Tänane matk oli jälle 7 km pikk. Seekord suundusin kodukülast teise kanti, piki metsateed kunagise naaberküla maadele. Auto jätsin juba tuttavasse taluõue ja asusin piki traktorijälgi minema.
Selle tee ja tühjaks jäänud külaga on mul lapsepõlvest mitmeid mälestusi. Kolhooside algusaastail olid minu ema hoolealused lehmad seal suvekarjamaal ja neid tuli valvamas ja lüpsmas käia. Minagi käisin seal kaasas ja seda teed pidi on loendamatuid kordi hobuvankri ja piimanõudega logistatud. Kunagi kirjutasin siin blogis karjamaalt leitud oreliviledest. Selle küla elanikud küüditati Siberisse või olid läinud metsavendadeks. Maju ja mahajäänud varandust valitsesid (loe: lõhkusid) ühepäevaperemehed.
Tee ääres on kahel pool erametsad. Kui üks külapere sealt ühe vaba metsariba erastas ja raiet tegi, siis tahtis mees tee äärest kaks suurt ja harulist mändi ka maha võtta. Veensin tookord teda seda mitte tegema, sest palgipuud poleks neist saanud ja rumalus oleks paberipuu hunnikusse uhkeid okslikke vanu teetähiseid saagida. Nii nad seal seisavad ka praegu. Ilusad ja võimsad ju.
Kohe edasi on kahel pool teed paar talve tagasi lageraiet tehtud. Tagastatud maa läks omanike vahel jagamisele ja need, kel pole kodukülaga enam sidemeid, müüsid oma osa metsafirmale maha. Kohe olid saemehed sees ja tee lookleb nüüd kännustiku vahel. Peagi saab uuendamise nõude tähtaeg täis ja seda ma luban endale küll, et käin uurimas, kas istutama ka tullakse. Muidu on seal alles vaid kolm kaske ja üks teeäärne vana pihlakas.
Veel veidi edasi ja vasakule jääb lepik, mille keskel on mõned põlispuud – saared ja vahtrad. Kunagi oli seal väike majake, mille elanikku, üksikut veidrat vanamutti, kutsuti Sitalepiku Manniks. Mis ta päris nimi oli, pole olnud mul juhust kelleltki küsida. Peaksin uurima. Aga lepik kasvab seal endiselt, kuigi vahepeal on mitu ringi küttepuudeks maha raiutud.
Siis algavad külapõllud. Kaugemale jääb raba, kust vanasti talud pätsturvast lõikasid. Rabarinnaku all voolab oja, mis on kahe maakonna piiriks. Raba ja ilus rabaäärne mets on looduskaitse all. Täna ma sinna ei pääsenud. Mõõtsin põllul lume paksuseks 52 cm. Jalgsi sumpamiseks liig mis liig. Tuleb kevadet oodata. Ka minul on seal maastikukaitsealaga piirnev kinnistu, 10 ha metsamaad, mille erastasin kümmekond aastat tagasi vabade maade enampakkumisel. Käin seal harva looduse rahu rikkumas. Esimese hooga said hädavajalikud harvendusraied tehtud ja tahaksin selle metsa pikemaks ajaks rahule jätta. Tegu on väga mitmekesise metsaga, kaasikud, liigniiskete paikade sanglepad, üksikud samblased kuusetukad ja põndakul mühav sihvakas männik.
Aastaid tagasi oli seal palju valgejäneseid, kes talvise harvendusraie ajal käisid langetatud haabade koort söömas. Hommikuks oli lumi nii ära tallatud, nagu oleks öösel jäneste tantsupidu peetud. Oja taga rabarinnakul, kus kaitseala algab, nägin metsiseid puu otsas männikasvusid söömas. Minu metsas vana kase harude vahel risupesas oli händkakk oma elamise sisse seadnud. Küllap ta hõivas pesa hiireviult. Otse piirioja kaldal kuuse otsas pesitses herilaseviu. Mõlemad pesad on nüüdseks alla pudisenud ja ma pole korralikult kõiki puid uuesti jõudnud üle vaadata, et võimalikke uusi pesi leida. Vaikust, rahu ja sobivaid elupaiku jätkub seal pikemaks ajaks, ma loodan.