Blogi avalehel

Linnukarja täiendused

august 22nd, 2013

043Olen nende oma talu pidamisega tegeldud aastate jooksul leidnud enda jaoks need loomad ja linnud, kes mind eriti huvitavad ja uutest tõugudest enam nii kergesti ei vaimustu. Ma ei taha karja liiga kirjuks ajada, ei ole enam oluline, et taluõuel kõnniks ringi palju erinevaid tõuge, vaid et kõnniks ringi need, kes mulle kohe väga meeldivad.
Ühel päeval Läti kuulutusteportaalis ringi vaadates märkasin, et seal müüakse broilerkalkunite tibusid, olenevalt värvist oli krossi nimeks Plumpy White või Plumpy Bronze. Pronksivärvilised olid nii ilusad ja noorlindude kasvukiirus avaldas ka muljet. Hakkasin uurima, et kui kaugele see koht jääb, ehk oleks mõeldav seal ära käia. Kalkunitibude asukohaks oli Läti väikelinn Madona, mis Google Maps kaardi järgi on minu Eesti lõunatipu lähedal elavate vanemate talust 143 km kaugusel. Kuna õel oli plaanis üks väike Läti ringreis teha, siis sündis mõte kaasa minna ja mõned tibud ära tuua. 042Siiski otsustasin, et enne uute toomist püüan kõigepealt olemasolevad kalkunid, ühe tegelikult vahva paarikese, ära müüa. Kuulutada ei tulnud kaua ninga kalkunid said endale uue ja loodetavasti armastava kodu.
Augustikuu esimesel päeval võtsime sõidu ette. Mul oli väike hirm keelebarjääri ees, kuna mul praktiliselt puudus läti keele kõnepraktika. Senine suhtlus tibude müüjaga oli toimunud vaid e-maili teel ja läti keelt loen-kirjutan tunduvalt paremini kui räägin. Lätlased, eriti vanemad inimesed, räägivad inglise keelt suhteliselt kehvasti, kui üldse, ja vene keelt ei oska mina. Ilmnes, et kartus oli asjatu. Sain ilusti aru, mida mulle öeldi ja minust saadi ka aru. Viimane asjaolu üllatas mind eriti, kuna arvasin end läti keelt nii arusaamatult rääkivat, et keegi ei saa aru. Eksisin. Ju olin lihtsalt ebakindel.
Jõudsin 23 kalkunitibuga, 8 endale ja 15 teistele, kenasti tagasi. Sama inimene müüs ka erinevat tõugu vutitibusid ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin ka 10 inglise valget vutikest. Praegu tunnevad kõik toodud linnud end hästi, kõik on alles ja kalkunid kasvavadki väga kiiresti. Kalkunid on muidu tibuna väga õrnad, aga kuna mina tõin nad peaaegu 3-nädalastena, siis oli vist suurem oht möödas.052044
Ilmselt paljud mäletavad rebase poolt eelmisel sügisel korraldatud tapatööd, kus kaotasin suure osa oma linnukarjast, sealhulgas ka lapse lemmikud sultani kanad. Juba siis oli kindel, et kui mitte teisi, siis nemad asendan igal juhul. Talvine tibutamine Norrast postiga saadetud munadega läks nässu, koorusid vaid üksikud elujõuetud tibud. Nii proovisin kevadel uuesti. Üks tuttav oli aprillis Oslost Eestisse tulemas ja sain temaga munade transpordi osas kaubale. Piltlikult öeldes hoidsin hinge kinni, kõigepealt kuni munade läbivalgustamiseni esimese inkubeerimisnädala lõpus ja siis koorumiseni. Olin väga rõõmus portsu täiesti tervete ja elujõuliste tibude üle, kokku 14 tk. Aeg möödus ja tibud kasvasid suuremaks. Lampi nad enam ei vajanud ja kolisin nad õue. Oma rumalusest olin tibupuuri laudade vahele jätnud liiga suured vahed ja kaotasin varestele mitu tibu. Kui aru sain, oli alles üheksa. Lõin kiiresti puuri küljed peenesilmalise võrguga üle ning probleem oli kõrvaldatud. Oleks ma vaid varem selle peale tulnud… Igatahes praegu näevad noored sultanid fantastilised välja ja on juba nii suured, et kolisid sellest suurest puurist ära aedikusse, loovutades puuri Lätist toodud kalkunitele.

Jäta vastus