Blogi avalehel

Kevade rõõmud

mai 8th, 2012

IMGP0576Olen seda vist juba korduvalt maininud, aga minu arvates on talupidamises kõige toredam uue elu algus, olgu see siis loomadele ja lindudele järglaste sündimine/koorumine või taimede tärkamine. Kevad on mõlemas suhtes väga rikas aeg. Meie talus hakkab tibude inkubeerimine ka rohkem hoogu võtma, nii mõnigi partii on inkubaatoris soojenemas, samuti annavad munadest tibude saamisele oma panuse linnud ise. Mõnikord tuleb ette, et linnud tüdinevad pesal istumisest ära ja siis oleks munadega vaja kiiresti midagi ette võtta. Sel juhul võib eriliselt rõõmustada inkubaatori olemasolu üle, eriti veel, kui selles juhtub vaba ruumi olema. Üks hanemamma istus seni kenasti 11 munal. Aja jooksul jäi neist järgi 8, kuna korjasin mädamunad ära. Minu arvestuse järgi oli tal juba üle kolme nädala täis, kui lind hakkas pesalt tihemini ja pikemalt ära olema. Hanede puhul on teadupärast vaja tibu arenguks paar päeva üle nelja nädala. Niisiis eile, kui hanemamma järjekordsel puhkehetkel mune kontrollimas käisin, avastasin enda meelehärmiks, et munad on juba üsna jahedad. Tuli ruttu välja mõelda, mida nüüd ette võtta. Siis küpseski mõte anda linnule kauaigatsetud tibud ja päästa ta veel umbes nädala kestma pidanud kükitamisest. Nimelt koorus paar päeva tagasi pisike partii hanepoegi, täpsemalt 9 sulepalli, koos nendega kaks ruaani pardi tibu. Võtsin siis kogu tibudekamba ja mõttega nad munade vastu vahetada seadsin sammud hanemamma juurde. Hani ei saanud algul aru, mida ma seal toimetan ja kippus mind nokaga näpistama. Sain kiirelt vahetuse ära tehtud ja kuna oli päevane aeg, sättisin uue pere ümber võrgu, mille omakorda katIMGP0522sin tekiga, et luua mõneks ajaks pimedust. Mõne tunni pärast kontrollima minnes olid hane ja pardipojad end kenasti oma uue emme tiiva alla sättinud ja esialgu olen tehtud vahetusega rahul. Natuke hiljem toimus küll üks veidi ehmatav intsident, nimelt oli üks parditibu kuidagi võrgu vahelt välja pääsenud, ja vähe sellest, ka kinni pandud lauda ukse vahelt õue jooksnud. Mina märkasin seda hetkel, kui kass Kriimu istud tara peal ja oli sellise näoga, et sellest väikesest armsast sulepallist saaks kena lõunasöögi. Kassi kurvastuseks sain tibu ruttu kätte ja viisin ta tagasi sinna, kus ta olema peaks.

Kuigi kevad on rohkem uue elu sündimise aeg, algab tänu kaasaegsele tehnoloogiale meie talus sel aastaajal ka saagiaeg. Jutt käib muidugi kurkidest. Ilm on küll veidi kehvavõitu, see tähendab et päikesevaene ja seetõttu pole saak veel nii suur kui võiks, aga kaks portsu kurke on juba turgu saadetud. Loomulikult oleme ise saanud nii kurkisalati kui värsked hapukurgid ära proovida ja küll need maitsevad praegu hästi! Korjamise ajal avastame tihti näppude vahelt järjekordse pooliku kurgi, kuigi ei plaaninud enam võtta, sest kõht on juba nii täis.

Jäta vastus