Arhiiv jaanuar, 2013

Kevadele mõeldes

Reede, jaanuar 25th, 2013

039Mulle tegelikult üldse ei meeldi kurtma hakata, aga fakt on see, et meie jaoks pole aasta just kõige kergemalt alanud. Ilma üle ei saagi tegelikult väga nuriseda, vahete-vahel oli külmavõitu, aga olgem ausad, elame ju põhjamaal. Ega ma selle pärast ei nurisegi, mitmekesisus rikastab. Tavaliselt oleme jaanuari teise pooles hakanud mõtlema kurgiseemnete tellimise peale ning kui talvel ei lähegi rahaliselt kõige paremini, siis annab jõudu mõte, et hiljemalt mai alguses saab kurkidega jälle jalad alla. Blogi varem lugenud inimesed teavad, et talve alguse tuisused ilmad lõhkusid kilemajad ära ning varase kurgi kasvatamiseks peame kõigepealt uued kilemajad ehitama. Kuigi projektitaotlus on PRIA-sse sisse antud, ei saa me seda ootama jääda. Tegelikult on algusest peale olnud mõte üks hoone selleks kevadeks püsti panna, nii otsimegi selleks erinevaid variante. On kaks varianti – kas osta mõistliku hinnaga kasutatud metallkar014kass või ehitada ise puidust. Esimene variant ilmselt kõne alla ei tule, sest vähemalt seni pole sobivat leidnud. Nii käisime eile talumetsas hulkumas, et hinnata võimalust sealt puitmaterjali lõigata. Mulle on metsas käia alati meeldinud. See mõjub kuidagi rahustavalt ja hoolimata külmast ilmast on pärast väga mõnus olla. Peale suure hulga loomajälgede ja ühe kitsekese nägime sedagi, mida otsima läksime, ehk jõudsime järeldusele, et puitu saab küll. Tuleb saag kätte võtta ja metsa minna, sea küll mina tegema ei pea, ning loota, et lumi sulab piisavalt vara ära, et saaks ehitama hakata.

017Teine murekoht tänavusel talvel on põhjustatud tegelikul möödunud suvest. Sellest on ka eelnevalt juttu olnud, et meil ei õnnestunud ise niipalju heina teha, kui vaja on. Nii tuleb päris arvestatav kogus juurde osta. Pikkade otsingute järel jõudsime ühe umbs kahekümne kilomeetri kaugusel asuva taluni, kus on lammastele sobivat rulliheina müüa. Kui kõik hästi läheb ja nädalavahetuseks lubatud transpordi ikka saame, toome suurema koguse ära ning võib selle probleemi ära unustada. 018Tuleb veidi vilja ja silo või köögivilju ka muretseda, nendegi jaoks on eelkokkulepped olemas. Eks see paras kulu on, aga pole midagi teha, tuleb hakkama saada. Loodame, et siis läheb talledega kevadel kenasti ja hiline paaritus päästab viimasel ajal probleeme põhjustanud Schmallenbergi viirusest. Nimelt levib see põhiliselt sääskedega ja põhjustab lammaste puhul probleeme peamiselt väärarenguga ja surnud tallede sündimisega, kui utt saab haiguse varases tiinusejärgus. Kui paarituse ajal sääski enam ei ole, siis ei tohiks probleemi olla. Samas on see haigus piisavalt uus, et kõiges ei saa veel lõpuni kindel olla. Kitsede pärast on küll veidi põhjust muretseda, kuna nemad on paaritatud just suve keskpaigas ja lõpus, kui sääski oli veel piisavalt. Loodame parimat. Praegu näivad kõik loomad end hästi tundvat ning mul on jäänud mulje, et kõige paremini tunnevad end need vabapidamisel olevad 34 lammast. Ainus probleem on see, et vill on neil seljas veidi pikavõitu. Sügisel hilja enam ei julgenud külma kartuses, varem ei jõudnud või ei osanud lihtsalt aega planeerida. Järgmisel aastal olen targem.

Villaga mässamas

Reede, jaanuar 4th, 2013
Esimene töö kedervarrega

Esimene töö kedervarrega

Sellest on möödas väga palju aega, kui kirjutasin oma esimestest katsetustest lambavillast lõnga teha. Vist juba aastajagu päevi. Tookord jäigi see erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu enam-vähem ühekordseks katsetuseks. Nappis tookord vaba aega või ei olnud piisavalt viitsimist? – kes seda enam mäletab. Nüüd juhtus nii, et sain kaks imearmsat angooraküülikut, emase ja isase. Isane on valge, emase värvuseks on agouti. Olin väga pikka aega neist loomakestest unistanud, kuid mul olid teatud teadmatusest tingitud hirmud ja eelarvamused.

Samuti on angooraküülikud suhteliselt kallid. Nüüd tekkis võimalus liituda Heiferi projektiga, mille kaudu on paljud pered saanud erinevaid loomi. Lisaks loomade eest hästi hoolitsemisele on põhitingimuseks saadud loomadega sama arvu loomade edasiandmine järgmistele projektiga liitujatele.

Kuna angoorade vill on ülipehme ja samuti kallis, pole ju mõtet seda seisma jätta ega ära visata. Nii tuleb õppida sellega midagi peale hakkama. Et hetkel, kui need küülikud koju tõin, ehk juba kuu aega tagasi, tuli neid kohe pügada, sain

Esimene kera angooravillast lõnga

hunniku valget ja halli villa. Võtsin pikalt vaid toreda dekoratsioonielemendina seisnud voki käsile ja hakkasin harjutama. Kahjuks  ei läinud see nii libedalt nagu oleksin tahtnud ja kannatamatu inimesena hakkasin otsima muid variante. Arvasin, et peaksin alustama veidi lihtsamatest seadmetest, nii soetasin endale kedervarre. Ma ei kavatse vokist loobuda, aga pöördun selle juurde tagasi siis, kui kedervars selgeks saab. Esimese proovitöö kedervarrega tegin peenvillaselt jääralt Mõmmikult saadud pruuni villaga. Loomulikult tuli see ebaühtlane ja jämedavõitu, aga parem, kui vokiga ja sellega sai juba kududagi. Siis võtsin pelglikult käsile angooravilla. See on nii pehme ja kerge, et justkui lendleks näppude vahelt minema. Ometi sain enam-vähem rahuldavalt hakkama.

Esimesed angooravillast sokid

Mul oli juba alguses plaanis, et esimeseks tööks saab olema kaks paari sokke minu suguvõsas aasta jooksul sündinud kahele beebile. Mõeldud-tehtud. Mõnusad pehmed said need küll, aga hiljem mõistsin, et ei olnud kõige targem kududa esimesest lõngast asju, mida tuleb teha kaks ühesugust. Silmade arv oli sama, kuid mõlemal paaril oli üks teisest natuke väiksem. Õnneks mitte niipalju, et ei saaks märjalt ühesuguseks vormida. Mul on ehk madalad standardid, aga kokkuvõttes jäin rahule. Arvan, et neil beebipoistel on üsna ükskõik, kui ühesugused need välja näevad, põhiline, et oleksid jalas mugavad. Avastasin ka seda, et angooravillast lõng on väga tugev, näppude vahel puruks tõmmata väga raske kui mitte võimatu. Ju peab toode ka hästi vastu. Järgmiseks tööks on sall mulle endale, mis on ka ammu planeeritud.

Näib, et mind on tabanud “kardetud” villapisik. Jõulude ajal vanematel külas käies vaatasin nende pikakarvalist õuekoera näljase pilguga ja nentisin, et sealt saaks palju villa. Tuli välja, et neil on juba villa kogutud ja kuna nad ise ei osanud sellega midagi asjalikku pihta hakata, sain selle endale. Plaanis on segada seda peenvillaste lammaste villaga ja siis peaks saama

Äksis tehtud lambavillast lõng

Äksis tehtud lambavillast lõng

mõnusad soojad sokid. Või midagi muud. Just täna hakkasin pesema valge peenvillalamba ute villa, et seda segada kevadel pügatud kassi karvadega. Valgega peaks oranž toon kenasti näha jääma. Hiljuti, kui oma veidi pikakarvalise toakassi sülest lahti lasin ja nägin, kui karvaseks on ta mind teinud, ja kui pikkade karvadega, siis käis hetkeks peast läbi mõte, et peaks tema ka ära pügama, aga loobusin sellest mõttest, kuna ta karvastik on väga ebaühtlase pikkusega. Midagi tõsist on minuga juhtunud… Ma polnud umbes kolm aastat vardaid kättegi võtnud, vahepeal tõstsin nende karpi vaid teise kohta, aga nüüd kudusin jõuludeks abikaasale villased sokid, samuti need kaks paari angooravillalõngast beebisokke. Ja ma tahan veel. Ja teengi. Detsembris tõin ära üle 30 kg Äksi villavabrikus kedrata lastud lõnga ja sellega tuleb ka midagi asjalikku pihta hakata.