Juba vanasti tegid naised käsitööd talvel, suvel polnud selleks ju aega. Kraasiti villa, kedrati sellest lõnga, kooti erinevaid asju nii varrastel kui kangastelgedel jne. Loomulikult tehti ka muud, nagu õmblemised, tikkimised ja mis kõik veel, aga praegu tuleb juttu just villa töötlemisest. Kuna lambaid on päris palju, siis tekkib ka villa palju. Kibekiirel suvisel tööajal sai näpistatud veidi aega, et vähemalt osa villast ära pesta. Talvel on küll aega rohkem, kuid kuivatamine keeruline. Niisiis otsustasin nüüd pestud villaga midagi asjalikku peale hakata. Juba paar aastat tagasi soetasin trummelkraasi, et kraasimine oleks mugavam. Olen seda tööriista juba korduvalt kasutanud, kuid kraasitud vill on läinud patjade ning muude taoliste esemete täidiseks. Kuna tänavu on mul suur rõõm omada kolme rootsi peenvillalammast, kes annavad mõnusat pehmet villa, otsustasin proovida lõnga tegemist. Juba suvel sai vanematekodust toodud ära minu vanaemale kuulunud vana vokk, mis küll veidi logises ja vajas natuke kõpitsemist, kuid põhimõtteliselt on võimalik sellega töötada. Lõnga teinud ma varem ei ole, kuid lapsena sai koos vanaemaga ühekordset vabrikulõnga kahe- või kolmekordseks korrutatud. Seega pikapeale meenus, kuidas vokk töötama peab. Eesmärgiks oli kedrata lõngaks kevadine Mõmmiku vill, et siis kududa mõnus pehme sall. Talv peaks ju kohe-kohe kohale jõudma. Arvasin, et kui keeruline see lõnga tegemine ikka olla saab, kuid eksisin oi oi kui palju. Algajale on see tõsiselt keeruline. Nii tuli peagi loobuda plaanist hakata kohe Mõmmiku villa ketrama, sest ei tahtnud seda lihtsalt harjutamise peale raisata. Võtsin siis tavalistelt lihalammastelt pärit kraasitud villa, seda on rohkem ja ei ole nii kahju harjutamiseks raisata. Algul nägi lõng välja kohutavalt ebaühtlane ja kippus pidevalt katkema. Olukord tundus lootusetu. Siiski otsustasin kangekaelselt harjutamist jätkata (paljud ju saavad hakkama, kuidas mina ei saa) ning peagi oli paranemist märgata – lõng ei katkenud enam pidevalt ja muutus järjest ühtlasemaks. Mingil hetkel otsustasin hakata Mõmmiku villaga proovima ja nüüd läks töö palju paremini kui alguses. Kogesin ise internetist loetut ja tuttavatelt kuuldut, et kui oluline on lõngaks kedratava villa kvaliteet. Nii kiu pikkus, villa puhtus kui korralik kraasimine. Kõik algab lammaste pidamisest, loomad peavad olema võimalikult puhtad. Samuti on oluline oskuslik pügamine; topeltlõiked on väga halvad, need imelühikesed villakiud rikuvad lõnga ära.

Kas ma oskan nüüd villa lõngaks kedrata? Vastus oleks, et tegelikult ütleksid kogemustega ketrajad, et ei oska ja lõng näeb välja kohutav. Ise arvan, et algusega võrreldes olen palju arenenud, kuid arenguruumi on veel. Kui jätkub kannatust ja vaba aega, siis kunagi saangi endale pehme peenvillase salli, mis on kootud enda kedratud lõngast. Kui mitte selleks talveks, siis järgmiseks ikka.

Postitatud Pühapäev, jaanuar 15th, 2012 kell 06:29 kategooria Taluelu.