Arhiiv oktoober, 2012

Ootamatu talv

Kolmapäev, oktoober 31st, 2012
Teel lauta

Teel lauta

Talv tuli jälle ootamatult, nagu alati. Lootsin, et saan lambad jätta karjamaale niikauaks, kuni paaritushooaeg möödas, kuid pidime siiski natuke ümberkorraldusi tegema. Ühel karjamaal on sobiv varjualune seni, kuni puudel lehed, nii tuli seal kõndivad lambad mujale toimetada. Kuna see grupp on suurim, tahtsin just nemad õue jätta ja sellepärast kolis lauta vanemate lammaste grupp: need, kes on Põmmpea ja tema poja juures. See noorte lammaste grupp kolis siis sinna, kus vanemad uted olid. Meie laudas olevad boksid mahutavad maksimaalselt 12-13 lammast, nii pidin grupi kaheks jagama. Ühes boksis on nüüd Põmmpea koos 10 utega, teises tema poeg 12 utega. Tõin ka need eelmisel aastal ostetud tumedapealised Põmmpea juurde.

Nagu viimasel ajal kombeks, ei vea me enam lambaid ühest kohast teise, nagu varem, vaid ajame. Niiviisi kulutame palju vähem aega ja arvan, et loomadele on see ka palju meeldivam. Pole ju kuigi pikk tee, otse üle põllu alla kilomeetri. Koos nende lammaste grupiga olid karjamaal ka kitsed, kes külma ilma lähenedes ilmutasid järjest rohkem vastumeelsust õuesoleku vastu. Nii mõtlesin, et peaks nemadki lauta toimetama. A005lgul olin üsna kahtlevalt meelestatud plaani suhtes kitsed koos lammastega lauda juurde ajada. Kitsed on nimelt loomad, kes kipuvad pidevalt laiali jooksma ja sellepärast kartsin, et nad ajavad lambakarjagi sassi ning seoses sellega meie närvid krussi. Vaatamata kartustele ostustasin lõpuks, et kui kitsed tahavad lammastega kaasa tulla, las nad siis tulevad. Kui poole tee peal järsku suunda muudavad ja meie ei suuda neid takistada, siis olgu nii, sügis on ju käes ja väga palju kahju teha ei saa. Natukese aja010 pärast selgus, et kitsed on üsna mõistlikud. Niipea kui nad mingit puud või põõsast märkasid, jooksid selle suunas ja hakkasid oksi järama, kuid see oli ka kõik. Saime nad kenasti õigele teele juhatatud ning lambakarja nad paha peale ei meelitanud. Eriti hea meel on selle üle, et koos kitsekarjaga on nüüd jälle meie Miku, kes saabus hiljuti tagasi oma suviselt reisilt Viljandimaale.

013Ülejäänud lambad on endiselt õues. Kui tahavad varju alla minna, siis on neil see võimalus, kuid olen märganud, et enamasti magavad nad lageda taeva all. Süüa nad õuest ei saa, kuigi ampsavad selle õhukese lume alt paistvaid rohuliblesid. Sellepärast pean neid ise toitma. Praegu saavad nad isu järgi heina ja natuke jõusööta. Lammastega koos naudib värsket õhku peagi aastaseks saav mullikas Pärli. Miski teda vist häirib, kuna kisendab rohkem, kui lambad. Siiski juhtub seda peamiselt siis, kui kedagi näeb. On ka see võimalus, et olen ta liigselt ära hellitanud, ikkagi ainus veis. Selline armas pika ja paksu karvaga minu jaoks natuke lihaveist meenutav tegelane.

Tallesid tegema ;)

Pühapäev, oktoober 21st, 2012

IMGP1004Tänavu on harukordselt soe sügis. Nii uskumatu kui see ka pole, aga meil ei ole veel öökülmagi olnud. Enamasti on vähemalt korraks olnud maa valge augusti lõpus või hiljemalt septembri alguses. Salamisi unistan, et ei tulekski talve ja saaks lambaid kuni kevadeni karjatada. Oli ju suvel heinavarumisega raskusi… Õnneks on talupidajaid, kellel läks heinategu veidi paremini ja meil on kokkulepe ühe kalli inimesega, kes hädast välja aitab.

012Hoolimata söödavarumisprobleemidest on tulevaks talveks jäävate lammaste arv suurim kogu talupidamisaastate jooksul. Lihtsalt on väga palju ilusaid utekesi, keda lihaks teha ei raatsiks, pealegi on isegi praegu veel meie planeeritavast lõplikust karjasuurusest paarkümmend lammast puudu. Nüüd oli aeg see ilus kari kolmeks jagada, kuna tahame  kevadel tallesid saada. Ja iga põhikoolis bioloogiatunnis käinud inimene teab, et selleks peavad emased isastega kokku saama. Meil on tänavu neli jäära: lisaks eelmise aasta omadele Mõmmikule ja Põmmpeale ka üks Põmmpea tall ning üks täiesti uus – suvel küülikute vastu vahetatud tumedapealine jäärapoiss. Mõmmiku juurde panime loomulikult meie kolm peenvillast, peale nende valisin sinna gruppi meie kõige madalamate jalgadega uted, pluss üks üleannetu, kes kogemata ukse vahelt valesse gruppi lipsas. Kuna Põmmpea on juba üsna vana, siis sai ta seltsiliseks omaenda poja, kelle e002maks üks eelmisel aastal ostetud tumedapealistest. Sinna gruppi paigutusid kõik ülejäänud vanemad lambad. Kolmas grupp on noorte uttede grupp. See tähendab peamiselt Põmmpea järgasi, ehk siis tänavuse ja eelmise aasta tallesid. Nende peigmeheks sai see uus jäärapoiss. Käin ikka vahetevahel piilumas, millega seal tegeldakse. Esialgu paistab kõik olevat nii nagu peab.

Tundub, et kitsedel on talletegu juba tehtud. Ma vähemalt loodan seda. Igatahes täna läks suvel Miku asendusmeheks olnud suur valge Prints oma koju tagasi. Lähiajal tuuakse 018meile Miku tagasi, igatsen juba ta järele, ikkagi eelnevad kuus aastat pidevalt meie talus olnud. Koju jõudes leiab ta eest paar uut noort tüdrukut, kuid üks tema naistest on kadunud. Täna lahkus taevastele karjamaadele vana Minni. Ma ei tea, kui vana ta oli, kuna sain ta alles aasta eest. Välimuse järgi võib öelda, et kindlasti üle kümne aasta. Tema oli kogu lamba- ja kitsekarja hulgast ainus, kes kevadel, kui tollal veel vasikaeas olev Pärli karja hulka lasti, teda ei kartnud ja talle isegi vastu astus. Puhka rahus, said selle aastaga mulle väga armsaks!

Kurkide lõpp ja küüslaukude algus

Pühapäev, oktoober 7th, 2012

035Juba augustis näis, et kurkidega pikka pidu pole. Ometi venitasime oktoobri alguseni välja ja viimase korjamise tegime mõned päevad tagasi. Samal ajal tõmbasime taimed üles ja lõikasime tuginööride küljest lahti. Viimase paari kuu jooksul ei ole saak olnud küll suurem asi, väga väike osa sellest, mis oleks normaane. Ja normaalne tähendab sellist saaki, mida oleme saanud nende aastate jooksul, mil mina olen kurgikasvatusega tegelenud, ehk siis kuus aastat. Võib ju vastu vaielda, aga suvi oli tõepoolest erakordselt niru. Päike näitas end üliharva ja vihmagi sadas palju. Selline ilm on kurgikasvatuseks äärmiselt ebasoodne, kurk tahab nimelt korralikuks s036aagikandmiseks nii soojust kui päikesepaistet. Aga mis siin ikka viriseda, tuleb taimed kilemajadest välja vedada, uus turvas sisse, ja siis jääme kevadet ootama, et uuesti otsast pihta hakata. Ehk järgmisel aastal läheb paremini.

Kuigi sügis on enamjaolt saagikoristuse ja üldse lõpetamiste aeg, siis üht-teist tuleb ka alustada. Mina otsustasin tänavu esmakordselt taliküüslauku maha panna. Selleks tuli kõigepealt hankida piisavalt küüslaugumugulaid ja järgmine töö oli peenra kae017vamine. Hiljuti ostsin endale raamatu Peipsi ääres elavatest vanausulistest ja nende kokakunstist ning osaliselt sealt inspiratsiooni saanuna otsustasin ka kõrged peenrad teha. See aitab hoida ära liigniiskusest tingitud kahjustusi ja väga hästi on meeles tänavune suvi. Sama maa peal rikkus ju niiskus kartulisaagi ära. 037Niisiis labidaga mulda visates õnnestus enam-vähem peenra moodi moodustis teha. Et väga kõver ei tuleks, oli peenra äärde veetud nöörid. Järgmine töö oli umbrohujuurte korjamine ja neid oli seal tublisti. Peamiselt orasheina. Neid alles jätta oleks olnud suur rumalus, järgmisel aastal peaks rohimiseks tunduvalt rohkem vaeva nägema. Umbrohujuured korjatud, laotasin peenrale paar aastat seisnud lambasõnnikut ning kaevasin korralikult läbi. Umbrohujuuri tuli veel välja ja noppisin need hoolikalt ära. Peenar reha039ga ära silutud, võis asuda kõige huvitavama osa juurde – küüslauguküüsi maha panema. Peenra laius võimaldas teha neli rida. Tõmbasin rehaga madalad rennid, kuhu pistsin küüslaugud, neid natuke veel maasse surudes. Eesmärgiks oli panna mugulad umbes viie sentimeetri sügavusse, nagu kirjandusallikates õpetatakse. Ajasin mulla peale ja nüüd on jäänud vaid üks töö – peenra katmine põhuga, kaitsmaks talvituvaid küüslauke külma eest. Siinkandis mõõdetakse sageli talve jooksul peaaegu et kõige krõbedamad külmakraadid ja ei hakka igaks juhuks riskima. Eks tuleb järgmisel enam-vähem sajuta päeval paar põhupalli lahti harutada ja siis võib jäda kevadet ootama. Eks näis, mis sellest saab, kas saab oma pere tulevatalvine küüslauguvajadus kaetud, jagub ka müügiks või tuleb endagi tarbeks osta. Maha sai umbes kolme kilo jagu seemet, nii et väga suurt äri sellest tulla ei saagi.