Arhiiv märts, 2013

Vana lauda talled

Esmaspäev, märts 25th, 2013

032Kui mõnikord on probleem, et pole nagu millestki kirjutadagi, siis praegu sündmuste puudumise üle küll kurta ei saa. Paraku kaasneb sündmusterohkusega ajapuudus ning väsimuski, mistõttu kirjutan siiski vähem, kui taluelu ainest annaks.

019Arvestades kevade hilinemist, muutusin lammaste poegimishooaja lähenedes järjest murelikumaks. Just terve talve vabapidamisel olnud lammaste pärast. Peale varjualuse kerge täiendamise me siiski midagi ette ei võtnud, käisime vaid hoolsalt lambaid vaatamas, et poegimise korral õigel ajal abistada. Ühel hilisõhtul magamamineku eel lambaid kontrollides ootas üks kaheaastane esmaspoegija meid kahe musta utetallega. Ta oli ilusti varju alla läinud, talled olid puhtaks lakutud ja need pisikesed tegelased ukerdasid juba ringi. Õhtu oli erakordselt külm ja kuigi seinad kaitsesid läbilõikavalt külma tuule eest, oli päris ruttu selge, et sinna neid ikka jätta ei saa.012 Tallede jäsemed hakkasid järjest jahedamaks muutuma ning märg tualettpaber, millega veel tallesid olin kuivatanud, jäätus paari minutiga. Talled oleksid hoolimata ute hoolitsusest lihtsalt ära külmunud. Sel hetkel ei jäänud muud üle, kui tõsta talled koos emaga auto pagasiruumi ja viia nad sellesse lauta, kus on teine pool meie lambakarjast. Utt näis talledega kenasti hakkama saavat ja läksime  koju magama.

029Öine sekeldus tõi meid tagasi maapeale ja jõudis kohale tõsiasi, et nende kahe tallekesega on kõik korras vaid seetõttu, et me juhtusime õigel ajal kohal olema ning viisime nad ära. Kuna meie põhiline laut asub sealt umbes kilomeetri kaugusel, siis ei tundunud lõpptiinete loomade ajamine või vedamine kõige targema mõttena. Nii võtsime täiesti ootamatult kasutusele vana pisikese lauda, kus lambad talvitusid viimati kahe aasta eest. See ei mahuta küll oluliselt üle kümne talledega ute, kuid olin juba eelnevalt arvanud, et nende uttede poegimine jääb suuremal osal aprillikuusse. 023Ja siis peaks küll õues soojem olema. Nii otsustasime kõik lambad ühekaupa üle vaadata ja hindasime udara suuruse järgi, kas talled võiksid sündida paari-kolme lähinädala jooksul. Olin üllatunud, et me nii vähe välja valida saime, vaid viis kaheaastast ja üks aastane utt, ning üks peaaegu kogemata vabapidamisele jäänud viieaastane utt. Tiineid näis ikka rohkem olevat, aga võis arvata, et poegimine jääbki veidi hilisemasse kevadesse. Kuna polnud eriti pikka maad minna, siis otsustasime, et kärru upitamisest on kõigile osapooltele parem lammaste ajamine. Nad küll tõrkusid veidi ja tee oli libedavõitu, aga saime lõpuks kenasti hakkama. Täna hommikul poegis neist viimane, kõige noorem uteke. Enamusel sündisid üksikud talled, kahel kaksikud.

Nüüd paistab, et lammaste poegimine hakkab lõpuks hoogu sisse saama. Ka talve laudas veetnud uted hakkavad lõpuks talledega maha saama. Nendel on enamuses kaksikud, kuid täpsemalt järgmises postituses. Ning mis kitsedesse puutub, siis Täpi teeb minuga nalja. Juba eelmise postituse ajal ehk enam-vähem nädala eest, oli tal piim udaras, aga poeginud pole senini. Tuleb veel oodata.

Lambad alustavad ka

Reede, märts 15th, 2013

016011Lõpuks on selle aasta esimesed lambatalled ka käes! Minu mäletamist mööda ei ole poegimishooaeg meil selle aja jooksul nii hilja alanudki, aga ei saa väita, et ma selle üle väga kurvastaksin, eriti arvestades krõbedaid külmakraade ja kõrguvaid lumehangesid. Samas on alati vahetult enne poegimishooaja algust hinges selline magus ootus, on ju järglaste saamine väga südantsoojendav sündmus. Samas on vaja hoolitseda selle eest, et kõik vajalik olemas oleks. Sinna kuulub nii sööt, ravimid kui kõikvõimalikud tarvikud. Eelmises postituses arutlesin selle üle, et ei tea, kas järgmised on kitse- või lambatalled, ja nüüd on selge, et siiski lambatalled.

Hooaja avasid kaksikud, poiss ja tüdruk. Esimesena tuli ilmale must tüdruk, kellega oli kolmeaastane utt maha saanud just vahetult enne seda, kui lauta jõudsin. Kuna kõik näis kenasti sujuvat, jätsin nad omaette. Natukese aja pärast tagasi tulles ootas mind veel kirju ja natuke pisem poiss. Eelmisel aastal esmakordselt poegides sünnitas ta ühe talle, nüüd siis kaksikud.

023Erinevalt eelmisest aastast ei kulge poegimishooaaeg alguses nii tormiliselt, mullu sündisid esimesest päevast peale talled mitmel lambal, nii enam-vähem 2 nädalat järjest. Tänavu oli nii, et esimesed talled sündisid üleeile, aga eilne päev jäi üldse vahele. Täna hommikul olid ilmale tulnud kaksikud uted. Talled on suhteliselt suured ja huvitaval kombel ka musta värvi. Isa on puhtatõuline tumedapealine, ju temalt pärandub edasi tume sünnivärvus. Ma millegipärast kahtlen, kas nad selliseks ka jäävad, aga kui jäävad, siis pigem oleks mul hea meel. Talled olid juba püsti, aga märjad, kui mina lauta jõudsin ning utel päramised eemaldumas.  Temagi näib kenasti järglasi toitvat, kuid kindlasti tuleb ta udaral silma peal hoida, mis on hetkel hästi paistes. Täna poeginud utt on huvitaval kombel esimeselt poeginu 7-8 kuud vanem õde ja temalgi on tänavu esimesed kaksikud.

002008Seega on meil praegu lisaks ühele pontsakale kitsetallele neli lambatalle, kellest kolm musta emast. Arvan, et lähipäevadel saab poegimine suurema hoo sisse ja eks näis, kes järgmine on. Täitsa võimalik, et kits Täpi, kellel oli juba üleeile piim nisades. Samas on mitu utte ka nö viimase piiri peal. Hoian pöialt, et kõik läheks hästi ja et see kevad ka ükskord tuleks!

Esimene talleke

Reede, märts 1st, 2013

006Praeguseks on selge, et esimese talle saan siiski kitselt. Kui ma oleksin eelmise postitusega paar tundi oodanud või enne kirjutamist laudast läbi käinud, oleksin juba siis saanud kirjutada midagi muud. Ma ei teagi, kas seda päris üllatuseks saab nimetada, aga nagu eelmisest postitusest võis välja lugeda, siis päris nii ruttu tallesid ei oodanud. Samas ma polnud ka kindel, et neid lähipäevadel ei tule, mõni lihtsalt ei näita kuigipalju varem mingeid tunnuseid.

Niisiis, selle aasta esimese tallega sai maha see noor kitseke, kes eelmisel suvel Maalehe paberlehtegi jõudis oma ülivarajase piimaanni algusega. Ju sellepärast arenes tema udar enne poegimist sarnaselt vanemate kitsedega ja poegimist selle järgi ennustada ei saanud. Tookord, kui fotograaf nime küsis, ütlesin selleks Tupsu ja kui keegi mulle paremat ideed ei anna, siis see nimi talle jääbki. Enamus lambaid ja kitsi on saanudki nimed peale esimese talle sünnitamist. Mõni ka varem ja enamus mitte kunagi.

Läksin peale eelmise postituse kirjutamist lauta ja märkasin kohe kitsekese teistmoodi käitumist. Kuna 004ta oli koos teiste noortega ühes aedikus, oli vaja ta eraldi panna. Kõige lihtsama variandina näis ajutise vaheseina ehitamine, nii tegingi. See võimaldab kitse samasse kohta jätta, kuid andes talle vajaliku erdaldatuse. Oli kiire ja nii väravaga aega raiskama ei hakanud. See tähendab muidugi kitse juurde minnes üle aia ronimist, millega olen üsna harjunud. Võib näida kummalisena, kuid ronin täiskasvanud naise kohta tõesti palju, ka lakka minnes redelit ei kasuta, põhimõtteliselt lähen mööda seinu. Aga see selleks. Nüüd oli kitseke oma esimese tallega maha saamas ja niipea kui ta eraldatud oli, muutus sünnitustegevus oluliselt aktiivsemaks. Ei läinud kaua, kui peaaegu lumivalge poiss oli käes. Olulist abi vaja ei olnud, kuid nabaväät oli nii tugev ja ei katkenud ise, et pärast nabaklambri pealepanekut lõikasin selle kääridega läbi. Kitseke võttis talle kenasti omaks  ning peagi oli poiss jalgel ja tissi otsas. Veidi üllatav oli see, et sündis vaid üks tall, arvestades tema vanaema kolmikuid ja nelikuid. Seesama vanaema, minu vanim kits Manni, kaotas kahjuks detsembri alguses oma talled, kui oli viljakoti juurde pääsenud. Tagajärjeks olid väga tõsised seedehäired ja abort (ta oleks saanud oma esimesed kaksikud), kuid ise tuli sellest lõpuks elusana välja. Aga tema tütretütar oli ise üksiktall. Sündinud poiss on tragi, näib palju söövat, kuid piima jääb ikka üle. Esimesel päeval kitse lüpsma ei hakanud, polnud vajadust, kuid eile ja täna juba tegin seda. Kunnalgi päeval oli tallest üle jäänud umbes pool liitrit piima. Eks tulevik näitab, kas temast tuleb hea piimakits, nagu suvel mitmed veidi rohkem kogenud kitsekasvatajad peale 3,5 kuuselt piima andma hakkamist ennustasid.

Teised kitsed kasvatavad endiselt kõhtu nagu lambadki ja eks paistab, kes neist järgmine on.