Blogi avalehel

Põgenevad kuked

november 30th, 2009
kalifornia küülik

kalifornia küülik

Nüüd on see tänavune suur küülikunäitus  läbi. Kuigi minu loomad auhinnalisi kohti ei saavutanud, et jäänud mõnel loomal sellest kuigi palju puudu. Igatahes sain kasulikke nõuandeid, mida peaksin küülikute aretustöös silmas pidama. Näituseks ettevalmistamine võttis küll päris palju aega, kuid vaev tasus end ära. Ma ei ole väga õnnetu ka selle üle, et hommikul loomi kiiruga puuri pannes tegin näpu puurivõrgu servaga katki ja märkasin seda alles siis, kui valge kasukaga kalifornia küülikul olid seljal punased pritsmed. Õnneks sain külma veega neist täppidest kenasti lahti, nii et jälg hommikusest kiirustamisest jäi vaid mu näpule.

Olen eelnevalt maininud, kui tore on, et vähemalt osadel lammastel on võimalik praegugi väljas hulkuda.  Sellel on siiski omad halvad küljed ka. Nimelt kuna nad jalutavad täiesti vabalt, aeda ümber ei ole, siis on neil võimalus pahandustki teha. Arvasin varem, et puid koorivad rohkem kitsed, kuid sel nädalal tõestasid lambad, et nemadki saavad sellega suurepäraselt hakkama. Minu noorest õunapuust, täpsemalt Tallinna pirnõunast, ei ole enam midagi järgi. Kogu tüvi on niivõrd paljaks kooritud, et ei jää muud üle, kui kevadel uus puu osta. Ja mina veel lootsin järgmisel aastal esimesi õunu saada. Hea, et pirnipuu õnnestus viimasel hetkel päästa.

30nov 015Eelmisel nädalal tulid meie tallu uued asukad – kaks kukke. Mul on osad ristandkanad, kellele oli võõrast kukke vaja. Minu sooviks oli saada lihtsalt ilus kukk, tõug ei olnudki oluline. Tahtsin lihtsalt midagi erilist. Pärast kaua kestnud valimist jäi sõelale karvaste jalgade ja topeltharjaga ristandkukk Türi kandist. Kuna mul endal ega tuttavatel sinnakanti asja polnud, samuti ei plaaninud linnu omanik siiapoole tulla, siis tahtsin algul hakata mujalt kukke otsima. Siis selgus aga, et on võimalik ta Tallinnasse saata ja sealt saavad mu sugulased ta siia tuua. Mõeldud-tehtud. Nii läksid kaks kukke teele, et saaksin siis nende hulgast sobiva valida ja see, mida teisega teen, otsustan ise.  Kuked pidid mõned päevad Tallinnas olema, ja see ei olnud probleem, sest sellel inimesel on eramaja. Juhtus aga nii, et linnud pääsesid välja, kui laps neid söötma läks. Ühe said nad üsna kiiresti kätte, kuid teine jäigi hommikuni välja, pimedas ei õnnestunud teda kuidagi üles leida. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas järgmisel päeval räägitakse uudistes, et Tallinna tänavatel hulgub kukk. Õnneks nii ei läinud ja hommikul sain teate, et teinegi lind on kätte saadud. Samal päeval jõudsid kukepoisid teele ja kuigi nad on praegu veel mõlemad alles, tegin valiku, kumb alles jätta, samal päeval. Muidu on mõlemad kuked väga ilusad, kuid määravaks sai suurus – üks neist jääb mu keskmist kasvu kanade jaoks liiga väikseks. Praegu on mõlevad kuked veel alles, sest nad on noored ja mine tea, ehk kasvab väiksem ka järgi. Ei tahaks ju hiljem oma vale valikut kahetseda. Ja kui mõlemad on mõne kuu pärast ühesuurused ja sama ilusad, siis võivad kanad saada endale kaks kukke, konkurents pidigi loomade sigimisele hästi mõjuma.

2 vastus “Põgenevad kuked”

  1. Jüri:

    Vanasti räägitud, et hullemat asja ei saa ilmas olla kui ülekeenud seebikatel. Oli tollajal hais hull ja tänapäeva inimesele seda enam. Millegipärast võtavad seinad ja mööbel seda eriti kinni. Seepärast keedan seepi soojal ajal ja õues. Et ihupesuks veidi meeldivamat lõhna saada, lisada keetmise lõppus veid männitõrva. Vahutamiseks muidugi kampol oluline, või siis okaspuu vaik.

  2. Merje:

    Päris jube hais on tõepoolest, kuid olen kokku puutunud halvematega. Usun, et see sõltub ka toorainest. Õnneks ma seepi toas ei keetnud, vaid sauna eesruumis ja uks oli kogu päeva lahti. Männivaiku sai ka lisatud, niipalju kui õnnestus saada. Nüüd jääb üle vaid oodata, kuni seebid ära kuivavad.

Jäta vastus