Arhiiv august, 2012

Uuele karjamaale

Kolmapäev, august 29th, 2012
Lambakari karjamaal

Lambakari karjamaal

Sügis hakkab vargsi kohale jõudma, mis tähendab nii aiasaaduste koristamist kui rohukasvu vähenemist. See vähene, mis meil tänavu aiamaalt saada õnnetub, peab veel mõnda aega ootama, kuni tegeleme teise sügisese probleemiga. Lammastel hakkas eelmisel karjamaal rohtu väheks jääma, nii tuli nad mujale üle kolida. Õnneks on meil just üks sealsamas asuv 7,5 hektarine maatükk, kust suvel teeme heina ära ja sügisel kasutame karjamaana. Nii juba teist aastat järjest. Sel aastal oleme üldse olnud targemad ning erinevalt eelmistest aastatest on meil suvel jätkunud aega ka muuks peale tarade ehitamise ja nende ühest kohast teise tõstmise. Panime elektrikarjuse ümber 8-hektarise kultuurkarjamaa, millest jätkus tervele karjale senimaani. Ei teinud enam 1-2 hektariseid tükke, millest lambad kippusid väga kergesti välja murdma. Niisiis oli uut “söödaplatsi” vaja alles nüüd ja kulus vaid üks päev, et see lammastele võimaldada. Mullikas Pärli on ka nendega koos karjamaal.

Uus karjamaa

Uus karjamaa

Esimestel päevadel ka kitsed, kuni ostsime isolaatoreid juurde ja tegime kitsedele eraldi aia. Kuna lambad ja Pärli on ööpäevaringselt väljas, oleks olnud raske seal kitsi lüpsmiseks kinni püüda. Nii on nemad öösiti mõned aastad tagasi ehitatud suvemajakeses ning kui läheb jahedamaks, paigutan nad kuni karjatamishooaja lõpuni pisikesse lauta, kus on küll talvel paksu lumega liiga tülikas talitada, mistõttu on hoone sel ajal peaaegu tühi.

Jäärad said endale uue karjamaa uttedest veidi varem. Asi oli selles, et nad olid seni naabrite üsna suures puuviljaaias ja noored poisid ei austanud elektrikarjust piisavalt. Nii hävitasid nad isukalt nii lille- kui käägiviljapeenraid. Suuremate kahjude vältimiseks tulinad mujale toimetada. Algul olime arvamusel, et poisse suudab kinni pidada vaid korralik võrkaed, kuid mõningase mõttetöö tulemusel jõudsime järeldusele, et elektrikarjus on ilmselt paremgi, kui seal on rohkem traate: tavapärase 2-3 asemel näiteks viis. Mõeldud-tehtud: umbes hektarina maa-ala sai jäärade jaoks ära piiratud. Algul oli kartus küll, et ehk murravad ikka välja, aga muretsemiseks ei olnud põhjust. Ilmselt on elekter piisavalt ebameeldiv ja kohtingud uttedega ei ole seda väärt.

Vanapoisid

Uted ei pääse küll päris nende aia äärde, aga kui nad lähemale sattusid, vaatasid just vanemad poisid, Põmmpea ja Mõmmik, tüdrukuid väga kurva ja igatseva pilguga. Oli küll üks kord, kus kirg sai hirmust elektri üle võitu ja Põmmpea tormas läbi traatide, justkui poleks neid olemas. See oli hetkel, kui hakkasime utekarja uuele karjamaale ajama. Terve kamp tüdrukuid jooksid neist väga lähedalt määda, muidugi olid poistel närvid läbi ja nende jaoks tundus kõige õigem samuti jooksu pista, traatidest ja elektrist hoolimata. Õnneks saime kiiresti ta kaelarihmast kinni, ilma üllatustallesid kartmata, ja toimetasime ta sinna, kus on ta koht kuni paaritushooajani – teiste poiste juurde. Rohkem ta välja tulla ei proovinud, kuid senimaani on tema ja Mõmmiku lemmik magamis- ja muidu passimiskohaks aianurk, mis jääb uttede karjamaale kõige lähemale.

Kitsed

Teisipäev, august 21st, 2012


Meie kitsekari on suvega päris palju suurenenud, kuid ühtki juurde ostnud ma ei ole. Ükski kits pole ka poeginud. Lihtsalt oli nii, et küülikuid ja erinevaid kodulinde sai juba liiga palju. Eks nad sigivadki suurtest tegelastest tunduvalt kiiremini. Kuna väga suurt vajadust liha järele ei olnud, otsustasin suure osa müüki panna. Ei tea, kas turg on täis ja nõudlus seetõttu väiksem, aga müük ei tahtnud kuidagi sujuda. Siis otsustasin välja pakkuda vahetuse võimaluse. Kitse- ja lambatallede vastu, kuna suvel söövad nad karjamaal ja söödakulud on minimaalsed. Mõte tekkis sellest, et kevadel pöördus minu poole üks lähedal elav väiketalunik, kes soovis endale parte ja hanesid saada, pakkudes vahetuskaubaks kevadisi kitsetallesid. Olin nimelt eelmisel aastal tundnud huvi sarviliste kitsede vastu ja nüüd olid tal sellised talled olemas. Asi lõppes nii, et vahetasin hane koos poegadega ja mõned pardid kahe kitsetalle vastu, kellest praegu on alles üks.

paju- ja pihlakavihadNiisiis, kuna müügiplaanidel ei olnud soovitud tulemust, mõtlesin vahetuse peale. Ma ei jäänud ootama, kuni huvilised ise ühendust võtavad, vaid otsisin internetist ise kuulutusi, kus müüdi lamba- või kitsetallesid. Väga suuri lootusi ma ei hellitanud, sest olid needki kuulutajad ilmselt huvitatud ikka müügist ja loomade eest raha, mitte teiste loomade saamisest. Üsna ruttu tuli vastus Tartumaa talunikult, kes soovis saada nii küülikuid, kalkuneid kui kanu ja tibusid. Temal oli pakkuda jäärapoisse ja kitsetallesid. Vahetasime mõned e-mailid, kuni käisin ühel päeval teel Tartusse sealt läbi. Kitsetalled olid armsad ja hästi hooldatud, jäärapoisid isegi suuremad, kui lootsin. Mis mind kõige rohkem hämmastas, oli asjaolu, et seal peetakse veel rohkem erinevaid looma- ja linnuliike, kui meie talus ja seda palju suuremas mahus. Meil on küll lambaid rohkem. Igatahes olin nähtuga rahul ja võtsime mõlemad paar päeva mõtlemisaega. Seejärel vahetasime veel mõned e-mailid ning leppisime kokku, et portsu küülikute, lindude ja haudemunade eest saan kaks jäärapoissi ja kolm kitsetalle. Ühel õhtupoolikul panin vanale heale Žigulile hääled sisse ja tegin vahetuse ära. Peab mainima, et kitsetalled on väga sõbralikud, tulevad kenasti leiba või muud maitsvat käest sööma. On näha, et nendega on tegeldud. Jäärapoisid on küll veidi aremad, aga nendega ei tegele ma ise ka nii palju. Igatahes praegu olen rahul. Eks tulevik näitab, mis neist saab ja kui suur kitsekari talveks jääb.
Vahetamisest rääkides veedab tänavuse suve meie sikupoiss Miku Viljandimaal. Tema asendusmeheks tuli samast talust valge Prints, kes on samuti rahulik ja sõbralik tegelane. Viimasel ajal olen märganud tema spetsiifilise lõhna tugevnemist, mis annab märku kitsede peatsest innaajast. Ootan juba huviga tulevat kevadet, et näha, milliseid järglasi asendusmees on teinud.
vaarikavihadMeie kitsekarjas on ka üks vahva kitseke, kes ei ole küll päris meie oma ja läheb kohe koju tagasi, kui sealne pererahvas reisilt tagasi tuleb. Nimelt pakkusin oma abi lähedalasuvale kitsepidajale. Ta kurtis, et ei tahaks kitse ära müüa, aga pole muud võimalust, kuna on juba ammu plaaninud koos mehega pikale mootorrattareisile minna. Tean omast käest, et loomadele söögi-joogi etteandjat on täiesti võimalik leida, kuid lüpsjat väga raske. Kuna pigevalt mitukümmend kilomeetrit sõita oleks kulukas, sai lepitud kokku, et kits tuuakse reisi ajaks meie tallu. Mul oli küll algul hirm, et ta ei sulandu kampa, kuid praegu näib, et ta saab kenasti hakkama. On selline vahva valge üsna ümmargune tegelane. Algul oli tal probleeme elektrikarjuse tunnistamisega ja lipsas tihti traatide vahelt läbi. Väga suurt kahju ta ei teinud, kuid mõned porgandipealsed ja õunapuuoksad pistis küll nahka. Siis sai natuke liiga kõrgeks kasvanud rohi karjuse alt ära trimmerdatud, mistõttu muutus vool palju tugevamaks. Peale seda pole kitseke enam aedikust väljas käinud.
Kitsedele mõeldes olen teinud erinevatest puuokstest vihtu. Mul oli plaanis seda juba ammu teha, juuli alguses, kui männinoorendiku harvendati, mille käigus lõigati välja ka pajud jms. Tookord oli kiire ja ei olnud aega, niisiis tuli nüüd pajud kirvega maha raiuda. Nimelt on üks asi, mida ma ei oska – mootorsaage käivitada. Ma saan küll lõikamisega hakkama, aga sae käivitamine on nii raske, et lihtsam on kirves või käsisaag võtta ja enamasti ma seda teengi. Niisiis said mõned vihad alles hiljuti valmis tehtud. On küll hilja, aga öeldakse ju, et parem hilja kui mitte kunagi. Ega ma neid toiteväärtuse pärast ei teinudki, kitsedele lihtsalt meeldib väga kõikvõimalikke oksi järada. Annan neile talviseks laudaperioodiks tegevust. Praeguseni on mul vihad tehtud peale pajude ka pihlakatest ja vaarikatest, aga kui lehed veel rohelisena püsivad, teeks juurde. Kui vaid ilma peaks…

Suve lõpu rõõmud

Esmaspäev, august 13th, 2012

002Eelmisest postitusest on juba nii palju aega möödas, et selle aja jooksul on üht-teist juhtunud. Mingil hetkel muutub elu rutiinseks ja on raske märgata pidevalt toimuvaid huvitavaid sündmusi. Ometi juhtub ju tihti midagi, Olgu see siis hea või halb. Suvel on põhiliseks tööks heinategu. Kui on ilus kuiv suvi ja vajalik tehnika olemas, ei ole vaja väga palju oma pead vaevata, lihtsalt asuda tööle ja põhiline talvesööt saab lühikese ajaga valmis. Meil on küll tehnika olemas, kuid nii kehva suve pole ammu olnud. Isiklikest eelistustest rääkides, siis mina eelistan pigem jahedat ilma, samuti pole vihma vastu ka midagi. Aga ma olen valinud töö, kus teatud perioodil on soe ja kuiv ilm ülioluline. Loomadele talvesööda varumine on loomulikult tähtsam kui oma eelistused ilma suhtes. Niisiis, läbi häda oleme heina teha saanud. Hetkel on viimased põllud veel maha niidetud. Hilja küll, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Meie talu linnupark täienes hiljuti viie pardipoja võrra. Olin algul küll pardilt, keda võiks nimetada “mingiks ruaani ristandiks”, munad ära korjanud ja inkubaatorisse pannud.  Mingil hetkel otsustasin lasta loodusel omasoodu kulgeda. See ema haudus ka eelmisel aastal ja oli arvata, et ta tahab seda tänavugi teha. Nii et olnud see üllatuseks, et õue peal hakkas peamiselt liikuma isapart üksi. Ega temagi kaugele läinud, liikus ka lauda ümbruses, kus just tema enda lapsukesi välja hauti. Ühel hommikul oligi viis pisikest pruuni-kollasekirjut sulepallikest laudas ema-isa juures. Väga tore üllatus. Mind ei üllatanud küll see, et tibud tulevad, aga ma ei teadnud täpset kuupäeva.

Minu arvates on üldse kõige vahvam tibusid kasvatada nii, et emalind haub nad välja ja hoolitseb pärast nende eest. Loomulikult on inimese kohustus varustada koduloomi sööda ja joogiga, kuid nn kasvatustöö teevad linnud ise ära. Olen hakanud järjest rohkem hindama talupidamises loomulikkust, nii et loomad-linnud tunnevad end võimalikult vähe piiratuna. Seetõttu on mul hea meel, et peale pisikeste pardipoegade on kasvamas ka kanatibude perekond. Emaks on suur möödunudaastane kotšini kana. Tema perekonna kujunemisel aitasin küll ise veidi kaasa. Kuna ma ei olnud pidevalt jälginud, et tema pessa juurde ei munetaks, venis koorumine väga pikale. Esimesel päeval oli kana välja tulnud nelja tibuga. Kuna samal ajal koorus inkubaatoris väike ports leghorni tibusid, panin needki kanale alla. Kanal endal olid all kotšini ja isbari tõugu munad. Niisiis panin ta puuri alla koos kaheksa tibuga. Pesa ei jäänud siiski tühjaks, munade peal võttis koha sisse järgmine kotšini kana, kes oli seal juba vahelduva eduga kükitamas käinud. Järgmisel päeval ootas mind vanas pesakohas veel kaks tibu. Kuna kahe kana paigutamine turvaliselt koos tibudega oleks keerulisem olnud, pealegi ei näinud mõtet paari tibu teisele kanale jätta, viisin needki esimese kana juurde. Järgnevatel päevadel ootas mind igal hommikul pesa juures jälle üks uus tibu. Viisin need järjekindlalt puuri alla kana juurde, kes võttis lapsukesed kenasti omaks. Niiviisi sai ta lõpuks endale 13 tibu, kusjuures esimesena ja viimasena koorunud tibude vanusevahe on umbes nädal. Teisena haudele jäänud kana ei jäänud ka päris ilma tibudeta, mitme päeva järel koorus veel üks pisike, keda pidasin liiga palju teistest nooremaks, et esimese kana alla paigutada. Ei hakanud kana ühe tibuga kuhugi puuri alla panema, saavad kenasti täiskasvanute seas hakkama.