Blogi avalehel

Veel tibusid

märts 10th, 2010
kalkuni- ja kanatibud

kalkunitibud

Nüüd olen lisaks kanatibudele ka õnnelik kalkuni- ja parditibude omanik. Kuuest viljastatud kalkunimunast koorus kuus tibu, viiest pardimunast neli tibu. Viimane koorunud kalkunitibu, keda aitasin veidi munast väljatulekul, näis algul ebanormaalne. Paistis, justkui poleks tal üldse koordinatsiooni, vajus pidevalt selili. Õnneks möödus see probleem ja praeguseks on ta sama tragi ja armas kui teisedki. Kalkunitibusid kasvatasin viimati ehk 10 aastat tagasi, seetõttu on need linnud eriti huvitavad. Toidan neid tibude jõusöödaga, lisaks lõikan pisikesteks tükkideks aknalaual kasvavat sibulat ja salatilehti. Näib, et rohelist värvi näevad nad tõesti kõige paremini, või neile lihtsalt maitseb värske toit rohkem, aga nii kui see söödanõusse jõuab, joostakse sellele tormi. Samas karbis olevad kuus kanatibu, kes ka möödunud nädalavahetusel koorusid, ei näi sellest eriti hoolivat. Pardipoegadel on seevastu üsna ükskõik, millega neid toita, sest pekingi partidel on hea söögiisu juba kaasasündinud. Eks nemadki vajavad kasvamiseks vitamiinirikast ja tasakaalustatud toitu ning puhast vett.

parditibud

parditibud

Lisaks veele ja toidule on vastkoorunud tibudel vaja kruusa või väikesi kivikesi, sest sissesööduna aitavad need maos kaasa toidu seedimisele. Kuna väljas on veel korralik talv ja maagi üsna külmunud, ei jäänud muud üle, kui kangiga kruusa raiuda. Panin sellele siis kuuma vee peale, et ära sulatada, hiljem kuivatasin majapidamispaberil. Lihtsam oleks vist lemmikloomapoodi minna, kuid väikese kruusakoguse pärast ei näi linnasõit eriti mõttekas. Sel aastal tuleb targem olla ja varuda mingi kogus kruusa kättesaadavasse kohta, kui järgmine talv peaks sama karm ja pikk tulema. Panen täna pardimunad inkubaatorisse ja loodetavasti on kuu aja pärast, kui nad kooruma peaksid, maa sula ning ei pea kruusa enam kangiga raiuma.

päästetud tall

päästetud tall

Lammaste poegimine jätkub endiselt. Talled on kenasti ilmale tulnud, kuid esmapoegijatel tekib probleem nende toitmisega. Ju neil on kõdi või lihtsalt ebamugav olla. Seetõttu tuleb meil rohkem vaeva näha, küll uttesid kinni hoida või tallesid pudelist toita. Ühe tallega oli selline kummaline lugu, et ema on väga rahulik, kuid tall millegipärast ei läinud sööma. Isane tall läks, emane mitte. Seetõttu jäi ta nõrgaks ja jahtus maha.  Tõin ta siis kööki soojenema, süstisin glükoosilahust ning andsin süstlaga ema ternest, sest imeda ta ei jõudnud. Turgutamine tasus ära ja peagi ajas ta end püsti. Nüüd paistab temaga kõik korras olevat, kuid ta eelistab ikka pudelit ema tissile. Täna hommikul lauta minnes õnnestus ta ema alla sööma meelitada. Näib, et on lootust, et ta hakkabki seda tegema ja meil pole enam vaja teda toita.

Jäta vastus