Päris mitu postitust tagasi kirjutasin, kuidas sattusin koos Taanist toodud küülikutega Tartus avariisse. Kui selgus, et küülikud jäid ellu, olin küll kirjeldamatult rõõmus, kuid miski kripeldas siiski. Kartsin, et ehk on loomakeste tervis siiski kuidagi kahjustada saanud. Peagi sai selgeks, et vähemalt sigimisvõimega on mõlemal kõik korras. Nagu varem planeeritud, sai uustulnukaid omavahel paaritatud, et siis hiljem, kui nende omavahelised järglased olemas, segada Taani verd Saksa ja Läti verega. Just nimelt neist kahest riigist on pärit minu ülejäänud viini sinised. Niisiis, emase kõhtu palpeerides selgus peagi, et ta on tiineks jäänud. Ootusärevus oli suur. Kuna küülikute tiinus kestab umbes ühe kuu, jõudis kauaoodatud päev kätte. Kahjuks asendus algne rõõm murega, kuna küülik oli väga närviline ja ei osanud poegi pessa kokku koguda. Samuti näis imetamisega probleeme olevat. Piima küll tuli, kuid värske emme ei tulnud ilmselt selle peale, et poegi tuleb ka toita. Tagantjärgi mõtlesin, et ehk poleks pidanud üldse pesa ega küülikupoegi puutuma, ehk häiris pidev tülitamine ema. Nii hukkusid paari päeva jooksul kõik seitse poega. Loomulikult ei andnud ma alla ja küülikut sai peagi uuesti paaritatud. Varsti selgus, et ta on uuesti tiine. Tõotasin endale sel korral võimalikult palju eemale hoida ja lasta emasel ise toimetada. Sel korral paistis pesa ehitamine paremini sujuvat, see oli võtnud ilusa ümara kuju. Ühel päeval küülikuid söötma minnes märkasin, et pessa on tekkinud ka karvad, mida emaküülikud endalt pesa vooderdamiseks kitkuvad. Kuigi liikumist ei märganud, arvasin algul, et ehk on pojad juba olemas. Peagi selgus, et nii see siiski ei ole ja olin esimest korda elus küüliku sünnituse tunnistajaks. Uskumatu, kui kiirelt need 9 paljast tegelast ema seest välja vupsasid! Küülik ei paistnud üldse mingit vaeva nägevat, tagakeha võbeles korraks vaevumärgatavalt ja juba oligi järgmine poeg käes. Kuigi mul oli meeletu soov sündmust video või piltidena jäädvustada, loobusin sellest mõttest. Tol hetkel näis küülikule rahu võimaldamine huvitava kogemuse jäädvustamisest olulisem ja olen seni kindel, et tegin õigesti. Kuigi olin varem tõotanud poegi mitte puutuda, aitasin ühe silmnähtavalt eksinu siiski pessa, et ta surnuks ei külmuks. Kuna küülikupojad on sündides täiesti paljad, jahtuvad nad väga ruttu maha ka plusstemperatuuridel. Sellepärast veedavadki nad esimesed paar elunädalat soojas karvadega vooderatud pesas külg külje kõrval vendade-õdedega. Selle pesakonna kohta julgen praegu, kui pesakond on juba nädalavanune, öelda, et teine katse õnnestus. Loodan, et edaspidi läheb ka kõik hästi.

Norra küülikutõugu trönderit kiitsin varem alati kui suurepäraseid emasid. Tänavu olen sunnitud oma sõnu sööma, kuna just nendega on sel aastal enim probleeme. Üks trönderiemme hävitab järjest juba kolm pesakonda, kuigi varasematel aastatel on pojad kadudeta võõrutusealisteks kasvatanud. Ainus, mis on teisiti, kui eelmisel aastal, on uus puur. Möödunud aastal elasid nad õues puidust puurides, tänavu võrkpuurides. Ehk ei meeldi talle oma naabrid. Niisiis, ta oli sel aastal juba kaks pesakonda hävitanud või lihtsalt hoolitsuseta jätnud ja sellepärast olin väga mures, kui ta nädala eest sai maha tervelt üheksa pojaga. Varasematel aastatel on tema pesakonna suurus jäänud 5-6 poja piiresse. Samuti pani muretsema asjaolu, et kuigi ta pesa ehitas, paiknesid pojad ikka mitmes erinevas grupis. Algul näis ema poegi toitvat, kuid peagi sai selgeks, et mitte eriti korralikult. Niipea, kui lähenesin talle, hakkas sihitult mööda puuri ringi hüppama ja tallas ka poegade peal. Mõnikord lausa kraapis pesa esikäppadega. Loomulikult läksin teda häirima nii vähe kui võimalik, kuid süüa-juua pidin ju panema. Igatahes oli paari päevaga järel vaid kolm pisikest. Näis, et asi on üsna lootusetu ja ootasin kannatamatult ühe viini sinise poegimist, et järelejäänud trönderid tema juurde panna. See viini sinine sünnitaski sel samal päeval, kui trönderipoegi oli jäänud järele veel kolm ja suures hirmus nad ema juurest ära korjasin, kolm ilusat suurt poega. Muidugi oleks neid võinud rohkem olla, aga nüüd oli seal ka kolme kasulapse jaoks ruumi. Küülik võttis kasulapsed õnneks kenasti omaks, kuigi tema enda pojad olid vaatamata neljapäevasele vanusevahele uutest vendadest-õdedest tunduvalt suuremad. Ei jää üle muud, kui oodata pisikeste kosumist.

Postitatud Neljapäev, mai 17th, 2012 kell 12:10 kategooria Taluelu.