Arhiiv jaanuar, 2014

Esimene vasikas

Teisipäev, jaanuar 28th, 2014

001Nüüd on see käes! Eile hommikul umbes 8.30 paiku sai Pärli endale ilusa lehmvasika, kes on esimene meie talus sündinud veis. Närveerimisest ja lauda vahet jooksmisest tekkinud unevõlg on nüüd enam-vähem tasa tehtud ning nüüd on jaksu laadida pildid arvutisse ja jagada mõnevõrra uudset või unustatud kogemust.

Nagu vasika sünnikellaajast näha, selgus lõpuks, et tegelikult polnudki vaja öösiti laudas käia. Siiski pidasin seda meelerahu huvides vajalikuks ja olen kuulnud, et tegelikult sündib suurem osa vasikaid just öösiti.

014Kui ma üleeile hilisõhtul laudas käisin, arvasin, et vasika sündimiseni enam kaua aega ei ole. Samas ei olnud põhjust uskuda, et öösel midagi toimuma hakkab ja nii panin kella helisema varahommikuks. Kuidagi sain 6 asemel voodist välja alles kell 7 ja kui ma lauta jõudsin, oli juba lootekott näha. Et lapsed pidi lasteaeda viima, pidin siiski koju tagasi minema. Tegin nii ruttu kui sain ja lauta tagasi jõudes oli sünnitusprotsessis juba arengut näha. Nüüd ma enam kuhugi ei läinud ja otsustasin jääda paigale, kuni vasikas on ilmale tulnud. See toimus suhteliselt ruttu ja põhimõtteliselt ilma minu abita. Eks oma osa oli asjaolus, et vasika isaks on šotimägiveis, kes on ju üsna pisikest kasvu.

Puhastasin vasika suu ja nina limast ning hakkasin teda heinatuustiga kuivaks hõõruma. Pärli tahtis vist korraks hinge tõmmata, sest üles ta kohe ei tulnudki. Kuna nabanöör polnud veel katkenud, ei saanud ma pisikest ema nina juurde toimetada, samuti ei hakanud lehma kohe üles ajama. Enne oli vaja tuua käärid, nabaklamber ja jooditinktuur nabaväädi desinfitseerimiseks. Selle umbes poole minuti pikkuse aja jooksul, mil ravimite ja veterinaartarvikute kapi juures käisin, oli Pärli ise üles tulnud, samuti oli nabaväät katkenud. Kuna see oli siiski liiga pikk, panin nabaklambri peale ja lõikasin vääti kääridega veidi lühemaks.

021022Pärli oli nüüd vist aru saanud, mis toimunud oli ja hakkas hoolega vasikat lakkuma. Selle üle oli tõeliselt hea meel, kuna hakkasin juba kartma, et ehk ta ei tunnegi järglase vastu huvi. Sel juhul oleks osutunud keeruliseks tema pooleldi ammena pidamine, nii et vasikas saab endale vajamineva piima ise imeda ja mina lüpsan välja vaid selle, mis üle jääb.

Kulus veidi aega ja vasikas hakkas end püsti ajama. Pärli nügis teda ninaga, justkui tõstaks teda üles. Lõpuks seisis pisike oma värisevatel jalgadel ja Pärli muudkui kutsus teda naljakalt inisedes. Samas püüdis lehm vasikat udara juurde suunata. Pisike otsis küll, kuid tissi leidmisega oli tal esialgu raskusi. Kuna Pärli ei ole teab mis kõrge, siis ehk ei osanud vasikas nii madalalt lihtsalt otsida. Minu katsetest vasikat suunata ei tulnud midagi välja, sest ta punnis järjekindlalt vastu ning ta on võrreldes lamba- või kitsetallega tunduvalt suurem ja tugevam.

031Kui sünnitusest oli möödas juba üle tunni, otsustasin veidi piima siiski välja lüpsta ja vasikale seda pudelist pakkuda, kuna esimene ternespiim on tervise seisukohalt väga oluline ja seda peab saama võimalikult ruttu peale sünnitust. Lüpsmine oli ühest küljest keeruline, kuna Pärlit on “õnnistatud” hästi lühikeste nisadega. Teisalt on tal väga “pehmed” nisad ja kohati hakkas piima jooksma juba lihtsalt puudutamise peale. Lehm ise muutis tegevuse suhteliselt lihtsaks, kuna ta seisis kenasti paigal ka ilma kinni panemata. Ausalt öeldes kartsin palju hullemat, kuna Pärli on alati selline veidi tujukavõitu olnud. Näis, et emaks saamine on ta üleöö rahulikuks muutnud.

Vasikal oli tallede lutipudelist ilmselt veidi kummaline juua, kuid ta sai siiski hakkama ja umbes liitrijagu piima läks kiiresti ta kõhtu. Arvasin, et esialgu piisab, sest kui ta veidi vaeva näeb, siis on piim ju pidevalt omast käest võtta ja minu soov oli ta ikkagi ise piima imema saada. Kui esimene ternes oli vasikale ära antud, otsustasin nad omaette jätta ja koju tagasi minna.

Õhtupoolikul tagasi minnes oli mu esimene mure, et kas vasikas on ikka söönud. Minu juuresolekul ta imema ei läinud. Kõhu järgi ei saanud ka midagi aru, kuid ta näis end hästi tundvat, üritas isegi kepsutada. Suurema osa ajast siiski lihtsalt puhkas täiesti rahulikult. Arvasin küll, et ilmselt ta kisendaks, kui kõht tühi oleks, kuid 100% kindel ei olnud. Kuna oli niikuinii vaja Pärli ära lüpsta, siis proovisin vasikale jälle piima pakkuda. Tema otsustav keeldumine pani mind arvama, et ilmselt ta siiski on söönud. Pealegi tuli mõnest nisast palju vähem piima kui teistest. Natuke tegi ikka rahutuks see, et ma ei olnud ise vasikat imemas näinud. Sellepärast otsustasin veidi hiljem õhtul veel vaatama minna. Peale kella üheksat õhtul  lauta minnes rahunesin lõplikult maha, kuna just siis, kui ma lauta jõudsin, läks vasikas ilusti imema. Nüüd jääb üle vaid loota, et vasikas kosub ilusti ja et lehma udara paistetus alaneb kiiresti. Ja ilusat nime on ka vaja!

Vasikat oodates

Laupäev, jaanuar 25th, 2014

038028Lõpuks on kätte jõudnud aeg, kus Pärli tiinus on lõpusirgel ja ta valmistub lehmaks saama. Ühelt poolt ma ootan seda aega, teisalt kardan veidi kõike sellega seonduvat, eriti poegimist. Selles olen nüüd ka päris kindel, et kümne aasta eest lõpetatud veterinaarmeditsiini eriala ei anna erilist kindlust, kui vahepeal teatud loomaliigiga eriti kokku puutunud ei ole. Eriti, kui on tegemist endale väga armsaks saanud loomaga. Kahtlen kõiges. Juba mitu päeva on tunne, et udaraturse ei saa enam hullemaks minna, kuid järgmisel päeval olen sunnitud tõdema, et saab küll. Tean, et vaagnasidemed peavad lõtvuma, kuid kuna ma ei ole kunagi (võib-olla kunagi kooli ajal siiski olen) tundnud, millised need täielikult lõtvunud vaagnsidemed on, siis ei julge ma oma arvamust usaldada. Sellest saan küll aru, et piim on nisades ja selle järgi peaks poegimine juba möödas olema, ometi ei näi Pärli kiirustavat. On tekkinud korralik unevõlg, sest käin juba viiendat päeva teda öö hakul ja väga vara hommikul nö igaks juhuks vaatamas. Peale selle näen üle aastate kõikvõimalikke kummalisi ja hirmsaidki unenägusid, mis magada ei lase. Ma vist lihtsalt mõtlen asja keerulisemaks, kui see tegelikult on. Kuivadest raamatutarkustest ei ole siinkohal tõesti eriti abi, kui kogemused on napid.

006Ülejäänud veised, kolm aubraki tõugu mullikat tunnevad end suurepäraselt. Osa sööta anname neile õues, et loomadel oleks põhjust laudast välja minna. Selle postituse illustreerimiseks panen küll pildi ajast, kus lumi ei katnud veel maad, kuid praegused krõbedad külmakraadidki ei sunni neid sees püsima. Mõnikord viskavad nad sinnasamasse heinarulli kõrvale pikali, ei viitsi lauta isegi puhkama minna. Sama lugu on lammastega. See väiksem grupp lambaid, kes on öösiti lihaveistega samas laudas, kuid erinevas ruumis, jalutabki päeval koos aubrakkidega väljas. Saavad kenasti ilma konfliktideta hakkama.

Kuna neid ilusaid helepruune mullikaid on vaid kolm, otsustasin neile ka nimed panna. Tahtsin, et nimed oleksid sarnased ja sellepärast ei olnud ülesanne kuigi lihtne. Lõpuks sündis otsus: Bella, Betti ja Berta.

Uus aasta, uued tegemised

Pühapäev, jaanuar 5th, 2014

001Käes on uus aasta ja meie talus on sellel aastal tulemas nii mõndagi uut. Sellest, et minust saab selle kuu lõpupoole piimalehma pidaja, on juba juttu olnud, kuid Pärli ja tema sündiv vasikas ei jää ainsateks veisteks. Erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusel oleme nüüd kolme aubraki tõugu mullika omanikud.

006007Plaan hakata lammaste kõrval ka lihaveiseid kasvatama, on peas tegelikult küpsenud juba umbes kolm aastat, kuid erinevatel põhjustel oleme loomade soetamist edasi lükanud. Kuna äsja lõppenud aastal õnnestus sööda varumine ja vajalikud rahalised vahendid olid ka olemas, mõtlesime plaani lõpuks teoks teha. Maad, mida kasutada saaksime, võimaldaksid pidada vähenõudlikumaid tõuge ja nii jäid valikusse šoti mägiveis, aberdiin-angus ja hereford. Esimesed on küll väga armsad ja kõige vähenõudlikumad, kuid liha tootmise jaoks oma kasvu ja hiljavalmivuse tõttu mitte eriti praktilised. Nii kaalusime viimase kahe vahel. Aubrakist ei julgenud unistadagi, kuigi nad olid mulle algusest peale silma jäänud. Tegemist  on väiksemat kasvu, vähenõudlike ja ilusate lihavormidega vana tõuga, kes on pärit Prantsusmaa kõrgmäestikust. Teadsin, et Eestis on neid vaid üks mitte eriti suur kari, kus seda tõugu peetud vaid mõned aastad ja vaevalt neil lehmikuid müüa oleks. Läks nii, et erinevatelt anguse ja herefordi kasvatajatelt ostuvõimalusi uurides viis saatus mind kokku just sellesama ainsa aubraki karja omanikuga. Kuna neil oli just plaanis Leedust uut pulli tooma minna, pakkusid nad välja võimaluse, et kui soovime, tooksid nad meile mõned lehmikud. Samuti saaksime kasutada seda pulli, kes kunagi leedukate poolt eestlastele kingiti. Leedus on aubraki tõug väga levinud, arvukuselt lausa kolmas.

Selgus, et see ainus Eesti aubrakkide kari asub meist umbes 50 km kaugusel ning kuigi olin neisse veistesse juba internetist leitud videote ja piltide kaudu peaaegu armunud, mulle meeldisid nii nende välimus kui tõuomadusi kirjeldavad näitajad, siis tuli nad enne lõplikku otsustamist elusast peast üle vaadata. Nad meeldisid mulle veelgi rohkem! Kohapeal selgus, et vähemalt väiksemas karjas ei ole nad üldse nii arglikud nagu internetiallikates väideti. Lasid peremehel end rahulikult sügada. Suvise karjamaarohu ja talvel ainsa söödana antava kuiva heinaga kasvavad väga edukalt. Meie tingimustes nad kapitaalset lauta ei vaja, piisab vaid kergehitisest, kuhu kehvema ilma korral varjuda.

Tegime otsuse sellist head võimalust ära kasutada. Läksin ise ka kaasa. Mul pole olnud eriti võimalusi välisriikide loomakasvatusega tutvuda ja kindlasti tuleb teiste sama asjaga tegelejatega tutvumine kasuks.

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Leedus võttis meid vastu kõle ja tuisune ilm. Temperatuur oli küll vaid nullilähedane, kuid tuul muutis selle talumise raskemaks. Kari, kust minu mullikaid ja teisele kasvatajale pulli tooma läksime, oli silma järgi hinnates umbes viiekümnepealine. Meie loomad olid lauta kinni pandud, ülejäänud kari jälgis meid eemalt selles meie jaoks nii kehvas ilmas, mis loomi ei näinud üldse häirivat.

Leedukad näivad väga toredad ja külalislahked inimesed olevat. Kahjuks oli mul nendega keeruline suhelda, kuna minu vene keele oskus on väga kehvake ja nemad ei osanud inglise keelt, kuid sealoleku jooksul hakkasid mõned sõnad juba meenuma.

Mõnepäevane aubraki vasikas

Mõnepäevane aubraki vasikas

Ju vajab kunagi õpitud keel lihtsalt meelde tuletamist.

Leedukad näisid loomade pidamist hästi vabalt võtvat. Näiteks jalutas nende piimalehm vabalt õues ringi, ilma piirava aedikuta. Sama lugu oli hanedega. Hommikul ja õhtul lehma lüpsti, kuid ülejäänud aja vaatas ta ise, kus olla tahab. Kes tahab vastu vaielda, vaielgu pealegi, kuid minu arvates on õues vabalt liikumine igatahes parem, kui kinnises laudas hoidmine.

Piimalehm

Piimalehm

Leedu haned

Leedu haned

Pika reisi järel jõudsid loomad kenasti kohale. Algul oli meil plaanis panna nad kohe õue, kus võimalik kergehitises varjuda, kuid hakkasime kartma, et suurest karjast kolmekesi võõrasse kohta tulles võivad nad traatidest läbi murda ja lähedalasuvasse metsa putkata. Nii sündis mõte nad esialgu siiski lauta panna ja kui nad harjuvad, siis lasta lauda ümber kõndima. Praegu saan juba öelda, et pingutasin muretsemisega üle. Ehk on asi nooruse rumaluses, kuid need 7-8 kuu vanused mullikad on tegelikult väga rahulikud tegelased. Üks lausa nii rahulik, et lasi end juba esimesel päeval sügada, samuti võib teda vabalt kallistada ja ilmselt laseks ta selgagi ronida, kui keegi seda üritaks. Teised kaks on veidi kartlikumad, kuid mitte niipalju, kui oleks võinud arvata, ja sügamist naudivad praeguseks nemadki.

Mul pole siin blogis olnud kombeks nimesid nimetada ja ma ei tee seda ka praegu, kuid usun, et kui ma nüüd kedagi selle toreda võimaluse eest tänan, siis küllap see inimene teab, et temast jutt on. Igatahes suur suur aitäh! Loodan, et olen selle tõuga edaspidi sama rahul kui praegu. Siinkohal tsiteeriks mulle loomad organiseerinud inimest: “Kuna aubraki tõu lühend on sama, mis kullal (Au), siis lihtsalt peab hea tõug olema!” Elame-näeme.