Blogi avalehel

Uus aasta, uued tegemised

jaanuar 5th, 2014

001Käes on uus aasta ja meie talus on sellel aastal tulemas nii mõndagi uut. Sellest, et minust saab selle kuu lõpupoole piimalehma pidaja, on juba juttu olnud, kuid Pärli ja tema sündiv vasikas ei jää ainsateks veisteks. Erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusel oleme nüüd kolme aubraki tõugu mullika omanikud.

006007Plaan hakata lammaste kõrval ka lihaveiseid kasvatama, on peas tegelikult küpsenud juba umbes kolm aastat, kuid erinevatel põhjustel oleme loomade soetamist edasi lükanud. Kuna äsja lõppenud aastal õnnestus sööda varumine ja vajalikud rahalised vahendid olid ka olemas, mõtlesime plaani lõpuks teoks teha. Maad, mida kasutada saaksime, võimaldaksid pidada vähenõudlikumaid tõuge ja nii jäid valikusse šoti mägiveis, aberdiin-angus ja hereford. Esimesed on küll väga armsad ja kõige vähenõudlikumad, kuid liha tootmise jaoks oma kasvu ja hiljavalmivuse tõttu mitte eriti praktilised. Nii kaalusime viimase kahe vahel. Aubrakist ei julgenud unistadagi, kuigi nad olid mulle algusest peale silma jäänud. Tegemist  on väiksemat kasvu, vähenõudlike ja ilusate lihavormidega vana tõuga, kes on pärit Prantsusmaa kõrgmäestikust. Teadsin, et Eestis on neid vaid üks mitte eriti suur kari, kus seda tõugu peetud vaid mõned aastad ja vaevalt neil lehmikuid müüa oleks. Läks nii, et erinevatelt anguse ja herefordi kasvatajatelt ostuvõimalusi uurides viis saatus mind kokku just sellesama ainsa aubraki karja omanikuga. Kuna neil oli just plaanis Leedust uut pulli tooma minna, pakkusid nad välja võimaluse, et kui soovime, tooksid nad meile mõned lehmikud. Samuti saaksime kasutada seda pulli, kes kunagi leedukate poolt eestlastele kingiti. Leedus on aubraki tõug väga levinud, arvukuselt lausa kolmas.

Selgus, et see ainus Eesti aubrakkide kari asub meist umbes 50 km kaugusel ning kuigi olin neisse veistesse juba internetist leitud videote ja piltide kaudu peaaegu armunud, mulle meeldisid nii nende välimus kui tõuomadusi kirjeldavad näitajad, siis tuli nad enne lõplikku otsustamist elusast peast üle vaadata. Nad meeldisid mulle veelgi rohkem! Kohapeal selgus, et vähemalt väiksemas karjas ei ole nad üldse nii arglikud nagu internetiallikates väideti. Lasid peremehel end rahulikult sügada. Suvise karjamaarohu ja talvel ainsa söödana antava kuiva heinaga kasvavad väga edukalt. Meie tingimustes nad kapitaalset lauta ei vaja, piisab vaid kergehitisest, kuhu kehvema ilma korral varjuda.

Tegime otsuse sellist head võimalust ära kasutada. Läksin ise ka kaasa. Mul pole olnud eriti võimalusi välisriikide loomakasvatusega tutvuda ja kindlasti tuleb teiste sama asjaga tegelejatega tutvumine kasuks.

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Leedus võttis meid vastu kõle ja tuisune ilm. Temperatuur oli küll vaid nullilähedane, kuid tuul muutis selle talumise raskemaks. Kari, kust minu mullikaid ja teisele kasvatajale pulli tooma läksime, oli silma järgi hinnates umbes viiekümnepealine. Meie loomad olid lauta kinni pandud, ülejäänud kari jälgis meid eemalt selles meie jaoks nii kehvas ilmas, mis loomi ei näinud üldse häirivat.

Leedukad näivad väga toredad ja külalislahked inimesed olevat. Kahjuks oli mul nendega keeruline suhelda, kuna minu vene keele oskus on väga kehvake ja nemad ei osanud inglise keelt, kuid sealoleku jooksul hakkasid mõned sõnad juba meenuma.

Mõnepäevane aubraki vasikas

Mõnepäevane aubraki vasikas

Ju vajab kunagi õpitud keel lihtsalt meelde tuletamist.

Leedukad näisid loomade pidamist hästi vabalt võtvat. Näiteks jalutas nende piimalehm vabalt õues ringi, ilma piirava aedikuta. Sama lugu oli hanedega. Hommikul ja õhtul lehma lüpsti, kuid ülejäänud aja vaatas ta ise, kus olla tahab. Kes tahab vastu vaielda, vaielgu pealegi, kuid minu arvates on õues vabalt liikumine igatahes parem, kui kinnises laudas hoidmine.

Piimalehm

Piimalehm

Leedu haned

Leedu haned

Pika reisi järel jõudsid loomad kenasti kohale. Algul oli meil plaanis panna nad kohe õue, kus võimalik kergehitises varjuda, kuid hakkasime kartma, et suurest karjast kolmekesi võõrasse kohta tulles võivad nad traatidest läbi murda ja lähedalasuvasse metsa putkata. Nii sündis mõte nad esialgu siiski lauta panna ja kui nad harjuvad, siis lasta lauda ümber kõndima. Praegu saan juba öelda, et pingutasin muretsemisega üle. Ehk on asi nooruse rumaluses, kuid need 7-8 kuu vanused mullikad on tegelikult väga rahulikud tegelased. Üks lausa nii rahulik, et lasi end juba esimesel päeval sügada, samuti võib teda vabalt kallistada ja ilmselt laseks ta selgagi ronida, kui keegi seda üritaks. Teised kaks on veidi kartlikumad, kuid mitte niipalju, kui oleks võinud arvata, ja sügamist naudivad praeguseks nemadki.

Mul pole siin blogis olnud kombeks nimesid nimetada ja ma ei tee seda ka praegu, kuid usun, et kui ma nüüd kedagi selle toreda võimaluse eest tänan, siis küllap see inimene teab, et temast jutt on. Igatahes suur suur aitäh! Loodan, et olen selle tõuga edaspidi sama rahul kui praegu. Siinkohal tsiteeriks mulle loomad organiseerinud inimest: “Kuna aubraki tõu lühend on sama, mis kullal (Au), siis lihtsalt peab hea tõug olema!” Elame-näeme.

Jäta vastus