Arhiiv veebruar, 2014

Suured ja väikesed beebid

Laupäev, veebruar 22nd, 2014

Loki 2Aeg möödub linnutiivul ja juba jälle on eelmisest blogipostitusest tohutult palju aega möödas. Ometi oleks kirjutada paljustki.

Nii uskumatu kui see ka poleks, siis väike vasikas saab varsti juba kuu aja vanuseks ning polegi enam nii väike. Nimepanek näis algul keerulisena, aga ega me väga ei kiirustanudki. Mõtlesime, et ei hakka pingutama ja kui tuleb mõni sobiv nimi pähe, siis selle preilile annamegi. Nii ei käinud peast läbi rohkem variante, kui see üks – Loki. Nimelt hakkasime juba paaripäevase vasika otsmikul märkama järjest selgemini väljendunud lokke. Ometi panime nime mõneks päevaks ootele, et ehk tuleb parem mõte. Ei tulnud. Ta lihtsalt on niivõrd Loki nägu ja ega sel nimel ju midagi viga pole – lühike ja lihtsalt väljaöeldav.

Loki1Pärli vasikagaSeaduse järgi tuleb vasikad hiljemalt kolmanädalaselt märgistada ja sellepärast on Lokigi endale kollased “kõrvarõngad” saanud. Mitmete lamba- ja kitsekasvatusega tegeldud aastate jooksul olen märgistanud mitusada talle, kuid vasika kõrvaga ei anna tallede omi võrreldagi, ühel on tunduvalt suuremad ja paksemad. Nii tuleb tangide kokku surumisel rakendada tunduvalt suuremat jõudu. Ei kujuta ette, kui raske oleks numbrit üldse võimalik kõrva saada, kui sellega saaks venitada sama kaua kui lammastel ja kitsedel. Tegelikult olen mina püüdnud talledele olenevalt liigist kollased või punased plastikutükid hiljemalt paari-kolmekuuselt kõrva panna, see on kergem nii mulle kui loomale.

Pärli on lehmana üsna mõistlik, suuremaid konflikte pole lüpsiajal ette tulnud. Erinevalt lehmast olen mina nõrk, sest pidasin lüpsimasinata vastu vaid paar päeva. Erinevatel põhjustel kulus paar nädalat, et sugulase käest saadud masin töökorda saada ja käsitsilüpsist pääseda. Enda õigustuseks võin öelda, et Pärlil on tõesti liiga lühikesed nisad. Kuna vasikas imeb oma piima ise välja ja ta ei tee seda kõigist nisadest võrdselt, tuleb vastavalt vajadusele osad nisakannud kinni panna. Selle nikerdamise tõttu kulub veidi rohkem aega kui muidu vaja oleks, kuid siiski ei ole mul mõtteski Lokit ema juurest ära võtta. Mulle meeldib, et ta saab ise endale vajaliku koguse piima sobival hetkel välja imeda, see on kõige loomulikum viis pisikese toitmiseks, pealegi kuluks mul vastasel juhul aega ka tema jootmise peale. Olen rahul sellega, et lehmal on udar korras ja tema antav piimakogus rahuldab oma pere vajaduse ning rohkem pole vajagi. Vasikas kasvab ka jõudsalt ning praegu on kõik eeldused saada temast huvitav täiendus meie lihaveisekarja.

jänkupojadTeisedki loomad hakkavad järglasi saama ja tavapäraselt tegid otsa lahti küülikud. Ma võitlen igal talvel sooviga neid varem paaritada ja enamasti olen otsustanud siiski riskida. Tänavu talvel ei ole mul olnud põhjust seda külma pärast kahetseda, sest pigem meenutab praegune ilm kevadet kui talve.

Valdav enamik minu pisikesest küülikukarjast koosneb Norrast pärit trönderitest. Teatud määral olen võtnud oma missiooniks selle tõu Eestis levitamise, täiesti vabatahtlikult ja isiklikel eelistustel põhinedes. Suvel õnnestus ootamatult kolm noort isendit, kaks emast ja üks isane, karja täienduseks saada ja nüüd sünnitasid preilid ühel päeval oma esimesed pesakonnad. Üks saab enda omadega kenasti hakkama, mida ei saa kahjuks teise kohta öelda. Mingil põhjusel pööras ta kolmandal päeval pesa segamini, mistõttu hukkusid neli poega kuuest. Ülejäänud kaks otsustasin lühikese mõtlemise järel ema juurest ära võtta. Toidan neid nüüd kaks korda päevas, hoides ema selili ja asetades pojad tema kõhule. Praegu on pisikestega kõik hästi ja loodetavasti õnnestub emaküülikul järgmistega paremini.

jänksid1jänksMingil kummalisel põhjusel on minu trönderite pesakonnas mõned valged pojad ja neid esineb just selle noore isase järglaste hulgas. Kuna tröndereid on Norraski suhteliselt vähe, ja et tõugu “parandada”, ristatakse neid mõnikord teiste sobivate tõugudega. Ehk on valge karvavärvus seetõttu sisse tulnud?

Eelnevalt norrakate nõu küsides olen ise ka proovinud tröndereid ristata. Põhiliselt sellepärast, et mul oli eelmisel aastal puudus trönderite emastest, kasutasin viini sinist. Sain ühe pesakonna, kus poiste seas oli ka üks tüdruk. Karvavärvus on tal üsnagi trönderile omane, küll on erinevusi pea ja üldse keha kujus. Tema kasvatab hetkel selle aasta vanimat küülikute pesakonda, pisikeste isaks see suvel saadud trönderipoiss. See tähendab, et järglased on 75% trönderid. Selleski pesakonnas on kahe musta kõrval kaks valget poega. Tundub, et just see noor poiss valget karvavärvust edasi annabki, kuna ainult tema järglaste hulgas neid esineb. Võib-olla on see juhuslik, aga valged näivad tavapärastest mustadest veidi suuremad olevat. Aeg näitab, kas kasvuvahe jääbki või ühtlustub kasv peale võõrutamist.