Arhiiv august, 2013

Linnukarja täiendused

Neljapäev, august 22nd, 2013

043Olen nende oma talu pidamisega tegeldud aastate jooksul leidnud enda jaoks need loomad ja linnud, kes mind eriti huvitavad ja uutest tõugudest enam nii kergesti ei vaimustu. Ma ei taha karja liiga kirjuks ajada, ei ole enam oluline, et taluõuel kõnniks ringi palju erinevaid tõuge, vaid et kõnniks ringi need, kes mulle kohe väga meeldivad.
Ühel päeval Läti kuulutusteportaalis ringi vaadates märkasin, et seal müüakse broilerkalkunite tibusid, olenevalt värvist oli krossi nimeks Plumpy White või Plumpy Bronze. Pronksivärvilised olid nii ilusad ja noorlindude kasvukiirus avaldas ka muljet. Hakkasin uurima, et kui kaugele see koht jääb, ehk oleks mõeldav seal ära käia. Kalkunitibude asukohaks oli Läti väikelinn Madona, mis Google Maps kaardi järgi on minu Eesti lõunatipu lähedal elavate vanemate talust 143 km kaugusel. Kuna õel oli plaanis üks väike Läti ringreis teha, siis sündis mõte kaasa minna ja mõned tibud ära tuua. 042Siiski otsustasin, et enne uute toomist püüan kõigepealt olemasolevad kalkunid, ühe tegelikult vahva paarikese, ära müüa. Kuulutada ei tulnud kaua ninga kalkunid said endale uue ja loodetavasti armastava kodu.
Augustikuu esimesel päeval võtsime sõidu ette. Mul oli väike hirm keelebarjääri ees, kuna mul praktiliselt puudus läti keele kõnepraktika. Senine suhtlus tibude müüjaga oli toimunud vaid e-maili teel ja läti keelt loen-kirjutan tunduvalt paremini kui räägin. Lätlased, eriti vanemad inimesed, räägivad inglise keelt suhteliselt kehvasti, kui üldse, ja vene keelt ei oska mina. Ilmnes, et kartus oli asjatu. Sain ilusti aru, mida mulle öeldi ja minust saadi ka aru. Viimane asjaolu üllatas mind eriti, kuna arvasin end läti keelt nii arusaamatult rääkivat, et keegi ei saa aru. Eksisin. Ju olin lihtsalt ebakindel.
Jõudsin 23 kalkunitibuga, 8 endale ja 15 teistele, kenasti tagasi. Sama inimene müüs ka erinevat tõugu vutitibusid ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin ka 10 inglise valget vutikest. Praegu tunnevad kõik toodud linnud end hästi, kõik on alles ja kalkunid kasvavadki väga kiiresti. Kalkunid on muidu tibuna väga õrnad, aga kuna mina tõin nad peaaegu 3-nädalastena, siis oli vist suurem oht möödas.052044
Ilmselt paljud mäletavad rebase poolt eelmisel sügisel korraldatud tapatööd, kus kaotasin suure osa oma linnukarjast, sealhulgas ka lapse lemmikud sultani kanad. Juba siis oli kindel, et kui mitte teisi, siis nemad asendan igal juhul. Talvine tibutamine Norrast postiga saadetud munadega läks nässu, koorusid vaid üksikud elujõuetud tibud. Nii proovisin kevadel uuesti. Üks tuttav oli aprillis Oslost Eestisse tulemas ja sain temaga munade transpordi osas kaubale. Piltlikult öeldes hoidsin hinge kinni, kõigepealt kuni munade läbivalgustamiseni esimese inkubeerimisnädala lõpus ja siis koorumiseni. Olin väga rõõmus portsu täiesti tervete ja elujõuliste tibude üle, kokku 14 tk. Aeg möödus ja tibud kasvasid suuremaks. Lampi nad enam ei vajanud ja kolisin nad õue. Oma rumalusest olin tibupuuri laudade vahele jätnud liiga suured vahed ja kaotasin varestele mitu tibu. Kui aru sain, oli alles üheksa. Lõin kiiresti puuri küljed peenesilmalise võrguga üle ning probleem oli kõrvaldatud. Oleks ma vaid varem selle peale tulnud… Igatahes praegu näevad noored sultanid fantastilised välja ja on juba nii suured, et kolisid sellest suurest puurist ära aedikusse, loovutades puuri Lätist toodud kalkunitele.

Suvepuhkuselt tagasi

Laupäev, august 10th, 2013

003Mõnikord lihtsat on nii, et tekkib vajadus puhata ka asjadest, mida väga nauditakse. Hetkel kehtib see sellesama blogi kohta. Ma lihtsalt tundsin mingil hetkel, et pean väikese pausi tegema. Justkui polnud midagi öelda, kuigi pidevalt toimub midagi. Suvi on tavaliselt üsna sündmusterohke, ometi on see kõige õigem aeg kirjutamisest puhkamiseks. Suvel on ju õues nii palju tegemist ja arvuti juurde nii tihti ei sattugi, Arvan, et see kehtib nii minu kui lugejate kohta. Igatahes olen nüüd tagasi, et jääda, ja kirjutan jälle oma talu sündmustest.

Kuigi suvel on väga palju erinevaid töid vaja ära teha, on loomakasvatajale kindlasti tähtsaim söödavarumine. Juba kevadel olime otsustanud, et sel suvel teeme ka silo. Tegelikult oleks õigem öelda, et ostame vastavat teenust, kuna endal meil silotehnikat ei ole. Ühel juunikuu päeval saabusid noormehed Tartu lähedalt kahe traktori ja silotehnikaga meie põldudele. Eelnevalt olid nad siin läheduses ühele lihaveisekasvatajale, kes sobiva teenusepakkuja leidiski, mitusada rulli teinud. Et lammastele on veidi närvutatud silo parem kui päris toorest heinast tehtu, niitsime umbes päev enne teenusepakkujate tulekut oma niidukiga rohu maha. Hiljem kaarutasime selle vaaludesse. Arvan, et saime kvaliteetse sööda, mis peaks lammastele talvel väga palju juurde andma. Kuna me polnud varem oma põldudelt silo teha lasknud, siis ei osanud rullide kogust ette ennustada. Nii arvasime millegipärast, et peaksime mahaniidetud rohust saama 60-70 rulli, kuid tuli vaid 46. Tegelikult peaks sellest oma karjale piisama, kuid alati on hea, kui veidi on varuks. Pealegi tahtsid kohalikud jahimehed metsloomade jaoks kümmekond rulli osta, kuid neile ei jagunudki nüüd. Samas, meil oleks võimalik ka teise niite silo teha, kui teenusepakkuja leiame.

010Iga-aastane heinategu tuli samuti ette võtta. Selle töö järg jõudis kätte juuli alguses, kui ilmad olid ka suhteliselt ilusad. Heinateo puhul on ilm väga oluline, kui mitte tähtsaim faktor. Rohi võib juba olla õiges kasvufaasis, aga kui vihma sajab, siis ei jää muud üle, kui oodata. Igatahes ilus ilm tuli ja niitsime rohu maha. Et aasta-aastalt on probleem abiliste leidmisega, tuleb ju väikepakid kohe varju alla toimetada, sündis mõte lasta suurem osa heina teenusena suurtesse rullidesse pakkida. Arvutasime, et rahaliselt me eriti ei kaotagi ning kui söötmine talvel õues toimub, kulutame ka selle töö peale vähem aega ja energiat. Saime kokku 51 u 300 kg heinarulli.

Ilmaga vedas ja nüüd julgen öelda, et vajalik kogus talvesööta on varutud. Ehk nüüd ei ole vajadust talvel panna blogipostituse pealkirjaks „Söödavarumine“. Saime ka väikepakid kenasti varju alla ja koguseliselt tuli neid rohkemgi, kui arvasime. Mingi osa tuli neid siiski  teha. Näiteks küülikute puhul on väikepakkidega tunduvalt lihtsam toimetada. Sama kehtib ka lehma kohta. Täpselt nii – saangi jaanuari lõpus lehma! Minu ilus punavalge Pärli on üle 3 kuu tiine. Kuigi tal oli algul indlema hakkamisega probleeme, sai ta tiineks esimese seemendusega. Nii et veel veidi alla 6 kuu vabadust, lehm seob ju veidi rohkem talu külge. Samas kui on juba nii palju loomi nagu minu talus, siis ega seda vabadust ringi hulkuda eriti enam ei olegi. Ega ei tahagi. Ja kui tahtmine tuleb, siis on vaja head organiseerimisvõimet ning saab ikka oma käigud ära käia.