Kasekäsna saladus

November 21st, 2017

Kasekäsna musta pässikuga samastada ei ole päris õige. Pässikud (juure-, lepa-, jalaka-, tamme-, haava- ning karvane, väike ja must) on üheaastased seened, lehtpuude valgemädaniku tekitajad. Selles nimekirjas oli ka must pässik, üheaastane seen, millel on kaudne seos kasekäsnaga siiski olemas.

Musta pässiku viljakehad ilmuvad kaskede, leppade ja pihlakate elusatele tüvedele vaid korra ja võivad omakorda põhjustada kasvajate ehk kasekäsnade tekkimist. Seega ei saa musta pässikut ja kasekäsna lugeda üheks ja samaks – esimene on seen, teine hoopis kasvaja.

Kasekäsnad on süsimustad, rusikasuurusest kuni poolemeetrise läbimõõduga mitmeaastased käsnad kasetüvede oksakohtades või külmalõhedes.
Pildil olevast kasekäsnast olen kirjutanud ja pildi siia blogisse postitanud kolm aastat tagasi. Hiljuti käisin teda jälle vaatamas ja uut pilti tegemas. Ei oska hinnata, kas käsn on vahepeal ka suurenenud, sest mõõtnud ma teda pole.

Inimesed usuvad, et kasekäsnal on mitmeid tervistavaid omadusi, muu hulgas ka vähktõve leevendavaid, seega huvi tema kogumise vastu on olemas. Ka pildil olevalt käsnal on lõikepind näha. Terava noaga on tükike välja lõigatud. Enamasti kogutakse kasekäsna kas kevadel või sügisel. On tekkinud ka kokkuostjaid ning kasekäsnapulbri tegemisest on saanud äri.

Siberi rahvad olevat pidanud kasekäsna surematuse seeneks. Vaevalt nüüd eestlane surematusesse usub, kuid loodusravimina on kasekäsnal kindel koht olemas ka siin.


Vana maja

November 20th, 2017

Nädalavahetusel olin kodust eemal ning kui tee viis taas ühest Eestimaa alevist läbi, tegin teoks oma ammuse unistuse pildistada seal üht maja, mis mitu aastat varem oli köitnud möödasõidul mu tähelepanu oma kauni arhitektuuri pärast. Kohalikud tunnevad selle pildilt kindlasti ära. Juba tol ajal kartsin, et maja ei pea tõenäoliselt kuigi kaua enam vastu ning on viimane aeg seda jäädvustada. Ja nagu pildilt näha, pole mu kartus asjatu.

Teine põhjus pildistamiseks oli veel see, et sarnane maja, ehkki natuke väiksemal kujul, oli sõjaeelsete fotode järgi olemas ka minu kodualevis. All korrusel omaniku äriruumid (pood, kohvik), teisel korrusel eluruumid. Siin põles see maha 1941.a. sõjasuvel, mil tuli hävitas veel terve rea teisigi elumaju, aga ka pangahoone ja vallamaja alevi peatänava ääres.

Pildil olev ja kunagi mu kodualevis olnud maja tunduvad kangesti olevat ühe ja sama arhitekti looming. Kas ka tegelikult nii oli, seda ei tea. Kandsin mitu aastat endas toda äsja teoks saanud pildistamise plaani, et saaks vana mustvalget fotot ja värsket omavahel võrrelda. Tolles teises Eesti alevis nägin veel teistki kaheastmelise plekk-katuse ja kauni arhitektuuriga väiksemat maja ning ka tema seisab seal hüljatuna.

Mulle meeldivad vanad majad, mida vaadates saad kohe aru, et ehitaja on mõelnud nii ilule, otstarbekusele ja kauakestvusele. Suuri hooneid võisid endale lubada keskmisest jõukamad inimesed, samas said just nende majad tolleaegse ehituskultuuri parimateks näideteks. Täispalkidest ja valtsitud plekist katusega maja peab õige hooldamise korral vastu hulga kauem kui sada aastat. Hüljatule uut hingamist sisse puhuda on aga keeruline.


Loodusmetsad ja inimene

November 15th, 2017

Üha rohkem erametsaomanikke on ühinemas säästva metsamajandamise sertifikaadiga, mis eeldab üksjagu teadmisi ka metsa loodusväärtustest. Et metsas leiduvatest liikidest ning nende elupaikadest rohkem teada, oligi Pärnumaal Luitemaa looduskaitseala metsades õppepäev, mille eestvedajaks Ühinenud Metsaomanikud.

Arvukale kuulajaskonnale tehti esmalt retk 160-aastasesse kaitsealusesse metsa, kus tutvuti sammalde, samblike ja torikseentega ning vaadeldi erinevas lagunemisstaadiumis surnud tüvesid. Räägiti, et igal inimese poolt kahjuriks peetaval liigil on vastas keegi järgmine liik, kes esimest ohjeldab ega lase loodusel tasakaalust välja minna.

Surnud puit ei kuhju kõrgete kihtidena metsa alla, seda aitavad lagundada seened. Vanadusest varisevate puude koha täidavad vabanenud metsaruumis taas noored – mets taastub ka inimese sekkumiseta.

Inimene võib oma ülemäära ulatuslike metsaraietega põhjustada paljude liikide hävimise, mistõttu on vaja teadmisi, kuidas ja milliste majandamisvõtetega oleks võimalik liike säilitada.

Teine osa õpperetkest viis samuti vanasse, inimkätest üle pooleteise sajandi puutumatuna püsinud lehtpuumetsa, mis liigitub üheks väheseks allesjäänud põlismetsa kategooriasse. Metsakuivendust pole seal kunagi tehtud, on lompe ja lodukohti. Erivanuselised puud, palju surnud ja kõdunevaid tüvesid, vanadel saartel ja haabadel samblaid ja samblikke, sh. näiteks kopsusamblik.

Need metsad, võrreldes hooldatud majandusmetsadega, on raskemini läbitavad, selle võrra ka vaheldusrikkamad oma eri vanuses puudega.

Kõrvuti ja üksteist toetades elavad ühise perena koos eri põlvkonnad, alates vaarisadest-emadest, nende lastest ja lõpetades lapselastega. Vanad puuhiiglased näitavad noorematele ette, kui suureks ja võimsaks nemadki kord võivad tõusta. Ühel siinsel pildilgi on mitu inimpõlvkonda kõrvuti.
See on tore, kui metsaomanikud satuvad aeg-ajalt puutumatutesse loodusmetsadesse, et seal kogeda – loodus saab ilma inimeseta suurepäraselt hakkama. Inimene ilma looduseta mitte.


Puupõld või põllumets

November 13th, 2017

Põllule istutatud kuusik.Mul on siin kaks pilti kuusenoorendikest – üks tehtud metsas lageraielangile istutatud kuuskedest, teine aga endisele põllumaale istutatud kuuskedest.

Minu meelest hästi kasvama läinud mõlemad, suurt vahet polegi. Metsamaa noorendiku vahel paistavad mõned nn seemnemännid või säilikpuud. Põllumaal kasvavas noorendikus on hiljuti hooldust tehtud ja esiplaanil paistmas natuke lõigatud võsa.

Metsamaale (nd. 1. bon) said taimed istutatud kolm aastat varem kui põllule (nd. 3. bon), kuid praegu on nad enam-vähem ühekõrgused. Metsalangil võttis kolmeaastaste kuuseistikute kasvama minek rohkem aega kui lepikust puhtaks raiutud endisel põllul. Metsamaal oli palju konkureerivaid puukesi, eriti saari, pihlakat ja paakspuud. Põllumaal said peamisteks konkurentideks lopsakas rohi ja raie järgselt vohama hakanud halli lepa järelkasv.

Olen kuulnud, et põllumaadele kasvama pandud kuusikud on haigustele vastuvõtlikumad kui metsamaal. Pildil olev on istutatud 2010. aastal, paljasjuursed taimed olid siis kolmeaastased. Kultuuri hooldasin sügiseti neli aastat järjest, sest vahele kasvas nii leppa kui toomingavõsa. Tänavu, seitse aastat pärast istutamist, on tehtud samuti hooldusraie. Kuuskede tihedus on piisav ning ulukid enam sinna vahele ei mahu. Milline selline kuusik ehk noor põllumets võiks 20 aasta pärast välja näha, see kogemus mul puudub. Ja ega vist saagi teada.

Metsamaale istutatud kuusik.Põlisele metsamaale istutatud kuusenoorendik, millel kõrgust praegu  kolm meetrit, on kändude ja oksavaalude tõttu veidi hõredamalt istutatud, samas hooldustöid on seal samamoodi järjest mitmeid tehtud. Looduslikult tuli vahele kaske, saart ja tamme, neist tamme ja saare jätsime sobivates kohtades ka alles. Inimese rajatud puistuid võib ju ka tinglikult puupõlluks nimetada, isegi metsamaal.

Kumb neist võrdluseks toodud kuusenoorendikest on väärtuslikum, seda mina hinnata ei oska. Mulle on nad ühtviisi lähedased, nagu oma pereliikmed. Puid istutades olen tahtnud metsale midagi tagasi anda, liiati, kui mets on mind toetanud. Umbes sel põhjusel leidsin vajaliku olevat kauges nurgas jõe taha põldudele pärast lepikute raiet sinna kuusikuid asemele istutada. Arvasin, et elavad kauem kui hall-lepikud, rikastavad maastikku ja jäävad lastelastele. Kas olen õigeid valikuid teinud ja töö on asja ette läinud, näitab tulevik.


Sügis on õppimise aeg

November 10th, 2017

Novembris on tulemas mitu õppe- ja infopäeva erametsaomanikele. Neid korraldavad oma liikmetele kohalikud metsaühistud, kuid kõige mahukam, üleriigiline, on tulemas kuu viimasel päeval Toosikannu puhkekeskuses. Seal päevakorras olevate teemade kohta leiab infot erametsa portaalist.

Korraldajate kiituseks ütlen siin välja oma ammuse mõtte laiema osavõtjaskonnaga õppepäevade ja kogunemiste kohta. Nimelt tulebki maarahvale, eriti metsaomanikele mõeldud kokkusaamisi, liiati veel üleriigilisi, pidada eranditult väljaspool linnasid, soovitavalt Eesti keskel. Siis on tee tulijaile üsna ühepikkune, pole suurtele linnadele omaseid parkimisprobleeme ning üritused toovad kasu maaettevõtjaile, sh. turismitaludele ruumide rendi ja toitlustamisega. Eriti puhkajate vaesel sügishooajal.IMG_3046 (3)[10801]

Üks samm erametsanduse maale lähemale toomiseks on tulekul ka seoses sihtasutuse Erametsakeskus kolimisega Tallinnast Raplasse.

Mäletan, et varem olid õppepäevad väga sagedased ja koolitamine enamasti metsaomanike praktiliste oskuste omandamisele suunatud. Käisin neist paljudel. Vahel räägiti ka loodushoiust, mõnikord valgustati metsaomanikke maksude teemal. Õnneks tugevamates metsaühistutes need jätkuvad.

Ajad on muutunud, metsaomanikud ise teadlikumaks saanud ning info edastamise muud võimalused avardunud. Ometi on minu arvates näost näkku räägitud juttudel suurem kaal ja vaidlustes koorumas tõde. Parimaid tulemusi neile, kel endal kogemusi vähe, annab ka praktiline õpe looduses, metsas.


Sõja jäljed metsas

November 8th, 2017

IMG_3038 (2)[10562]Kui sügisel juhtub sekka mõni ilus ilm olema, siis tuleb seda kasutada ja tiir metsas teha. Mõneks ajaks muutub meel jälle erksamaks.

Jalad kannavad mind ikka vanadesse paikadesse, kus mets endisel kujul alles. Just sealt võib leida puid, kes on oma elu lõpusirgel, kuid püsivad veel väärikalt püsti. Kasvõi see vana kask metsaserval kunagise karjavärava ääres, mida minagi lapsepõlvest seoses okastraati sissejooksmisega mäletan. Hiljuti oli seal ka teine samavana kask alles, tema varises paar aastat tagasi. Neid puid teadis kindlasti ka mu vanaema, kelle sünnist möödus sel aastal 145 aastat. Tema toimetamised talus jäid eelmise sajandi esimesse poolde. Kased vist ongi rohkem naiste puud.

IMG_3048 (2)[10564]Kodumetsa kõige vanem osa varjab ka viimase sõja jälgi. Praegu on vesine aeg ning kõik augud ja lohud vett täis. Kuival ajal märkamatuks jääv auk on tõenäoliselt üks mitmest sarnasest pommiaugust samas kandis. Sõja algul pommitasid sakslased küla ja taganevad vene üksused paugutasid küla teisest otsast vastu. Selle käigus läksid kõik minu isatalu hooned leekkuulidest põlema ja on üsna tõenäoline, et mürske langes ka metsa. Küllap sealt ka need augud pärit. Kaevikusõda sõja alguses ei peetud ja vaevalt et metsavennadki pärast sõda niiskesse lodusse mingeid varjendeid kaevama hakkasid. Nemad olid meie metsaheinamaa küüni põranda all vahel peidus olnud, nii räägiti. Palju jääbki saladuseks ja tänastele põlvedele mõistatamiseks. Vanad puud teavad, kuid hoiavad oma saladusi.


Sarvilised valged seened

November 6th, 2017

See sügis on rikas seeneliikide poolest. Vahepeal maha sadanud lumi sulas ära ja huvitavaid seeni võib jätkuvalt metsa all kohata. Mõned neist on minu jaoks uued, võimalik, et varem tähelepanuta jäänud või ilmuvad ainult neile väga sobivates tingimustes nähtavale.

Pildil olev valge sarviline seen sarnaneb kujult suure sarviku ehk sarvharikuga, erinevus aga on värvis. IMG_2875 (2)[10206]Suur sarvik on intensiivselt kollane ja minu meelest ka tugevama ehitusega seen. Neid olen varemgi kohanud.

Valget värvi sarviline on veidi õrnem, kasvab kõduneval kännul ja puudutades paiskab lendu eostolmu ebemeid. Neid seeni kohtab harvemini kui kollaseid sarvikuid. Sel sügisel metsas ringi käies nägin samasuguseid valgeid veel paaris kohas. Tõenäoliselt on tegemist ühe hariku liigiga, kuid täpsem määramine jäägu seenetarkadele.


Käes on hall ja nukker november

November 3rd, 2017

On alanud aasta kõige hallim aeg, loodus valmistub talveks. Vaikus enne talveunne vajumist. Mõtlen neile kallitele hingedele, kellega kunagi koos olime.

IMG_3037 (2)

Pärast mõnepäevast eemalolekut läksin jälle metsa ja jõe äärde oma meeli turgutama ja mõtteid koondama. Käisin ja vaatasin, seisin ja kuulatasin. Rongad olid oma koduterritooriumit valvamas, mõned rasvatihased liikusid oksalt oksale lennates minuga metsateel kaasa. Üks puukoristaja toksis pehkinud puutüügast. Valitses üleüldine vaikus, ainult jõeveel oli minekuga kiire.

IMG_2992 (3)

Pilvise ja sompus ilmaga on peaaegu võimatu loodusest rõõmsaid värve leida. Puud on kogu leherüü maha laotanud ja hallid tüved kaldapealsel justkui häbeneksid ootamatut alastiolekut.

Alles see oli, napilt kaks nädalat tagasi, kui metsad kasekullas särasid ja end hommikupäikeses imetlema meelitasid. Veel nädala eest punetasid pihlapuud marjadest, kuni saabus parv hallrästaid ning õhtuks olid kõik oksad tühjad. Midagi ei lastud raisku minna, kõik söödi ära ja rännati edasi.


Öised hetked arvuti ees

November 2nd, 2017

IMG_3031 (2)Pimeda novembrikuu öötundidel kogesin, et Eesti riigis ei lähe kõik ühti nii ladusalt kui olin ette kujutanud. Pealegi pole sugugi meeldiv, kui kodumaa 100nda sünnipäeva künnisel lööb kodanike usaldus e-riigi vastu kõikuma. Mida muud peakski see jant ID-kaartidega tähendama.

Vahetasin alles septembrikuus oma eelmise ID-kaardi uue vastu, sest vanal sai aeg täis. Tegin seda Pärnu PPA-s, kus käis kõik väga ladusalt ja mõne päeva pärast võisin uuele kaardile järele minna. Äsja aga selgus, et see pole enam turvaline ja kõik pärast 2014.a. oktoobrit välja antud kaartide sertifikaadid tuleb uuendada. Ka minu omal, muidu jäävad arved pangas maksmata.

Katsetasin siis alates esmaspäeva õhtust oma ID-kaardi sertifikaate kodus arvutis uuendada, kuid kuni ööni vastu neljapäeva see mul ei õnnestunud. Kas oli ühendus suletud või kasutajate rohkuse tõttu server umbe jooksnud.

Viimasel katsel, kell 00.45 vastu neljapäeva, pääsesin lõpuks toimingutele ligi ning olin lootust täis, kui uued PIN-id ja PUK olin üles märkinud. Kui uuenduse edenemine oli viimases etapis, tasemel 3/3, tekkis tõrge ja ekraanilt vaatas vastu pilt, mille kell 2.41 kaameraga jäädvustasin. Lootsin, et ehk protsess siiski lõpeb, kuid seda ei juhtunud järgmise pooleteise tunni jooksul mitte. Punane kiri ei kadunud kuskile. Sulgesin akna, kuid targu jätsin veel kaardi lugejasse ning katsetasin uuendust uuesti. Ka uus PIN-1 toimis. Ja näe õnne – uuendus jõudiski eduka lõpuni.

Mõtlesin siin, et oleme oi-kui kiiresti kohanenud kõiksugu e-teenustega ja võtame neid enesestmõistetavatena. Pensionäridki teevad oma pangatoiminguid arvutis, maksavad arveid ja jälgivad kontojääki. Pangakontoreid ju maal enam pole ja linnasõit võtaks terve päeva. Metsaomanikudki pääsevad uuenenud metsaregistrisse ainult isikutuvastusega ID-kaardi abil. Vahel tuleb mõnele dokumendile ka digiallkiri panna.

Võimalik, et kuigi ID-kaardi nõrgad kohad tulid ilmsiks kuuldavasti üsna viimasel minutil, siis suuremat kahju sellest ehk ei teki. Segadust ja mõtlemisainet aga küll.


Külalised ELFist ja sügiskogrits

October 30th, 2017

IMG_3020 (2)Pühapäeval käisid mul külalised Eestimaa Looduse Fondist, kes olid tagasiteel kõre elupaikade taastamise talgutelt ja kellega oli eelnev kokkulepe, et nad teevad mõnetunnise ringkäigu ka minu metsades.

Näitasin neile erinevaid kohti oma metsas: noorendikke, keskealist ja vana metsa ning käisime majandamisest väljas olevas vääriselupaigas. Aega kõigega põhjalikuks tutvumiseks oli napilt, samas üht-teist ikka jõudsin näidata, peatusi teha ja juttu ajada.

IMG_3010 (2)Vääriselupaigas liikudes leidsime ühe vahva hilissügisese seene, mida nägin elus esimest korda. Tegi pildi ja see seen on sügiskogrits. Olin küll teadlik kevadkogritsa olemasolust, kuid sügiskogrits lausa mu omas metsas oli paras üllatus.

Lisan, et ehkki see seen on tinglikult ka söögiseen, on ta siiski mürgine ja enne toiduks tarvitamist vajab vees läbikeetmist.

Minu seisukoht on, et häid söögiseeni oli sel aastal metsades laias valikus ja suurtes kogustes, siis hilisel sügisel kohatavaid kogritsaid nähes ei teki mul erilist kihku neid maitsma hakata. Uue leiu üle rõõmustada aga tasub küll.