Arhiiv november, 2012

Jälle uuele karjamaale

Kolmapäev, november 21st, 2012

M030a ei oleks seda kunagi arvanud, et tuleb aeg, mil novembri teise pooles kirjutan loomade uuele karjamaale viimisest. Aga nüüd just nimelt nii ongi. Mõne päeva eest korjasime eelmiselt, 7,5 ha suuruselt karjamaalt suure osa traatidest ja postidest ära; need, mis on tee ääres ja mis jääksid lume lükkamisel ette. Kuna suve esimesel pooles kasutusel olnud maalapike nägi novembrikuu kohta väga roheline välja ja näis, et loomadel jagub seal sööta mitmeks nädalaks, kui talve tulek veelgi viibib, polnud kauem vaja mõelda – hunnikusse ladustamise asemel vedasin postid teise kohta, sama tegin traatidega. Selline pikk soe sügis kompenseerib teatud määral kehva suve, mis muutis raskeks, kui mitte võimatuks, heinateo.

Tundub, et Mõmmikul, kes ootamatult sai endale loodetust suurema naistekarja, on  n-ö “käed (vms) tööd täis” , st mõni villane tütarlaps soovib tema tähelepanu. Enamus on seda vist juba saanud.

023Oleme mõistnud, et elektrikarjuse puhul on kõige kindlam kasutada just nimelt traati, mitte neid nööre, kus metallikiud on imepeenikesed. Meie rõõmuks tuleb see traat ka kõige odavam. Kuna seegi karjamaa asub tee ääres, siis jätsin tee ja piirde vahele mõned meetrid. Juhuks kui talv peaks jälle ootamatult tulema, ja lähiajal peaks Eesti Energia alustama uue liini panekut, mis kulgeb vist ka tee ääres, kui plaanist õigesti aru sain. Vahemärkusena tuleb mainida, et see annab võimaluse panna kurkidele kevadel lisavalgus, ehitada kaua planeeritud tibudeputka koos soojenduslambiga, ja tegelikult annab see mu ämmale ja äiale lihtsalt võimaluse lülitada korraga sisse nii mikrolaineaahi kui kohvimasin niiviisi, et mõlemad töötavad korralikult. 029Vahepeal, kui lambad ja meie ilus mullikas said liikuda vaid maadel, kus süüa nappis, sai etteantud kuiv hein väga kiiresti otsa. Nüüd süüakse seda imevähe, vaid niipalju, et kõht korras püsiks. Täitsa kahju on neist lammastest, kes juba päris mitu nädalat on laudas olnud. Kui ilmad lähiajal ei muutu, siis luban, et loon neilegi võimaluse õues käia. Kitsed ei näi küll õues hulkumisest puudust tundvat, kuid kisendavad alati, kui lauda uste liikumist kuulevad. Olen nad vist ära hellitanud, ootavad head ja paremat.

013Seesama ilus mullikas saab homme juba aastaseks! Uskumatu, kui kiirelt aeg on lennanud! Minu Norras elav õde saatis talle ilusa kingituse – kella, mis heliseb hoopis teistmoodi, kui lammaste omad. Mõõtsin Pärlit  täna ja selle järgi peaks ta kaaluma 360 kg. Täitsa suur tegelane minu arvates. Hiljuti käis mu veisekasvatusega tegelev ja eelmisel aastal põllumajandustootja koolituse läbinud vend külas ja tema arvates olen ma oma mullikat üle söötnud. No mida ma siis teha saan? Ta on koos lammastega karjamaal, ma ei taha teda tõesti sellepärast lauta kinni kuiva heina peale panna, et ta on natuke ümaravõitu. Paaritada/seemendada on niikuinii plaanis alles aprilli lõpus, küll ta selleks ajaks sobivasse konditsiooni saab. 020Nüüd on näha, et vastupidiselt päris alguses arvatule tulevad tal ikka mingisugused sarved. Ilmselt mitte eriti suured, kuid need mõne kuu eest kasvama hakanud pisikesed müksud muutuvad järjest tugevamaks. Niisiis saangi endale sarvedega lehma, nagu algul soovisin, samas ei saa tema sarved liiga pikad olema, et ohtlik oleks. Kuldne kesktee. See on see rohkem kui 50-protsendine šviitsiveresus ja väike osa norra punast. Šviitsi tõug on kombineeritud jõudlusega tõug ja ju siis sellepärast meenutabki Pärli lihaveist ja näeb välja selline armsalt ümar.

Kokkupuuted kiskjatega

Neljapäev, november 8th, 2012

032Ootamatult kätte jõudnud talv on teinud jälle ruumi sombusele sügisele ning vähemalt päeval on termomeetrinäit plussis. Mingi osa lammastest  ja mullikas käivad endiselt õues. Neil on võimalus varju alla minna, kuid nad näivad lageda taeva all magamist eelistama. Ühel päeval, kui tundide kaupa kallas vihma justkui oavarrest, olid nad küll õhtuks putkasse läinud. Nii et lambad tunnevad end hästi.

Viimasel ajal on meie talus sagenenud kokkupuuted metsloomadega. Jutt käib loomulikult rebastest ja kährikutest. Eelmise nädala lõpus toimus linnukarjas päris korralik tragöödia, kaotasin ühe päeva jooksul enam-vähem 1/3 linnukarjast. Juhtus nii, et erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu jäi lauda ukse sulgemine paar tundi hiljaks. Tavaliselt pannakse see kinni 16.30-17.00 paiku, kui on just pimedaks läinud ja linnud sees. Sel päeval läksin mõned minutid enne 19.00 ja esimene asi, mis näis kahtlasena, oli asjaolu, et kaks hane kõndisid väljas, laudast üsna kaugel. Hakkasin neid taskulambi valgel lauda poole juhatama ja enne lauta sisenemist hakkasid nad eriliselt tõrkuma. Kui olin nad suure vaevaga sisse saanud, astusin ise ka lauta ja nägin šokeerivat vaatepilti – põrandal lebas erinevates kohtades nii 6-7 linnukorjust, kaelad puruks näritud ja osadel pea ka otsast. Vaatasin  veidi ringi ning märkasin, et paljud linnud on üldse kadunud. Sel hetkel oleksin tahtnud, et lumi oleks maas olnud, mustal maal polnud ühtki jälge näha. Uurisin veidi laudaümbrust, et leida võimalikke peitupugenud linde või pahategijat või kasvõi linnusulgi, aga ei midagi. Järgmisel hommikul jalutasid õuel noor pardipoiss ja üks noor kotšini tõugu kana. Sultani tõugu kukk ilmus ka välja, kuid oli päris suures šokis. Ta on praegugi veidi imelik, kuid sööb ja joob. Hammustusjälgi ei ole, nii et arvan, et ta jääb alles. Seevastu kõik kolm sultani kana sai pahategija saagiks. Peale selle pardipaari, ühe kaheaastase emahane, veel ühe kana ja portsu sellesuviseid kukepoisse. Üldistavalt võib öelda, et läksid need, kes magasid maapinnal. Olen täiesti murtud, kaotasin paljud sulelised, keda on väga raske uuesti hankida. Nagu see norra valge hani või siis need armsad sultani tõugu kanakesed, kes on minu muidu kanu kartva poja lemmikud, ainsad kanad, kelle lähedusse ta minna julgeb. Ja mina veel arvasin, et kui nädala eest jahikoer järhöne kuke maha murdis, oli see katastroof! Muidugi võib arutleda teemal, et oli see siis ikka rebane, kui ma otseselt pealt ei näinud. Ega ma ei teagi täpselt, aga rebane näib kõige loogilisema variandina. Pisikiskjad nagu turkur jms vaevalt, esiteks oleks hani nende jaoks liiga suur ja teiseks nende murdmisjäljed on teistsugused. Suve lõpus said mõned kanad tõenäoliselt tuhkru saagiks, sest keegi suurem poleks sinna sisse saanud. Tookord olidgi kaelal vaid hambajäljed,mille ümber suur varavalum. Hulkuvate koertega pole meil seni eriti probleeme olnud, see tähendab et päris õuel nad ei käi. Ainsate pahategijate koertena tuleksid arvesse omad jahikoerad, kuid need olid kindlalt aias kinni. Kõne alla võiks tulla ehk kährik, aga hani on ilmselt tema jaoks liiga suur. Nii arvangi, et oli rebane.

Kähriku variandi peale hakkasin mõtlema paari päeva eest, kui leidsin kartulikottidele pealevisatud vaiba alt ühe kärnas tegelase magamas. Esimene reaktsioon oli selline, et viskasin vaiba kiirelt tagasi ja jooksin minema. Mõne sekundi pärast jõudis kohale, et sellest loomast tuleb lahti saada. Kahjuks ei olnud sel momendil ühtki meest läheduses, kellele oleksin saanud ebameeldiva ülesande delegeerida. Nii pidin ise hakkama saama. Ei hakka täpselt kirjeldama, kuid sain kiiresti hakkama. Neile, kes hakkavad soiguma, et issand jumal, kuidas sa saad looma tappa ja et ei tohi neid üldse tappa, julgen öelda, et mõnikord ei ole valikut. Jah, metsloomadel on õigus elada, kuid sama õigus on ka koduloomadel. Kui metsloom tuleb koju ja ärvardab oma olemasoluga minu peret või loomi-linde, siis tuleb temast lahti saada. Suve lõpus nägin meie lammaste karjamaal kolme metskitse, ma ei hakanud neid ära tapma, sest nad ei ohustanud kedagi. Kui minu koduloomad metsa lähevad, ei eelda ma, et nad seal ellu jäävad. Metsloom olgu metsas ja koduloom kodus. See kährik oli pealegi kohutavalt kärnas, haigus nakkab teadaolevalt ka koertele, mistõttu ei usu ma, et ta oleks näiteks hanega hakkama saanud. Kui ta pesitses talu ümbruses, oleks pidanud kuskil söömisjälgi, kasvõi sulgi olema. Kammisin päris suure ala läbi, kuid ei leidnud midagi.

Täna toimus järjekordne kokkupuude metsloomaga, seekord rebasega. Sõitsin juhuslikult meie suurest laudast mööda, kui nägin seina ääres kõndimas üht taas kord kärntõves rebast. Normaalset karvkatet ei paistnud eriti kuskil olevat. Kahjuks jõudis ta enne ära põgeneda, kui labidaga tagasi jõudsin. Võin olla kohutav inimene, kuid kaitsen vaid neid, kelle eest vastutan. Imestan, et kuidas on kõik kolm laudakassi täie tervise juures, kuna kassid armastavad ka trepil istuda ja üldse lauda ümbruses kõndida. Ju on nad piisavalt osavad või rebastele lihtsalt ei maitse kassid. Täna sai ka selgeks, et umbes nädala eest jalgsi seda teed kõndides silmatud enam-vähem karvutu rebane ei olnudki viirastus, vaid ta oligi seal. Tookord olin laudast üsna kaugel, kui teda nägin. Kui lauda juurde jõudsin, vaatasin veidi ringi, kuid rebast ei olnud. Tollal oli lumi veel maas ja nägin kanaaia taga hulgaliselt väiksema koerlase jälgi. Tean, et see rebane tuleb tagasi. Praegu on küll selline tunne, et kui mul oleks piisavalt vaba aega ja raha, läheksin jahimeeste koolitusele. Midagi peab ette võtma!