Väärtused, mis ilmuvad koos puude vananemisega

January 18th, 2017

IMG_1342 (2)Olen tähele pannud, et kasekäsna ehk musta pässikut esineb ainult vanadel kaskedel. Enamjaolt on sellised kased ka muude vigastuste või koorelõhedega, seega tarbepuiduna oma väärtuse kaotanud.

Püüan oma sõnavaras jääda lihtsaks ega kasuta terminit metsa kõrvalkasutus, mis peaks sisaldama kõikvõimalikku metsast saadavat, alates saunavihtadest, kasemahlast, marjadest, seentest, ka kasekäsnast või koguni jahindusest. Mulle meeldib rohkem see, mida mets inimestele veel pakub ja mis võib tänapäeval ehk olulisemgi olla. Need on puhas õhk, tervis, emotsioonid ja rahu.

Metsades ringi käies olen enda jaoks kaardistanud mitu kasekäsna kasvatavat puud. Ühe leidsin oma metsast, ülejäänud naabermetsadest. Pildil oleva leidsin nädala alguses tehtud ringkäigul metsa ja heinamaa piiril kasvava vana kase küljes kasvamas. Küllap on seda näinud ka maaomanikud ja hoidnud puu alles. Kase kõrvalt kulgeb rohtunud talutee ja jõuab pärast kurvi metsasihile.

Kasekäsnast ehk mustast pässikust kui looduslikku ravitoimet omavast seenest on Eestis saamas eksporditoode, mida turustatakse kuivatatud ja peenestatud kujul väikestesse kotikestesse pakituna. Kasekäsnaga puid tasub hoida.

Kohalike inimeste jaoks on mõnel vanal puul väärtus ka siis, kui temast isegi küttehalgusid enam ei kannata teha. Majandusmetsas kasvavaid puid poputatakse, laasitakse ja harvendatakse, et ühel päeval neist hinnalist palki saada. See on kõige levinum metsakasutuse viis. Kuid mõnel metsaosal või üksikpuul on ka teistsugune tähendus. Tihtipeale on puud seotud talus varem elanud inimeste või ajalooliste sündmustega. Mõni puu võib olla istutatud näiteks pulmapäeval, mõni lapse sünni puhul. On hea, kui noor pealekasvav põlvkond selliseid asju teab ning ei mõtleks metsast ainult kui majanduslikku kasu andvast kohast.

Veel olen seenehuvilisena tähele pannud, et minu üks armastatumaid seeni – võiseen ehk kollariisikas, kasvab samuti vaid vana kuusemetsa all. Puudel peab vanust vähemalt 80 aastat olema. Olen võiseeni otsinud ka endistest lapsepõlvemetsadest, kus võiseeni lademetes kasvas, kuid mis maha raiuti ja nüüdseks 40-45 aasta vanuse kuusikuga taasuuenenud. Samblane pinnas on

küll enam-vähem taastunud, kuid võiseeni pole tulnud. Leian neid üksnes vähestest alles jäänud kuusetukkadest, kus puudel vanust nii 100-120 aastat.

Oma jutuga tahan rõhutada, et tasub jälgida, mis puude vananedes metsaga juhtub. Võimalik, et meist mõnegi silmis tõusevad tarbepuidu kõrval sama oluliseks ka need väärtused, mida vaid vanades metsades leida võib. Mets ei lähe mitte kunagi raisku, nagu sageli sisendada püütakse.


Kerge külm hoiab metsateed

January 17th, 2017

IMG_1333 (2)Pärast nädalavahetuse pausi naabrite metsalangetus ja -vedu jätkuvad. Rekkad ei jõua virnasid nii kiiresti ära vedada kui materjali metsast juurde tuleb, eriti kui ladustamisruumi napib. Hetkel peab vastu ka metsatee, mis kulgeb piki minu metsa äärt. Pildil on minu mets paremal, naabrite noorendik vasakul.

Palgid virnastatakse minu põllumaa äärde, kust rekkad need koormasse tõstavad ja ära viivad. Kuni kasvõi mõned miinuskraadid kestavad, pole hullu. Nii vedaja kui autojuhid on siiani hoolikad olnud, põllupinnas püsib tasane ning oksi ja risu pole sinna maha jäetud.

Võrreldes varasemate aastatega on minu meelest töökultuur metsas paranenud. Masinatel töötavad koolituse saanud mehed, kes soovivad ka ise, et nende kohta kellelgi paha sõna öelda poleks. Liiati, kui töötatakse pikki päevi kodust kaugel ega teata, milliseid märkusi nende suunas võib külarahvas teha. Kohalikud hoiavad pidevalt metsafirma raietöödel silma peal, sellega tuleb arvestada. Mina püüan mõistlik olla, saan aru, et masinamehed teenivad igapäevast leiba oma väljaõpitud ametis. Nende asi on töid laitmatult teha. Maaomanike asi on kokkuleppeid sõlmida, kui metsatööd võivad naabrite huve riivata ja vajatakse väljaveoteid üle naaberkinnistute. Viisaka suhtlemisega saavutatakse kergemini kokkuleppeid kui pelgalt oma õigust taga ajades.IMG_1331 (2)

Erinevate omanike metsade paiknemine ongi pärast omandireformi ja vabade kinnistute erastamist süsteemitult laiali paisatud: tükike siin, teine seal, nende vahel põliste omanike talumaad. Kui metsaraieks läheb, siis pole kõigil oma väljapääsuteed ning tulebki paluda luba naabri maad kasutada.

Nagu eestlastel kombeks, jälgitakse kiivalt, mida naaber teeb ning hoidku jumal, kui see kasvõi ühe rattaga tema maad riivab. Piiride pärast on ajast aega kohut käidud. Sellest ja ka piirikupitsate tõstmisest ühele või teisele poole metsateed rääkis mulle külamees, kellest siin paaris viimases loos juttu oli. Kupitsa asukohast aga sõltus, kas naaber võis seda metsarada kasutada või mitte. Kunagisi esiisade piiritülisid mäletavad vanemad inimesed tänaseni ning väldivad suhtlemist, rääkimata mingi teene palumisest. Omad Andresed-Pearud on igas Eestimaa nurgas siiani olemas.


Sõjahaavadega vanad puud

January 16th, 2017

IMG_1337 (2)Eelmises loos kirjutasin kohalikust mehest, kes on mu metsa piirinaaber ning kelle kodumaja suunal käivad praegu ühe metsafirma raietööd. Siin on pilt ühest vanast ja kõrgest kuusest, mis jäeti lageraielangi piiril maha võtmata ja mille kohta kohalik külamees oli harvesterijuhile hoiatuseks maininud, et puu on mürsukilde ja kuule täis.

Sellest kohast käis 1941.a. suvel üle lahing pealetungivate sakslaste ja küla teises otsas vastupanupositsioonil olnud venelaste vahel. Mürsud plahvatasid nii põllul kui metsas ning sama pealetungi käigus põletati maha minu sünnitalu kõik hooned. Kariloomad (lehmad, lambad, sead, hobune ja kanad), kes sõja hirmus lauta kinni jäeti, põlesidki sinna sisse, ainult valge hobune, kes pererahva vedruvankriga metsateed mööda redusse sõidutas, tema jäi ellu ja teenis meid hiljemgi.

Ka sealsete talude inimesed, kustpoolt sakslased tuld andsid, jätsid lahingu ajaks kodud maha ja põgenesid läbi metsa kaugemale ära. Külamees, kellest siin jutt on käinud, oli siis väike laps, mina polnud veel sündinudki. Kodudes räägiti sõjast veel hulk aastaid hiljemgi – nii me neid lugusid oma vanematelt ja vanavanematelt kuulsime ning püüame meeles pidada.

Arvatavasti jääbki see suur kuusk raiumata, sest ükski saeveski ei võta vastu palke, millel on metallitükid sees. Umbes 200 meetrit eemal on minu mets, kus kõrgemal põndakul kasvavad samasugused vanad kuused ja männid ning nende tüvedes on samuti armid. Nemadki said lahingus haavata. Mingeid auke on liivasel künkal samuti. Kas need on pommiaugud, sõdurite kaevikud või metsavendade punkri jäänused, seda pole enam kelleltki küsida.

Üks metsakonsulent näitas mulle neid killuarme vanemate puude, peamiselt mändide, tüvedes. Raiuda pole mõtet, metallikildudega palgid heidetakse saeveskis praagivirna või saadetakse tagasi. Kui kannatust jätkub ja rahamured raiuma ei sunni, siis las need puud jäädagi, männid elavad ka koos pommikildudega veel kaua. Vanast metsatukast, kuhu inimene ei sekku, võib aegade jooksul kujuneda põlismetsa tunnustega loodusväärtuslik paik.


Metsajutud eestiaegse mehega

January 13th, 2017

Pärast kolmapäevast metsanduse konverentsil käimist ja kibelesin tagasi pärismetsa. Heitsin pilgu naabermetsas käimasolevale raietööle ning rahunesin – veomasina laiad rehvid olid metsatee siledaks tallanud. Külmakraadid aitasid. Lindid ratastelt olid maha võetud. Vana ja väärikas (2)

Nägin, et põllu teises küljes oli ka naabrimees oma metsas. Tema käib seal igal talvel, teeb küttepuid, korrastab, langetab kehvemaid puid. Tema on eestiaegne mees, nagu ta ennast nimetab. Lisas, et jõudis mõni kuu varem sündida, kui venelane baasid sisse tõi, seepärast ongi eestiaegne. Ütlesin, et näe, mina olen hoopis saksa okupatsiooni aegne, sõjaegne laps.

Olen korra tema metsast ka varem põgusalt kirjutanud ja ühe pildi lisanud, et kuidas ta taluaegse kombe kohaselt oma metsa püsimetsana majandab. Jääb mulje, et metsast nagu polekski puid vähemaks raiutud, aina ilusamaks läheb.

Jagasin talle muljeid Tartu konverentsilt, kus räägiti, kas Eesti metsandus on kestlik, kas metsa jätkub ka tulevastele põlvedele. Mees, kes on minust mõned aastad vanem ja on kogu elu sealsamas kõrval isatalus elanud ning maatööd teinud, mäletas mõnd asja minust rohkemgi. Poisikeste asi, hulkusid pidevalt metsas, otsisid sõjaaegseid relvi, peitsid neid, kogusid mürsu- ja padrunikesti. Kolhoosiajast mäletas, et leidis minu metsalangilt okste alt kuusetaimede hunniku, mida kohalikud metsaistutajad polnud viitsinud mulda panna. Näitas mulle minu metsa noort kaasikut, et vaata, tagapool, kus kuused, sinna istutati, aga kaasik tuli sinna, kuhu taimi panna ei viitsitud.

Tänapäeva suured lageraied ei meeldi ühelegi kohalikule, kes igapäevaselt nende metsade-maade vahel elavad. Mees küsis, et kas mul on meeles, kui palju metsa meil vene (nõukogude) ajal ümber küla oli. Mäletasin küll, egas ma muidu siin vanadest aegadest ja kaduvatest metsadest ei kirjuta. Külamehe sõnul käivat praegu lausa lagekatk metsadest üle, järel vaid võpsikud, kust metsloomgi läbi ei mahu. Ütlesin, et sina ju ka raiud, aga sul mets ei vähene, on nagu kõrgete puudega park. Nii toimetabki maamees, kelle jaoks oma mets on sama mis koduõu ja isamaja. Kinnisvara- ja metsafirmade, aga ka metsast kaugel elavate pärijate metsad pole omanike südame küljes nagu kohalikel. Kaugjuhitav metsamajandus on emotsioonitu ja kalkuleeriv, tunnetele jääb vähe ruumi.


Kuuske, kaske, leppa

January 11th, 2017

Mu koduküla ümber kasvavad peamiselt segametsad. Männikuid on ka, aga need on natuke kaugemal, liivasel pinnasel või rabarinnakul.
img_1306-2
Paar päeva on käinud minu metsa kõrval asuval kinnistul lageraie ja äsja jõudis kohale ka väljavedaja. Pinnas pole korralikult läbi külmunud, veotee kulgeb minu metsa äärt mööda, kus ühes kohas on päris pehme koht, mida kohalik külamees igal aastal jõudumööda täita on proovinud. Tema käib sedakaudu oma metsas küttepuid tegemas ning teeb seda alati vaid külmunud maaga. Kohalike naabritega pole kunagi mingeid arusaamatusi olnud ja ehkki metsafirma asjamehed tundusid ka mõistlikud inimesed olevat, kes endale liigseid probleeme kaela ei soovi, ei saa ma ikkagi enne rahu, kui raie on lõpetatud ning väljatoodud puit ära viidud.

Praegu ongi murekohaks, kas põlluserv, kuhu langilt toodav puit ladustatakse, üldse vastu peab. See on kultuurheinapõld, mida suvel kolm korda niidetakse ja piimakarjale silo tehakse. Põllule ei tohi ühtki rööbast jääda ning iga maha pudenenud puutükk tuleb tööde lõppedes sealt ära koristada. Mina oma kogemustest tean, et kohas, kust masinad talvel tallavad, on kevadeks heintaimed (eriti ristik) hukkunud. Seega mingi osa kultuurheinapõllust saab igal juhul kahjustatud.

Alati tasub rääkida ka tegelike töömeestega, nii harvesterijuhi kui vedajaga. Lubasin oma piiri sisse jäävast metsanurgast mõned peened lehtpuud maha võtta, et veotraktor otse langile pääseks ega pea tagapool kohaliku külamehe heinamaale jälgi tegema. Täpselt selles kohas tegin käimasolevast raiest ka pildi. Ilus mets meie kandis, kas pole. Ikka sihvakad kuused ja kased, metsa ääres kenad lepad. Oli kunagi suure talukoha mets, mis vabade maade erastamisega nende kätte jõudis, kel infot, ettevõtlikkust ja raha tol ajal rohkem oli.

Igasugusel lageraiel on ka positiivne pool – meie elu ajal rohkem ei tulda, metsast pole enam midagi võtta. Jääme kohalike külameestega oma metsades tasapisi edasi toimetama. Loomulikult hoiame ka silma peal – millal või kas üldse omanikfirma sinna uue metsa istutab. PEFC säästva metsamajandamise sertifikaat seda arvatavasti nõuab.


Põtru jäi metsa ka pärast jahiaja lõppu

January 10th, 2017

Väga tervendav nii vaimses kui füüsilises mõttes on teha pikemaid metsaretki. Kohe rõõmsam ja tegusam inimene.
img_1304-2
Hommikul sadas veidi värsket lund ja pärast seda võib kohe näha, kas metsas on elu või mitte. Esimesena uurisin, kas valgejänes oma tavapärases kohas alles on. Värsked jäljed olid, loom polnud kaugel käinud. Metsaservalt kraavi äärest rohu seest tulnud jäljed viisid sinna jälle ringiga tagasi. Valge kasukas kõrge lumise rohu sees looma ei reetnud.

Teise ringi tegin oma metsa selles osas, kus suvel kiviteed ladusime. Kuusiku ääres askeldas okstel porr ning linnukest pildile püüdes liikusin veidi edasi. Seal sattusin põdrajälgedele. Kolme looma jäljed. Ühed suured, teised kaks väheldasema sõraga. Jäljest lumel siin ka üks pilt. Põdrad olid tulnud hooldatud noorendiku äärt pidi ja siis pugenud kuuskede vahelt läbi läinudtalvisele lageraielangile. Jäljed olid väga värsked, vaid veidi enne minu tulemist käidud. Kuulatasin langi serval, ehk kostab kusagilt ragistamist, kuid ei, mets vaikis.
img_1192-2
Ma arvan, et need on samad põdrad, vanem lehm, noor pulksarvedega pull ja noor lehmmullikas, keda novembris nägin. Viimasest on siin ka tol ajal tehtud pilt. Hiljem lasid jahimehed veel loomi, kellest osa ka minu metsast välja aeti.

Siiski on kolm põtra mul metsas tagasi, järeleproovitud koht, loomad peavad lugu. On teada tõde, et kus raietööd käivad, sinna ka põdrad uudistama tulevad. Eelmisel talvel käisid saemehe äraolekul langetatud mändide ladvapoolseid, õrnema koorega palke koorimas, nüüd tehti hiljuti seal mul noorendiku hooldust ja jälle tulevad loomad töid üle vaatama.

Nädalavahetusel oli järjekordselt kolm hunti minu metsast läbi käinud ja nende jäljed viisid üle suure maantee teisele poole. Hea, et põdrad seekord pääsesid, kolmekesi koos on ehk kindlam. Minu vanas metsas põdrad pahandust teha ei saa, kuusekoor on korpas ja seda nad ei söö. Kõrval tihedate noorendike all magatakse. Eks mõni tamm või pihlakas ikka kooritakse ära, aga suhtun sellesse kui paratamatusse. Loom peab ju süüa saama. Kui metsloomi looduses enam ei kohtaks ja kõik vanad metsad järjest maha raiutaks, mis siis üldse inimest metsa kutsub? Jäägem igas loodusega seotud tegevuses targaks ja oma tahtmistes mõõdukaks.


Lumised külmapitsid

January 9th, 2017

picture-004pits-2Külm andis veidi järele ja kohe hakkas niiske õhk kõrtele valgeid pitse punuma. Puudele tuli härmatis ning õhus lendlesid jääkristallid. Need on talve ilusnukrad hetked.

Sirvisin varasemast ajast pärit talviseid fotosid ning tabasin end mõttelt, et kõik kaunis on justkui ära nähtud – nii palju aastaid olen erinevatel aastaaegadel looduses ringi käinud, imelist valgust, loojanguvärve ja lume sädelust näinud. Millegipärast praegu enam nii ahnelt pilte teha ei taha, otsin kogu aeg midagi uut ja erilist.

Uue aasta esimene nädal tõi mitu krõbedat ööd ja tuulekülma päeva. Käisin metsas, kuid külm läbilõikav tuul ei lasknud pikalt olla, ajas autosse varjule. Peale jänese ja rebaseraja polnud keegi endast lumele märke jätnud.

Kolm tedrekukke laskusid kaasikust künnile ning asusid kivikesi otsima. Neid vajavad kõik kanalised toidu seedimiseks. Kaasikus söövad tedred puudel pungi, mis ongi talvisel ajal nende, aga ka laanepüüde peamine toit. Pärast peavad linnud maapinnalt toidu jahvatamiseks ka „veskikive“ pugusse saama.

Mäletan lapsepõlvest, et kui vanaema oli kana maha koksanud, selle sulgedest puhastanud ja asus sisikonda välja võtma, siis süda, maks ja veski võeti samamoodi toiduks kui ülejäänud linnuliha. Veskiks nimetas vanaema kanapugu, millest lahti lõigates kukkusid väiksed „veskikivid“ välja.

Nukral talveajal mõtlen sageli oma ammu läinud vanaemale ja aasta tagasi külmal jaanuaripäeval lahkunud emakesele, valge pitssall juustel. Nendeta on mu maailm väga-väga muutunud.


Vaikus kui hindamatu loodusvara

January 4th, 2017

img_1276-2Külmenev ilm lubab nautida täiuslikku loodusvaikust, nii hääletut, et kõrvus hakkab kohisema. Järjest sagedamini avastan, et olen nagu väljavalitu, kellele sellist võimalust pakutakse.

Pärast hommikust kerget lumesadu suundusin oma tavapärasele metsaringile. Lootsin märgata mõnd loomajälge või kohtuda metsaelanikega. Teadsin ette, et valge lumevaibaga pole enam lihtne näha seda valgejänest, kes iga päev ühe ja sama kuluheina puhma tagant üles kargab, väikse jooksuringi teeb ning varsti samasse kohta jälle tagasi jõuab.

Sajust oli paar tundi möödas ja mets vaikusesse tardunud. Ei ainsat oksapraksu ega tihase häälitsust, ei ühtki loomajälge lumel ega metskitsi lagendiku serval passimas. Olin esimene, kes kohevale lumele jäljed tegi, mitte keegi metsaasukatest polnud enne mind riskinud end sinna reetma tulla.

Astusin aeglaselt, et mitte vaikust rikkuda. Lumi saabaste all ei krudisenudki, ilm polnud külmaks jõudnud minna.

Metsatee ääres on üks üleujutuse koht, kus kasvavad sanglepad ja pajud. Kui vihmased ilmad pikalt kestavad, ei suuda väike oja kogu vett tee alt torust kohe edasi viia. Kui järsku külma teeb, moodustubki puude vahele väike liuväli. Kui jää alt vesi ära voolab ja õhku rippuma jääva kaane sisse praod tekivad, hakkab metsast kostma praksatusi – vaikus on murtud.
Oli tõesti eriline päev, mil minuni ei ulatunud ühegi sae hääl, metsamasina müra või lennuki ülelend taevas. Vaikus on suur kingitus. Isegi kodus pole täiuslikku vaikust olemas, ikka uriseb külmik, sahiseb arvuti ventilaator, praksuvad pliidi all puud või kahiseb kannus vesi. Loodusel on isegi talvel oma hääled: tuul liigutab puuoksi, lumetordid potsatavad okstelt maha, vesi vuliseb üle jäätunud kivide, rongapaar vahetab muljeid või häälekas kamp talvikesi tuhiseb ühelt põõsalt teisele.

Kui ühel hetkel avastame end kesk täiuslikku loodusvaikust, muudab see toimeka inimese abituks. Seisame ja kuulatame, kõrvu aga jõuavad vaid iseenese südamelöögid.


Mille arvelt metsamaad juurde tekib

January 3rd, 2017

img_1293-2Viimasel ajal on palju juttu olnud, et võrreldes kolhoosiajaga on Eestis metsamaa pindala tublisti suurenenud. See on tõepoolest nii ka minu põlistel kodutalu maadel.

Siinjuures tuleb märkida, et 1990ndatel, kui toimus maade tagastamine ja maamõõtmised, siis kirjeldati katastrikaartidel mõnd kasutusest välja jäänud ning võsastunud põllu- või heinamaad muu maana. Praeguseks on need maatükid kaetud puudega, mis lubavad oma kõrguse ja täiuse poolest nimetada seda metsamaaks. Kui nüüd metsakorraldaja käib inventeerimas, siis kirjeldab temagi mõnd endist heinamaatükki juba kui metsa.

Oleks vaja oma maa vanemad (talu- ja kolhoosiaegsed) kaardid välja otsida, siis saaks täpsed andmed, kui palju tegelikult minu metsamaa suurenenud on. Visuaalset pilti endistest aegadest mäletan hästi ning tean täpselt, kus loomad karjakoplis olid või millistel väljadel looreha ja hobusega heina kokku riisusin. Praegu ei reeda miski peale kiviaedade või madalate põllukraavide varasemat maakasutust. Praegu on kõik üks suur metsamaa.

Muutusi maakasutuses põhjustasid ka laialdased maaparandustööd 1960-1980ndatel. Kuivenduskraavidega aeti piirid sirgeks, mõni põllunurk või lahustükk jäeti maaparandusprojektiga välja, mõnest märjast pajupõõsastega heinamaast üritati drenaažkuivendusega põld teha. See vahel õnnestus, vahel läks luhta ka, kui pajuvõsa uuesti võimust sai.

Juuresoleva pildi tegin äsja ühest kuusenoorendikust, mille ise istutasin karjakoplisse mõned aastad tagasi. Pisikese tüdrukuna käisin sealt loomi ajamas. Nüüd mõtlesin, et küllap sai sealne koplimuld vägevasti loomarammu, kuis muidu need kuused nii kiiresti kasvus juurde võtavad. Et targad metsamehed kohe hurjutama ei hakkaks, lisan, et enne kuuskede istutamist kasvas seal vägev hall-lepik, n-ö eelkultuur. See sai küttepuudeks raiutud. Seega oli karjakopli veerjas põndak leppade poolt kuuskedele juba ette valmistatud.

Praeguste talumetsade puhul on üsna tavaline, et põlist metsa on vähe ja valdavaks on isetekkelised või inimese poolt rajatud esimese põlve metsad endistel põllu-, heina- või karjamaadel. Sellest ka üleüldine metsade pindala suurenemine.


Külma ootuses

January 2nd, 2017

Head uut aastat kõigile! Olge terved, hoidke oma kodu ja lähedasi!
img_1288-2
Uus aasta saabus soojakraadide ja vihmaga, kraavid ja ojad toovad vett jõgedesse, kus see sogasena ja hääletult edasi kihutab. Madalates kohtades on mets vett täis.

Talv pole siiski kuhugi kadunud ning küllap näitab ka oma karmimat poolt. Eks seda metsaraidurid kõik ootavadki. Täpselt samal ajal aasta tagasi läks samuti külmaks, kuid see ei kestnud kaua. Jäin minagi oma metsatöödega jaanuari lõpus sula kätte. Talv tagasi ei tulnudki.

Sel talvel mul peale küttepuude varumise raiet palgimetsas plaanis pole. Tahan kõigepealt jõuda selgusele, kui palju pärast kõiki kulutusi ja kohustusi maksuameti ees mulle tegelikult pärast lõppenud aastal tehtud raiet üldse puhastulu kätte jääb. Mulle eriti ei meeldi järjekindel raamatupidamine ja analüüs, sest tõele näkku vaatamine rikub tuju. Metsaraiega üldjuhul omanik rikkaks ei saa, liiati on kevadel plaanis ka raiutud langile uued kuusetaimed istutada. Sellele järgneb mitu aastat hooldustöid. Varasemad kogemused on kõik olemas ning illusioone, nagu mets taastuks iseenesest, mul mõistagi pole.

Halli lepa raiet aga peab tegema kasvõi valgustusraie mõttes, olgugi, et pildilt paistvad lepad on küll pikad, kuid jämedust napib. Kõrvale istutatud kuusenoorendik hakkab valguse puudusel kiratsema, seepärast ei saa leparaiega kauem oodata. Liiga tihedalt kasvanud lepikus kukuvad mõned puud niigi juba ise jalalt maha.

Sooja ilmaga on saega lõigata muidugi parem kui külmaga, kuid metsast välja peab halud ikka masinaga tooma. Et tee kannaks, on külma vaja.

Teine põhjus külma oodata on veel see, et metsanaaber hakkab kõrvalkinnistul raiuma ning soovib veoks kasutada minu kinnistu metsaäärt ning heinapõllu serva. Kokkulepe oli, et veavad ainult siis, kui maa külmunud ja koormad jälgi ei jäta. Aeg näitab, kas talv tuleb appi.