Blogi avalehel

Esimene vasikas

jaanuar 28th, 2014

001Nüüd on see käes! Eile hommikul umbes 8.30 paiku sai Pärli endale ilusa lehmvasika, kes on esimene meie talus sündinud veis. Närveerimisest ja lauda vahet jooksmisest tekkinud unevõlg on nüüd enam-vähem tasa tehtud ning nüüd on jaksu laadida pildid arvutisse ja jagada mõnevõrra uudset või unustatud kogemust.

Nagu vasika sünnikellaajast näha, selgus lõpuks, et tegelikult polnudki vaja öösiti laudas käia. Siiski pidasin seda meelerahu huvides vajalikuks ja olen kuulnud, et tegelikult sündib suurem osa vasikaid just öösiti.

014Kui ma üleeile hilisõhtul laudas käisin, arvasin, et vasika sündimiseni enam kaua aega ei ole. Samas ei olnud põhjust uskuda, et öösel midagi toimuma hakkab ja nii panin kella helisema varahommikuks. Kuidagi sain 6 asemel voodist välja alles kell 7 ja kui ma lauta jõudsin, oli juba lootekott näha. Et lapsed pidi lasteaeda viima, pidin siiski koju tagasi minema. Tegin nii ruttu kui sain ja lauta tagasi jõudes oli sünnitusprotsessis juba arengut näha. Nüüd ma enam kuhugi ei läinud ja otsustasin jääda paigale, kuni vasikas on ilmale tulnud. See toimus suhteliselt ruttu ja põhimõtteliselt ilma minu abita. Eks oma osa oli asjaolus, et vasika isaks on šotimägiveis, kes on ju üsna pisikest kasvu.

Puhastasin vasika suu ja nina limast ning hakkasin teda heinatuustiga kuivaks hõõruma. Pärli tahtis vist korraks hinge tõmmata, sest üles ta kohe ei tulnudki. Kuna nabanöör polnud veel katkenud, ei saanud ma pisikest ema nina juurde toimetada, samuti ei hakanud lehma kohe üles ajama. Enne oli vaja tuua käärid, nabaklamber ja jooditinktuur nabaväädi desinfitseerimiseks. Selle umbes poole minuti pikkuse aja jooksul, mil ravimite ja veterinaartarvikute kapi juures käisin, oli Pärli ise üles tulnud, samuti oli nabaväät katkenud. Kuna see oli siiski liiga pikk, panin nabaklambri peale ja lõikasin vääti kääridega veidi lühemaks.

021022Pärli oli nüüd vist aru saanud, mis toimunud oli ja hakkas hoolega vasikat lakkuma. Selle üle oli tõeliselt hea meel, kuna hakkasin juba kartma, et ehk ta ei tunnegi järglase vastu huvi. Sel juhul oleks osutunud keeruliseks tema pooleldi ammena pidamine, nii et vasikas saab endale vajamineva piima ise imeda ja mina lüpsan välja vaid selle, mis üle jääb.

Kulus veidi aega ja vasikas hakkas end püsti ajama. Pärli nügis teda ninaga, justkui tõstaks teda üles. Lõpuks seisis pisike oma värisevatel jalgadel ja Pärli muudkui kutsus teda naljakalt inisedes. Samas püüdis lehm vasikat udara juurde suunata. Pisike otsis küll, kuid tissi leidmisega oli tal esialgu raskusi. Kuna Pärli ei ole teab mis kõrge, siis ehk ei osanud vasikas nii madalalt lihtsalt otsida. Minu katsetest vasikat suunata ei tulnud midagi välja, sest ta punnis järjekindlalt vastu ning ta on võrreldes lamba- või kitsetallega tunduvalt suurem ja tugevam.

031Kui sünnitusest oli möödas juba üle tunni, otsustasin veidi piima siiski välja lüpsta ja vasikale seda pudelist pakkuda, kuna esimene ternespiim on tervise seisukohalt väga oluline ja seda peab saama võimalikult ruttu peale sünnitust. Lüpsmine oli ühest küljest keeruline, kuna Pärlit on “õnnistatud” hästi lühikeste nisadega. Teisalt on tal väga “pehmed” nisad ja kohati hakkas piima jooksma juba lihtsalt puudutamise peale. Lehm ise muutis tegevuse suhteliselt lihtsaks, kuna ta seisis kenasti paigal ka ilma kinni panemata. Ausalt öeldes kartsin palju hullemat, kuna Pärli on alati selline veidi tujukavõitu olnud. Näis, et emaks saamine on ta üleöö rahulikuks muutnud.

Vasikal oli tallede lutipudelist ilmselt veidi kummaline juua, kuid ta sai siiski hakkama ja umbes liitrijagu piima läks kiiresti ta kõhtu. Arvasin, et esialgu piisab, sest kui ta veidi vaeva näeb, siis on piim ju pidevalt omast käest võtta ja minu soov oli ta ikkagi ise piima imema saada. Kui esimene ternes oli vasikale ära antud, otsustasin nad omaette jätta ja koju tagasi minna.

Õhtupoolikul tagasi minnes oli mu esimene mure, et kas vasikas on ikka söönud. Minu juuresolekul ta imema ei läinud. Kõhu järgi ei saanud ka midagi aru, kuid ta näis end hästi tundvat, üritas isegi kepsutada. Suurema osa ajast siiski lihtsalt puhkas täiesti rahulikult. Arvasin küll, et ilmselt ta kisendaks, kui kõht tühi oleks, kuid 100% kindel ei olnud. Kuna oli niikuinii vaja Pärli ära lüpsta, siis proovisin vasikale jälle piima pakkuda. Tema otsustav keeldumine pani mind arvama, et ilmselt ta siiski on söönud. Pealegi tuli mõnest nisast palju vähem piima kui teistest. Natuke tegi ikka rahutuks see, et ma ei olnud ise vasikat imemas näinud. Sellepärast otsustasin veidi hiljem õhtul veel vaatama minna. Peale kella üheksat õhtul  lauta minnes rahunesin lõplikult maha, kuna just siis, kui ma lauta jõudsin, läks vasikas ilusti imema. Nüüd jääb üle vaid loota, et vasikas kosub ilusti ja et lehma udara paistetus alaneb kiiresti. Ja ilusat nime on ka vaja!

2 vastus “Esimene vasikas”

  1. Heli:

    Palju õnne! Tülikas ettevõtmine,see vasika kõrvalt lehma lüpsmine.Vasikas ise imeb 5-6 korda päevas ja varsti ta enam ühest nisast kõhtu täis ei saagi.Pealegi oled lehma vaatevinklist mõneaja möödudes piimavaras,kes tema lapse eest kõhutäie pihta paneb.Siis ta enam piima ei sõõruta,paigal ei seisa ja iseloomuomadustest tulenevalt võib ka jalaga saada.Ootan suure huviga,kas erand reeglit kinnitab.Kiiret sirgumist.

  2. Laine:

    Tere!
    Armsad on need pisikesed olendid.
    Minul mure lammaste pärast.
    Palun, kas oskate mulle anda mõne lambapügaja kontakti.
    12 lammast on märtsi lõpus poegimas ja mõte on see nüüd ära teha. Soojaks läks ka varakult.

    Tänud ette!

    Laine
    Alatskivilt

Jäta vastus