Blogi avalehel

Lambad seebiks ja küülikud ilusaks

november 23rd, 2009
Lambaseep

Lambaseep

Kui eelmisel nädalal katsetasin lambarasvaküünalde valmistamist, siis nüüd otsustasin midagi hoopis keerukamat teha – hakkasin seepi keetma. Vanarahva kommete kohaselt ma päris soolikaid ei kasutanud, kuid soolte ümbert võetud rasv kulus küll marjaks ära. Tegelikult ei toimunud seekordne seebikeetmine mu elus esimest korda, olen varemgi katsetanud. Ega muidu poleks seebikivi kodus olnud.  Eelnevad katsed seepi valmistada olid erinevatel põhjustel ebaõnnestunud, seetõttu ei hellitanud ma väga suuri lootusi seegi kord. Ometi arvasin, et kui esimene ja teine vasikas aia taha lähevad, siis ega kolmas küll enam lähe. Minu arvates on kõige keerulisem seebikivi lisamine. Vähe sellest, et võib söövitavad põletused saada, kui see endale käe peale ajada, on lisaks seebikivi kiirel lisamisel oht, et tekib liiga palju vahtu ja hakkab üle ajama. Samuti peab segu pidevalt segama, mis on ausalt öeldes päris tüütu. Seisa mitu tundi ja muudkui sega… Vanasti olid naised ikka palju tublimad ja kannatlikumad.

Jätsin poti paariks minutiks omaette ja kui pilgu sellele tagasi pöörasin, oli kõik kohad vahtu täis. Õnneks ma väga palju materjali ei kaotanud, kuid selleks, et edasi teha, pidin poti tulelt tõstma ja maha jahutama, et vaht ära kaoks. Olin seda sunnitud tegema isegi kaks korda, kuna hakkasin vist jälle seebikivi lisamisega kiirustama ning taas oli pott vahtu täis. Igatahes rõõm oli suur, kui lõpuks, kulutanud peaaegu kogu päeva koos maha jahutamiste ja uuesti keema ajamistega, hakkas potti tekkima midagi seebitaolist. Tundus küll, et massis on liiga palju õhku, kuid sellega ei osanud ma midagi ette võtta. Igatahes järgmisel päeval oli potis tahke, veidi poorne mass, mis püsis nii palju koos, et andis tükkideks lõigata. Nüüd peab paar kuud kuivada laskma, et oleks omavalmistatud seepi võimalik kasutama hakata. Pean aga ausalt tunnistama, et ennast pesema sellega ei hakka, lõhn ei ole kuigi meeldiv.

Tuleval laupäeval on Tartus küülikute sügisnäitus ja plaanin oma loomadega ka minna. See on hea võimalus oma küülikute väärtus teada saada. Minek nõuab aga päris palju ettevalmistusi. Neist kõige kauem aega võtab küünte lõikamine. Seda tööd on hea teha just mõned päevad enne näitust, kuna kui peaks sisse lõikama, jõuab haav ära paraneda. Loomi tuleb korralikult kinni hoida, et vältida rabelemist, mis suurendab veelgi tõenäosust sisse lõigata. Samuti on see toiming raskem tumedate küüntega küülikutel, kellel ei ole nii hästi näha, kus veresooned ära lõpevad. Igatahes sain selle töö kenasti tehtud, ja lausa nii hästi, et mind nad väga ei kriimustanudki, ju on piisavalt kogemusi. Lisaks puhastasin ära ka suguelundite juures olevad taskud, kuhu kogunevad jääkained.

Poola küüliku perekond

Poola küüliku perekond

Talu pidama hakates olid küülikud esimesed loomad, kelle võtsime. Tegelikult olid mõned neist mu vanemate juures Võrumaal, kui ma Tartus elasin. Neid oli kokku umbes kümme, enamus ristandid. Puhtatõulistest olid vaid isane uus-meremaa punane ja emane prantsuse päss. Nüüdseks ei ole neli aastat tagasi toodud loomadest ühtki alles, kuid on lisandunud palju erinevaid tõuge erinevatest kohtadest. Oleme küülikuid ostnud Eestist, Lätist, Norrast ja Rootsist. Praegu on meie talus seitse erinevat tõugu (saabumise järjekorras): uus-meremaa punane, prantsuse päss, flandria, reksküülik, kalifornia, poola küülik ja trönder. Viimased kaks tõugu kasvavad Eestis ainsana meie talus ja kumbki ei ole kahjuks Euroopa standardis, mille järgi Eestis üldjuhul küülikuid  hinnatakse. Siiski on võimalik nendega näitustele minna näiteks Soome, sest Põhjamaade standard tunnustab mõlemat tõugu.

Poola küülik on väike, silmapaistvalt suurte punnis silmadega ja kaalub umbes 1 kg. Ta on temperamentne ja väga kiire. Tema pisikestes tagajalgades on tohutult jõudu. Poolaga ei ole sellel tõul mitte midagi pistmist, nimi on tulnud kasuka erilisest läikest (polish=poleeritud), tõug on aretatud hoopis Inglismaal. Meie talus on neid praegu viis – 3 emast ja 2 isast, kellest üks on juba oma farmis sündinud, ülejäänud toodud  Norrast ja

Trönder

Trönder

Rootsist. Viimati ostetud isane poola küülik on meie farmi loomadest kõige kauem teel olnud. Rootsist viis kasvataja tuttav ta  Soome, kus ta oli umbes 3 nädalat. Seejärel oli ta nädala Tallinnas, enne kui minuni jõudis. Aga ta pidas tublilt vastu.

Trönder on Norras aretatud tõug ja haruldane ka oma kodumaal. Nad kaaluvad veidi üle 4 kg ja kõik on ühte värvi – musta kasuka sees on hajusalt valged karvad. See tõug on meie juures kõige uuem, niisiis ei ole veel nende järglasi. Loodetavasti rõõmustavad nad varsti  meid armsate pisikeste karvakeradega.

3 vastus “Lambad seebiks ja küülikud ilusaks”

  1. Maret:

    Kas see “poola” tõunimetuses on juba kusagil ametlikumalt kasutusele võetud? Ja sellisena ka tõlgitud? Kui tegu on Inglismaal aretatud tõuga (või aretuse oleva ja veel kinnistamist vajava tõurühmaga), siis milline on tema täielik inglisekeelne nimetus? Ja miks ei võiks siis inglisekeelne vorm meie maakeelde pandult olla näiteks poleer-küülik või läikiv küülik. Lihtsalt keelehuvist ja tõlkimisetega seotud mõte tuli selline… Millise nimetuse all tuntakse neid küülikuid Rootsis, Norras ja Soomes?

  2. merjeo:

    Nagu postituses juba mainisin, siis seda tõugu Euroopa standardis ei ole, nii et tegelikult ei olegi väga oluline, kuidas seda tõlkida, kuna Eestis kehtib Euroopa standard. Karusloomade, sealhulgas ka küülikute aretusega tegeleb Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing, kes ongi selle tõunime nii tõlkinud. Inglise keeles on tõu nimetus Polish, rootsi keeles Dvärghare ja norra keeles Dverghare, mis tähendab kääbusjänest. Skandinaaviamaades kasutusel olev nimetus on ilmselt tingitus asjaolust, et see küülikutüug on pikkade ja tugevate tagajalgadega, saleda kehaehitusega, meenutades pisikest metsjänest.

  3. Seep:

    Seebikeetmine ja seep

Jäta vastus