Arhiiv veebruar, 2013

Söödavarumine

Kolmapäev, veebruar 27th, 2013

001Natuke kummaline on keset talve postitusele sellist peakirja panna, kuid just söödavarumisega oleme viimasel ajal tegelenud. Eelmisel suvel osaliselt ebaõnnestunud heinateost on juba korduvalt juttu olnud ja puuduolev osa heinagi mitme nädala eest ära toodud. Tänavu otsustasime lisaks heinale ka silo hankida. Pakkumisi internetist leidsin, kuid enamus neist asuvad mitmesaja kilomeetri kaugusel. Silma jäi üks Tartumaa müüja ning enne helistamist lootsin salamisi, et tegemist on naabervalla või sellele järgneva vallaga, kuid kahjuks nii ei olnud. Siiski osutus see kõige lähemaks pakkumiseks ja kuna müüjal oli ka transpordivõimalus, otsustasin silo vaatama minna. Ei saa ju lasta seda õue peale ära tuua, kui ise näinudki pole. Tegelikult ma kartsin natuke silo ostu, kuna lambad on selle kvaliteedi suhtes väga tundlikud. Veidi kindlust andis ka see, et müüja jutu järgi ostab sedasama silo üks hobusekasvataja ning hobused on minu teadmiste järgi ka suhteliselt nõudlikud. Esmase vaatluse järgi otsustasin, et silo on sobilik, enne rullimist närvutatud ja sisaldab päris palju liblikõielisi. Palusin natuke kaasa, et lammastele testimiseks viia. Ma ei teadnud ju, kuidas nad sellisesse teistmoodi sööta, mida varem proovinudki pole, üldse suhtuvad. Lammastele maitses väga ja nii võtsin vastu otsuse tehing ära teha. Praegu olen rahul. Lambad on ka rahul ja terviseprobleeme ei ole. Kuna meil vastavat söödasõime pole, kuhu terve rull sisse mahuks, samuti puudub veel vastav tehnika, siis tegin nii, nagu ühel õppepäeval õpetati, et lõikasin silorullile pikilõhed sisse. Näis, et see variant lammastele täielikult mugav ei ole, nii muutsin need pikkadeks ja kitsasteks ristkülikuteks ning see paistab sobivam olevat. Samas hoiab kile rulli piisavalt hästi koos, nii et sööta raisatakse minimaalselt. Nii on õues elavate lammaste jaoks mahlakas sööt olemas.

002Laudas, eriti sellises, nagu meie oma, on silo söötmine väga tülikas ja füüsiliselt raske. Masinatega me uksest sisse ei saa ja käsitsi vedamine võtaks kohutavalt palju aega ning tervisele, eelkõige seljale, see kuigi hästi ei mõjuks. Järgmiseks talveks on plaanis lasta oma maade pealt silo rullida ja siis tuleb mõelda lahendus, kuidas kõik lambad saaksid õues söömas käia. Praegu seda ei ole ja nii küpses otsus laudas elavatele lammastele mahlakaks söödaks kartuleid ja porgandeid osta. Leidsin mõistliku hinnaga pakkumise ja eile sai needki ära toodud. Pesemine ja etteandmine on küll tülikas, aga kergem kui silo puhul ja vilja söödan neile nagunii. Mahlakas sööt on hea, kuna soodustab uttedel piima teket. Nüüd on söödad enam-vähem  kuni kevadeni olemas, üht-teist natuke on veel vaja ja järgmisel nädalal ajan selle ka korda. Tahan, et poegimise ning talledega majandamise ajal ei pea ma sööda otsalõppemise pärast muretsema.

Lootsin, et kitsed poegivad hiljemalt veebruari keskpaigas, siis oleksid nad lammaste poegimise ajaks olnud juba kuu aega oma tallesid imetanud ning kui neil just kolmikuid-nelikuid ei ole, saaksin vajadusel lammaste lutitallede jaoks piima võtta. Nüüd on olukord selline, et kitsed ei mõtlegi vist veel poegima hakata ja nii võib vabalt juhtuda, et lambatalled sündivad ennem. Pole ju enam palju sinnani aega, jäärad sai karja lastud 15.oktoobril. Sikk oli kitsede juures küll palju varem, aga ju tüdrukud ei olnud huvitatud. Tiined on nad küll ja kõhud väga suured. Üks neist on sündinud neliktallena, nii et eeldusi mitmikute sünniks on ka. Mitte et ma rohkem kui kahte talle väga ootaks. Igatahes teen täna-homme laudas lammaste viimase ümberpaigutamise, siis tuleb pügamata lammastel udaraümbrusi puhastada ja seejärel jään tallesid ootama, ükskõik, kas kitsede või lammaste omi.

Jälle villaga mässamas

Teisipäev, veebruar 12th, 2013

008Kuigi viimasel ajal on ilm suhteliselt kevadine, just temperatuuride poolest, ei saa ometi veel loota, et külmaks enam ei lähegi. Nii pole hilja käesolevaks talvekski sokke-kindaid kududa. Minu viimase aja tegemisi vaadates käib jutt pigem sallist ja kinnastest. Suutsin lõpuks detsembris pügatud angooravilla kedervarrega millekski lõnga sarnase vormida ja olen juba mõnda aega saanud kaela ümber tunda sellest kootud salli pehmust.

056Teinegi töö oli juba ammu planeeritud. Eelmisel kevadel pügasin punase pikakarvalise kassi ära ja juba tookord tekkis mõte ta karvadest midagi huvitavat teha. Esialgne mõte oli müts, aga võimaliku staatilise elektri kartuses loobusin sellest plaanist. Ei tahaks ju, et peale mütsi peast võtmist juuksed pidevalt püsti oleks. Nii tekkis mõte mõnusad soojad kindad kududa. Puhtast kassikarvast ei saa lõnga teha, pealegi oli seda liiga vähe. Algul oli plaanis sisse segada pruuni peenvilla, kuna see sobib oranžiga päris hästi kokku, kuid kevadel jäi ajapuuduse tõttu see tegemata. Kui suvel ostsin valge peenvillalamba, tekkis kohe mõte lisada kassikarvadele hoopis valget villa. Siis jääb see huvitav oranž värv paremini näha. Sügisel pügasin lamba ära, kuid villa pesemiseni veel ei jõudnud. Paari nädala eest sai vill valmis ja nii hakkasin seda tasapisi töötlema. 001Kõige raskem oli kaks väga erinevat villa segada omavahel niiviisi, et värvus enam-vähem ühtlane jääks. Ma ei mäletagi, mitu korda kraasisin, aga neid kordi oli ikka päris palju. Sain selgeks, et kassikarvad on väga kehvasti töödeldavad, juba villavatt jäi kuidagi tupsuline, mis tähendas, et ühtlast lõnga sealt ei tule. Ma ei lasknud siiski pead norgu ega loobunud oma plaanist. Kui kindad väga koledad tulevad, siis ma lihtsalt ei kanna neid kodust väljaspool. Niisiis hakkasin villavatti lõngaks keerutama. 011Taas kord kedervarrega, millega ei lähe töö just eriti kiiresti, kuid vokki pole ma veel päris selgeks saanud. Tegin igal õhtul natuke, kuni lõng oli valmis. Kokku 170 g. Et see tuli suhteliselt jäme, pidi kudumisel silmuste arvu ka tavalisest tunduvalt väiksema võtma. Lõpptulemust võib näha juuresolevalt pildilt. Igaks juhuks lisan hiljuti tehtud pildi Klaabust, tõestamaks, et ma teda talvel siiski ei püga. Aga kevadel teen seda taas. Kassil ka mugavam olla.

001Taoliste katsetustega valminud lõngast koon peaaegu alati endale. Siis ei pea keegi teine minu ebaõnnestunud töö pärast piinlikkust tundma. Teiste tehtud kudumite jaoks kasutan üldjuhul vabrikulõnga. Hiljuti sain kätte Kabala villavabrikus tehtud musta ja pruuni peenvillase lõnga. Lõng oli enam-vähem ilus, aga praegu tahaks kirjeldada hoopis huvitavat postisüsteemi. 004Kuna Kabala asub siit päris kaugel ja üks teinegi lambakasvataja viis oma lammaste villa sinna, võttis ta ka minu omad kaasa. Kui lõng valmis, tõi ära ja saatis mulle postiga. Veidi rohkem kui 4 kg pärast ei ole ju mõtet mitusada kilomeetrit sõita. Niisiis pani ta teisipäevasel päeval selle Põltsamaalt posti, kuna sinna oli juhuslikult asja. Meie juurde on sealt 80 km. Küsisin igaks juhuks paki id-numbrit, et saaksin selle teekonda jälgida. Neljapäeva õhtul vaatasin, et pakk on hommikul Kallastele jõudnud, mis asub meie juurest 15 km kaugusel. Varem toimuski posti jagamine seal, aga nüüd tehakse seda Tormas, kuhu on 35 km. Ehk sellepärast, et Kallaste asub Tartu, mitte Jõgeva maakonnas. 005Muidu on mul ükskõik, kust seda posti laiali jagatakse, aga kui suvel tekkis peaaegu olukord, kus oleksin pidanud meie postkontkontoritöötaja puhkuse ajal Tormasse paki järele minema, siis mõtlesin küll, kui ajuvaba see on. Nüüd siis oli lõng Kallastel ja see tundus natuke kahtlane. Vaatasin siis reede hommikul internetist uuesti ja pakk ei olnud kuhugi liikunud. Helistasin igaks juhuks meie postkontorisse ja sealt öeldi, et pakk ei ole sinna kül veel jõudnud. Siis pidasin paremaks Kallastele helistada. Öeldi, et pakk on tõepoolest seal, paki teade on välja saadetud, kuid selle kohalejõudmine võtab aega, sest läheb Tartu kaudu. No tõesti, tule taevas appi! Et Kallastele oli asja ja tuli välja, et pakki Palale ei saadetagi, läksin tõin selle ära. Prinditi uus pakiteade välja ja lõpp hea, kõik hea. Laupäeval jõudis vana pakiteatis postkasti. Et selleks kellaajaks oleks postkontor juba kinni olnud, oleksin paki saanud kätte alles esmaspäeval. Enam-vähem nädal 80 km kauguselt paki saamiseks. Samas on Rootsist kahe päevaga tulnud.