Arhiiv juuli, 2012

Jäärapoiste võõrutamine

Neljapäev, juuli 12th, 2012

015Jälle on blogipidamisse veidi pikem paus sisse jäänud, aga lihtsalt ei ole aega olnud. Või on olnud inspiratsioonipuudus, mine tea. Tegelikult peaks praegu olema kibekiire heinaaeg, aga ei ole. Ei saa olla, sest ilm on tõsiselt niru. Meil on küll pisike põllulapike maha niidetud, kuid vihm hävitab eos mõtte seda kunagi koristada, ammugi siis sellest normaalset loomasööta saada. Mis muud, kui tuleb loota, et ilmaennustus osutub valeks ja saab siiski heinateoga korralikult pihta hakata. Ilmselt tuleb edaspidi hakata silo tegema. Endal meil selleks vastavalt tehnikat ei ole, nii et peab teenust sisse ostma. Probleemiks on asjaolu, et kogus, mida oleks lammastele-kitsedele talveperioodiks vaja, on nii väike, et paljud teenusepakkujad ei hakka sellepärast üldse kohale tulema. Lammaste puhul ei oleks hoidlasse või auna silo tegemine kuigi tark mõte, kuna tallamisel sattub mulda sisse, kust omakorda võivad lambad saada väga ohtliku haiguse listerioosi.
Kevadel jätsime mõned jäärapoisid kastreerimata, lootuses et kellelgi tekkib huvi oma uttedele seltsiks jäär osta. Meie lambakari koosneb enamuses ristanditest, kuid on olemas mõned puhtatõulised tumedapealised ja rootsi peenvillased uted. Eelmisel aastal kasutusel olnud tumedapealine Põmmpea ja peenvillane Mõmmik on ka puhtatõulised ja nii oli võimalik saada lisaks suurele hulgale ristandtalledele ka üksikud tõupuhtad talled. Kahjuks juhtus nii, et peenvillastel sündis vaid üks emane ja neli isast talle, ning tumedapealistel kaks tüdrukut ja kolm poissi. Meie tahtsime pigem uttesid, aga kahjuks ei sõltu meist sel juhul eriti midagi, loodus teeb oma töö. 006Niisiis, jätsime need seitse tõupuhast jäärapoissi kastreerimata. See tähendab, et tuleb nad mingil ajal emadest ära võõrutada, et nad ei hakkaks utekarjas vallatusi tegema ja ei peaks talviste üllatustalledega maadlema hakkama. Jäärapoisid on päris kenasti kasvanud, ei saa neist ühegi kehakonditsiooni üle nuriseda. Tumedapealised on kõik enam-vähem samas kaalus, peenvillastest on vanema lamba talled natuke suuremad kui esmapoeginu omad, kuid viimased pole ka kõhnad, vaid lihtsalt natuke pisemad.
Poisid said kinni püütud ja vanade jäärade juurde aeda pandud. Utekarjast lahutab neid üsna kõrge võrkaed, nii et välja murda on sealt küllaltki keeruline. Tegelikult oleks olnud hea pojad emadest veidi kaugemale toimetada, kuid hetkel oli see ainus võimalus. Naljaga pooleks võib öelda, et nüüd on aeg isadel oam poegi kasvatama hakata. Nii oli esimesel ja teisel päeval kisa päris korralik, kuid hakkas siis tasapisi vaibuma. Võõrutatud tallede emade udaraid tuli ka jälgida, kuna mõnel utel ei jäänud enda juurde ühtki talle. Õnneks piimapaisu ei tekkinud ja polnud vajadust niigi õnnetuid uttesid lauta kuiva heina peale panna.
Otsustasime, et ühe tumedapealise poisi jätame oma karja Põmmpeale “asendusmeheks”. Sugupuu poolest sobiks ta vanematele lammastele hästi. Ülejäänud poisid on uute kodude ja pruutide otsinguil. Uutest pruutidest rääkides, siis tänavu otsustasin sikku vahetada. Kuna Miku on mu suur lemmik, ikkagi kuus aastat temaga koos veedetud, siis teda päris ära anda või müüa ei tahtnud. Õnneks leidusid kaks kitse Viljandimaal, kelle juures saab mu sikuke suve ja pool sügist veeta. Paari päeva pärast jõuab sealtsamast kohale üks täiesti valge, kuid ka nudipäine poiss, nii et minu kitsedel on ka peigmees varsti olemas. Mis muud, kui tuleb jääda järgmist kevadet ja arvukaid ilusaid tallesid ootama.