Sel aastal on paljud asjad teistmoodi kui eelmistel. Ma tõmban otsi koomale, püüan lõpetada pooleliolevaid asju ja säästa iseennast.

Asjaolu, et ma sel kevadel ise metsa ei istuta, teeb nukralt rahutuks, eriti kui kuulen tuttavatelt, kuidas neil istutustalgud tulemas või kui sõidan metskonna majast mööda ja seal suurt hunnikut taimekotte näen. Et uut metsa istutatakse, on muidugi lõpmata tore.

Minul on muidki toimetusi. Paar päeva tagasi kauplesin greideri mitme erineva omaniku kinnistuid läbivat külateed tasandama. Minu maa on tee lõpus viimane. Teed pole vist enam kümmekond aastat hööveldatud ja kui metsafirmad kõige vesisemal ajal oma rekkakoormatega kruusakattesse augud sisse sõitsid, siis iseenesest need enam ära ei kao. Kuna mina liigun seal vaat et iga päev, siis pidev aukudevaheline laveerimine muutus tüütuks. Tuli midagi ette võtta, sest kellelegi teisele lootma jääda pole mõtet. Eks need metsafirmad loevad igat senti, ülemused asuvad linnades, sellistega ei tasu asju ajadagi. Aga kohaliku põllumajandusühistuga sain pikemate selgituseta kokkuleppele ja vastastikku mõistev koostöö teeb ainult heameelt. Varsti hakkavad ju nemadki heinapõldudelt silomaterjali varuma ja suured traktorid tallavad värskelt tasandatud kruusa uuesti kõvaks.

Ka sel kevadel riputasin metsa ühe feromooniga üraskipüünise. Kui sahtlisse kogunenud elukad pildile suudan saada, eks siis teen neist edaspidi veel juttu.

No ja siis veel see jätkuv ehitustöö vana maja kallal, kus tuleb ette ootamatusi. Näiteks said mul selleks otsatarbeks lakas hoitud ja rootsi punasega värvitud voodrilauad enneaegu otsa. Et töö seisma ei jääks ja tellingutel ronijatel materjal järjest võtta oleks, tuli laudu juurde varuda ja külamees neid kiiresti värvima kaubelda. Paar korda päevas käin kindlasti vaatamas, kuidas tööd edenevad, nii et rahus elada küll ei saa.

Toomingas õitseb ja kartulipaneku aeg on käes. Naabrimees lubas masinaga vaod sisse tõmmata ja siis torkan vaoharjalt mugulad ükshaaval mulda.

Kindlasti vaatan ka eurolaule. Lemmikuks on Island – nii laul kui blond pikajuukseline habetunud noormees esitajana. Aseritel on ka hea laul ja klaaskastis siplev tantsija kisub vaataja pilgud endale. Omadele aga hoian lihtsalt pöialt.

Mõned taimed muutuvad suvel sootuks teistsugusteks kui kevadel. Näiteks sõnajalad või osjad.

Minu lemmikuteks suvistes varjulistes metsalustes on õhulised ja õrnad metsosjad. Püüan hoiduda neile peale astumast, sest see tundub julm ja hoolimatu. Vartelt algavad õhkõrnade peenikeste niitidena hargnevad oksad ja külg-külje kõrval kasvavad taimed katavad metsaaluse lopsaka rohelusega.

Kevadised metsosjad on nagu tillukesed püstised mängukuused, lühikesed oksad varre ümber harali. Iga sooja päevaga oksad pikenevad, hakkavad hargnema ja muutuvad õhulisemaks.

Põldosi on tülikas umbrohi. Sellel taimel eristatakse kevadvõsusid ja suvivõsusid. Tipmine kevadvõsu on justnagu kitse või lehma nisa. Tegelikult on see osja eospea, millest levivate eoste abil taim paljuneb.

Suve alguseks kevadvõsu kuivab ja selle asemele ilmuvad hargnevad oksad ehk suvivõsud, mis on karedad ja sitked. Põldosja tülikad võsud ning mullaharimisel kättesaamatult sügavale maapinda tunginud risoom teevad põllumehele peavalu. Praegu aga saab veel näha põldosja omapäraseid kevadvõsusid.

Sel kevadel ma metsa ei istuta. See on esimene kord pärast 15 järjestikust istutuskevadet. Aga talgulised-loodusfotograafid on harjunud kevadeti minu juures metsas käima ning et meievahelised sidemed ei nõrgeneks, tuli selleks korraks midagi uut välja nuputada.

Et kokkutulemisel ka sisu oleks, palusin kohale asjatundjad, kes metsas vaatlusi juhendaksid ning puuseeni ja samblaid tutvustaksid. Sain nõusse Eestimaa Looduse Fondi metsaeksperdi Indrek Selli ning Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti Andres Hendriksoni. Valisin oma arvates ala parimad asjatundjad, sest Indrek Sell on kaitsnud doktorikraadi mükoloogias, Andres Hendrikson aga on aastaid tegelenud metsades olevate vääriselupaikade inventeerimisega, läbinud sellealaseid koolitusi ning tunneb põhjalikult vääriselupaikade tunnusliike, mille üheks osaks on ka samblad ja samblikud.

Õpperetke tegime laupäeval minu metsa kõrval asuva riigimetsa kahes vääriselupaigas, kus on inimese poolt hulk aastakümneid majandamata mets.

See haavaenamusega mets jäi juba vene ajal silma tolleaegsele metsaülemale, kes eraldist raiesse ei lasknud panna, sest seal olevat elanud haruldane lendorav. Nii teadsid vanad metsamehed rääkida. Kas see ka tegelikult nii oli või mõtles isepäine metsaülem mingi muu viguri, et sinna raiuma ei tuldud, seda pole enam kelleltki küsida. Olen korduvalt haabade alt lendorava junnikesi üritanud otsida, siiani asjatult.

Igatahes on mets alles, koos puuseeni ja õõnsusi täis suurte haabadega ning teises rindes kasvavate ja järjest jalalt kukkuvate vibalike kuuskedega. Metsatukka läbiva oja kaldal kasvavad harulised saared, korpas koorega kased ja mõned eriti kõrged kuused. Kokku on seal kaks vääriselupaika, mis seisavad raiest puutumatutena ning kus on elustikurikas ja igal sammul avastamisrõõmu pakkuv uurimispaik.

Kevad pole seente poolest kuigi rikas aastaaeg, kuid pika eluaega puuseentest esineb erinevaid taelikuid või musta pässikut aastaringselt. Seevastu samblad on kogu aeg olemas, ainult talvel lumega on neid raske märgata.

Kõige erilisemaks laupäevasel metsaretkel pean tutvumist II kaitsekategooriasse kuuluva kolmehõlmalise batsaaniaga – samblaliigiga, keda esineb vaid üksikutes paikades Eestimaal. Hästi toredaks pean ka roossammalt, kes jääb oma erilisusega kergesti meelde.

Kogu retke käigus nähtu kirjeldamiseks pole selles kirjutises ruumi, suurem osa jääb mällu või pildifailidele. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub metsaelustikuga siis, kui vääriselupaigad lageraiega maha raiutaks. Vanadele metsadele ainuomane liigirikkus hävineks pöördumatult.

Metsaomanik peaks puude kasvatamise ja metsast tulu teenimise kõrval kindlasti ka metsa muid väärtusi lähemalt tundma õppima, et aru saada liikide omavahelistest seostest ja koosmõjust. Ootaksin metsaühistutelt sellealaseid praktilisi koolitusi.

Kaks sooja päeva on loodusesse rohelist värvi lisanud. Kuluhall heinapõld on üleöö värvi muutnud, toomingas pungad lahti löönud, metsosjad end kikki ajanud ja varsakabjad kraavis õitsema hakanud. Üks korralik vihmasabin teeks ainult head.

Ülaste meri ulatub metsa piirini. Kohati on kollaseid rohkem kui valgeid.

Seisin jõe kaldal ja nägin, kuidas vastaspoolel metsvindid vee äärde tulid. Paeselt kaldalt sulpsas üks hoogsalt vette, seisis seal poole kereni sees ja aina sopsis tiibadega pritsmeid laiali. Kui suplus tehtud, asus vindiemand oksal sulgi kuivatama. Isand vaatas pestud kaaslast hindava pilguga eemalt ning varsti lennati koos puude vahele. Paistab, et ka linnuriigis hoolitseb naissugu hoolega oma välimuse eest.

Ja lõpetuseks – uus jahiseadus sai ka presidendilt heakskiidu ning jõustub 1.juunist. Järellainetus aga kestab ilmselt veel mõnda aega edasi. Minu jaoks ei muutu suurt midagi.

Võsasaag sai sügist ootama pandud. Augustis tuleb uuesti kultuure hooldama hakata, seni aga las olla metsas vaikus. Olen sellest reeglist püüdnud kinni pidada.

Piltidel on vaated põllult metsale, kus ees piirdekraavidel on veel natuke maaparandajate poolt lõigatud, kuid kokku vedamata jäänud kaikaid ja võsa. Kraavi taga metsas, mis vanasti oli hoopis loomade karjamaa, lasin talvel 30-aastased lepad ja mõned suurte tüvevigastustega vanad kuused küttepuudeks saagida. Paksu lumega ei saanud peenemat toomingavõsa madalalt maha lõigata, seepärast lasin külamehel metsaaluse nüüd võsasaega korda teha ja põllu poolsest äärest noort lepavõsa harvendada. Mõned toomingad jäid lagedale alles, sest põllul töötajalgi silm puhkab, kui metsaserval kevadeti õitsvaid puid näeb. Mets peab nii kaugelt kui lähedalt vaadates ilus välja nägema, mitte raiest räsitud ja segi tallatud.

Kuna on hea käbiaeg, siis loodan, et ehk pudeneb läänetuultega suurte kuuskede otsast midagi ka hõreda karjamaa-metsa mulda. Kui looduslikult okaspuid juurde tulema ei hakka, siis hall lepp, kask ja haab kasvavad nagunii. Tagapool on korralik kuuse-kase-männi segamets, seepärast pole midagi hullu, kui põllu poole natuke lepikut jääb. Lihtne tulevikus küttepuid kätte saada.

Noorte hall-lepikute harvendust, valgustusraiet ja toomingatest puhastamist olen juba aastaid jõeäärses metsas teinud ning lepa juurdekasv on silmnähtav. Meie kandi headel muldadel võib 20 aasta vanusest harvendatud lepikust ilusaid pakke lõigata, isegi 15 aasta vanusest saab juba korralikke küttepuid.

Just nii ma praegu endale ütlengi, sest peale oma purujõuetu ema hooldamise, olen osanud kaela võtta ka järjekordsed ehitustööd vanaisa vana maja kallal.

Ühest küljest on ju suur õnn, et ehitusfirmal tekkis poolelioleval objektil lühiajaline tõrge ja minu tellimus võeti vahepeal ette. Kõik ju teavad, et head ehitajat on viimastel aastatel raske leida – kalevipojad puha laevale läinud. Aga mõned on ka tagasi tulnud, sest kodus pere juures elada on ikkagi parem.

Siis, kui hommikul on ema potitatud-pestud-söödetud ja asjaajamised joostud või läbi helistatud, põgenengi kusagile metsade vahele. Vaatan võsatöö üle (sellega peaks homme ühele poole saama), kuulan linnulaulu, käin eelmiste aastate kuusekultuurid läbi ja näen, kus põder on äsja toomingatelt koort kraapimas käinud (ju on seal miskit talle vajalikku). Põdralehmad juba poegivad.

Istun jõe kaldal ja mõtlen, et tahaksingi jääda sinna, kus on rahu, looduse helid ja ümberringi lillemeri. Ma ei tea, kui palju on praegusel ajal neid inimesi, kes saavad endale looduse kuulamist üldse lubada. Vahest mõned uluki- või linnu-uurijad, bioloogid või loodusfotograafid. Arvan, et kuulun mõnikord ka nendesuguste õnnelike hulka, eriti kui ilma kindla eesmärgita lihtsalt kaon metsa, käin ja vaatan ja kuulan, vahel klõpsutan mõne pildigi. Unustan tunniks-paariks voodis lamava ema, aknaid vahetavad ehitusmehed, kasvumaja katkised klaasid ja valutava selja pärast siiani hooldamata maasikapeenra. Kevadised hetked metsas aitavad elus püsida.

Varjulistes kohtades õitsevad sinililled veel täies ilus, jõeäärseid platse katavad kollaste lepiklillede ja valgete ülaste vaibad ning põõsaste vahelt vaatavad vastu kopsurohu sini-roosa-lillad õied. Kägu kukub. Jõest tõuseb lendu haigur.

Kevadel tahan võimalikult palju osa saada metsas toimuvatest sündmustest. Ühel päeval saab ilus aeg otsa ja algab suvine argipäev koos sääskede, parmude, rohimist vajavate peenarde, lõputu niitmistöö ja tolmavate teedega.

Aga praegu on kevad, mil pikalt rännuteelt on kodus tagasi mitmed siinsetes metsades pesitsevad kotkapaarid. Tean oma valla piirides umbes kümmet väike-konnakotka asustatud pesa. Oma metsas käin tavaliselt märtsi algul pesapuid üle vaatamas, ega tuul või lumi pole neid rikkunud. Hiljem enam sinna minna ei saa, sest aprillis saabuvad pesaomanikud ja oleks vastutustundetu sel ajal linde häirida. Siis saan ainult eemalt põldudelt vaadates jälgida, kas kotkaid on lendamas näha.

Esimesena saabub isaslind, toob rohelisi kuuseoksakesi pesale, tähistamaks, et peremees on kohal. Juhuotsijatel pole sinna enam asja, nemad peavad vaba territooriumi leidma, kuhu oma pesa ehitada.

Väike-konnakotkad vajavad oma territooriumil lisaks pesitsemiseks sobivale ja häirimisvabale vanemat tüüpi segametsale ka toitumisalasid, nagu niidetavad heinamaad, jäätmaad, kraavikaldad, jõeluhad, aga ka põllud, mida ei mürgitata. Täiesti ebasobivad ja toitumisalana kasutud on rapsiväljad. Konnakotkaste saakloomadeks on uruhiired, mutid, konnad ja vahel ka roomajad.

Mai alguseks on konnakotkaste paaril esimene muna pesas ja emaslind asub kohe hauduma. Mõne päeva pärast muneb ta tavaliselt ka teise muna. Haudumine kestab kuus nädalalt ja sel ajal toob isaslind haudujale pessa toitu. Vahel harva vahetavad linnud rolle: isane jääb munadele ja laseb emasel natuke aega kangeks jäänud tiibu sirutada.

Kui hästi läheb, siis umbes 40-ndal päeval koorub esimesena munetud munast tilluke udusulis kotkatibu. Hiljem munetud munast koorub mõni päev hiljem ehk ka teine tibu, kuid temal on elulootust vähe. Selle põhjuseks on, et kui vanalind pessa toodud saakloomade küljest lihatükikesi rebib ja neid poegadele noka vahele pistma hakkab, on varem koorunud tibu juba tragim, varjab oma kehaga noorema ära ega lase tal nokka toidu suunas sirutada. Nii võib juhtuda, et suurem ja tugevam saab kogu toidu endale, noorem jääb nälga ning hukkub. Vaid haruharva saavad väike-konnakotkaste pesas suureks mõlemad pojad.
Augusti esimeses pooles on kotkapoeg valmis iseseisvalt lendama ja teeb pesa lähistel kilgates esimesi tiire. Just sel ajal võib noorlinde kohata mõnel oksal või postil istumas ja saab neid eemalt binokli või fotokaamera abil vaadelda. Septembri lõpus kotkad lahkuvad lõunasse, et järgmisel kevadel tagasi tulla. Noorlinnud oma sünnipaika enamasti tagasi ei satu ja veedavad esimesed eluaastad Euroopas ringi rännates. Suguküpsuse saabudes 4.-5. eluaastal leitakse paariline ja ehitatakse uus kodu, mis ei pruugi enam üldse Eestis olla.

Pildil on konnakotkas saagiga, kui ta suundus põllult otse pesa poole. Sellest järeldasin, et emaslind on pesal haudumas ja temale see toit (vist konn) mõeldud oligi.

Metsa- ja jahimehed, hoidugem pesitsusajal kotkapesadele lähenemast, rääkimata igasugustest töödest või jahipidamisest pesa kaitsetsoonis või selle lähikonnas. Pesitsusaeg on käimas ja kui vanalind hirmutada hiljuti munetud muna(de)lt, võivad need kas maha jahtuda või pistavad nahka näiteks rongad või nugised. Ka pärast poja koorumist vajab pisike ema soojust ja kaitset täpselt samade ohtude eest veel pika perioodi jooksul.

Käisin vaatamas, kuidas mul metsas piirisihi puhastamine kulgeb. Talvel seal lumes sumbates tekkis plaan, et võiks sihi korda teha. Aastatega on minu ja naabri metsa vaheline piirisiht võssa kasvanud ja nüüd, kui isegi toomingas pungi paisutama pole hakanud, on võsalõikust hõlpsam teha kui lehtinud puude aegu.

Tahtsin piirivaia kohal põllult üle kraavi sihile ronima hakata, kui otse jalge vahelt vurises lendu laanepüü. Olin tahtmatult tema pesale sattunud.

Kraavide kaldaid puhastati hiljuti võsagiljotiiniga ja natuke tüükajuppe on püsti jäänud. Suurel põllumassiivil on maaparandustööd algamas ja kõik kaldad lõigatakse enne kraavide süvendamist võsast lagedaks. Nüüd on suur väli jälle sama lage kui neil aastatel, kui ma ka ise maaparandusega tegelesin ja seda objekti ehitasime. Ollakse ringiga vanu asju üle käimas.

Põllumaa on pärast mõningast vaheaega taas aktiivsesse kasutusse läinud ning Euroopa rahade toel ka põllumaaparandus aktiviseerunud. Olin harjunud, et siiani käis kevadel võsastunud kraavikallastel äge linnuelu. Alles märtsikuus kirjutasin, kuidas põdrad neid kraave mööda pajusid söömas käivad. Nüüd järsku on seal kõik lage nagu stepiväljadel – pole linde ega pole lähiaastatel ka põtradel pajusid. Ainult üüratud võsavirnad hakkurit ootamas. Isegi kivihunnikutele kasvanud puud, kus väljade kohal lendajad vahepeatusi käisid tegemas, võeti maha.

Metsa ääres kraavinõlval ühe laiutavate okstega tillukese kuusejäänuse alla oligi laanepüü endale pesa sättinud ja praegu käib haudumine. Pesas oli neli kreemjat helepruunide laikudega muna. Kui hakkasin kraavikaldast alla ronima, sattusin haudujale liiga lähedale ja lind vuhises sihti mööda metsa. Tagasi ma enam samast kohast ei roninud ja kuna oli soe päiksepaisteline ilm, siis loodetavasti linnu lühike äraolek mune pesas oluliselt ei jahutanud. See pole mul esimene kord, et kevadel mõne maaspesitseja linnu pesale liiga lähedale olen juhtunud, kuid õnneks on haudujad pesale tagasi tulnud.

Lugesin hiljuti erametsa foorumist ühe erametsaomaniku kurtmist, et ta ei tea, kuidas jahimeestega kontakti saada. Minu jaoks on see lihtne – vaja ühele mehele (pealikule) helistada, metsas kokkusaamise aeg leppida ja öelda, et tulgu kõik need, kes parajasti saavad. Ütlen, et on vaja natuke tööd teha, pärast istume maha, sööme suppi ja ajame juttu. Töö võib olla näiteks metsaistutamine, nagu mul juba eelmised 12 aastat on olnud, aga võib ka muud teha, nagu minu metsas äsja 1.mail.

Seekord kutsusin jahimehed appi kraavil kokkuvajunud silda ehitama. Nemad käivad vahel ise ka sellest üle. Tulid kahe erineva jahiseltsi omad, kelle territooriume jõgi eraldab.

Tööks oli lagunenud silla lammutamine ja uue silla ehitamine. Taladeks lõikasime metsast kaks parajat kuuske, katmiseks oli vanal taluplatsil eelmistest ehitamistest veel prussijuppe varju all varuks.

Kärumehed vedasid vana silla jäägid lõkkeplatsile ja eelmise aasta kuivad lepaklotsid jõe kaldalt taluplatsile riita, kus neid läheb nii supi keetmisel või liha-vorsti küpsetamisel vaja.

Osa mehi saagisid jalakatelt ja toomingatelt alumisi laiutavaid oksi ja tassisid neid lõkkeplatsile. Tuld ei julgenud teha, sest liiga tuuline oli. Mõned lohistasid metsas oksi talvisest raietööst jäänud vaalu, sest mulle meeldib, kui jalgraja kõrval puudealune puhas oleks, pealegi õitseb suvel seal palju erinevaid taimi.

Ise keetsin pajalõkkel potitäie frikadellisuppi ja käisin vahepeal talgulistest pilte tegemas. Kõik pildid siia ära ei mahu, aga uue silla juures tehtud ühispilt on teiste vahel kindlasti olemas.

Nii et, metsaomanikud, otsige ka ise võimalusi, kuidas jahimeestega jutule saaks. Kutsuge lihtsalt külla, tehke koos midagi kasulikku, sööge koos lõunat ja saage tuttavaks, nii et järgmine kord vastu tulles võiksite üksteisele „tere“ öelda ja mõne sõna juttugi ajada. Nad on kõik toredad ja maaomanikku mõistvad inimesed, mitte sugugi teistsugused kui metsamehed.

Lõpetuseks rääkisime ka uuest jahiseadusest, metsloomadest ja lepingutest, mis tahaksid värskendamist. Ei kavatse kelleltki ühtki senti renti küsida – metsloomad pole minu omad. Kui vaja, teeme kevadeti mõne talgupäeva, et näod ja nimed ei ununeks. Olgem ka ise avatud suhtlejad – nii lihtne kõik ongi.

Liikusin natuke ringi, et näha, kuidas talv metsas on möödunud. Lume alt sulavad viimaks kõik saladused välja, nii head kui halvad.

Mets rõkkab lindude laulust. Jäin uurima kobraste langetustööd sihi alt läbi voolava oja kallastel ning kuna elukad olid ühe kase otse sihile kukutanud, siis edasi ei pääsenud. Passisin natuke aega kopraid, kuid nende asemel vilksas puude vahelt oja kohale üks väike valge kõhualusega lind ning tiirutas vee kohal allavoolu. See oli rõõmsa lauluga metstilder.

Ots ringi, tuldud teed natuke maad tagasi ja kõrvalepõige järgmises suunas. Metsatee ääres vedeleb kähriku korjus.

Lõpuks jõuan vanasse karjääri ja uurin ümbrust. Eemal, karjääri klibusel põhjal valendavad kellegi luud. Lähemale minnes selgub, et suur loom on vist huntide ohvriks langenud. Minusuguse võhiku esimene mõte nii suurt rinnakorvi ja pikki jalaluid nähes oli, et vist põdravasikas. Alles hiljem koljut uurides taipasin, et põdral pole selliseid hambaid, on vaid alumised lõikehambad ja purihambad. Minu nähtud koljul paistsid ka poolikute kihvade moodi asjandused. Ja viimaks märkasin, et selgroo jätkuks on veel peened sabaluud. Sõradki poleks põdrale sobinud. Küllap siis oli ikka väga suur metssiga.

Teatasin jahimeestele oma leiust, las vaatavad üle ja saab selgust. Kuuldavasti oli sealkandis lume aegu nähtud kolme hundi jälgi.

Mis muud, kui et mul tuleb veel põhjalikult loodust tundma õppida, sealhulgas ka surnud elukate luid määrama.