Arhiiv märts, 2014

Kevad ja kitsed

Kolmapäev, märts 12th, 2014

027Kevad näitab end juba üsna võimsalt ja püüab talve järjest tugevamini minema tõrjuda. Praegu on küll vara olla täiesti kindel kevadsooja võidus käreda talvepakase üle, kuid loota ju võib. Isegi kui peaks veel jahedamat ilma tulema, siis päike on juba üsna võimas, tuues kevade nii õue kui südamesse.

Loomalaste sünd toob alati südamesse hea, teatud määral kevadise tunde. Vasikast ja küülikupoegadest olen juba juttu teinud, nüüd on aeg rääkida kitsetalledest. Tänavu on kitsed oma poegimise suhteliselt ühele ajale sättinud, nii et kõik kolm kitse sünnitasid oma talled enam-vähem nädala jooksul.

029Võib-olla on see juhuslik, kuid olen märganud, et kitsede poegimisaeg on seotud talve pikkusega. Kui kevad on varane nagu tänavu, sünnivad kitsetalled suhteliselt vara. Kui aga talv kestab kauem, sünnitavad kitsed oma pisikesed üsna hilja. Nii nagu eelmisel aastal, kus vaatamata sellele, et sikk oli pidevalt karjas, poegis esimene neist alles märtsi lõpus ja mõni isegi aprillis. Metskitsedel on küll võime kehvade tingimuste korral tiinust edasi lükata, kuid vähemalt mina ei tea, et kodukitsed ka seda suudaksid. Ehk nad tunnetavad sügisel talve pikkust ja kevade saabumist kuidagi ette? Või on tegemist lihtsalt kokkusattumisega?

Niisiis minu kitsed said oma talled kätte. Üllatusena tegi otsa lahti kaheaastane esmaspoegija, valget värvi Donna. Erilisi poegimise tunnuseid eelnevalt ei täheldanudki, lihtsalt ühel päeval, kui mul oli osa päevatööd veel hilisõhtuks jäänud, vaatasid vastu kaks armsat kitsetüdrukut.

017015Kõige vanem, kaheksa-aastane Manni oli alles teine poegija, kuigi temalt ootasin tallesid kõige esimesena. Konkreetset paarituskuupäeva ma siiski ei teadnud ja poegimisaja ennustused tuginesid vaid tema kõhu suurusel. See oli tõesti suur ja ootasin kolmikuid, mis tema puhul on olnud pigem reegliks kui erandiks, kui mitte nelikuid. Sellepärast oli üllatus suur, kui tema sai vaid kaksikud. Kaks ilusat suurt poissi. Pettunud ma siiski ei ole, sest olgem ausad, kaks talle on kitse jaoks siiski ideaalseim variant ja pigem vähem ja  korralikud kui palju ja nirud. Ega mul neid tallesid nii palju vaja polegi, on nad ju pigem lemmikud kui produktiivloomad. Manni talled olid muidu tugevad ja otsisid hoolega süüa, kuid algul neil see ei õnnestunud. Kuna ühel eelneval aastal on sarnane probleem juba olnud, sest selle kitse udar ulatub iga aastaga järjest madalamale, teadsin jälgida, et pisikesed süüa saaksid. Minu abiga see neil lõpuks õnnestus ja sel korral piima välja lüpsma ning pudelist pakkuma ei pidanudki, piisas vaid tallede õigesse kohta suunamisest.

Viimasena sai oma talled kaheaastane beežikirju Bambi, kes sünnitas oma esimesed järglased, kaks poissi, kaks päeva peale Mannit. Üks poiss oli teisest tunduvalt väiksem ja vaatamata sellele, et ta end algul edukalt püsti ajas ning esimese ternesegi kätte sai, suri ta järgmisel päeval. See on taluelu kurvem pool, millega lihtsalt tuleb leppida. On ju ütlus: kus laudas, seal ka lauda taga.

Nii et tänavu on kevadetunne juba hästi võimas. Ühelt poolt tekitab seda loomalaste sünd, teisalt suurepärane kevadilm. Nautigem seda!