Onnike puu varjus

Hiljuti sai näpistatud paari päeva jagu tööaega ja üle pika aja Võrumaale vanematele külla sõidetud. Kuna ilm polnud suurem asi, siis ei olnud kulutatud ajast mitte grammivõrdki kahju. Seal oli tõesti tore olla! Vaatasin üle oma vanad lemmikkohad, kaasa arvatud teismelisena toomingapõõsaste varju ehitatud onni. Täitsa ise ehitasin, mulle meeldis see töö juba tollal, isa aitas vaid katust panna. Ja toomingate varju sai onn  tehtud sellepärast, et see oli hea varjuline koht ja jumaldan nende lõhna, eriti kevadel õitsemise ajal. Ei  teagi, kas selle üle rõõmustada või mitte, aga see oli täpselt nii, nagu aastaid tagasi minust maha jäi. Kunagi seina äärde lautud tomatikastid olid täpselt samamoodi, mitte midagi polnud puudutatud. Aeg on muidugi oma töö teinud ja põrandalauad mädanevad, samas olukorras on seinalaudade alumised otsad. Meenub, kuidas keskkooli ajal armastasin üksindust nii väga, et kolisin majast ära onni juba üsna vara kevadel, kui temperatuur oli kütteta onnis hommikul ärgates alla 0 kraadi. Suusakostüümiga paksude tekkide all ei olnud väga vigagi, mõnus värske tunne oli. Eredaima mälestusena tuleb meelde, kuidas ühel vihmasel ööl ärkasin üles selle peale, et voodi on märg. Unisena läks natuke aega, kuni taipasin, et asi oli tilkuvas katuses. Tol öösel läksin tuppa magama, kuid peale väikest katuseremonti kolisin tagasi onni.

Aberdiinide kari

Praegu peab vanematekodus talu minu vend. Ühes ammuses blogipostituses on juttu olnud, et seal kasvatatakse nii piima- kui lihaveiseid. Loomad vaatasin ka kenasti üle, kuid sel külaskäigul tutvusin rohkem nende suvise tegevusega. Nimelt kasvatavad nad kartuleid ja just tol päeval oli käsil esimese turgu saadetava portsu koristus. Vajalik tehnika on õnneks olemas, kartul võetakse üles kombainiga, samuti on sorteerimiseks spetsiaalne masin. Viimasele on juurde nuputatud pesemissüsteem, kartulite juhtimiseks kombainilt sorteeri paigaldati kahe masina vahele lai kiletükk. Postituse lõppu lisan kaks videot sellest tööst.

Saak ei olnud seekord eriti hea, kas oli kartuleid all vähe või olid need lihtsalt veel liiga väikesed ja kombain päris pisikesi üles ei võta. Pigem võib arvata viimast versiooni, sest need mugulad, mis lõpuks kotti jõudsid, ei olnud just väga suured. Minu lapsepõlvekodu asub kohas, kus maa on kartulikasvatuseks üsna hea. Kahjuks nägid väga paljud Eesti põllumehed peale 2010. aastal olnud kõrget kartulihinda selles kultuuris suurt potentsiaali ja eelmisel aastal kukkus hind lõpuks väga madalale. Tänavu ei ole algus eriti paljutõotav, aga kui paljudel juhtub nii nagu meil endil, et kartulid mädanevad enne tärkamist põllul ära, siis võib hind tublisti tõusta. Mina isiklikult loodan võimalikult kõrget hinda. On ju loomulik tahta, et omavennal hästi läheb.

Maha murtud kukk

Viimasel ajal on palju räägitud rebaste arvukuse suurenemisest ja kärntõvest, hiljuti avanes meile võimalus mõlemaga kokku puutuda. Kuigi öeldakse, et iga kogemus rikastab, oleksime sellest juhtumusest küll meeleldi loobunud.

Olin just laudas vajalikke toimetusi tegemas kui taipasin äkki, et ei ole muidu vabalt koridori peal jalutavat kukke märganud. Tavaliselt oli ta kohe platsis, kui söögipangega ringi kõndima hakkasin. Hetkel ei olnud mul sellele linnule rakendust, nii et oli plaanis pildid teha ja müügiks pakkuda ning kui huvilisi ei leidu, siis potti. Tegemist oli peaaegu aastavanuse väga suure poisiga, nii et oleks saanud maitsva toidu üsna suurele seltskonnale. Nüüd oli siis kukk kadunud. Hakkasin mõtlema, et ehk on kuidagi välja pääsenud ja ümber lauda kanade aia juurde läinud. Kanade juures on teine nende kasvule paremini sobiv kukk ja sellepärast pidasingi seda poissi praegu eraldi. Enne õue minekut otsustasin siiski laudaboksid üle vaadata, et ehk ta siiski kolab kuskil ja lihtsalt ei tunne toidu vastu huvi. Teisest ruumist, kuhu sisse astusin, vaatas mulle vastu kaks ehmunud silma, mis olid ruugekarvalise pea küljes. Enne ukse kinnilöömist jõudsin veel märgata, et kutsumata külalise ees lebab liikumatult sulehunnik, milles tundsin ära kadunud kuke.

Kärnas kukevaras

Teadsin, et sealt ruumist rebane välja ei pääse, sest välisuks oli ka kinni. Helistasin meeleheitlikult abikaasale ja rääkisin juhtunust. Ma ei hakka täpselt kirjeldama, mis külalisest sai, kuid igaüks võib kasutada oma kujutlusvõimet. Mida teha kiskjaga, kes tuleb minu loomade kallale?! Sellisega, kes võib tõenäoliselt kanda mitmeid haigusi. Ja ta kandiski, sest ainus, kus oli normaalne karvkate säilinud, oligi seesama pea, mida jõudsin enne ukse kinnilöömist näha. Nii et ta oleks üsna peagi oma loomuliku lõpuni jõudnud. Vedas, et seal lauda juures koera ei ole, kärntõbi on üsna tüütu haigus, mis vajab kalleid ravimeid. Vedas, et rebane oli ilmselt liiga nõrk, et aia alla auku kaevata, sest just eelmisel ööl olin unustanud kanade ruumi välisukse kinni panna. Aiavärav oli küll kinni, kuid võrk ei ole maa sisse kaevatud ja selle alt läbi pugemine ei oleks väga raske olnud. Sel juhul oleksid kahjud olnud tunduvalt suuremad. Minu viga oli, et ei olnud küüniuksi korralikult sulgenud, sest just sealt pidi ta sisse tulema. Kuna on soe suvine aeg, hoidsin neid lahti, et oleks rohkem värsket õhku. On näha, et rebaste arvukus ja kärntõbi on muutunud väga suureks probleemiks, sest ega mina pole ainus, kes nende ette võetud röövretkede tagajärjel on kannatanud, kaotanud nii väärtuslikke koduloomi  ja -linde kui saanud “kingituseks” sissetungijaga kiskuma läinud koerale kärntõve. Marutaud on paha haigus ja ei poolda haigusi loomade arvukuse regulaatorina, kuid on selge, et midagi tuleb ette võtta. Kui inimene astus vahele haiguse kõrvaldajana, siis peaks ta vahele astuma ka loomade arvukuse reguleerijana. Looduse kuningas nagu ta on… Võtaks kasvõi ise püssi kätte, aga see eeldab kõikvõimalikke koolitusi ja eksameid, milleks hetkel on võimatu aega leida.