Blogi avalehel

Lambarasvaküünlad ja juuksuritöö

november 17th, 2009
Lambarasvaküünlad

Lambarasvaküünlad

Rahulikum aeg taluelus annab võimaluse uusi asju katsetada. Ja kuna õues jääb valget aega iga päevaga vähemaks, siis on praegu hea oma vaba aega toas sisustada. Hiljuti tegime paar jäärapoissi lihaks ja nii saime palju erinevaid tooraineid, millest midagi teha. Internetist leidsin muuhulgas küünalde valmistamise õpetuse ja kuna see tundus teistest lihtsam, siis sellest alusasingi.

Küünalde tegemine on väga lihtne – rasv tuleb ära sulatada ja valada vormidesse, nöörijupp tahiks keskele. Kui rasv on hangunud, võetakse valmis küünlad vormidest välja. Vanem variant on kasta tahiks mõeldud nöörijuppi sularasva sisse, lasta hanguda, ja kasta uuesti ning lasta hanguda nii kaua kuni küünal on soovitud jämedusega. See võttis nii palju aega ja küünal tuli kummalise kujuga, nii otsustasin valamisega jätkata. Kui rasv valada purkidesse, saab teha laterna. Kunagi proovisin väikeste purkide peale klaasimaali teha ja nüüd kulusid need tööd marjaks ära. Samuti sobivad maitseainepurgid.

Laternate puhul peab jälgima, et küünal saaks õigel ajal ära kustutatud, kuna rasval puudub võimalus sealt välja saada ja võib lõpuks liiga kuumaks minna.

Arvasin, et küünalde põlemisega kaasneb tugev lambarasva kõrbemise lõhn, kuid ei midagi sellist. Kuulda on küll õrn särin, kuid see ei häiri. Igatahes on see hea võimalus ülejääke ära kasutada.

Üleeile said sellesügisesed talled endale kollased kõrvarõngad. Muidu oleks võinud sellega veel oodata, aga viimasel ajal on nad nii sarnaseks muutunud, et nende eristamine muutub järjest keerulisemaks. Ainus võimalus oleks jälgida, millise ute alla tall imema läheb, kuid ega ta ei oota seal, kuni ta kinni püütakse. Igatahes näis lihtsam variant loomad varakult nummerdada ja tegelikult on need talled juba päris suured, vanim kahe- ja noorim umbes ühekuune.

Kuna meie sikupoiss Miku on hästi pika karvaga, umbes 20 cm, kipub see kintsudelt ja kõhu alt kergesti sassi minema. Nii võtsin ette talle uue soengu tegemise, lõikasin pulstid ära ja kammisin allesjääva kenasti ära. Miku tänas mind tugeva müksuga, mis juhtus meie  peaaegu nelja  koosveedetud aasta jooksul teist korda. Hea, et tal sarvi ei ole.

kitsed

Kitsed

Kitsed olid küülikute järel järgmised, kelle võtsime. Kunagi vanemate juures elades olin neid juba pidanud, aga tollal ei osanud ma puberteediealise tüdrukuna neid piisavalt hinnata ning  jätsin hooldamise emale ja vanaemale. Niisiis teadsin täiskasvanuks saades kohe, et kui mul tekib võimalus loomi pidama hakata, võtan kindlasti kitsed, et saaksin kunagi tehtud vigu parandada. Mäletasin ka kitsekohupiima head maitset.

Sikupoiss Miku on pärit Võrumaalt, vahetasin ta kahe küüliku vastu. Kitsetüdruku Manni ostsime Otepää kandist. Mõlemad saabusid meie juurde universaalkerega Opeli pakiruumis. See oli üks huvitav ja pikk reis – kõigepealt võtsime Võrumaalt peale Miku ja siis tulime Otepää kaudu Jõgevamaale. Loomakesed pidasid ilusasal maikuu päeval toimunud sõidu kenasti vastu. Juba kolmel kevadel on Manni sünnitanud kolmikud talled, kellest kõik ei ole küll alati elama jäänud.

Kõik, kes on kitsi pidanud, teavad, kui palju pahandust nad teha võivad ja kui nutikad nad on. Nii kui tekib võimalus, söövad nad lillepeenrast kõige ilusamaid lilli või koorivad kõige kallimad puud ära. Samuti ei ole neile võimatu nuputada välja, kuidas aiavärav lahti käib. Eriti huvitav oli pilt, kus kitsed seisid puuriidal ja suu liikus. Aga just see pujäänlikkus teebki nad nii huvitavaks. Meie kitsede kaitseks võin öelda, et elektrikarjust nad erinevalt lammastest austavad.

Üks vastus “Lambarasvaküünlad ja juuksuritöö”

  1. Leili:

    Väga mõnus lugemine. Esiteks: kirjutate huvitavatest asjadest, ehedast taluelust, loomadest ja tööst nendega. Teiseks: kirjutate väga mõnusas loetavas keeles, tekst ise jookseb silme ees ja mõte sellega kaasas.

    Lambarasvaküünlaid mäletan ka oma lapsepõlvekodust, sest sõjajärgsetel aastatel olidki need ainsad käepärased valgustid. Lambarasvaküünalde topsikud toodi pimedal ajal ikka välja ja andsid valgust. Petrool oli kallis ja hoiti kupliga laualambis. Veel olulisem oli petrooli hoida laternate jaoks, millega laudas käidi ja kus muu valgusallikas oli põhu/heina läheduses tuleohtlik.

    Köögis piisas isegi kasepirrust, mis oli 1 m pikkune lõmmust (sirge jooksuga kuiv poolitatud kasehalg) löödud või suure pussnoaga tõmmatud riba, mis torgati otsapidi ahju või soemüüri kivide prao vahele. Väike kalle pidi pirrule jääma. Siis süüdati alumisest otsast tuli külge ja nii ta põles ja andis tuppa valgust. Meil oli ta üsna pliidi kohal ja põlenud tükikesed kukkusid sinna ääre peale. Kui üks pirg otsa sai, võeti järgmine. Nii oli toas õhtu otsa valgust. Jäi aega omavahel juttu rääkida vanadest aegadest ja sõjast, aga ka laule laulda. Neid lõmmusid kuivatati meil pärast kuurist toomist veel suure ahju peal, et oleksid eriti ergud, ei suitseks.

    Uusi talujutte ootama jäädes,
    metsamutt

Jäta vastus