Metsakasvatamise võlu ja valu

September 22nd, 2017

IMG_2741 (2)Mul on tavaks korrata ütlemist, et see kõik on juba olnud, seda kõike olen ma ammu teinud. Ei midagi uut. Nii ka metsataimede hooldusega.

Mida aasta edasi, seda rohkem taipan, et inimvõimetel on füüsilised piirid, olgugi, et vaim muudkui sunnib edasi pingutama. Nii on mul selle metsas käimise ja võsatöödega. Kümme aastat tagasi pidasin end väsimatuks ja kõike jõudvaks. Jõudsingi. Nüüd võiks tagasi tõmbuda. Üksjagu justkui tehtud kah.
IMG_2738 (2)
Aga katsu sa kõrvale jääda, kui oleme perega kevadel vabadele maalappidele veel natuke kuusetaimi istutanud. Lapselapsedki olid ametis, et saaksid aimu, kui kaua läheb aega, et tillukestest taimehakatistest uus mets kasvaks.

Metsahooldustööd lükkuvad tavaliselt suve lõppu või sügisesse, kui teised on palgatööl või koolis. Mina aga olen kogu aeg olemas. Otse loomulikult käin metsas ja jälgin, kuidas kevadised taimed kasvavad.

Ja kui näen sellist asja nagu ühel pildil, kus noor ja tihe lepavõsa on kolm kord pikem kui kevadel istutatud kuusehakatis, siis on ju selge, et nii ei saa seda jätta. Muidu poleks istutamisel mõtet. Järgmisel suvel viskavad needsamad lepavitsad veel teist samapalju juurde ja kuusekesed ei suuda end nende vahelt välja võidelda. Järelikult pean ise juba esimesel aastal selle hooldustöö ära tegema, ma ju oskan ja olen seda aastaid teinud. Päris kindel, et tuleb ka järgmisel kahel-kolmel aastal veel seda teha, kuni noored kuused on kõrgemaks kasvanud. Lepavõsa on visa ega anna niipea järele.

Võib ju arutleda, et miks ma sinna leppade raie järel (vahekraavides paistavad oksahunnikud) üldse väikseid kuuski juurde istutasin, sest kõrval juba kuusenoorendikud olemas. Mõte selles, et pärast mind vaevalt kellelgi enam nii palju aega ja tahtmist on, et 30 aasta pärast seal kauges ja raskesti juurdepääsetavas kohas hakata kuusikut lõhkuma, et sealt vahelt uuesti leppa välja raiuda. Kui juba mets, siis olgu see pikemaks ajaks. Kuusk seda on.

Tahan jutu lõppu lisada ühe soovituse noorematele metsaomanikele. Kui raiute ja pärast seda metsa uuendate (istutate), siis ärge jätke väikseid taimi hooleta. Kel jõudu ja aega, tehke hooldustöid ise, sellega saate parema ülevaate istutustööde tulemusest. Kui ise ei jõua või ei oska, tellige oskaja töömees. Nii näete oma eluajal veel korralikku metsa kasvamas. See ongi ju eesmärk.


Vesine ilm ja tilkuv nina

September 20th, 2017

Picture 011 (3)Jäin vist liiga kauaks vihma kätte võsa niitma ja nüüd nina tilgub kui kevadine mahlakask. Mõtlesin, et lasen paagitäie lõpuni, siis on järgmisel päeval selle jagu vähem teha. Kui lõpetasin, olin üleni märg ja hakkas külm.

Kodus panin otsemaid sauna küdema. Vihtlesin ja sain sooja kontidesse tagasi. Tavaliselt mulle külmetushaigused külge ei hakka ja nohusse jään kord paari aasta jooksul, kui sedagi. Nüüd paberrätikute hunnik muudkui kasvab. Iga natukese aja tagant limpsan lusikatäie Saaremaa mett, poja ämma mesilaste korjatud. Teeb kareda kurgu pehmemaks.

Eks ma üks paras koperdis pärast 17 aastast „harjutamist“ selle võsalõikajaga juba olen. Käisin libedale lepakännule komistades pikali ka. Olin selili pehme niidetud lepavõsa peal nagu voodis ja vahtisin taevast. Lõikur oli konksupidi trakside küljes kinni ja puhkas mu kõrval. Truu kaaslane hulk aastaid ja annab perenaisele märku, et on aeg lõpetada.

Viimasel ajal polegi enam midagi, mis silma särama lööks. Telekas, internet või lehed – kõik tundub nõme. Valimised on poliitikud segaseks ajanud, tavalist inimest see ei huvita. Või juhtud TV3 sünnipäevaseltskonna pilte nägema – no pagan võtaks, paksude põlvede-kintsudega rinnakad preilnad, paljaste lihavate õlgade ja minimõõdus hilpudega poseerimas. Nii tühine, et kaoks metsa või mere äärde! Vaatan parem Looduskalendrist hülgeid rannakividel.

Kuidagi tühi tunne oli, kuuldes, et minu lemmikud, sprinter Usain Bolt ja jalgrattur, hispaanlane Alberto Contador, lõpetasid võistlusspordi. Nende pärast ju paljusid võistlusi jälgisingi. Aga tõusevad uued tähed. Oma sära ja võitlusvaimuga muudab spordi nauditavaks omakandi noormees, kümnevõistleja Janek Õiglane. Kindlasti tuleb vigastuspausilt teedele tagasi ka visa võitleja, jalgrattur Tanel Kangert. Ja Eestis on veel Kaia Kanepi ja Anett Kontaveit ja Kelly Sildaru!

Talispordi ootused on seotud mul kahevõistleja Kristjan Ilvesega. Kui eestlastele kaasa elamiseks põhjust eeloleval talihooajal või olümpial ei peakski olema, jääb ikkagi mu suureks lemmikuks laskesuusataja Martin Fourcade, pikalt seda ala valitsenud prantslane.
Selline on vaid osaline nimekiri neiks aegadeks, kui millegipärast metsa ei saa.


Kuusikust sai hall-lepik

September 18th, 2017

Olen vahel imestanud, kuidas endistele heina- ja karjamaadele tärkab leppade vahele väikseid kuuski looduslikult mis mühin. Samas on mul kodumetsas üks näide vastupidisest. Kirjeldan pikemalt.
IMG_2722 (2)
Olen kogu oma lapsepõlve ja noorusaja mäletanud kodumetsas üht vana kuusikut kui suurepärast võiseenekohta, kuni see kolhoosiajal 70ndate teises pooles maha raiuti. Kui kuusikut enam polnud, polnud ka mul sinna asja, sest elu, töö ja laste sünd olid mind sünnimajast mujale viinud. Muutused üle elanud metsaga asusin taastutvust looma ja vanu mälupilte kokku viima alles 90ndatel, kui uuesti isatalu maade omanikuks sain.

Pärast maade tagastamist kasvas selle kuusemetsa lageraielangi ühes osas juba uus kuusenoorendik, mille kohalik abielupaar oli kolhoosi ajal istutanud ja mis vajas hädasti valgustusraiet. See sai seal ka tehtud ja mõne aasta möödudes veel teinegi noorendiku hooldus.

Kuusenoorendikuga on kõik hästi, istutatud kuused kasvavad ja mõne kase jättis noorendiku hooldaja ka sisse. Praeguseks umbes 30-aastane noor mets. Võiseened pole siiski tagasi tulnud. Nagu ühes loos varem ütlesin, tahavad need seened vanu kuuski enda lähedale.

Aga samas kõrval jäi omaaegse kuusiku lageraielangi ääres peaaegu hektari suurune kitsas riba kolhoosiajal uuendamata. Kas said taimed otsa või saadeti istutajad mujale tööle, ei tea.

Sellest kohast ka juuresolev pilt. 95% hall lepp, natuke toomingat ja paar kuuske. Naadi kasvukohatüüp. Toomingavõsa ja muud risu oleme vahepeal vähemaks puhastanud, et lepad valgust saaksid. Kena lepik tuleb.

Minu järeldus on selline, et ilma istutamata ei uuene põline metsamaa iseenesest küll samaväärsete puuliikidega. Mõnel juhul võib natuke kaske tulla, aga minu metsa näitel pole viljakas kasvukohas peale halli lepa ja toominga küll midagi muud kasvama hakanud. Seepärast olengi väga skeptiline selliste hoiakute suhtes, mis väidavad, et uus mets kasvab mahavõetu asemele nagunii, ka ilma istutamata. Aga millised puud? Ja kui kaua sellise metsa kujunemine aega võtab, kas 25 või 50 aastat?


Õigel seenel on metsa mekk juures

September 15th, 2017

Veel nädal tagasi tundus, et meie kandis õiget seeneaega sel aastal ei tulegi. Suhteliselt kuiv oli. Viimastel päevadel aga on sadanud ja parajalt soe olnud.

Ilmusid minu lemmikud võiseened (kollariisikad) ja kuuseriisikaid võib leida. Mõlemad on kuusikute liigid, ainult selle vahega, et võiseeni leiab ainult vanade puudega samblasest metsast, kuuseriisikas aga võib kasvada ka noore kuusiku all või selle kõrval rohus.

Ilusat ilma on üldiselt patt seeneotsimisele raisata, sest võsatöö ja niitmised tahavad tegemist. Aga kui selg tuld lööma hakkab, panen tööriistad autosse ära ja teen kehale veel lõdvestuskäigu seenemetsa.IMG_2734 (2)

Neljapäev oli vihmapüha, töötegemiseks sobimatu. Vaatasin ringi kohtades, kus mõnel aastal huvitavaid seeni olen leidnud. Üks selline paik on mu oma metsas mõnekümne ruutmeetri suurusel alal, kust võib leida metsšampinjone. Tavaliselt on šampinjonid suhteliselt hilised seened, kuid kohale jõudes paistsid juba eemalt valged kübarad, kokku 8 tükki. Mitte just palju, aga ikkagi. Ega kõik seenelised julgegi valge kübara ja jalarõngaga seent korjata, sest pealtpoolt vaadates sarnanevad nad väga mürgise valge kärbseseenega. Kui aga seent altpoolt uurida ja nuusutada, siis saavad erinevused selgeks.

Metsšampinjonil on eoslehed noorelt roosad, hiljem tumeroosalillad ja vanemast peast lausa mustad. Mürgisel kärbseseenel on eoslehed alati valged! Šampinjoni jalal on valge nahkne rõngas, aga see pole veel ohumärk, sest mitte ainult mürgistel kärbseseentel, vaid ka paljudel teistel headel söögiseentel, nagu sirmikud või kitsemamplid, on samuti jalarõngas.

Järgnevalt tasub šampinjoni nuusutada. Lõhnab aniisi järgi. Kübara muljumiskohtadesse ilmuvad varsti kollased plekid.

Koju jõudes puhastame seened prügist ja võib praadida pannil võis. Kui on suurem saak, tasub marineerida ja purki panna. Minu meelest on loodusest korjatud šampinjonid krehvtisemad ja paremad kui poes müüdavad ja kasvandustes kasvatatud. Seenel peab metsa mekk juures olema.


Dolomiidikaevandus tulekul

September 13th, 2017

IMG_2730 (2)Arvasin siiani, et peale metsa ja põllumaade ning kaitsealuste rabamaastike pole meie kandis midagi, mis võiks siinset vaikselt kulgevat elu segada. Isegi Rail Baliticu trass jääb rabamassiivi taha. Aga võta näpust – meil on maa sees paekivi, dolomiit! Ja see aastatuhandete vanune maapõuevara on kaalukam suutäis kui sajandis kord-paar raieküpseks saav mets.

Vallamajas oli koosolek, kuhu olid kutsutud need, keda karjääri rajamine piirinaabritena otseselt puudutab. Mina käisin seal kuulajana ja sain mõnele küsimusele ka vastuse. Minu kinnistud ja sünnikodu jäävad kõik rohkem kui kilomeetri kaugusele, siis karjäär loomine ja edasine tegevus otseselt mind ei puuduta, välja arvatud ehk kaevuvesi.

Ettevõte, kes karjääri alla minevat maad (üle 17 ha) eraomanikult rentima(?) hakkab, on Eestis pikka aega tegutsenud ning neil on suuri karjääre üle Eesti. Pärnumaal näiteks Anelema ja Pottsepa. Eks vajadus teede ehituseks kasutatava kruusa, liiva ja killustiku järele kasvab pidevalt, lisaks nüüd veel see Rail Baltic. Seepärast on arusaadav, et otsitakse kõiki võimalusi, kus neid maavarasid veel kaevandada saaks.

Koosolek leidis, et keskkonnamõjude hinnang on hetkel puudulik ning vald ei tohiks enne nõusolekut anda, kui on selge, kuidas pärast mulla ja kruusakihi eemaldamist ning seejärel ligi 17 m paksuse dolomiidikihi väljakaevamine hakkab ümbruskonnas põhjavee taset mõjutama. Kohalikud saavad praegu oma joogivee enamasti madalatest salvkaevudest, järelikult pealmisest kihist. Puurkaevuvesi ühe talu juures tuleb 17 meetri sügavuselt. Millegipärast jookseb number „17“ selles loos läbi kolmest eri asjast.

Jutuks oli ka karjääri juurdepääsu- ja väljaveotee laiendamine, mis puudutab mitmeid eramaade omanikke, aga ka kruusakattega riigimaanteed. Küsimusi tekitas veel võimalik müratase, mis dolomiidikihtide lõhkamise ja killustikuks peenestamisega kaasneb.

Tõenäoline on, et mingil ajal see karjäär nagunii avatakse. Selleks ajaks on meil uus suur vald ja keegi ei tea, milliseid otsuseid seal vastu võtma hakatakse.


Künnapuudest seal ja siin

September 12th, 2017

IMG_2354 (2)Kui ma suvisel pööripäeval Oonurme kandis Ida-Viru metsades käisin, jäin ümbrust uudistades mingil hetkel teistest maha ega hakanud enam läbi suure kraavi ronima, et neile langile järele minna. Selle asemel kõndisin piki metsavahelist teed tagasi künnapuid lähemalt uurima. Kaks suuremat kasvavad teine teiselpool teed ja on tõesti ilusad puud. Tegin pildi ka. Kord varem olen suuri ja veelgi vanemaid Alam-Pedjal jõekäärus näinud. Võtsin künnapuult lehtedega oksakese kaasa ja teise samas lähedalt kasvavalt väiksemalt harilikult jalakalt. Hiljem lasin retkelt tulnud koolitatud metsameestel määrata, kumb on kumb. Silitati ja vaadati ning tunti ära.

Virumaa metsad on suvel lopsakad nii lehtpuude kui raiesmikel kasvava taimestiku poolest. Arvatavasti on päris töömahukas sealsel viljakal maal istutatud kultuure hooldada. Kui meie kandis jätab inimene okaspuu raie järel langi uuendamata, siis esimese hooga saab ta asemele lepa-toominga segametsa (võsa). Aastakümnete pärast jõuavad järele kased ja mõni kuusk. Metsa taastumise tsükkel on looduslikult uuenedes pikk, inimene ei jõua oma eluajal uut täisealist metsa ära näha. Puid istutades ja hoolt kandes saab oma tööst mõnekümne aasta pärast juba rõõmu tunda.IMG_2724 (2)

Minu kodumetsas tehti kusagil 70ndate esimeses pooles vanas kuusikus lageraie (töömehed oli Karpaatiast, keda külarahvas kutsus karpatšikuteks). See pildil olev künnapuu vist jäi Družba langetussaest puutumata, puu tundub ülejäänud lehtpuudest suurem, kõrgem ja vanem. Tore, et ta mu metsas olemas on. Kusagil tagapool, kus oli vanasti loomade metsakarjamaa, paistab veel teinegi, kuid tema on noorem ja väiksem.

Selles kohas on vihmasel ajal üsna vesine pinnas. Kolhoosiaegsest, umbes 40 aasta tagusest raietööst pärit sügavad rööpad hakkavad nüüdseks vähehaaval tasanduma. Jalge alla jääb pool meetrit kohevat musta mulda. Künnapuule paistab selline niiske ja viljakas koht sobivat. Küllap ka eespool jutuks olnud Virumaa künnapuudega on samamoodi.


Rada seitsmendal põllul

September 11th, 2017

IMG_2719 (2)Mu lapsepõlvekodu maadel oli kunagi metsade vahel seitse põldu, kokku ligi 4 ha. Iga põllu vahel oli kraav, esimese ja seitsmenda ääres vastu metsa aga kiviaiad ning põldude tagumistes otstes äravoolukraav.

Minu mäletamine ulatub tagasi kolhoosieelsesse aega, kui nendelt põldudelt tegime loomadele heina. Olen lapsena seal valge hobusega looreha peal heina kokku riisunud. Rõukudesse või „torilastele“ tõstsid heina vanemad inimesed. Pärast heinaaega karjatati seal loomi.

Mainisin eespool torilast ja oleks huvitav teada, kas või kus sellist sõna veel kasutati. Meil teati, et naabritel Tori kandis olevat lattidest kokku pandav kolmnurkne heinarõuk. Sealt siis nimi. Meil Vändras tõsteti vili või hein kuivama varem valmis tehtud purelite peale ja saadi kärbis. Võimalik, et mõlemad sõnad on pärit kohalikust murdest. Purel koosneb kahest kolme horisontaalse latiga redelist, mis moodustavad ülevalt kokku seotuna viilkatuse moodi varjualuse, kust õhk vilja- või heinakärbise vahelt läbi käib. Kärbise all meeldis lastel mängida, sinna võis kasvõi magama heita.

Need on lood, mida pole jõudnud ei oma lastele ega ka lastelastele rääkida. Aga peaksin, sest mäletan.

Praegu on endised seitse põldu kõik metsaga kaetud. Maade tagastamise järel oli kraavidel palju hall-leppa, mida sai järjest maha võtta ja küttepuudeks teha. Kraavidele jäi kuuski kasvama ja põldudele istutasime neid mitmel aastal juurde. Rohu niitmist ja hooldamist on olnud palju. Viljakal mullal kasvavad hästi nii rohi kui puud.

Nüüd on piki esimest, neljandat ja seitsmendat põldu liikumisrajad, mis viivad tagapool asuvasse metsa. Püüan radu kinnikasvamisest lahti hoida ning igal sügisel sealt pika rohu ja tärganud võsa maha niita. Praegu sellega jõudumööda tegelengi. Niites jätan sõnajalapuhmaid kasvama, nad on praegu veel rohelised ja ilusad. Siin-seal leian ka sõstrapõõsaid, isegi tikreid ja neidki vaid kärbin, kuid üleni maha ei lõika. Metsa piiril kasvab palju näsiniint.

Selline on mu esiisade maa ja minu sünnikodu. Maa, mida enne mind on vähemalt viis sajandit hoidnud ja harinud mu esiisad, on erilise väärtusega ega ole müüdav.


Viie „sõrmega“ viu

September 5th, 2017

IMG_2711 (5)Hiireviude puhul ei tea kunagi, kas on kohalik või läbirändaja. Septembri alguseks on pesapojad iseseisvunud ja liiguvad territooriumilt kaugemale. Asemele aga tulevad mujal pesitsenud viud, mõni vaid korraks peatuma, teine jääb sobivate toitumiskohtade avastamisel kauemaks. Näiteks viljakoristuse ajal on õige koht põlluserval jaol olla, sest uruhiired on liikvele aetud.

Pildil olevat viud nägin samas kohas teist päeva järjest. Hiireviud on teiste röövlindudega, nagu konnakotkad, herilaseviud või loorkullid, võrreldes väga inimpelglikud. Küllap see on neile sisse kodeeritud ajast 60-70 aastat tagasi, kui peeti „kullisõdasid“, mil valimatult röövlinde lasti, pidades neid kõiki kullideks, kes õuest kanu minema viivad. Kanakulle ongi vähemaks jäänud, sest taluõuedes ei peeta enam kanu (kergelt tabatav saak) ning varjulisi elupaiku majandamata okasmetsades napib. Konnakotkad eelistavad hiiri, mutte ja konni, hiireviud söövad pisiimetajaid, herilaseviud aga herilaste ja mesilaste hauet. Kanakull ja raudkull on spetsialiseerunud linnulihale. Igaühele oma.

Ajad on edasi läinud ja inimesed teadlikumaks saanud. Vaatamata sellele on küllaltki raske taeva all lendavatel kullidel vahet teha, eriti kui kogemusi napib ja binoklit käepärast pole. Eesti inimene naljalt röövlindu ei tulista, harvad erandid välja arvatud.

Kuna mainisin pealkirjas hiireviu „sõrmi“, siis need tähendavad tiivaotste sulgi. Viul paistab sirutatud tiibade otstes viis „sõrme“, kotka laiadel tiibadel on neid kuus ja pool. Sulgimise ajal võib mõni ka puudu olla või pooleldi arenenud.


Väike-konnakotkaste püsielupaikadest

September 4th, 2017

kotkas lähemalt 2Augustikuus sain Keskkonnaametilt teavituse minu metsamaal pesitsevate väike-konnakotkaste püsielupaiga kaitse alla võtmise väljatöötamiskava kohta. Siiani kehtivad pesapuude (mu metsas on neid kaks) ümber 100 meetri raadiuses sihtkaitsevööndid. Moodustatav püsielupaik hõlmab aga palju suurema metsapindala, mis omakorda on jagatud rangelt kaitstavateks sihtkaitsevöönditeks, kuhu jääb vanem mets ja kus leidub kotkale sobivaid pesapuid, ning piiranguvööndiks, milleks on valdavalt alla 30-aastased noorendikud.

Koos piirinaabriga, kelleks on üks Eesti metsafirma, jääb minu ja nende maadele kahepeale kokku 18,62 ha suurune väike-konnakotka püsielupaik, millest sihtkaitsevööndites on 12 ha ja piiranguvööndites 6,62 ha. Kahest minu metsa jäävast pesast teine ehitati sel kevadel juurde, kus ka pesitseti ning kasvas üles poeg. Varasem pesa ei olnud kasutuses, kuid seisab kuusepuul ilusti edasi. Kotkad võivad ehitatud pesi aastate lõikes vahetada ja kordamööda kasutada, see on levinud.

Sihtkaitsevöönd tähendab, et igasugune tegevus ja puude raie on selles metsaosas keelatud. Sellest aastast rakendus sihtkaitsevööndile ka Natura toetus 110 eur hektari kohta aastas, mis pole küll suur, kuid on maaomanikule hüvitiseks selle eest, et ta loovutab osakese oma metsaloodusest kotkaste koduks.

Minu metsas on väike-konnakotkaste pesitsemisest teatud juba 1970ndatel, rääkisid vanad jahimehed. Ise nägin kotkaid esimest korda seal 2000ndate alguses. Varem lihtsalt ei osanud neid linde tähele panna. Tol korral oli konnakotkastel pesa üsna põllutee äärses metsatukas kuuse otsas, kust see ühel talvel jäätunud lume raskuse all koos oksaga maha varises. Kotkad aga ehitasid umbes 100 meetri kaugusele kuuse otsa uue ja pesitsesid seal edukalt kuni eelmise aastani. Nüüd siis taas uus pesa uuel puul, ikka vanemal kuusel.

Kuna konnakotkad on territooriumitruud, ongi nende elupaikade kaitseks otstarbekas moodustada püsielupaik. Minu metsa näidetest selgub, et vähem kui 20 aasta jooksul on kotkapaaril juba kolmas pesa samasse metsa ehitatud, pesapuude vahekaugus 100 meetri kanti. Seda metsa peavad nad oma koduks, kus valitseb rahu, ümbritsevad põllud ja jõeaasad aga on kotkaste toitumisalad.


Punaste marjadega tomati sugulane

September 1st, 2017

Olen tagasi metsas ja jätkan poolelijäänud töid. Hulk päevi läks vahepeal kaotsi.

IMG_2702 (2)Esimese asjana lõpetasin kodumetsas tiigi ümbruse niitmise, kus lopsakas taimestik ulatus üle pea. Pilt harilikust maavitsast on samuti tehtud otse tiigi kaldal, kus tema punased marjad põõsast vastu vaatasid. Põõsas jäigi niitmata, sest maavitsa varred olid sinna põimunud.

Maavits on mitmeaastane poolpõõsas ja paljuneb vegetatiivselt. Igal kevadel kasvatab ta puitunud varreosast uued rohtsed ja tuge otsivad võrsed, kus paiknevad õied ning suve lõpus hakkavad punetama läikivad ja mürgised marjad. Harilikku maavitsa peetakse kartuli ja tomati sugulaseks. Minu meelest on ta paljuski just tomati moodi: hargneb, vajab toestamist ja marjad on punased nagu tomati viljad. Ainult et maavitsa pisikesi marju suhu pista ei maksa, võivad tekitada terviserikkeid. Tapvalt mürgised nad siiski pole.
IMG_2704 (2)
Maavits kasvab niisketes võsastikes viljakal mullal. Olen teda näinud jõe kallastel, kinnikasvanud kraavis ja nüüd kodumetsa tiigi kaldal. Ilma teistele taimedele toetumata ei suuda maavits üles valguse poole kasvada, et õitseda ja vilju kanda. Nii ta siis põimibki end põõsaste või väikeste puude ümber.