Huvitavaid asju näeb metsas käies. Paari päeva taguse matka ajal jäi sihi ääres silma männi otsas rippuv kera. Lähemalt uurides koosnes see rohelistest okastest, kusjuures peale sadanud lumi lisas „pommile” suurust juurde.

Selliseid moodustisi nimetatakse tuulepesadeks või tuuleluudadeks, vahel ka nõialuudadeks. Neid esineb metsas nii vanadel okaspuudel kui kaskedel. Teadlased väidavad, et okaspuudel põhjustab „luudade” teket geenimutatsioon, mille puhul pungad arenevad kobaras ja ei kasva pikkuses juurde. Seega pole tegemist haigusega. Lehtpuudel, näiteks kasel, aga põhjustab moodustisi seen.

Olen metsades hulkudes alati püüdnud puuvõrasid uurida eesmärgiga avastada uusi linnupesi. Olen nii mõnigi kord jäänud oma hinnangutes kaotaja rolli, sest võimsa tuulepesa segiajamine röövlinnu ehitatud risupesaga polegi võimatu. Kui aga täpsem olla, siis linnud ehitavad oma pesa kuivadest raagudest ja okstest. Tuulepesad aga on n-ö elusad, rohelised, eriti okaspuudel. Kase „luuad” koosnevad sageli ka surnud turris raagude kogumist. Pole muidugi võimatu, et mõned linnud kasutavad looduslikke tuulepesi ka oma pesadena.

Märkamist väärt on tuulepesad igal juhul. Panevad üllatuma ja elavdavad kujutlusvõimet.

Sammusin piki jahimeeste rada kuni söödaplatsini. Sinnani oli käimine kerge, sest rattajäljed olid lumes ees. Olin veidi aega talvikeste seltsis, kes end toidukoha lähedusse alaliselt sisse seadnud on. Kauaks ei saanud jääda, sest mind oodati mujal. Ja sinna oli veel tükk maad.

Ootaja seisis talukoha sissesõidutee otsas, nägu päikese poole ja kristallkepike käes. Vaevaline oli temani rühkimine, sest kõik eelmised jäljed oli lumi kinni matnud. Jalg jala ette sügavasse lumme, aga pikkamööda lähenesin. Seda magusam oli tervitus tuttavalt sokupoisilt, kes silla taga vahti oli pidanud ja mind nähes pelglikult eemale kalpsas.

Laud oli kaetud ja istmetele pehmed padjad peale pandud. Kõik oli nii pidulik-valge ja päike heitis sinna oma kuldseid kiiri. Mind oli oodatud ja taheti üllatusi valmistada.

Aitäh, et te mul seal kõik olemas olete! Vulisev jõeke, sokupoiss, väikesed tiivulised, väärikad tammed, sihvakad kased, noored kuuselapsed ja meelõhnased pärnapuud – teie pärast pole tundide pikkune lumine rännak enam nii ületamatu kui esimesel pilgul tundub.

Tänane matk oli jälle 7 km pikk. Seekord suundusin kodukülast teise kanti, piki metsateed kunagise naaberküla maadele. Auto jätsin juba tuttavasse taluõue ja asusin piki traktorijälgi minema.

Selle tee ja tühjaks jäänud külaga on mul lapsepõlvest mitmeid mälestusi. Kolhooside algusaastail olid minu ema hoolealused lehmad seal suvekarjamaal ja neid tuli valvamas ja lüpsmas käia. Minagi käisin seal kaasas ja seda teed pidi on loendamatuid kordi hobuvankri ja piimanõudega logistatud. Kunagi kirjutasin siin blogis karjamaalt leitud oreliviledest. Selle küla elanikud küüditati Siberisse või olid läinud metsavendadeks. Maju ja mahajäänud varandust valitsesid (loe: lõhkusid) ühepäevaperemehed.

Tee ääres on kahel pool erametsad. Kui üks külapere sealt ühe vaba metsariba erastas ja raiet tegi, siis tahtis mees tee äärest kaks suurt ja harulist mändi ka maha võtta. Veensin tookord teda seda mitte tegema, sest palgipuud poleks neist saanud ja rumalus oleks paberipuu hunnikusse uhkeid okslikke vanu teetähiseid saagida. Nii nad seal seisavad ka praegu. Ilusad ja võimsad ju.

Kohe edasi on kahel pool teed paar talve tagasi lageraiet tehtud. Tagastatud maa läks omanike vahel jagamisele ja need, kel pole kodukülaga enam sidemeid, müüsid oma osa metsafirmale maha. Kohe olid saemehed sees ja tee lookleb nüüd kännustiku vahel. Peagi saab uuendamise nõude tähtaeg täis ja seda ma luban endale küll, et käin uurimas, kas istutama ka tullakse. Muidu on seal alles vaid kolm kaske ja üks teeäärne vana pihlakas.

Veel veidi edasi ja vasakule jääb lepik, mille keskel on mõned põlispuud – saared ja vahtrad. Kunagi oli seal väike majake, mille elanikku, üksikut veidrat vanamutti, kutsuti Sitalepiku Manniks. Mis ta päris nimi oli, pole olnud mul juhust kelleltki küsida. Peaksin uurima. Aga lepik kasvab seal endiselt, kuigi vahepeal on mitu ringi küttepuudeks maha raiutud.

Siis algavad külapõllud. Kaugemale jääb raba, kust vanasti talud pätsturvast lõikasid. Rabarinnaku all voolab oja, mis on kahe maakonna piiriks. Raba ja ilus rabaäärne mets on looduskaitse all. Täna ma sinna ei pääsenud. Mõõtsin põllul lume paksuseks 52 cm. Jalgsi sumpamiseks liig mis liig. Tuleb kevadet oodata. Ka minul on seal maastikukaitsealaga piirnev kinnistu, 10 ha metsamaad, mille erastasin kümmekond aastat tagasi vabade maade enampakkumisel. Käin seal harva looduse rahu rikkumas. Esimese hooga said hädavajalikud harvendusraied tehtud ja tahaksin selle metsa pikemaks ajaks rahule jätta. Tegu on väga mitmekesise metsaga, kaasikud, liigniiskete paikade sanglepad, üksikud samblased kuusetukad ja põndakul mühav sihvakas männik.

Aastaid tagasi oli seal palju valgejäneseid, kes talvise harvendusraie ajal käisid langetatud haabade koort söömas. Hommikuks oli lumi nii ära tallatud, nagu oleks öösel jäneste tantsupidu peetud. Oja taga rabarinnakul, kus kaitseala algab, nägin metsiseid puu otsas männikasvusid söömas. Minu metsas vana kase harude vahel risupesas oli händkakk oma elamise sisse seadnud. Küllap ta hõivas pesa hiireviult. Otse piirioja kaldal kuuse otsas pesitses herilaseviu. Mõlemad pesad on nüüdseks alla pudisenud ja ma pole korralikult kõiki puid uuesti jõudnud üle vaadata, et võimalikke uusi pesi leida. Vaikust, rahu ja sobivaid elupaiku jätkub seal pikemaks ajaks, ma loodan.

Võtsin end käsile. Hakkas häbi eilse hala pärast. Toppisin metsariided selga, laiad saapad jalga ja asusin teele. Kodukülani sain autoga, aga edasi läksin jalgsi. Oli hirmsasti kahju, et mul pole enam alles vanu laudsuuski, mida sai rihmadega saabaste külge panna ja mida pole vaja määrida. Plastikud ei kõlba seepärast, et on kitsad ja pärast pole madalate suusasaabastega kuigi mõnus lumes käia. Metsasaapad peavad talvel head laiad ja jämedamustrilise tallaga olema.

Kõigepealt oli ees naabermaakonna piiritulp, ainus värviline asi masendav-valges talves. Sealt tuli piki piirisihti metsa pöörata ja edasi rühkima hakata. Väike traktor oli jäljed sisse tallanud ja vaatamata sellele, et olin valinud kõige pikema teekonna, kuidas oma metsani jõuda, oli jalge all siiski kindlam astumine.

Uskumatu, kui vaikne ja tühi on talvine mets. Ei linnukest ega loomajälge. Aga kohale jõudes avastasin, et keegi oli traktori jälgi pidi maasturiga sõitnud ja suuskadega edasi läinud. Auto järgi tundsin ära, et tuttav jahimees. Kahju, et kokku ei saanud, oleks metsauudiseid kuulnud. Küllap nad hundi- või ilveseluuret teevad.

Vana talukoha linnusöökla juures mind siiski märgati ja kuulutati seda ka kaaslastele. Puistasin mitmekordse koguse sööki ja nägin, et keegi on jälle rasvakuulikeste võrgu nööri läbi närinud ja toidu koos võrguga minema viinud. Ju ta ikka nugis on, kes ronib ja nööre suudab purustada. Jupike jääb iga kord naela otsa rippuma. Silla all kivide vahel on paar auku lahtist vett ja seal käib vist saarmas jõest konni püüdmas. Jälgi, määrdunud lund ja väljaheiteid oli seal näha.

Tagasitee oli sama pikk kui minek. Jalgsimatka tuli kokku 7,1 km. Maanteele tagasi jõudes tervitas mind ees kodumaakonna silt. Ja teade, et olen riigimetsas.

Ei taha enam lumes sumbata, ei suuda enam üle valli lund kühveldada. Aitab! Viskaks end näoli lumme ja jääks vaikselt ootama, mil uus sadu mu valge tekiga katab. Mul on lumeahastus - talvestress.

Midagi on lahti, mis minu loomusega kokku ei sobi. Küllap on see on paigalseis, segi löödud tööplaanid. Ka pikemad päevad ja aina säravamalt paistev päike ei suuda leevendada igatsust minna sinna, kus isegi vihmast hoolimata olen käinud. Nüüd järsku ei saa. Tuleb lund rookida. Tuleb kolm päeva järjest sauna kütta, et põranda all külmunud veetoru ühel heal päeval lahti sulaks.

Tänaseks on vesi saunas tagasi, pesumasingi paar korda vurisenud, õu lahti kaevatud, hanged akendeni aetud, tuba soe ja küttepuude varu kevadeni kindel. Võiks ju ka jalad kõhu alla tõmmata ja aina raamatuid lugeda. Aga ei saa. Rahutuks teeb. Kirjutada ka ei ole mitu päeva suutnud.

Külatee oli täna lumest lahti lükatud. Sai inimeste seas käidud ja üle välja vaadatud, kuidas metsafirma küla taga metsavaateid muudab. Suured palgivirnad kerkivad ja kännustik põllu taga laieneb. Lumerada on üle välja sisse lükatud ja traktori abiga lohistatakse sealt puukoormatega rekkaid maanteeni.

Inimeste tegemisi aga suunab praegu lumi. Isegi jahimehed polnud hulk aega söödaplatsini jõudnud. Tänaseks on väike traktor sinna uue raja sisse lükanud.

Viimastel päevadel olen palju mõelnud juubilar Fred Jüssist, üle lugenud tema kirjutisi, kuulanud loodushäälte ja raadiovestluste lindistusi ning taas vaadanud televiisorist temast tehtud saateid. Et veelkord saada tuge oma mõtetele ja kinnitust, et elus peab oma raja leidma ning väsimatult seda mööda astuma.

Oma rada võib tähendada eluvalikut, aga ka päris tavalist metsateed, mida mööda igal aastaajal uuesti sammuda. Minu rada on praegu lootusetult lumme tuisanud. Kui üleeile sealt üritasin läbi sumada, siis tundsin, et loodus paneb mu meelekindluse proovile. Poolel maal piki väljadevahelist teed tuli mõte, et vist oleks kergem hakata neljakäpukil roomama. Tuisk oli kitsalt lahtilükatud teekoha tihke lumega äärteni täitnud ja hangetriibud ulatusid kõvasti üle põlve. Seljakott õunte ja linnutoiduga tegi sammumise veelgi raskemaks. Aga kohale sain ja päris pimedas, kui eelmisi jälgi polnud enam võimalik näha, jõudsin lõpuks ka tagasi.

Katsumuste talv on see praegune küll. Nagu oleks lumest veel vähe, tuli täna uus sahmakas maale ja puudele peale. Praegustel lastel on, millest tulevikus rääkida: „Vaat, kus meie lapsepõlves olid hanged…”

Järgisin Tallinna Linnuklubi üleskutset ja tegin täna ennelõunal oma kodu juures aialindude vaatlusi. Tunni aja jooksul, nagu vaatluste juhend ette nägi, lugesin 11 erinevat liiki linde: hallvares, harakas, leevike, musträstas, pasknäär, puukoristaja, salutihane, põldvarblane, rasvatihane, rohevint ja sinitihane.
Karvakandjatest askeldas vahtra otsas üks koheva sabaga orav ning sõi isukalt pungi ja seemneid. Vaatluse kestel ei juhtunud täna raudkulli nägema. Eile oli ta küll platsis.

Musträstas

Leevikesed

Linnupuu

Rasvatihane

Pildil olev sokuke on sel talvel juba pikemat aega püsinud üsna väiksel territooriumil ja ma pole tal ühtki kaaslast näinud. Nüüd tean, et see, kes mind nähes „haukuma” hakkab, on kindlasti meessoost. Lähemalt uurides oli näha, et väikesed mügarikud kõrvade vahel ongi uute sarvede alged. Sokk elab jõeäärsel taluasemel ja kui ka mina juhtun sinna, siis paneb pasuna üürgama, justkui kuuluks see kõik talle.

Uurisin, millega ta seal tegeleb. Magamisase on kraabitud ühe põõsa alla. Erilist huvi on ta tundnud lumest välja paistvate kuivanud lillevarte vastu, palju on näksitud sarapuupõõsaste oksapungi. Vana maadligi vajunud õunapuu, mida ma kutsun roomavaks õunapuuks, pakub nüüd oma võrseid kitsepoisile toiduks.

Taluõuele istutatud tammede kallal pole ta veel rüüstetööd jõudnud teha. Mul jäid sel sügisel tammed repellendiga töötlemata, aga eelmisest aastast on okstel veel sinise pasta jäänuseid. Võimalik, et see hoiab looma tammedest eemal. Küll aga sobivad kitsele noorte pärnade alumised oksad.

Üks koht on veel, kuhu soku jäljeread viivad – lindude söögimaja. Katusealuses on maapinnale teri pudenenud ja ka neid tasub proovida.

Mul ununes üks korvitäis õunu soojemasse ruumi toomata ja nüüd on külmavõetud. Eks pistan vahel need seljakotti ja puistan sokupoisile kusagile puu alla. Koha valvamise eest.

Olen sellele igal hommikul mõelnud, kui näen juba hämaruses ilmuvaid esimesi linnusöökla külastajaid. Jälle üks külm öö õnnelikult mööda saadetud, mõtlen. Vaevalt, et kõik eilsed lendajad järgmist hommikut näevad. Tihaseid ongi vähemaks jäänud. Paar päeva tagasi lendas raudkull otse akna alt läbi. Temagi tahab süüa ja toidulaua juures on tõenäolisem mõni väiksem linnuke kätte saada.

Meil on tee ääres tihe kuusehekk ja linnusöökla on pandud elupuude vahele. Kas linnud ööbivad sealsamas tihedas põõsas või hekis? Või poetakse ööseks metsas leiduvatesse puuõõnsustesse? Mina vastust ei tea.

Jõe ääres metsas on mul üksjagu lindude pesakaste ja tuli mõte, et ehk varjuvad ööseks tihased ka sinna või leitakse varju vanal taluasemel olevates lauavirnades või poetakse katusealusesse, kus lõkkepuude tagavarasid hoian?

Minult küsiti mõni päev tagasi, kuidas kuused paksu lume all talvituvad. Hakkasin ringi käies sellele hoolikamalt tähelepanu pöörama ja võin mõned järeldused teha.

Sihvakad kuused

Kolmel viimasel aastal istutatud kultuurides pole midagi hullu. Eelmise kevade kuusebeebid on üleni lume all ja maapinnal paistavad vaid väikesed lumekühmud. Varasemad on samuti paksu lumega kaetud, aga külgedelt võib avaustest mõnd rohelist oksa näha. Vanemad noorendikud seisavad sirgelt, välja arvatud mõned üksikud. Need on vara laasunud ehk teisisõnu kitsede poolt ära söödud alumiste okstega pikakoivalised noorukid, kes viltu vajuvad. Praegu ei saa midagi teha, sest tüved on külmaga haprad ja ei tohi poolvägisi neid püsti sikutada. Kevadel võib-olla tuleb mõnda aitamas käia ja vaiu toestuseks panna.

Laiad oksad

Keskealiste ja vanemate kuuskede puhul torkab silma, et lund taluvad paremini kitsa püramiidi kujulised lühikeste okstega puud. Alumised oksad on lumega kooldunud allapoole ja puule langev lumeraskus jaotub seega ka alumisele osale. Halvemas olukorras on laiutavate okstega kuused, kus lumi jääb ka puu ülaossa pidama ja viib raskuskeskme kõrgele. Veel pole minu metsas lumi kuuski murdnud, aga kui juhtub juurde sadama, tormi teeb ja sulale läheb, siis oht püsib.

Harilikul kuusel ongi kaks tüvevormi, laiem ja kitsam. Mulle meeldivad eriti need sihvakad, terava kitsa ladva ja lühikeste okstega põhjamaadele omased kuused. Ise kutsun neid norra kuuskedeks, mõned kutsuvad soome omadeks. Neil kordadel, kui olen Norras käinud, imetlen alati mäenõlvadel kasvavaid sihvakaid, pliiatsina teravatipulisi, kitsa võraga kuuski. Ka Eestis olen siin-seal taolisi kohanud. Üks noor norra-moodi kuusik kasvab läheduses suure tee ääres riigimetsa kvartalil. Küllap on taimeaias külviks olnud seemned just sellistelt kitsaskoonusjatelt puudelt kogutud. Küll tahaks kord ka oma metsa selliseid kuuski istutada. Kahjuks ei tunne neid väga noortena ära.