Arhiiv september, 2012

Peedid-porgandid salve

Reede, september 28th, 2012
Punapeedid

Punapeedid

Kuna oktoober läheneb, on aeg lõpuks juurikad mullast välja tõmmata. Niikuinii nad enam ei kasva ja mine tea, millal see talv koos lumega tulla suvatseb. Oli ju mitte väga ammu aasta, kus oktoobri alguses korralik lumevaip maha sadas. Niisiis ühel enam-vähem talutava ilmaga päeval hakkasin tööga pihta. Kõige rohkem oli porgandeid, nii maapinna kui saagi järgi. Eks neid kulubki rohkem, kui teise, vähemalt meie perel. Nagu eelnevas postituses mainitud, võis porganditelt tänavu üsna head saaki oodata ja väga palju pettuma ei pidanud. Varane sort oli paremini kasvanud ja väikseid oli hulgas vähem. Aga hilisemal polnud ka väga viga. Väikesed kuhugi raisku ei lähe, küülikud ja teised loomad pistavad need meeleldi nahka.

Porgandid

Porgandid

Suure üllatuse valmistasid punapeedid. Hea üllatuse. Lehekodarikud olid neil imepisikesed ja ega ma väga ei süvenenud sellesse, mis seal allpool peidus võiks olla. Ja olid päris ilusad peedid. Küll mitte hiigelsuured, aga täiesti normaalsed. Möödunud aastal ma punapeete ei kasvatanud, kuna pole varasemalt olnud nende eriline austaja. Ja eks suuremalt jaolt otsustab siiski pereema oma maitseeelistuste järgi, mida perele süüa teha. Sellist toitu, mida ise ei sööks, väga tihti ei tehta. Meie peres küll mitte. Ega selliseid ka ei tehta, mida ainult mina söön, nii isekas ka pole. Aga ma ei tea, mis mul eelmisel talvel pähe lõi, aga hakkasin internetist otsima uusi retsepte punapeedist tehtud toitude kohta, et seda kasulikku köögivilja tarbida. Traditsioonilised borš, rosolje jms ei ole mulle kunagi maitsenud. Varem sõin punapeeti ainult kas niisama keedetult ilma millegita või küüslauguga valmistatud salatina. Nende kahe toidu pärast ei näinud mõtet seda köögivilja ise kasvatada. Möödunud talvel hakkasin aga katsetama. Väga heaks osutus üks püreesupp, samuti praetud peedid ja veel palju asju, niisiis tuli tänavu see köögivili ka ise maha panna. Ja nüüd rõõmustan korraliku saagi üle. Kahjuks ei saa sedasama suhkrupeedi kohta öelda, kuid midagi sain sealtki, nii et siirup keetmata ei jää. Söödapeedid on küll veel mullas, kuid need tõmban üles paaritusperioodi alguses ja söödan koos lehtedega

Suhkrupeedid

Suhkrupeedid

lammastele. Talveks jätta ei ole sealt midagi, juurikad on tõesti kribalad.

Traditsiooniliste köögiviljade kõrval armastan kasvatada ka veidi huvitavamaid. Mustjuur on mu ammune lemmik, mis sobib eriti hästi linnu- ja küülikuliha kõrvale. Natuke magusapoolne ehk, väga huvitava maitsega. Pastinaagi avastasin mõne aasta eest ja see sobib väga hästi lambaliha juurde, olgu siis kas praekõrvaseks koos porgandiga või hautiste sisse koos teiste köögiviljadega.

Aed-piimjuur

Aed-piimjuur

Tänavu kasvatasin nende kõrval ka aed-piimjuurt, mida pole seni veel proovida jõudnud. Taime välimus on natuke mustjuure sarnane, kuid maitset ei oska hetkel veel kommenteerida. Nende saak oli ka üsna normaalne ja peagi proovin need ära.

Ühes postituses sai kirjutatud heast sibulasaagist. Nüüd on need kuivatatud ja hakkasin palmikuid tegema.

Ehtne Peipsi sibul

Ehtne Peipsi sibul

Esimesed sibulapalmikud sai tehtud juba lapsepõlves koos vanaemaga, aga tema tegi neid kuidagi teistmoodi, sibulad olid justkui kahes reas, mitte neljas nagu enamusel praegu müüdavatel palmikutel. Mina tegin seda viimast varianti ja tuleb tunnistada, et sain päris hästi hakkama. Tulemust saab näha kõrvalasuvalt pildilt. Mina jäin rahule. Need võiksid olla küll ühtlasemad, aga mul ei olnud nii palju sibulaid, et saaksin ühesuurustest palmikud teha. Ja sibulate suuruse erinevusest ongi nähtavasti tingitud palmiku veidi ebaühtlane välimus. Aga võib-olla ka minu vähestest kogemustest, mille pärast ei tasu muretseda. Harjutamine teeb ju meistriks ja vaatamata väga odavale sibula hinnale kavatsen neid edaspidigi ise kasvatada.

Sügisesed tibud

Neljapäev, september 20th, 2012

035Kanad on meil terve kevade ja suve tõugude kaupa aedikutes, kuid sügisel, kui peenardest enam kahju ei ole ning tibude saamine ka eesmärgiks pole, laseme enamusel neist vabalt ringi käia. Loomulikult on sel juhul ohuks röövloomad nagu rebased, sest linnud kipuvad kohati väga pikki jalutuskäike ette võtma. Kogu territooriumil aeda ümber ei ole ja nii on neil võimalus minna nii kaugele kui soovivad. Teiseks probleemiks on see, et paljud kanad kipuvad aedikutest pääsedes otsima endile uued pesakohad, mida inimsilm ei suuda kuidagi üles leida. Nii jääb munatoodang vaatamata korralikule söödale üsna kasinaks. Pesade peitmisega kaasneb võimalus, et ühel hetkel “kaob” kana ära ja ilmub kolme nädala pärast tibudega välja. Selline asi juhtus eelmisel sügisel lausa mitu korda. Tänavu oli ka üks järhöne kadunud, kuid ilmus peagi ilma tibudeta välja. Ta häälitses küll hauduvale kanale omaselt, kuid seni pole ühtki tibu märganud. Ei tea, kas hävitas keegi pesa või hukkusid koorunud tibud. Igatahes pesa pole senini leidnud.

039Sügisesed tibud saime siiski. Kotšini kanad on tegelikult veel agaramad haudujad, kui järhöned. Mul on mainitud tõugu kanu neli ja sel aastal pole vaid üks haudele läinud. Esimesest, ühest mustast kirjutasin ka ühes suvises postituses. Ta kasvatas nii enda all kui inkubaatoris koorunud tibud kenasti üles ja ei läinud kaua aega, kuni püüdis taas haudele jääda. Kummaline on see, et täiesti tühjale pesale. Õnneks läks tal see kihk kiiresti määda, ju oli lihtsalt midagi sassis. Teine must kotšin kasvatab seni oma ainust tibu ja küllap hakkab varsti uuesti munele. Kolmas, valge, otsustas, et temal on vastu sügist tibusid vaja. Munes kenasti oma putkasse koos neljanda, kirju kotšiniga ja ühel hetkel jäigi pesale. Öeldakse, et viimased tibud peaksid olema koorunud enne sügisest pööripäeva ja nii ma ei hakanud kana takistama. Paari päeva eest koorusidki arvatavasti selle aasta viimased tibud. Mune oli all 14, kuid kaks neist viljastamata. Munast jõudis välja tulla 10 tibu, aga üks oli järgmiseks päevaks surnud. Ju oli liiga nõrk. Kaks tibu ei olnud jõudnudki muna seest välja tulla. Olid nad siis liiga nõrgad või hakkasid kooruma liiga hilja ning kana ei viitsinud enam pesal kükitada, seda enam ei tea. Oli ju kanal vaja 9 elusa ja terve lapsukese eest hoolitseda. Panin kana koos pisikestega puuri alla ja kuigi mul ei onud tänavu enam plaanis seda teha, ostsin koti tibutoitu. Eks näis, mis neist saab. Praegu näivad nad igati tragid ja elujõulised olevat.

Kehv köögiviljasaak

Pühapäev, september 9th, 2012

IMGP0924Tänavune suvi ei ole maainimesi hellitanud. Meidki mitte. Mõni aeg tagasi kurtsin, kui keeruline oli tänavu heina teha. Nüüd kurdan kehav köögiviljasaagi üle. Eks oma osa oli aiamaa asukohas -  üsna niiske koha peal. Juba kevadel oli näha, et väga palju kartuleid mädanes ära juba enne tärkamist, nii et selles suhtes väga suuri lootusi ei hellitanud. Siiski pole neli kotti just selline saak, mida oleksime oodanud, umbes sama palju sai maha pandud. Paar aastat olen saanud väga hea saagi kartulitelt, mis on pärit supermarketist, olid pestud ja pakendatud. Tänavu on nendega niimoodi, et kahe pika vao peal, mis sai kevadel õhinaga maha pandud, oli kasvamas vaid kümmekond põõsast. Kaevasin täna need vaod üles ja võin nüüd öelda, et suutsin sordi päästa. Kuid midagi rõõmustavat seal ei olnud, olen tagasi veel kaugemal kui alguses. Tookord oli mul viis kilo, nüüd vaid natuke üle kolme. Muidu suuruse üle nuriseda ei saa, oleks neid kasvama hakanud põõsaid ainult rohkem olnud… Minu arust väga head kartulid, nii maitse kui kuju ja säilivuse poolest. Ainult et väga keeruline oleks neile jälle Norrasse järele minna, kui nad mingil põhjusel ära kaoks.

002Enamus köögivilju ootavad veel oma koristusaega, kuid on näha, et väga suurt saaki sealt ei tule. Peedid, nii puna- suhkru- kui söödapeedid on üsna pisikesed kribalad ja vaevalt nad järelejäänud sügise jooksul oluliselt kasvavad. Sellistest “hiiglastest”, nagu eelmisel aastal, ei ole mõtet unistadagi. Porgandid on kasvanud rahuldavalt. Midagi suurepärast sealt ei tule, kuid võib vist rahule jääda. Eks koristusajal paistab. Juurköögivilju üritan võimalikult kaua maa sees hoida, et midagigi saada. See ei kehti küll sibulate kohta, mis said ühel päikesepaistelisel päeval üles võetud. Ja nendega olen tõesti rahul. Mõned üksikud olid küll õitsema läinud ja nii mõnelgi võis lehekodariku alguses märgata mädaniku algust, kuid suuruse üle nuriseda ei saa. Eks oma osa on sellel, et sibulavaole vedasin juurde veel lisasõnnikut. Vao keskele sai tehtud renn, kuhu raputasin kõdusõnniku ja segasin ilusti mullaga. Sinna sisse istutasin hoolikalt valitud seemnesibula. Tahtsin just seda õiget Peipsi sibulat, mida on aastakümneid siinkandis kasvatatud. Neil on oma väga tugev maitse, mis muudab lihatoidud suurepäraseks. Tänapäeval liigub ringi palju võltskaupa, ka köögiviljade hulgas ja mul ei olnud mingit tahtmist hakata soovitu asemel näiteks Läti petukaupa kasvatama. Nii ma siis valisin laatadel ja turgudel, kuni lõpuks sai soetatud kaks kilo pealtnäha korralikku seemnesibulat. Praegu olen täiesti kindel, et valisin õigesti ja petta ei saanud.

Peale aiamaal kasvava on tänavu pettumust valmistanud ka kilemajad, kus oleks sügis alanud juba vähemalt kuu aja eest. Taimed muutuvad pruuniks ja saak on peaaegu olematu. Enamasti on viimane korjamine olnud oktoobri alguse, kuid tänavu on küll kahtlane, et taimed niikaua vastu peavad. Kahjuks ei saa meie teha muud, kui olukorraga leppida, ilma muuta ei saa,  ja jääb üle vaid loota, et järgmine suvi tuleb parem.