Leili metsablogi kolis uude kohta

February 12th, 2018

Head metsablogi lugejad! Leili metsalugusid saate nüüdsest lugeda uuest kohast – SIIT.


Mida teha lepiku alt vabaneva maatükiga

February 7th, 2018

See pole minu jaoks otseselt küsimus, sest tean vastust. Arutlemiseks aga kõlbab küll.

Pildil on osa, umbes neljandik kogu lepiku raie järgselt vabanevast lumisest platsist endisel põllumaal. Sinna ulatuvad kahe põllusiilu otsad, kus siiani kasvas lepik, mis sel talvel saab maha raiutud.

Pildilt paistab neist vaid üks, teine põlluots jääb kõrvale vasakule ja sealt on lepad veel raiumata. Kokku on vabaks jäävat maad kraavide vahel umbes 0,25 ha, hommikupäikesele avatud küljes.

Paremal ja ees paistavad kuusenoorendikud, millest parempoolne on istutatud 2007. aastal, otse ees olev aga 2008. aastal. Suuremad kuused kraavide ääres on looduslikud ja need olid olemas juba istutamise ajal.

Täpselt samamoodi kui praegune leparaie, sai põldudelt 10-15 aastat tagasi talviti maha võetud seal varem kasvanud lepik ja seejärel need kuused, mis pildilt vastu vaatavad, asemele istutatud. Tol hetkel jäi praegu raiesse läinud lepatukk põllu otstes maha võtmata, sest oli peenevõitu, kuid nüüd on aeg käes, sest mõni puu hakkab ise pikali viskama.

Miks ma seda kohta looduslikule uuenemisele ei jäta, võidakse küsida. Lepik kasvaks nagunii, milleks kuuse või kasvõi kasega vaeva näha, taimi osta, aastate kaupa hooldada ja ulukite eest kaitsta. Kasetaime väljakasvatamine pealetungiva rohu ja lepavõsa seest on lausa eriline katsumus, mille ebaõnnestumise kogemus mul samast kandist ühel põllusiilul varasemast ajast täiesti olemas – ellujäämise protsent oli umbes kümme. Tamme sööksid ulukid ära, sangleppa ka ei taha, sest see puu kasvab mul ligi 2 hektaril teises kohas. Peaks vist erametsanduse konsulendi nõu andma kutsuma.

Hall-lepikuid on mul kodule lähemal ja kergemini juurdepääsetavas kohas veel piisaval hulgal, jätkub küttepuudeks surmani ja jääb ka lastele. Pildil olev kinnistu jääb jõe taha kaugemasse kanti, kuhu teid ei vii ja igal ajal ligi ei pääse. Juba alates 2002. aastast olen neid mahajäetud põlde leppadest vabaks raiunud ja kuuski istutanud, sooviga halli lepa asemel pikaealisi puid kasvatada. Alguse olen ära näinud, loodetavasti näevad lapselapsed ka seda, kuidas kõrge kuusik või siis väike kasesalu kord seal kauges maanurgas kohab.


Värvilised kasetüved

February 6th, 2018

Kõndisin möödunud nädalal jõeaasal, millest on aja jooksul kujunemas puisniidu taoline kooslus. Kevadel ja suve esimeses pooles õitseb seal palju erinevaid taimi, läinud suvel leidsin isegi ööviiuli (kahelehine käokeel). Seal on kullerkuppe, erinevaid kellukaid ja kõrget õrnlillade õisikutega kurekell-ängelheina. Kui jõudu ja aega on, niidan suve lõpus kolletunud rohttaimestikuga kaetud lapid üle, et kevadsuvine õiteilu taas korduks. Kunagi taluajal tehti sealt loomadele heina ja suve teises pooles lasti kariloomad peale. Nüüd palistavad jõeaasa suured tammed, kased, saared, paar haaba ja kuused.

Lumes astudes märkasin, et üks põõsaste vahelt paistev kasetüvi on värviline, mitte tavaline valge-musta koorega. Arvasin, et äkki on silmapete või valguse mäng need värvid tekitanud, aga päikest sel päeval polnud. Olen harjunud kasvava kase tüve ikka valge või must-valgena nägema.
Kõndisin edasi ja siis nägin samasuguseid värve veel ühel kasetüvel. Valgest tohust kumasid läbi punakas-kollased toonid. Pildilt paistabki samasugune nagu palja silmaga nägin – värvid kasetüvel ei olnud silmapete.

Värvilaike võis tüvele tekitada lõhenenud tohukihi vahelt paljastunud aluskoor. Punakaskollast kase aluskoort saab näha ka siis, kui valge tohukiht tüvelt maha koorida. Elusa kasega ei tasu seda teha.


Kaameraga talvises metsas

February 5th, 2018

Enne nädalavahetust olid mul metsas külas ETV saate Osoon tegijad. Mis sellest käigust lõpuks ekraanikõlbulikuks lõigatakse, eks näis.

Kõndisime mööda kodumetsa radu, rääkisime nii noorest kui vanast metsast, ajaloost ja metsaomanikuks olemisest ning lõpuks otsisime üles ka ühe kotkapesa, mille peremehed talvituvad praegu Aafrikas. Talvel ju korra ikka võib vaatamas käia, kas pesa puul alles. Aprillis enam minna ei tasu, omanikud võivad kohal olla. Näiteks eelmisel kevadel saabusid kotkad varakult, juba 4. aprillil, ja asusid vanast pesast 100m kaugusel uut pesa ehitama, mida me nüüd vaatamas käisime.

Kumb kahest pesast sel kevadel kasutusse võetakse, selgub mõne kuu pärast. Kui konnakotkad ehitavad territooriumile uue pesa, jäetakse vana pesa tagavaraks ning mingi aja pärast võidakse see taas kasutusele võtta. Põhjusi uue ehitamiseks võib olla mitmeid. Näiteks vana pesapuu halvenenud seisund, murdumis- või kuivamisoht, pesa lähistel toimunud muutused või pesitsemist segavad naabrid, näiteks metsnugis. Kui pessa ilmuvad parasiidid, on samuti targem mõneks ajaks elukohta vahetada. Võimalik on veel pesa hõivamine mõne varem pesitsema asunud suure röövlinnu, kasvõi händkaku poolt.

Võrreldes vana pesaga, mida tean alates 2003.aastast, on eelmisel kevadel ehitatud uus pesa kogult väiksem ja õhem. Vanad pesad on kogukad ja rasked ning vajavad tugevaid oksi või puuharusid, millele toetuda. Igal kevadel toovad konnakotkad kohe saabumise järel pesale uusi oksi juurde, nii jämedaid kui peenemaid raagusid, ja ääred kaunistatakse roheliste kuuseokstega, mis on järgmistele saabujatele märgiks, et omanikud on kohal. Liigikaaslased oskavad selliseid tähiseid lugeda. Kotkauurijad aga märgivad suvist kontrollkäiku tehes roheliste okstega kaunistatud pesa asustatuks. Edukaks loetakse pesad, kus ka poeg või pojad (konnakotkastel on üldjuhul vaid üks poeg) on üles kasvanud ja lennuvõimestunud.

Talv pole metsaomaniku jaoks üksnes raietööde tegemise aeg, vaid ka võimalus täiendada teadmisi elustikust, kellega metsas arvestama peab. Mets ei ole ainult puud, mets on koosluste keeruline ja habras süsteem.


Kevade ootus

January 31st, 2018

Vaatasin oma metsas üle händkaku pesakasti, mis sai hulk aastaid tagasi ühel sügisel kuuse otsa kinnitatud. Sügis oli kasti paigaldamiseks õige aeg, sest kakud hakkavad kevadel varakult pesitsema.

Pesakast on pealt lahtine, kuhu sai puistatud veidi saepuru ja laaste ning põhja sisse tehtud pilusid, et vihmavesi välja imbuks. Saab näha, kaua see veel vastu peab.

Looduslikult kasutavad händkakud pesitsemiseks samuti murdunud ja seest õõnsaid puutüükaid, vahel hõivavad mõne röövlinnu risupesa ning hauvad seal pojad välja. Kakud ise pesa ei ehita. Kui pesa eelmine omanik, näiteks hiireviu või kanakull avastab, et suur kakk on tema ehitatud risupessa elama asunud, peab ta olukorraga leppima ja endale uue kodu ehitama. Pikkade teravate küünistega ning agressiivse käitumisega händkakuga vägikaigast vedama hakata ei tasu, õigem on taanduda.

Kakud asuvad pesitsema kevadel varakult, enne enamikku teisi metsalinde. Seepärast ongi kakkudel pesapaiga valimisel väike edumaa. Kakkudest veelgi varem alustavad pesitsemist rongad. Ronk kuulub värvuliste seltsi, nii veider kui see suure musta (ja targa) linnu puhul ka ei tundu.
See pesakast oli eelmisel kevadel koduks kahele väikesele kakupojale, kellest ühest on siin ka maikuu lõpus tehtud pilt.

Veebruariõhtutel võib metsas kaku „laulu“ juba kuulama hakata. Lauluks nimetatakse neid huikeid, millega paarilist meelitatakse. Kuna händkaku emane on isaslinnust suurem ja tugevam, siis pulmamängu alustades peab isane olema kindel, et emane ta endale sobivaks partneriks tunnistab.

Emane händkakk asub kohe pärast munemist hauduma ja ligemale kuu aja pärast kooruvad udemetega kaetud pojukesed. Isaslinnu ülesandeks on hankida perele toitu, milleks on peamiselt hiired või väiksemad linnud. Kui pojad on piisavalt tugevaks kasvanud ega mahu enam kitsasse kasti või õõnsusesse ära, siis ronivad need lennuvõimetud ja karvased, samas tragid kakupojad oma teravate küüniste abil pesa lähistel asuvatele puudele. Seal nad siis passivad, ootavad toitu, tukuvad ja kasvatavad sulgi. Ühel päeval on nad lennuvõimelised ja pesa lähistelt kadunud.


Metslooma kodu on mets

January 30th, 2018

Õhuke sulalume kiht ei krõbise saabaste all ning võimaldab metsas vaikselt liikuda. Olen õppinud metsasihtide ristumiskohtadele vaikselt lähenema, sest seal võib avaneda vaade, mida olen oodanud. Algul tasub heita pilk käidud teele seljataha ja seejärel ristuva sihi või metsaraja suunas. Kui mõnd elukat märkan, tuleb liikumatult paigale jääda. Mida ettevaatlikumalt seda teen, seda parem on võimalus metsloomi pikemalt jälgida. Pildistamise ajal püüan võimalikult vähe käsi liigutada.

Kui lisaks pehmele ja hääletule sulalumele juhtub veel tuul õigest suunast puhuma, võibki olla õnne, et loomad natuke küll uurivad, kuid ei põgene. Nii seekord juhtuski. Metskitsed ajasid koonud minu suunas korraks püsti, kuid lõhna ei tundnud ning jätkasid lumest väljaulatuvate roheliste liblede söömist.

Külamees ütles, et tema arvates olevat minu metsarajal ilvese jäljed. Leidsin juhatatud kohas jäljerea üles, kuid minu meelest olid jäljed liiga väikesed, et ilvesele kuuluvateks pidada. Isegi rebasel on suuremad. Ümmargused olid küll nagu kassil. Kui kährikul varvaste vahelised padjandid on välja arenenud, siis võib ka tema jälg (päkk ja neli varvast) lumel täitsa ümmargusena paista. Seega välistan ilvese ja pakun, et kährik oli sooja ilma peale üles ärganud ja uitama läinud.

Jaanuar saab läbi ning metsloomad on kevade ootuses, nagu minagi. Päev on tükk maad pikem kui aastavahetusel ja kui vahel ka päike end pilvede tagant läbi murraks, muutuks mets kohe häälekamaks ja olemine järjest rõõmsamaks.


Mets tähendab vastutust

January 29th, 2018

Kellele kuulub see mets, mida oleme harjunud omaks pidama? Kas kanne kinnistusraamatus annab omanikule voli teha oma metsaga kõike, mida seadused ja määrused otseselt ei keela või peab veel miskit olema meis endis, mis säästlikult mõtlema sunnib?

Mets on potentsiaalne tuluallikas, seda teab riik, teavad nii väike kui suur metsaomanik. Suured, kel majandatavaid maid-metsi rohkem, on sundseisus, sest metsast sõltub nende ellujäämine, edukus ja majanduslik käekäik. Väikeomanik on paremas olukorras, tal ei ole metsaomand enamasti ainsaks elatusvahendiks, tihtipeale hoopis kohaks, kuhu end laadima ja mõtisklema minna, kuhu lapsi viia ja kus metsaelanikega kohtuda.

Mets annab ka väikeomanikule võimaluse vajaduse korral sealt võtta, olgu selleks marjad, seened, saunavihad, küttepuud või ehitusmaterjal. Kui olud sunnivad, raiutakse ja müüakse korraga koguni suurem kogus puitu. Seda tehakse hoolega kaaludes, sest väikemetsaomanik teab, et metsast saab ta rahalist tulu enamasti vaid kord elus, riigimakse maksab aga igal aastal. Nii ei kibeletagi raieõigust või metsamaterjali kergekäeliselt müüma, olgugi et telefonis mesimagusa jutuga pakkumistest puudust pole. Suurem enamus taoliste kõnede õnge ei lähe, ajaga on informeeritus paranenud ning omanikud metsaühistutega liitunud.

Mets paneb omanikule suure vastutuse kogu eluslooduse, koguni naabrite ja järeltulevate põlvede käekäigu ees. Mida säästlikumalt me metsa puidulisi väärtusi kasutame, seda tervemad me oleme nii vaimses kui kehalises mõttes. Tean, et need sõnad ei suuda tarbimisühiskonda kohe homme peatada, ometi tasub selle üle mõelda.


Kodumetsa looduslik karjakoplikuusik

January 24th, 2018

Eelmisel nädalal kirjutasin, et looduslikult kasvama hakanud kuusiku vahelt said kõik lepad välja raiutud. Kunagi oli seal talukarjamaa, kus veised ja lambad käisid.

Kirjeldasin seda kohta ka 15. ja 19. jaanuari postitustes. Õnneks mäletan seda karjamaad nii enne kolhoosi tulekut kui ka natuke hiljem, kui meie laudas juba kolhoosi lehmad (ühistatud ja külaperedelt ära võetud) olid. Sai seal lapsena karjas ja loomi ajamas käidud.

Juuresoleval pildil enam suuri leppasid pole, alles jäid vaid kuused. On näha, et leppade varjus kasvanud kuused on vibalikud. Valgust ja ruumi jäi neil seal napiks. Oleks juba varem pidanud lepad välja raiuma.

Loodan, et kuused kosuvad ja põder ei tule kohe tüvesid koorima. Tegelikult on mul see esimene kogemus lepikust kuusikut teha. Olen saanud sealset metsastumise protsessi algusest peale jälgida ja mäletan, kuidas karjamaale algul madal lepavõsa tekkis ning siis ühekaupa mõni kuusehakatis kõrvalt metsast pudenenud seemnest tärkas. Pildilt on näha, et peenemate kuuskede vahel on ka mõni kõrgem ja jõulisema kasvuga puu, sest mõni kuusk jõudis enne teisi kasvama hakata ja saavutas edumaa.

Kodumetsast rääkides või kirjutades jõuan sageli tagasi minevikku ja lapsepõlveaega. Pean lausa kohustuslikuks seda meenutada, mitte lasta mälestustel kaduvikku lennata. Need on 100aastase Eesti riigi maarahva lood. Kõik metsaomanikud, kel oma talumetsast mälestusi säilinud, võiksid neid oma lastele ja lastelastele edasi rääkida ja üle näidata. Vähe on elus minust vanemat põlvkonda, kes veelgi kaugemaid talude, sõja- ja kolhoosiaegu mäletaksid. Veel vähem on neid, kes kodutalu metsalugusid kirja paneksid.


Lumesadu ajab linnud õuedesse

January 23rd, 2018

Kui paks lumi katab kinni puud ja põõsad, kust linnud talvel seemneid toiduks otsimas käivad, siis tulevad nad inimeste juurde. Paljudes õuedes on lindude toidumajad, kuhu seemneid puistatakse. Ja neid kohti peetakse meeles.

Olen mõelnud, et kas minu õue toidumaja külastajate hulgas on ka neid, kes seal varasematel talvedel on harjunud käima ja kes üldjuhul jäävad kuni kevadeni paigale truuks. Tihaseid võib ka pesitsusajal näha aias õunapuudelt putukaid otsimas, võimalik, et mõned neist elasidki talve siinsamas üle.

Nii ei teagi, kes talvistest külalistest on vanad tuttavad, kes uued. Kõige arvukamalt külastavad toidumaju just rasvatihased, kelle eluiga piirdub hea õnne korral vaid paari-kolme aastaga. Kindlad käijad on ka puukoristajad, keda tean suviti pesitsemas maja taga metsas, kus leidub vanu puid ja õõnsusi. Peale nimetatute käib sootihaseid, sinitihaseid ja üks musttihane, kellest viimane on tavaliselt metsaliik. Taas on kohal ka leevikesed ja musträstas. Kõik nad tulevad inimeste juurde selleks, et talv üle elada, ei muud.

Ega me neid vilkaid tiivulisi suudagi üksteisest välimuse järgi eristada ja nii tillukest kiipi pole ka vist olemas, mida väikestele värvulistele külge panna, et nende rändeteekonda või pesitsemist pikemas ajas jälgida, nagu seda paljude kotkaste või kurgede puhul on satelliitsaatjate abil võimalik olnud.


Metskitsede talv

January 22nd, 2018

Päeva teisel poolel tulevad metskitsed kõrrepõllule, et jõuaks enne pimeda saabumist lume alt rohelisi liblesid otsida ja õhtuks tagasi metsa varjule minna. Õhuke lumekiht ja vähesed külmakraadid on sel jaanuarikuul, võrreldes lumerohkete talvedega, metskitsi säästnud. Loomad paistavad heas toitumuses ja terved olevat.

Ma pole mõnda aega juhtunud siinkandis ilvesejälgi nägema. Viimane kord oli 2016.a. talvel, kui ilves mu kodumetsas metskitse murdis ja käis seda hiljemgi söömas. Ilvese arvukus sõltubki suuresti tema peamise saaklooma, metskitse käekäigust. Need suured „kassid“ liiguvad toiduotsingutel pikki vahemaid, seepärast ei pruugi praeguste üpris olematute jäljevaatluste põhjal tehtud järeldused absoluutse tõe kuulutajaks olla. Varsti peaks ilvesel vist jooksuaeg algama.

Tundub, et hunte on praegu rohkem kui ilveseid. Jahimehed ikka avastavad värskelt sadanud lumel uusi jälgi. Nende kiskjate jaoks pole miskit erakordset kasvõi põder murda, eriti kui hundi peamist toitu, metssigu, on vähe järele jäänud.

Metsloomadest on mul talvine ülevaade oma metsas olemas. Kaks põtra jõe tagustes kuusenoorendikes ja üks põder kodumetsas. Kui kusagilt saehääled kostavad ja metsa raiutakse, ilmuvad põdrad vaatama, millist kasu nemad raiest saaksid. Haavaoksad ja -tüved või sileda koorega männi peenpalgid on eriti suupärased. Minu eelmise nädala lepikuraie loomi ei huvitanud, seal põdrajälgi polnud.

Metskitsesid on parasjagu, kolm-neli ühe metsa ääres, paar-kolm teises kohas. Kevadeks on mõned neist kindlasti veel alles. Metssigade jälgi pole sügisest saati ise näinud, kuid kuuldavasti pidavat mõned siiski lähikonnas liikuma.

Sel nädalavahetusel oli senisest rohkem kuulda metsas rähnide kopsimist ja territooriumihüüdusid. Vanarahva järgi peaks talve selgroog murtud olema.