Meie talu kõige suurem loom kasvab jätkuvalt järjest suuremaks. Jutt käib loomulikult vasikast, või kui täpne olla, siis mullikast. Öeldaks ju üle kuue kuu vanuste kohta mullikas. Kui Pärli jaanuaris tõin, jäi ta kasvult nii jääradele, sikupoisile kui mõnedele suurematele lammastele alla, siis praegu ületab ta neid tublisti. Spetsiaalse mõõdulindi järgi kaalub ta juba 174 kg. Jõu poolest jään ma talle ammu juba alla, aga õnneks pole olulist jõudu vaja kasutadagi. Ma ei tea, kas see 174 kg on eesti punase karja puhul palju, vähe või parasjagu, aga mina hetkel küll ei nurise. Enne karjamaale laskmist oli ta päris ümmargune, kuna liikus vähe ja andsin talle üsna isu järgi startersööta. Nüüd ta on oma pontsakust veidi kaotanud, kuid samas kaal suureneb. Eks luud-lihased ikka kasvavad. Ega mullika puhul polegi oluline, et ta väga ümar oleks, pigem on vaja sööta võimalikult palju koresööta, et mao maht suureneks. See on vajalik, et lehmaks saanuna suudaks loom süüa võimalikult palju sööta, mis loob eeldused suuremaks piimatoodanguks. Mina ei looda Pärlist niikuinii tipptoodanguga lehma, olen rahul, kui oma perele piimatoodeteks piisav. Vasikale muidugi ka.

Pärli puhul on huvitavaks faktiks see, et punase karja esindajana on ta ometi täiesti loomulikult nudi. Kuna ostsin vasika tuttava käest ja on kindel, et nudistatud ta ei ole, siis hakkasin vasika esivanemaid uurima. Tuli välja, et Pärli sugupuus on väga palju kasutatud eesti punase parandajatõuge. Kõige suurem on šviitsi veresus, kelle puhul on tegemist lühisarvelise, kuid siiski sarvi omava tõuga. Šviitsi tõug on Pärlile ilmselt andnud ka piimatõu vasika kohta suhteliselt ilusa lihastiku. Edasisel uurimisel sain aimu, kust see nudipäisus tuleb. Nimelt on Pärli isal 11% norra punase karja veresus. Selle tõu kohta on kirjutatud, et järglased võivad olla nudid. Ma ei ole küll geneetik, aga tõenäoliselt annab see norra punane koos lühisarvelise šviitsiga teatud juhtudel nudipäisuse. Viimastel nädalatel olen küll märganud, et Pärlil on tekkinud sarvekohtadele sellised kõvemad väga madalad sarvestunud alad, aga olen üsna kindel, et väljapaistvaid sarvi sealt ei tule.

Lehma tulevase piimatoodangu ootuses olen rohkem hakanud piimatoodete valmistamisega tegelema. Praegu küll kitsepiimast, sest seda on piisavalt käes. Põhitoodeteks on jogurt ja kohupiim, mis maitsevad suurepäraselt. Proovisin ka hapupiimast võid teha, ühest foorumist loetud kirjelduse järgi, kuid see oli üsna lootusetu ettevõtmine. Lihtsalt ei tulnud võid. Kitsepiima on sellepärast üsna keeruline töödelda, just koorida, et rasvaosakesed ei eraldu nii lihtsalt nagu lehmapiima puhul. Ega ma veel alla ei anna, püüan kunagi uuesti. Lähiajal tahaks kindlasti kitsejuustu tegemist ära proovida, selleks on vaja laap ja juuretis hankida. Tänapäeva internetiajastul ei ole see keeruline, kõike saab osta. Lihtsalt ei ole sellega piisavalt tegelenud. Seni on minu kitsepiimajuustu tegemine piirdunud kuumutatud piimasse sidrunimahla lisamisega ja siis eraldunud massi töötlemisega. Saab ka päris hea, kuid see lihtsalt ei rahulda enam.

Postitatud Reede, mai 25th, 2012 kell 02:00 kategooria Taluelu.