Passisin terve päeva Eesti Energia asjameest, kes pidi tulema kilbist plommi maha võtma. Jäigi tulemata. Kohe läheb kilpi siseneva kaabli vahetuseks, sest vana on pärit aastast 1959 ja isolatsioon on ohtlikult pudedaks muutunud. Keevitaja tegi uue püstiku ka valmis ja kogu kupatus läheb väljavahetamisele. Sellega seoses ka plommimine.

Nii ma ei julgenudki enne tööaja lõppu kodust kaugemale minna. Niitsin muru ja trimmerdasin kanalisatsioonitrassi kaevamisest sügisel jäänud songermaad. Seal võtab kivide väljanoppimine ja tasaseks taastamine veel hulga aega. Võilill ja mailane tungivad aias peale. Tegelikult on see sini-kollane vaip eemalt vaadates väga ilus, aga kus sa saad seda imetleda, kui naabritel juba mitu päeva tagasi esimesed niitmised tehtud. Sihuke sunduslik kambavärk, kui inimeste läheduses elad. Iga päev üks niidukite võistlus. Metsaelu käib õnneks looduse rütmis.

Lõpuks oli natuke vaba voli ja viuh! kodust minema, et tunnike omaette olla.

Igapäevast teed sõites möödun alati ühest jäätmaa tükist, kus mitukümmend aastat tagasi tehtud maaparandus tulemusi ei andnud. Metsast ikka põldu ei saa ja kümmekond hektarit muutub tagasi metsaks. See hooldamata jäätmaa on igal suvel rukkirääkude lemmikpaik ja mõnikord kohtan pajupõõsaste vahel ka põtru või metskitsi. Tänagi paistis üks sokuke kuluheina tagant piilumas.

On veel teinegi põld, mis paar aastat harimata ja kus käib nüüd vilgas elu. Üks sookure paar on seal igaõhtune patseerija. Neile lendas seltsiks veel üks paar. Kohe pandi pasunad hüüdma. See on minu kõrvadele üks kaunis kevadmuusika.

Sookurgedele mõeldes tuleb meelde jutuajamine äsja Venemaal käinud loodusmeestega. Vähem kui sada kilomeetrit meie piirist kagu suunas ei kohta sookurge praktiliselt üldse. Ainult ühel tugevasti valvataval looduskaitsealal juhtusid meie mehed kaht sookurge nägema. Sama lugu olevat partide ja kanalistega. Jaht ja kalapüük on Venemaa maapiirkondades üldlevinud toiduhankimise viis. Ettevõtlust pole, tööd on vaid linnades ning igaüks vaatab ise, kuidas oma põllulapilt kartulid-kapsad-juurikad saab. Liha hangitakse loodusest. Selle poolest erineme natuke oma naabritest – kurge ei söö, hoopis kuulame.

Kodused aiatööd pole just minu lemmikud, aga kui on soov omakasvatatud toitu süüa, oma peenralt maasikaid võtta, põõsast marju korjata, kirsse, ploome ja õunu noppida, siis tuleb selle nimel pingutada. Kogu aeg on nii olnud ja pidevalt kahanevas mahus see ka jätkub.

Üks teine kutse on nii võimas, et löön valutava selja sirgu, viskan aiahargi kuuri ja lähen… Kevadet ei saa ainult tulpe ja nartsisse vaadates tunda, peab päris ehedasse loodusesse sukelduma. Mul ju on see koht olemas.

Seahernes õitseb. Jänesekapsa valendav õievaip. Metsaserval vastu päikest uhkeldab äsja avanenud õitega toomepuu. Maikuu. Tarna mättad on otsekui püstiste ogadega rohelised nõelapadjad. Kimalaste sumin, liblikad ja linnulaul. Veevulin jões kivide vahel. Sellist rahu ei asenda ükski aed asula lähistel, kuhu kostab pidevalt mööda vuriseva maailma müra.

Istun jõe kaldal. Üle vee on teiste mets ja otse vee piiril kasvavad koos kolm pärna. Olen mõelnud, et kas omanikud üldse teavad, kui ilusad pärnad neil sealpool on. Mulle paistavad nad vastaskaldalt kindlasti paremini kui sealtpoolt metsas käijale.

Miski vilksatas vee kohale murdunud puurontide vahel. Väike tume olevus lipsas minupoolsele kaldale. Panin kaamera valmis ja jäin ootama. Kalda äärses risuhunnikus oli liikumist ja hetk hiljem sibas kassist natuke väiksem loomake taas üle puunoti tuldud teed tagasi. Üheainsa armetu pildi temast sain ja juba ta kaldapõõsaste vahele kadunud oligi.

Hakkasin mõtlema, et mis asju see mink ehk ameerika naarits kalda ääres ajamas käis. Äkki on seal risuhunniku all pesa või urg? Maikuus peaksid mingil pojad sündima.

Mink

Maamessi ajal õnnestus hankida kuuse-kooreüraski pilupüünis ja feromooni pakikesed. Mul pole mitte kunagi varem metsakahjurite tõrjevahenditega tegemist olnud ega tea neist suurt midagi. Aga proovida ju võiks, eriti siis, kui on näha, et metsas grupp kuuski kuivab. Järelikult eelmisel suvel munes seal ürask koore alla munad ning tõugud uuristasid käigud. Pärast seda hakkasid puud kuivama ja rähnidel jätkus pikaks ajaks toksimist.

Talvel ei õnnestunud neid puid maha võtta ja tegelikult sellega pole enam kiiret. Kus kooreürask kord munenud ja puu kuivama hakanud, sinna tulevad hoopiski teised putukad, kes omakorda üraski vastsetest toituvad. Oht on hoopis selles, et suve teises pooles valminud üraskid pugesid talveks maa sisse peitu ning võivad soojade ilmadega välja ilmuda ja oma ringkäiku juba järgmistel, elusatel kuuskedel uuesti alustada.

Eelmisel nädalal, kui sooja oli juba rohkem kui 15 kraadi, panin püünise kuusetukka üles.

Õpetuse järgi soovitati paigaldada püünis maast 1 meetri kõrgusele. Ülevalt august riputasin nööriga püünise keskele, ribide vahele, pakikese magusalt lõhnava foromooniga. See lõhn peibutabki lendlevad üraskivalmikud ligi. Püünisesse pääsevad nad ribide vahelt, aga sealt välja (vist) enam mitte. All põhjas on sahtel, mida saab välja tõmmata ja kui putukad on sees, saab neid sorteerida – kes kooreürask, kes mõni muu tegelane. Üraskeid pole siis enam soovitav elusana metsa tagasi lasta , teisi aga küll.

Eks mul tuleb enne putukaid põhjalikult tundma õppida või abiline kutsuda, kui sorteerimiseks peaks minema. Esialgu oli sahtel veel tühi.

Jätkasin liikumist mööda Järvamaa metsateid ja jõudsin tähiseni, mis suunab metsavennapunkri juurde viivale rajale. Võtsin abiks Järvamaa pärandkultuuri raamatu, mis ilmus 2008. a pärandkultuuriobjektide inventeerimise järel. Ka seal on Türi valla objekte käsitlevas peatükis üks lõik pühendatud sellele metsavennapunkrile, kuhu rada mind viis.

Pärandkultuuriks nimetatakse inimtegevuse jälgi looduses. Ühed sellised on ka pärast II maailmasõda rajatud metsavendade eluasemed, mis suuremas jaos kujutasid endast maasse kaevatud ja palkidega vooderdatud punkreid. Suurte metsamassiivide keskel, kuhu sõja järel viisid vaid üksikud taliteed, võisid metsavennad end üsna turvaliselt tunda. Sageli olid mehed pärit ümbruskonna küladest või asulatest ja tundsid hästi maastikku, seetõttu oli neil eelis haaranguid pidama tulnud julgeolekumeeste ees. Igaks juhuks oli igal salgal mitu pelgupaika või punkrit, et hädaohu korral oleks võimalik asukohta vahetada.

On meeldiv, et intensiivse metsamajandamise käigus suudetakse siiski mõnda metsaosa endisel kujul säilitada. Sellised kohad väärivad tähelepanu kultuuriloo seisukohalt ja tuletavad praegustele põlvedele meelde, et eestlane pole kunagi tahtnud alluda võõrale võimule. Osa mehi valis vastupanuks metsavendluse vormi ja elati relvastatud salkadena varjatud elu raskesti läbipääsetavates metsades. Üle 60 aasta hiljem leiame ikka veel metsadest metsavendade eluasemete jälgi.

On hea, kui üks päev oli nii muljeterohke, et metsajutte jätkub mitmeks korraks. Täna näiteks ei saanudki kodust kaugemale, tegin aiatöid ja panin kartulid maha. Muld on soe ja hästi kobe – veel eile käis kultivaator teist korda üle. Sügisel sai ka sõnnik sisse küntud. Hea naabrimees tõmbas oma kartulipanemise masinaga vaod sisse ja sel korral panin mugulad vaoharjalt mulda. Mul on mitmeid erinevaid sorte, seepärast ei saa masinaga panna, lähevad segi. Pealegi pole vagusid kuigi palju. Kartulivõtmise konksuga sai harjal ilusti auke teha.  Pärast sorteerisime ja ladusime lauavirnasid ja tõmbasime uued katted peale. Ilmateade lubas ööseks vihma.

Nüüd jätkan eile poolelijäänud kohast. Pärast karjääris käimist liikusin piki metsateed edasi, kahel pool kaunid raiest puutumata vanad kuuse-männimetsad, ja sattusin ristmikule, kus tuli vastu silt – Järvamaa metskond. See on piir Pärnu ja Järva maakonna vahel, mis oli kunagi ka Liivimaa ja Eestimaa piiriks. Meie siin elame endisel Liivimaal.

Järgmist kvartalisihtide risti nimetatakse Mõtusemängu sihiks. Ka seal oli infotahvel üleval ja lugeja võib fotot suurendades tekstist teada saada, et 30 aastat tagasi olid nagu praegugi metsisemängud kaitse all. Aga siis ei levinud info nii kiiresti kui praegu, polnud mobiiltelefone ega antud töömeeste kätte kaarte (need olid ju riiklik, sõjaline saladus) ning käsud-keelud ei jõudnud kirjalikult ka hästi kohale. Kui hakati mände vaigutama, said metsamehed keelatud kohas toimetamise eest hiljem trahvi.

Praegugi on sihtide ristil järel üks metsatukk, kus paljudel mändidel paistmas aastatetagused vaigutamise lõiked. Vaigukogumise metalltopsikuid ei juhtunud enam nägema.

See mets ei ole praegu vist kaitse all, sest nii vaigutamismändide taga kui vastasküljel oli lageraiet tehtud. Mind märgates lendas langilt minema üks suur röövlind. Ma ei suutnud teda täpselt määrata.

Kvartali jagu edasi nägin ka metsise ära. Üks emaslind vudis üle tee ja lendas siis metsa alla kuuse otsa. Hiljem vurises puude vahel veel teinegi. Mängud hakkavad lõppema ning munemise ja haudumise tähtis aeg on metsisekanadel käes. Vaatasin kaardilt, et sellest kohast ei jää kuigi kaugele ka looduskaitse alla võetud linnumängu alad. Linnumeestelt, kes igal aastal metsiste ja tetrede mänge inventeerimas käivad, kuulsin, et sel kevadel on metsistega paremad lood kui tetredega. Siinkohal on kindlasti suur mõju metsisemängu kaitsealade moodustamisel. Tetredel, keda varem oli rohkem ja kes peale rabade ka raiesmikel või heinamaadel mängivad, läheb kehvemini ja arvukus aina langeb.

Lubasin eile, et kirjutan oma retkest läbi kahe maakonna piiriala metsade. Tulin sealt tagasi sügavate emotsioonidega ja kuni need veel eredatena mälus püsivad, püüan sellistena nad kirja panna.

Viimasel ajal on minu sihtmärkideks kujunenud mahajäetud kruusa- või liivakarjäärid. Olenevalt sellest, kui sügavalt omal ajal kaevandati, kujunesid neist kas veekogud või hoopis klibused või soostuma hakkavad tasandikud.

Karjääride elustik ja taimestik kohastuvad oludele vastavalt. Mitmel puhul on tasandatud osades hakanud levima haruldased taimeliigid, kes eelistavad kasvada teistest taimedest segamatult ja on valgusnõudlikud. Kui juunikuus aega on, tahaksin tingimata samades kohtades veelkord käia.

Pildil olev kruusakarjäär kaevati vene ajal kunagisele taluõuele keset suuri metsi. Samal ajal muudeti masinatega sõidetavaks ka läbi metsa talu juurde viiv tee. Kahjuks on kaevandamisega hävinenud hooned ja vundamendid.

Kui ma karjääri nõlvadel tiiru tegin, et vaadata vanu puid ning leida näiteks võimalikke kakuõõnsusi, libises pilk suure kase poole, mille all seisis üks omapärane kivimürakas. Samal hetkel kohtusid minu ja kivilt vastu vaatav nukker pilk. Seal oli üks rätikuga naisenägu, kaugete põlvede mälestusi valvamas. Kui aga kodus arvutis pilti lähemalt silmitsesin, nägin hoopis midagi muud – justkui sidemetes peaga sõjameest või veelgi ammusemate aegade katkuohvrit.  Ma ei saa temast enam lahti, aina vaatan uuesti ja vastust ei tule.

Käisin täna metsameeste ja ühe sealkandis üles kasvanud mehe käest küsimas, et kas neist keegi on seda kivi näinud. Lootsin kuulda mingit lugu või legendi selle paiga inimeste ja ajaloo kohta. Kuid mitte keegi polnud seda kivi sellisena näinud, nagu ta minule paistis ja emotsioone küttis. Võimalik, et loodus ise on kivi just nii loonud, aga samamoodi võis mõni inimkäsi seda ammu-ammu kergelt toksida.

Järgmisest peatuspaigast jälle järgmises loos.

Mu suur hirm, et metsaistutamise käigus pesalt ära lennanud tedrekana järsku ei tulegi tagasi, oli õnneks asjatu. Käisin eemalt piilumas ja esimene reaktsioon oli, et soh, nüüd ei paista enam mune ka, et kährik või rebane pistsid need vahepeal nahka. Venitasin objektiivi pikaks ja pildiotsijast vaadates sain lõpuks aru, et tedrekana on siiski pesal tagasi. Lihtsalt tema sulestik sulandub erakordselt hästi oksarisu, sambla ja kõrtega ühte, nii et esmapilgul pole lindu näha.

Olen viimaste päevade sagimisest väsinud ega suuda end sundida kodus aiatöid tegema. Lihtsalt pole tuju. Võibolla on see ka kevadväsimus. Minuga on ikka nii, et kui olen midagi plaani võtnud, siis väsimus ei loe ja teen ära. Seejärel aga olen nii kehalt kui vaimult tühi ja tahan lõdvaks lasta, korralikult magada ja olla rahus. Järgmised tööd peavad uue energia kogumist ootama.

Taastumiseks kisub mind jälle metsa, uusi kohti avastama ja mõtteid selgitama. Loodetavasti tulevad mu järgmised metsalood ja pildid äsjasest retkest läbi Pärnumaa ja Järvamaa metsade ning kõigest sellest, mis teel nägin ja millest mõtlesin.

Öine äiksevihm kastis otsekui tellimise peale talgupäeval istutatud kuusetaimed ära. Minul jäi veel üks kohustus – viia külakooli sööklasse tagasi sealt talgusupi vedamiseks laenatud termos.

Kui juba sinnakanti sattusin, siis läksin vaatama, kas vanasse kruusakarjääri on seal igal aastal pesitsenud roo-loorkullid juba kohale saabunud. Esialgu tegin tiiru piki kallast, lootes mõnd veelindu näha. Kostus häälitsusi ja keegi ujuski ühes kaugemas sopis, aga eemalt läbi kuivanud kõrte ei saanud aru, kellega tegu. Oli näha kobraste tegevusjälgi – kaldapajudest olid järel vaid terava otsaga jupikesed. Aga kõige sügavama jälje jätab endast maha ikka inimene – prügihunnikud, auto stange, pudelid vees ja pudelid kaldal, roostikus hulpiv toauks. Kord me selle sodi sisse upume ja sureme – inimkond hävitab end ise.

Liikusin tagasi ja tõusin üles nõlvale. Kaugelt vaadates ei paista inimtegevuse jäljed enam nii valusalt silma. Seisatasin puude vahel, kust avanes laiem vaade roostikule. Õige pisut hoolikat silmitsemist ja juba peatuski pilk eemal kõrte vahelt paistval tumepruunil kogul. Oligi loorkull. Pildile jäi kõrte vahelt üks silm. Roostikus on pesaehitus käimas.

Siis kostis ülevalt lühike häälitsus. Natuke haraka, natuke hiireviu moodi – lühikesed silbid ja vilejupid. Ma polnud sellist varem kuulnud. Roostikus olev lind tõusis lendu ja siis oli neid õhus juba kaks. Roo-loorkullidel on pesitsusaeg alanud.

Kuusetaimed on istutatud ja talgupäev peetud. Ilmaga vedas, ei sadanud. Rahvast oli piisavalt, taimi üle ei jäänud ega tulnud ka puudu.

Talgutele tuli kohalikke jahimehi ja minu kauaaegseid sõpru, looduspiltnikke üle Eesti. Jahimehed küsisid kohe alguses, et noh, erametsaomanik, kas ühined ka Erametsaliidu üleskutsega ja keelad jahi oma maal ära. Vastasin neile, et mina aktsiooniga kaasa ei lähe, sest olen siiani jahimeestega suutnud vastastikku lugupidavaid suhteid hoida ega hakka mulle selgusetuks jäänud eesmärkidel algatatud üleskutseid järgima. 15 aastat oleme koostööd teinud ja üksteisega arvestanud, las jääda nagu on. Olen päris kaua siin ilmas elanud ja tean, et tüli üles kiskumine pole ealeski kellelegi kasu toonud, üksnes vastastikune lugupidamine, läbirääkimised ja austus loovad aluse headeks suheteks. Kui just tegemist kellegi kitsaste ärihuvide või eriliselt nahaalsete inimestega pole. Meil selliseid pole.

Looduspiltnikke tuli mitmest kaarest, piki metsasihte jalgsi ja teed mööda autodega. Kahe tunniga oli raiesmik taimi täis istutatud. Lõpupoole läks kiireks ja põhjusest kohe järgnevalt.

Nimelt kuulsin jahimeeste pundi juurest, et pagan võtaks, ajasime tedre pesalt lendu! Pesa oli langi koristamise ajal kokku visatud väikeste kuivanud kuuskede hunniku ääre all, 9 helebeežikat muna sees. Mehed kaevasid, vestlesid ja istutasid sealsamas pesa kõrval tükk aega, aga kui keegi juba lausa oksahunniku äärde hakkas istutusauku kaevama, alles siis sai hauduja kannatus otsa. Tean eelmisest aastast, et täpselt samamoodi käitus ka hauduv laanepüü ja püsis pesal seni, kuni töömees talle äärepealt peale oleks astunud.

Lähemal olijatega käisime korraks seda munadega pesa vaatamas ja püüdsime ruttu oma istutustööga eemale hoida. Paratamatult läks meil ikka oma pool tundi aega, enne kui kõik taimed mulda said ja rahvas langilt minema liikus. Ilm ei olnud külm ja loodetavasti tuli tedremamma pärast inimeste lahkumist pesale tagasi. Eks ma püüan mõni päev eemalt binokliga piiluma minna.

Talgupäev läks korda. Istutamisest mul pilte pole, sest tööde korraldamise käigus ununes kaamera autosse. Hiljem pildistasin talgusupi sööjaid ja veel hiljem, kui olime jõe äärde edasi läinud, jäädvustasin looduspiltnikke. Looduspiltnikud tegid rohkem fotosid.

Metsaistutuseks on nüüd ettevalmistused tehtud. Pirukad-saiad ja talgusupp ka tellitud. Ise ei jõua kodus kõike teha.

Tõin taimeaiast istikud kohale ja panin veeloiku kosuma. Täna käisin narmasjuuri kärpimas. Olen igal aastal nii teinud. Istutuseelne paaripäevane seisvas vees ligunemine teeb taimedele üksnes head ja narmasjuurte kärpimine on kasvama minekuks samuti oluline. Nii ei saa juhtuda, et kõik pikad juured istutusauku ära ei mahu ja kuiva kätte võivad jääda.

Riigimetsas käib mitmendat päeva istutamine. Tänagi vuras mulle metsateel vastu maastur haagisega, kuhi taimekotte peal.

Iga metsaskäik lõpeb mul kindlasti ringivaatamisega ümbruskonnas. Heitsin pilgu eelmise aasta kevadel istutatud kuusetaimedele, aga päris lähedale ei saanud minna. Seal patseeris ringi üks sookure paar, ei hakanud segama. Pärast arvutist fotosid vaadates nägin, et üks kurgedest on vist üsna vana ja naljakalt suure nokaga lind. Minu meelest päris koleda välimusega. Aga partner teda ära ei põlanud ja nii nad kuusetaimede vahel kahekesi patseerisid. Ehk hakkavad lähikonnas pesitsema.

Aeg-ajalt näen üht üksikut sookurge, kes mitte väga kaugel sellest külast, kus talvitunud sookurg elas, põllul või pajupõõsaste vahel ringi kõnnib. Üks külamees väitis, et tema oli lindu ka lendamas näinud ning sel kurel olevat tiivasuled ebaühtlase pikkusega. Äkki ongi tema – nii tahaksin loota. Meie kurg oli talvel ju lausa iludus – graatsiline ja uhke. Talvitunud kurel ei olnud kevadeks ka punast pealage, sügisel veel natuke oli. Rändelt tulnud suguküpsetel sookurgedel on peanupud punased.

Aprillikuu Loodusesõbras oli minu jutustus sellest sookurest, kelle saatust ma külmadel talvekuudel siin jälgisin. See kurg kasvas mul südame külge ega taha siiani meelest minna. Nii ma otsingi sarnasust iga üksikuna liikuva sookurega.