Arhiiv november, 2013

Tulevased piimaandjad lauta

Teisipäev, november 26th, 2013

003Selle aasta sügis on loomapidajale erakordselt soodne olnud. Tundub, et loodus on täiesti sassis. Hoogsalt lehti kasvatavatest ja ka õitsevatest kevadlilledest on viimasel ajal juttu olnud, aga karjakasvatajana on minu jaoks ühel ajal nii kummaline kui rõõmustav vajadus novembris karjaaeda teise kohta ümber tõsta. Just seda me mõne nädala eest tegime. Nüüd on sellest mitu nädalat möödunud ja peagi hakkame advendiküünlaid põletama, kuid karjamaasöödast jäi puudu alles paari päeva eest. Kuiv hein oli neil varemgi ees, aga kui rohi veel härmatisega kaetud ei olnud, käisid heina söömas vaid kitsed.

010Oleme igal aastal püüdnud teha nii, et paaritushooajal saaksid lambad uuele karjamaale, sest see mõjub sigivusele hästi. Kuna sel aastal oli plaanis jäärad karja panna veidi hiljem, alles novembri alguses, siis tegelikult olin kindel, et karjamaalt nad siis küll enam süüa ei saa. Ometi läks teisiti. Õnneks. Tore ju, kui talvesööta saab hiljem ette andma hakata, sest pole teada, millal kevad tuleb. Loomulikult loodan, et ei juhtu nii nagu möödunud kevadel, et märtsi lõpus on -25 kraadi külma, aga välistada seda ei saa. Sellepärast oli ammu tehtud otsus jäärad hiljem karja panna, sest kuna tahame võimaldada lammastele võimalust ka talvel õue pääseda, siis pole varane poegimine eriti hea mõte.

041Erinevalt lammastest panin täna mullika ja kitsed ära lauta. Kuna Pärli on juba seitse kuud tiine, siis vajab ta järjest korralikumat söötmist ning lammastega koos on raske just tema vajadused katta. Lammastel jõuab varsti kätte tiinuse teine kolmandik, kus soovitatakse veidi tagasihoidlikumat sööta. Muidu lähevad liiga rasva. Pärli seevastu vajab just energiarikkamat sööta, et ta ei peaks enam magu nii täis sööma. Niisiis võtsin mullikaga ette kilomeetripikkuse jalutuskäigu karjamaalt lauda juurde. Kui mitte arvestada vähest tõrkumist seal, kus ta veel lambaid nägi ja vahetult enne lauta jõudmist saadud valusat varvast, kui tal õnnestus mulle jala peale astuda, siis läks kokkuvõttes hästi. Eelmise sügise trallist ei olnud jälgegi, aga eks ta on nüüd rahulikum ja suur kõht segab ka veidi.

038Kitsedega oli lugu hoopis teine. Võtsin oma karjakoera Mindi ka abiks, kuid erinevalt lammastest ja kodulindudest kitsede puhul tema karjatamisinstinkt välja ei löönud. Tegelikult ma kahtlesin juba varem, kuna kitsed on lihtsalt sellised ülbed tegelased. Neist vanim, Manni, oli lausa nii jultunud, et pööras mitmel korral ümber ja üritas koera hammustada! Niipalju kui suutsin, takistasin seda. Lammastega on palju lihtsam, kuna need hoiavad kenasti ühte punti, kitsed jookseksid meeleldi igaüks erinevas suunas. nad on lihtsalt väga kangekaelsed loomad. Ma pole ammu nii palju jooksma pidanud.

Nüüd paistab, et seesama eriliselt nahaalne Manni toob talled juba selle aastanumbri sees. Mu eelmine sikk lahkus sügise alguses peale pikaajalist haigust vikerkaaremaale ja millegipärast arvasin, et ega ta paaritada ei jõudnudki. Viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et Manni kõht on vähem kui paarikuuse tiinuse jaoks liiga suur. Just nii kaua on uus sikk karjas olnud. Ma ei saa väita, et ma selle üllatuse üle õnnetu oleks ja loodan väga emast kitsetalle. Suvel jõudsin osa kitsesid niimoodi ära müüa, et mulle väga armsast Mikust ei jäänudki ühtegi järglast. Mul on väga hea meel võimaluse üle, et see võib siiski teisiti olla. Vaatamata sellele, et mul oli plaanis kuni mullika poegimiseni lüpsmisega mitte tegelda, aga tegelikult oli see lihtsalt üks rumal mõte, mille pähe võtsin. Taluelus võib ikka ootamatusi ette tulla.

Plastikmaja

Kolmapäev, november 13th, 2013

045Selle sügise tähtsaim tegevus on kahtlemata olnud kasvuhoone ehitus. Kevadel sai püsti pandud üks puitkarkassiga hoone, et hooaeg päris vahele ei jääks, ja nii toimus sellesuvine kurgikasvatus senisest poole väiksemal pinnal. Meil oli algusest peale olnud plaanis taastada varasem kasvupind või isegi suurendada seda ja sellepärast otsustasime proovida eurotoetuste abil hoopis metallkarkassiga hooneid soetada. Ei saa küll väita, et selles ühe ööga kasvuhoonetest ilma jäämises midagi head oleks, aga vähemalt juhtus see õigel ajal. Tollal oli investeeringutoetuse taotlusvooru lõpuni jäänud nädalajagu päevi ja nii sündis otsus kirjutada projekt. Hoonete puhul on asjaajamist palju rohkem kui tehnika ostuga, kuid ometi saime selle ajaga hakkama. Kui see tuisk oleks olnud nädala võrra hiljem, siis oleksime pidanud mõlemad hooned puidust tegema või üldse loobuma, k043una sel aastal ei saa kindlasti PRIA investeeringutoetusi  taotleda ja praegu pole veel päris selge, mitu aastat üldse vahele jääb. Igatahes teatud mõttes meil vedas ja kevadel tuli taotlusele ka positiivne vastus.

Vanad kasvuhooned ja see, mille ise puitkarkassist ehitasime, olid 500-ruutmeetrised. Nende metallkarkassist hoonete standardlaiuseks on 7,5 meetrit ja kuna meie tingimustes ei ole võimalik üle 50 meetri pikkust hoonet teha, siis otsustasime katmikala pinda veidi suurendada ning taotlesime hoopis kahte hoonet. Algusest peale oli muidugi selge, et korraga me neid välja osta ei jõua, sest omafinantseering tuleb ka leida. 004Toetuse tingimustes on kirjas, et 25% investeeringust tuleb ära teha 6 kuu jooksul, see tähendas meie jaoks praegu ühe kasvuhoone ostmist. Ülejäänuga on järgmise aasta lõpuni aega. Poolikut hoonet ju ei osta, isegi kui see oleks lubatud olnud. Pealegi tahaks järgmisel aastal ikka tavapärasele enam-vähem lähedasel pinnal jälle kurke kasvatada.

Kui kasvuhoone kohale saabus, oli tunne nagu lapsepõlves konstruktorite kallale asudes. M023uljetavaldav kogus metalli ja kihtplast, millest tuli hoone kokku panna. Asjaga veidi rohkem tutvudes selgus, et olukord ei olegi nii keeruline, kui alguses tundus. Materjal oli ilusti nummerdatud, samuti anti kaasa põhjalik paigaldusjuhend. Kokku kulus umbes kuu aega, umbes sama kaua, kui puidust ehitades, ja kasvuhoone oli püsti. 033Tuleb küll tunnistada, et luukide paigaldamise jätsime hilisemaks, muud sügistööd tulid lihtsalt peale. Kilemaja selle kohta enam öelda ei saagi, nagu vanasti kasvuhoonet kutsusime. Kui just tuleb tahtmine midagi teisiti öelda, siis pigem plastikmaja. Loodame, et see kestab kauem kui eelmised. Eks oma osa on kindlasti talvisel hooldusel. See tähendab, et lume rookimist ära unustada ei saa. Metallkarkass küll ei mädane, kuid lume raskus võib selle lihtsalt sisse vajutada. Samas on hea see, et hoone ristlõige on veidi teravama kaarega, samuti ei tekki plastikuga selliseid taskuid nagu kilega. Ehk ei jää lumi sinna nii lihtsalt pidama. Igatahes jääme kevadet ootama.