Lapsepõlve radadel
Neljapäev, juuni 28th, 2012
Onnike puu varjus
Hiljuti sai näpistatud paari päeva jagu tööaega ja üle pika aja Võrumaale vanematele külla sõidetud. Kuna ilm polnud suurem asi, siis ei olnud kulutatud ajast mitte grammivõrdki kahju. Seal oli tõesti tore olla! Vaatasin üle oma vanad lemmikkohad, kaasa arvatud teismelisena toomingapõõsaste varju ehitatud onni. Täitsa ise ehitasin, mulle meeldis see töö juba tollal, isa aitas vaid katust panna. Ja toomingate varju sai onn tehtud sellepärast, et see oli hea varjuline koht ja jumaldan nende lõhna, eriti kevadel õitsemise ajal. Ei teagi, kas selle üle rõõmustada või mitte, aga see oli täpselt nii, nagu aastaid tagasi minust maha jäi. Kunagi seina äärde lautud tomatikastid olid täpselt samamoodi, mitte midagi polnud puudutatud. Aeg on muidugi oma töö teinud ja põrandalauad mädanevad, samas olukorras on seinalaudade alumised otsad. Meenub, kuidas keskkooli ajal armastasin üksindust nii väga, et kolisin majast ära onni juba üsna vara kevadel, kui temperatuur oli kütteta onnis hommikul ärgates alla 0 kraadi. Suusakostüümiga paksude tekkide all ei olnud väga vigagi, mõnus värske tunne oli. Eredaima mälestusena tuleb meelde, kuidas ühel vihmasel ööl ärkasin üles selle peale, et voodi on märg. Unisena läks natuke aega, kuni taipasin, et asi oli tilkuvas katuses. Tol öösel läksin tuppa magama, kuid peale väikest katuseremonti kolisin tagasi onni.

Aberdiinide kari
Praegu peab vanematekodus talu minu vend. Ühes ammuses blogipostituses on juttu olnud, et seal kasvatatakse nii piima- kui lihaveiseid. Loomad vaatasin ka kenasti üle, kuid sel külaskäigul tutvusin rohkem nende suvise tegevusega. Nimelt kasvatavad nad kartuleid ja just tol päeval oli käsil esimese turgu saadetava portsu koristus. Vajalik tehnika on õnneks olemas, kartul võetakse üles kombainiga, samuti on sorteerimiseks spetsiaalne masin. Viimasele on juurde nuputatud pesemissüsteem, kartulite juhtimiseks kombainilt sorteeri paigaldati kahe masina vahele lai kiletükk. Postituse lõppu lisan kaks videot sellest tööst.
Saak ei olnud seekord eriti hea, kas oli kartuleid all vähe või olid need lihtsalt veel liiga väikesed ja kombain päris pisikesi üles ei võta. Pigem võib arvata viimast versiooni, sest need mugulad, mis lõpuks kotti jõudsid, ei olnud just väga suured. Minu lapsepõlvekodu asub kohas, kus maa on kartulikasvatuseks üsna hea. Kahjuks nägid väga paljud Eesti põllumehed peale 2010. aastal olnud kõrget kartulihinda selles kultuuris suurt potentsiaali ja eelmisel aastal kukkus hind lõpuks väga madalale. Tänavu ei ole algus eriti paljutõotav, aga kui paljudel juhtub nii nagu meil endil, et kartulid mädanevad enne tärkamist põllul ära, siis võib hind tublisti tõusta. Mina isiklikult loodan võimalikult kõrget hinda. On ju loomulik tahta, et omavennal hästi läheb.