase piimatoodangu ootuses olen rohkem hakanud piimatoodete valmistamisega tegelema. Praegu küll kitsepiimast, sest seda on piisavalt käes. Põhitoodeteks on jogurt ja kohupiim, mis maitsevad suurepäraselt. Proovisin ka hapupiimast võid teha, ühest foorumist loetud kirjelduse järgi, kuid see oli üsna lootusetu ettevõtmine. Lihtsalt ei tulnud võid. Kitsepiima on sellepärast üsna keeruline töödelda, just koorida, et rasvaosakesed ei eraldu nii lihtsalt nagu lehmapiima puhul. Ega ma veel alla ei anna, püüan kunagi uuesti. Lähiajal tahaks kindlasti kitsejuustu tegemist ära proovida, selleks on vaja laap ja juuretis hankida. Tänapäeva internetiajastul ei ole see keeruline, kõike saab osta. Lihtsalt ei ole sellega piisavalt tegelenud. Seni on minu kitsepiimajuustu tegemine piirdunud kuumutatud piimasse sidrunimahla lisamisega ja siis eraldunud massi töötlemisega. Saab ka päris hea, kuid see lihtsalt ei rahulda enam.

Probleemid küülikutega

Neljapäev, mai 17th, 2012

IMGP0613Päris mitu postitust tagasi kirjutasin, kuidas sattusin koos Taanist toodud küülikutega Tartus avariisse. Kui selgus, et küülikud jäid ellu, olin küll kirjeldamatult rõõmus, kuid miski kripeldas siiski. Kartsin, et ehk on loomakeste tervis siiski kuidagi kahjustada saanud. Peagi sai selgeks, et vähemalt sigimisvõimega on mõlemal kõik korras. Nagu varem planeeritud, sai uustulnukaid omavahel paaritatud, et siis hiljem, kui nende omavahelised järglased olemas, segada Taani verd Saksa ja Läti verega. Just nimelt neist kahest riigist on pärit minu ülejäänud viini sinised. Niisiis, emase kõhtu palpeerides selgus peagi, et ta on tiineks jäänud. Ootusärevus oli suur. Kuna küülikute tiinus kestab umbes ühe kuu, jõudis kauaoodatud päev kätte. Kahjuks asendus algne rõõm murega, kuna küülik oli väga närviline ja ei osanud poegi pessa kokku koguda. Samuti näis imetamisega probleeme olevat. Piima küll tuli, kuid värske emme ei tulnud ilmselt selle peale, et poegi tuleb ka toita. Tagantjärgi mõtlesin, et ehk poleks pidanud üldse pesa ega küülikupoegi puutuma, ehk häiris pidev tülitamine ema. Nii hukkusid paari päeva jooksul kõik seitse poega. Loomulikult ei andnud ma alla ja küülikut sai peagi uuesti paaritatud. Varsti selgus, et ta on uuesti tiine. Tõotasin endale sel korral võimalikult palju eemale hoida ja lasta emasel ise toimetada. Sel korral paistis pesa ehitamine paremini sujuvat, see oli võtnud ilusa ümara kuju. Ühel päeval küülikuid söötma minnes märkasin, et pessa on tekkinud ka karvad, mida emaküülikud endalt pesa vooderdamiseks kitkuvad. Kuigi liikumist ei märganud, arvasin algul, et ehk on pojad juba olemas. Peagi selgus, et nii see siiski ei ole ja olin esimest korda elus küüliku sünnituse tunnistajaks. Uskumatu, kui kiirelt need 9 paljast tegelast ema seest välja vupsasid! Küülik ei paistnud üldse mingit vaeva nägevat, tagakeha võbeles korraks vaevumärgatavalt ja juba oligi järgmine poeg käes. Kuigi mul oli meeletu soov sündmust video või piltidena jäädvustada, loobusin sellest mõttest. Tol hetkel näis küülikule rahu võimaldamine huvitava kogemuse jäädvustamisest olulisem ja olen seni kindel, et tegin õigesti. Kuigi olin varem tõotanud poegi mitte puutuda, aitasin ühe silmnähtavalt eksinu siiski pessa, et ta surnuks ei külmuks. Kuna küülikupojad on sündides täiesti paljad, jahtuvad nad väga ruttu maha ka plusstemperatuuridel. Sellepärast veedavadki nad esimesed paar elunädalat soojas karvadega vooderatud pesas külg külje kõrval vendade-õdedega. Selle pesakonna kohta julgen praegu, kui pesakond on juba nädalavanune, öelda, et teine katse õnnestus. Loodan, et edaspidi läheb ka kõik hästi.

IMGP0615Norra küülikutõugu trönderit kiitsin varem alati kui suurepäraseid emasid. Tänavu olen sunnitud oma sõnu sööma, kuna just nendega on sel aastal enim probleeme. Üks trönderiemme hävitab järjest juba kolm pesakonda, kuigi varasematel aastatel on pojad kadudeta võõrutusealisteks kasvatanud. Ainus, mis on teisiti, kui eelmisel aastal, on uus puur. Möödunud aastal elasid nad õues puidust puurides, tänavu võrkpuurides. Ehk ei meeldi talle oma naabrid. Niisiis, ta oli sel aastal juba kaks pesakonda hävitanud või lihtsalt hoolitsuseta jätnud ja sellepärast olin väga mures, kui ta nädala eest sai maha tervelt üheksa pojaga. Varasematel aastatel on tema pesakonna suurus jäänud 5-6 poja piiresse. Samuti pani muretsema asjaolu, et kuigi ta pesa ehitas, paiknesid pojad ikka mitmes erinevas grupis. Algul näis ema poegi toitvat, kuid peagi sai selgeks, et mitte eriti korralikult. Niipea, kui lähenesin talle, hakkas sihitult mööda puuri ringi hüppama ja tallas ka poegade peal. Mõnikord lausa kraapis pesa esikäppadega. Loomulikult läksin teda häirima nii vähe kui võimalik, kuid süüa-juua pidin ju panema. Igatahes oli paari päevaga järel vaid kolm pisikest. Näis, et asi on üsna lootusetu ja ootasin kannatamatult ühe viini sinise poegimist, et järelejäänud trönderid tema juurde panna. See viini sinine sünnitaski sel samal päeval, kui trönderipoegi oli jäänud järele veel kolm ja suures hirmus nad ema juurest ära korjasin, kolm ilusat suurt poega. Muidugi oleks neid võinud rohkem olla, aga nüüd oli seal ka kolme kasulapse jaoks ruumi. Küülik võttis kasulapsed õnneks kenasti omaks, kuigi tema enda pojad olid vaatamata neljapäevasele vanusevahele uutest vendadest-õdedest tunduvalt suuremad. Ei jää üle muud, kui oodata pisikeste kosumist.

Kevade rõõmud

Teisipäev, mai 8th, 2012

IMGP0576Olen seda vist juba korduvalt maininud, aga minu arvates on talupidamises kõige toredam uue elu algus, olgu see siis loomadele ja lindudele järglaste sündimine/koorumine või taimede tärkamine. Kevad on mõlemas suhtes väga rikas aeg. Meie talus hakkab tibude inkubeerimine ka rohkem hoogu võtma, nii mõnigi partii on inkubaatoris soojenemas, samuti annavad munadest tibude saamisele oma panuse linnud ise. Mõnikord tuleb ette, et linnud tüdinevad pesal istumisest ära ja siis oleks munadega vaja kiiresti midagi ette võtta. Sel juhul võib eriliselt rõõmustada inkubaatori olemasolu üle, eriti veel, kui selles juhtub vaba ruumi olema. Üks hanemamma istus seni kenasti 11 munal. Aja jooksul jäi neist järgi 8, kuna korjasin mädamunad ära. Minu arvestuse järgi oli tal juba üle kolme nädala täis, kui lind hakkas pesalt tihemini ja pikemalt ära olema. Hanede puhul on teadupärast vaja tibu arenguks paar päeva üle nelja nädala. Niisiis eile, kui hanemamma järjekordsel puhkehetkel mune kontrollimas käisin, avastasin enda meelehärmiks, et munad on juba üsna jahedad. Tuli ruttu välja mõelda, mida nüüd ette võtta. Siis küpseski mõte anda linnule kauaigatsetud tibud ja päästa ta veel umbes nädala kestma pidanud kükitamisest. Nimelt koorus paar päeva tagasi pisike partii hanepoegi, täpsemalt 9 sulepalli, koos nendega kaks ruaani pardi tibu. Võtsin siis kogu tibudekamba ja mõttega nad munade vastu vahetada seadsin sammud hanemamma juurde. Hani ei saanud algul aru, mida ma seal toimetan ja kippus mind nokaga näpistama. Sain kiirelt vahetuse ära tehtud ja kuna oli päevane aeg, sättisin uue pere ümber võrgu, mille omakorda katIMGP0522sin tekiga, et luua mõneks ajaks pimedust. Mõne tunni pärast kontrollima minnes olid hane ja pardipojad end kenasti oma uue emme tiiva alla sättinud ja esialgu olen tehtud vahetusega rahul. Natuke hiljem toimus küll üks veidi ehmatav intsident, nimelt oli üks parditibu kuidagi võrgu vahelt välja pääsenud, ja vähe sellest, ka kinni pandud lauda ukse vahelt õue jooksnud. Mina märkasin seda hetkel, kui kass Kriimu istud tara peal ja oli sellise näoga, et sellest väikesest armsast sulepallist saaks kena lõunasöögi. Kassi kurvastuseks sain tibu ruttu kätte ja viisin ta tagasi sinna, kus ta olema peaks.

Kuigi kevad on rohkem uue elu sündimise aeg, algab tänu kaasaegsele tehnoloogiale meie talus sel aastaajal ka saagiaeg. Jutt käib muidugi kurkidest. Ilm on küll veidi kehvavõitu, see tähendab et päikesevaene ja seetõttu pole saak veel nii suur kui võiks, aga kaks portsu kurke on juba turgu saadetud. Loomulikult oleme ise saanud nii kurkisalati kui värsked hapukurgid ära proovida ja küll need maitsevad praegu hästi! Korjamise ajal avastame tihti näppude vahelt järjekordse pooliku kurgi, kuigi ei plaaninud enam võtta, sest kõht on juba nii täis.