Arhiiv: 'Loodus' kategooriale

Kevadine metsaelu

Wednesday, May 24th, 2017

IMG_2103 (2)Pääsesin lõpuks kodust eemale. Aiatööd sain tehtud ja muruplatsid esimest tiiru üle niidetud. Kurgi-tomatid on kasvumajas ning külvid ja kartulid mullas. Pole ma mingi innukas aiasnokitseja tüüp, aga kui maalapp on olemas, siis midagi ju võiks seal ka kasvada. Suvel värske kartul ja roheline käepärast võtta.

Raasuke vihma tuli, lõi õhu puhtaks ja tegi hallikarva kuiva mulla mustaks. Käisin metsas hingamas ja tühjusetunnet peast välja ajamas. Kurb ju, et kodukandi spordimees, profirattur Tanel Kangert kukkus pühapäeval Itaalia velotuuri 15. etapil nii rängalt, et tõenäoliselt on see hooaeg läbi. Tanel oli tõusnud paarisaja ratturi hulgas üldarvestuses kõrgele 7ndale kohale ning ees oli terve nädal uusi võimalusi. Loomulikult elasin Eurospordi kaudu kõigele kaasa. Loodetavasti operatsioon õnnestus ning noor mees paraneb vigastustest. Mis tema enda hinges sünnib, on juba teine asi.

Kui olen kurb, siis lähen ikka loodusest lohutust otsima. Esimesena sain karvaste sarvedega sokuga kokku, kes mind natuke uuris ja siis haukudes metsa jooksis. Käisin ringi ja käo kukkumine läks järjest valjemaks, kuni ühel hetkel vuhisesid kaks ühesugust lindu mul otse üle pea. Üks neist muudkui kukkus edasi, see tagumine. Kas ajas isane (kukkujad ongi isaslinnud) emast taga või oli ees lendaja samuti isane, kes oli võõrale territooriumile sattunud ja sealt minema kupatati.

Seejärel hakkas eestpoolt kostma vihast pasknääride kisa. Kogemus ütleb, et metsas peab olema keegi, keda pasknäärid vaenlaseks peavad ja sellest kõigile valjult teada annavad. Pöörasin metsasihile, kustpoolt lärm kostis. Vana tuttav koht, olin varemgi seal händkakku kohanud. Lootus kasvas, nähes kaasiku vahel vihaseid pasknääre ringi lendamas. Kusagil seal pidi ka ründeobjekt olema.

Täpselt samal sanglepaoksal, kus ma mõni aasta tagasi kord händkakku istumas nägin, sealsamas oli kakk ka nüüd, suisa päise päeva ajal. Minu tuleku peale kisajad kadusid ja kakk pääses tülitajate eest kuuse otsa varju. Nii see maadejagamine metsas käib – pasknääridel oma pesad kaitsta, kakkudel oma pojad toita.

Saadud looduselamused aitasidki rusuvaid mõtteid eemale ajada. Aitäh Sulle, mets, mu sõber ja abimees!

Igaühel oma tegemised

Monday, May 22nd, 2017

IMG_2083 (2)Kevadel on maal palju tegemist – põllutööd, aiatööd, metsaistutus ja mõnel ka raietööd. Kuulsin suurtelt majandajatelt, et kuna talvel mets ei kandnud, siis nüüd olevat pinnas tip-top ja saab plaanitud raieid teha. Ju siis ei kannata sellega oodata – rahavood ei tohi katkeda, töölised, masinad ei või seista, puidu nõudlus olevat ka hea… Hea vähemalt, et RMK on kuulutanud välja kevadise raierahu. Meie kandis tehti metsatöid talvel ning siin saed ja harvesterid õnneks ei huuga. Metsast kostab rohkem linnulaulu.

Ise olen sättinud nii, et poleks tormamist, et jõuaks kodused aiatööd tehtud ja kui aega jääb, oleks mahti ka loodust vaadelda. Fred Jüssi on sellisele igapäevaasjadest väljalülitamisele andnud tabava nimetuse – molutamine.

Selles kohas, kus aprilli lõpul kuusetaimi kasvama panime, tegin esimese kultuurihoolduse. Siiski pigem eeltöö. Tegelikult ikka molutasin seal olles ka – kevad, linnuhääled ja värske rohelus ümberringi.

IMG_2080 (2)Istutuskohas, kus lepakändude vahel on raie käigus jäänud kasvama mõned peened toomingavitsad või kus enne langetamist ümbrust saega puhastati, turritasid mõned 10 cm kõrgused peened tüükad. Neid ma maapinna lähedalt maha lõikangi, et uuesti rohetama ei hakkaks. Kui võsa vähem, on sügise poole, kui päriselt kultuuri hooldama asun, kergem väikseid kuusetaimi üles leida.

Pildid hall-lepiku korrastamisest on tehtud eelmisel nädalal teisest kohast, mu sünnikodu metsast. Võidakse ju öelda, et peab alles aega olema, kui sellise asjaga tegeldakse. Väike mõte asjal siiski on, kui on soov korralikku küttepuu-lepikut ühest isekasvanud võpsikust kujundada. Risti-rästi ja peenemad lepad maha, peened toomingad samuti, mõni jämedam toomingas aga ringiratast ära koorida, siis need kuivavad seniks ära, kui ükskord lepiku lõppraie aeg käes.

See on koht, kus kasvas kunagi mu lapsepõlve võiseenekuusik, mis kolhoosi ajal maha võeti. Suurem osa langist istutati uusi kuusetaimi täis, kuid üks riba jäi mingil põhjusel looduse hooleks. Sinna see lepik tuligi, praeguseks umbes 30-aastase ilusa noore kuusiku kõrvale. Leppade vahel kasvab ka üks künnapuu, suur ja kõrge puu. Küllap jäeti tookord raiest puutumata. Tagapool leidsin veel kaks väiksemat. Need pean ära tähistama, et mu järeltulijad ikka teaksid ja tulevikus koos leppadega maha ei raiuks.

Konnakullesed ja vesijooksik

Wednesday, May 17th, 2017

Käisin jälle konnakulleste lompi vaatamas. Eelmisest käigust ja piltidest on 12 päeva möödas. Kullesed on alles, suuremaks ja ümmarguseks kasvanud ning teise nurka koondunud. Kindlasti ei ole neid enam sama palju kui eelmisel korral.
IMG_2068 (2)
Suurest puntrast eraldi ujuvad ringi mõned tragimad, kes arengus on teistest ette jõudnud. Looduses on ikka nii, et tugevamad jäävad ellu. Vaenlastelgi pole mõtet üksikut ujujat taga ajama hakata, kui suurest pundist võib terve suutäie korraga kätte saada. Loodetavasti just neist kullestest, kes varakult iseseisvalt hakkama saavad, kasvavadki päris konnad.

Lombi pinnal oli teisi olendeid ka, näiteks „vee peal kõndija“ ehk vesijooksik. Lugesin, et vesijooksikud toituvad sääsevastsetest, seega hoolitsevad, et vereimejaid putukaid meil üleliia palju ei saaks.

Pildile jäid nii konnakullesed kui ka üks pikkade koibadega vesijooksik.

Kes lõhub kuklasepesi?

Tuesday, May 16th, 2017

IMG_2030 (2)Paar päeva jäi vahele ja uuesti minnes avanes mulle metsaserva kuklasepesast üsna kurb pilt. Keegi kurjam oli seda vahepeal tuuseldamas käinud.

Kes see võis olla, kellele sipelgad huvi (või toitu) pakuvad? Näiteks karu, kel talveuinaku järel eriti suur nälg ja kes meeleldi ka sipelgaid sööb. Ehkki kuklased on suure karu jaoks ühekaupa imeväikesed, saab neid hulgakesi võttes mitu suutäit. Seda räsitud pesa vaadates süvenes usk, et karu(d) pole kusagile kaugemale läinud, vaid liiguvad jätkuvalt ka minu metsas. Vändra metsas Pärnumaal… juhhaidii!

Mõtlesin veel, et vahel lammutab ka musträhn kuklasepesi, aga samas hakkasin kahtlema, et kas ikka rähn seda tööd nii suurelt ette võtab.

Õnneks on kuklased pesa taastama asunud ning kui keegi uuesti lõhkuma ei tule, suudavad nad suve lõpuks selle üles ehitada ja pere arvukuse taastada.

Öeldakse, et kuklased kohanevad looduslike vaenlastega, kuid inimese vastu on nad jõuetud. Kui ikka pesakuhila ümber mitu hektarit lageraiet tehakse ja pesa lagedale jääb või mis veel hullem – traktoriratastega laiaks tallatakse, siis kuklased hukkuvad. On teada, et kui lähima 20 meetri kaugusel enam suuri puid (metsa) ei kasva, ei suuda nad ümber kolida, jäävad nälga ja kaitseta ning pere hukkub. Lagedale jäänud pesa satub kergesti ka looduslike vaenlaste rüüste alla.

Kuklased on meil looduskaitse all. Metsatöid tehes peaksime silmas pidama ka oma väikeste abiliste, metsasanitaride, heaolu. Pesakuhilate ümber tuleks jätta grupiti vanemaid puid alles. Lageraielankidele aga tuleks kindlasti istutada uusi puid, et mets kiiremini taastuks ja koos sellega ka sipelgatel elupaiku oleks.

Head looduskaitsekuud kõigile metsa- ja loodusinimestele. Hoolivust ja tarkust!

Rohelise looduse kuu

Monday, May 15th, 2017

IIMG_2035 (2)lus on see aeg, kui maa roheliseks muutub ja loodus õide puhkeb. Õnnelikud on need, kel aega ja võimalust seda märgata. Pean ennast üheks selliseks.

Kevadel muutub just aeg kõige suuremaks väärtuseks, sest see kulub kiiremini kui pimedal talvel. Tööd tahavad tegemist, mõned neist meeldivad, mõned tüütud – olenevalt sellest, millist tulemust tegija näha tahab.

Mul kartul veel mulda panemata ja peenrad tegemata. Emadepäeval käis naabrimees maalapi kultivaatoriga üle. Muld sai kobedaks, soojeneb natuke ja võib vaod sisse ajada. Seni aga näpistan iga päev mõne tunnikese ja käin looduses, metsas.

Põhjust käimiseks on, sest lausa mu oma maadel patseerivad ringi karumõmmid. Neid loomi pole ma vabas looduses veel kohanud. Aga tahaks küll. Rajakaamera piltide järgi on teada, et koos käivad kaks noort karu, ilmselt ühe pesakonna õed-vennad ning eraldi veel üks, natuke suurem, üksik. Päris tore, et endised lood Vändra karulaantest pole lõplikult minevikku vajunud ning siinseks sümboliks olnud Vändra karu käib metsas edasi. Ka minulgi on metsas oma karukase tee ning ühe esiisa karulaskmise koht koos selle juurde kuuluva looga olemas.

Ega paljast käimisest suurt abi pole, vaja on passida, oodata, kuulata. Ja see mulle meeldib. Kui muid kohustusi poleks, siis metsas ma oma aja veedaksingi, eriti kevadel. Linnud tulevad ise ootajat uudistama ja juttu ajama. Praegu on hallkärbsenäpi ja käbliku päevad olnud, lähedale tulevad ka tihased, metsvindid või puutüvel inventuuri tegev porr. Üle metsa kõige valjemat ja ilusamat laulu laulab aga musträstas, kes lõpetab alles pimeduse saabudes.

Pildil on maiõhtu päikesest valgustatud vana taluase jõe ääres. Esiplaanil kivid, märgid kunagisest loomalaudast, õuel suured tammed, saared, kased, jalakad ja pärnad. Kevad on ootust täis.

Kaks kuuske põtradele

Wednesday, May 10th, 2017

IMG_2017 (2)Põtradel peaksid juba vasikad olema, mõned on näinud. Loodan minagi neid metsas käies kohata. Põdramammaga peab ettevaatlik olema, eriti kui ta äsja poeginud on. Mul on üks aastate tagune kogemus, kui sattusin vasikaga põdralehma lähedusse ja loom hakkas ähvardavalt jalga vastu maad põrutama ning puhkima. Taandusin, ilma et vasikat lähemalt oleksin näinudki.

Kui nüüd viimati jõe taga perega kuusetaimi istutasime, siis oli seal mitmeid põdrapabulate hunnikuid. Ühed pabulad kraapisin istutusauku – mõtlesin, et ikkagi väetis. Vähemalt niipaljugi loomadest kasu. Lepiku raiel said mõned pihlakad kraavi äärde kasvama jäetud ja ühtki neist ei jätnud põdrad koorimata. See asi oli ette aimatav.

Kui nüüd kuusenoorendiku vahel luuret tegin, lootes sealt loomi leida, sattusin sellist sõgedust nägema, mis pildilt paistab. Ümberringi on tihe noorendik, istutatud 2003/2004.a., kuid vanade põllukraavide ääres on varasemast ajast siin-seal mõni vanem kuusk, praeguseks umbes 20+aastased. Kaks noort puud oli hullusti ära kooritud. Värske töö. Kujutan ette, kuidas kaks põtra seisid kõrvuti, kummalgi oma puu, ja tõmbasid üksteise võidu pehmet koort. Ei loe neile oksad ega kõrval kasvavad nooremad kuused. Minul annab vahelt läbi pugeda, neid ei peata miski.

Esimese hooga olin nördinud, siis aga hakkasin mõtlema, et ise ma ju põtru otsima tulin. Poleks tulnud, polekski teada saanud. Pealegi on mets looma kodu, sealt saab ta oma toidu ja seal on tema ase. Põdrad näevad pidevalt, kuidas inimene metsast, looma kodust, puid lõikab ja lageda kännustiku asemele jätab, kuid kust peaksid nad teadma, et vahel istutavad inimesed ka uusi väikseid puid. Siis saavad ühtäkki metsaelanikest inimese konkurendid, koguni vaenlased.

Patseerin metsas minagi, imetlen enda istutatud noorendikke ja otsin elamusi. Kui ära väsin, lähen koju, võtan kapist toitu ja keeran soojas toas diivanile kerra. Kuidas oleks võimalik maha suruda inimesele külge hakanud omamiskirge ning harjutada end mõttega, et loodus annabki igaühele jaopärast, vajaduse järgi. Inimene muudkui arvab, et tal on õigus teistest rohkem saada ja sõdibki metsa pärast. Siis tuleb põder oma portsjonile järele, sööb natuke, kuid jätab teistele ka.

Rohurohelist, valgeid ja roosasid õisi

Tuesday, May 9th, 2017

Kevad on mõne päevaga tublisti edenenud. Jõe taga vana taluaseme õuel rohetab rammus naat ja toomingad on helerohelist jumet omandamas. Ülased on oma valged õied päikese poole pööranud. Kõik on nii värske ja kevadine.
IMG_2002 (2)
Käisin vaatamas kuusenoorendikke, mis said 2003.a. jõe taha endistele põldudele istutatud. Vaatamata aastate jooksul korduvalt tehtud hooldustöödele tundub ikkagi, et toomingas ja hall lepp pole kaotanud lootust tihedate kuuskede vahel ellu jääda. Minu jõud vist ei käi nii suurest pindalast enam üksinda üle ning pean sügisel noorendiku hooldaja palkama.

Seal noorendiku vahel uidates leidsin ka kohti, kus metssead on rohukamarat tustinud, mis on veelkord tõestuseks, et eelmises loos kirjeldatud metssead elutsevadki peamiselt seal, vaikses maanurgas.
IMG_2011 (2)
Sedaviisi kõndides, vaadeldes ja plaani pidades jõudsin metsatukka, kus märkasin neid roosakaid õiekobaraid, mis pildil paistmas. See on käopäkk, üks salapärane taim, kes elab rohkem maa all kui maa peal. Ainult kevadel ilmuvad mõneks ajaks nähtavale tema õied ja sedagi mitte igal aastal. Käopäkk on omapärane selle poolest, et taimel puudub klorofüll, seega puuduvad tal ka rohelised lehed. Kasvab ta seal, kus on nii sarapuid kui leppa. Minul jõe taga selliseid kohti leidub ning kohati esineb ka käopäkka, kelle olemasolust annavad aimu vaid kevadel lühikeseks ajaks ilmuvad lillakasroosad õiekobarad.

Siga ja kägu. Või oli vastupidi.

Monday, May 8th, 2017

Soe ja päikseline maikuu laupäev oli. Jätsin auto sünnikodu maile ning asusin jalgsimatkale piki metsasihte. Ikka üksi ja omaette, nagu tavaliselt. Alguses läbi kodumetsa, siis piki riigimetsa rada, kuni jõudsin oma jõeäärsetele maadele.
IMG_1999 (3)
Mu kaaslaseks on pikematel jalgsirännakutel juba mõnda aega üks kerge, üsna peenike kuiv sarapuukepp, mille eelmisel aastal jõe äärest leidsin. Koprad olid sarapuupõõsast „hooldanud“ ning ilusaid jalutuskeppe maha jätnud. Hoian üht neist autos ja mõnikord haaran selle kaasa, mõnusam käia.

Kevadised jalutuskäigud metsas on rikkus, mida enesele tasuta lubada võin. Käin ja rõõmustan ilusa ilma, sooja päikese, linnulaulu ja lillede üle.

Jõeni jäi veel oma poolteistsada meetrit kui jäin kuulatama, mitu korda kägu kukub. Kükitasin metsateel ja lugesin… kümme, üksteist.

Järsku kostis metsast okste praksumist, keegi lähenes. Metsasihi ääres on selles küljes kraav. Olin ootel. Mõnikümmend meetrit minu tuldud rada tagapool ilmus kraavist sihile tume kogu, rammus ja ümar. Metssiga, mitte karu. Nuuskis mõne hetke maad, sai vist minu kummiku jäljest haisu ninna ja pööras tagasi.

Kükitasin edasi, ehk ilmub siga veel teisest kohast uuesti sihile, kui tal kord juba selline liikumisplaan oli võetud. Lootsin, et mida väiksemana ma metsateel kükitades paistan, seda vähem inimese moodi ma metsseale tundun. Ega metssea nägemine just kotka omaga võrdlust ei kannata, tema trump on haistmine ja kuulmine. Tuul aga oli õnneks sea, mitte minu suunalt.

Sellega lugu ei lõppenud. Suur notsu jooksis piki kraaviäärt jõe suunas, põõsad jäid meie vahele. Sättisin kaamera valmis, et ehk kavatseb uuesti sihist üle minna. Tolle suure looma järel aga jooksis raginal veel teine, natuke väheldasem ning siis veel riburada kolm tükki, kes paistsid veelgi väiksemad, kesiku mõõtu. Küllap see esimene suur oli juhtemis, tema järel alles teised.

Tagumistest tulijatest üks ilmuski metsast sihile ja sealt jooksuga teisele poole metsa. Õnneks oli kaamera valmis. Teised sead järele ei tulnud ning varsti pöördus too üksik jälle tagasi sinnapoole, kuhu teised jäid.

Tore oli oma silmaga veenduda, et katk ja jahipidamine pole kõiki metssigu siiski maha niitnud.

Konnakullesed on koorunud

Friday, May 5th, 2017

IMG_1950 (2)Kui eelmise nädala keskel metsa istutasin, nägin langil ühes augus konnakudu, millest sai ka pilt tehtud. Olin natuke mures, et mis siis saab, kui lomp ära kuivab. Seepärast olen paar korda kudu veel vaatamas käinud. Vihmagi tuli juurde ning veepuudust ei paista olevat. Küllap konnad teadsid, et just sinna kudema läksid.

Kui nüüd uuesti käisin, oli kudu sültjas mass laiali valgunud, mustad täpikesed kadunud, õhku täis mullikesed nende asemel. Liigutasin kepiotsaga seda ollust ning avastasin, et seal all vees kihabki uus elu. Tibatillukesed ussitaolised mustjad kullesed olid koorunud, kaks silma kõigil peas.

Konnasid endid ma langil näinud pole, metsaistutuse ajaks olid nad ära kudenud ja lahkunud. Arvatavasti on tegu meie tavalisemate rohukonnadega.
IMG_1973 (2)
Kullesed kooruvad nädala-pooleteise jooksul pärast kudemist, aga see sõltub ennekõike ilmast. Viimane nädal on suhteliselt soe olnud, see tuli koorumisele kasuks. Edasine areng vees elavast sabaga kullesest kuni nelja jalaga sabata konnaks, kes maismaal liikuda suudab, võib kesta mitu kuud ja seegi sõltub ilmaoludest (kas lombid veetuks kuivavad) ja vaenlastest, kes kulleseid nahka pista üritavad. Mõned linnud näiteks.

Aga millest kullesed ise toituvad? Kas nad söövad hakatuseks ära ka selle sültja massi, mis kudu veepinnal hoidis ja kus nad munadest koorusid? Praegu olid kullesed selle massi all justkui peidus, see varjas ja kaitses neid. Mida nad veel mudasest veest leiavad? Või neelavad suuremad oma väiksemaid liigikaaslasi alla? Toit on üks olulisem ellujäämise tingimus.

Kevadel õied, suvel lehed

Wednesday, May 3rd, 2017

IMG_1958 (2) (1)Aprillis, kui rohi veel õieti tärganud pole, hakkab õitsema katkujuur. Püstises lillakaspunases õisikus avanevad esmalt ülemised õied, seejärel ka alumised. Ühe esimese kevadise meetaimena meelitab õitsev katkujuur putukaid ligi. Nii oli ka tol päeval, kui pildi tegin.

Aastatega on mul ringi liikudes kujunenud kindlad kohad, kus metsaservadel või kraavikallastel katkujuure kolooniaid paiknemas tean. Just nimelt kolooniaid, sest taim paljuneb risoomide abil ning laiendab järjest oma territooriumi. Looduses see sobib, samas koduaedadesse tooduna võib katkujuur suvel teisi taimi lämmatama hakata ja laiali levides tülikaks osutuda.

Pärast õitsemist ilmuvad lehed ning suvel katab katkujuure kolooniat võimas kobrulehe taoliste hiiglaslike roheliste lehtede kogum. Nende all ei jää enam teistele piisavalt valgust ega eluruumi.

Olen peaaegu igal kevadel mõne rea katkujuurele pühendanud, sest temast ei saa märkamata mööda minna. Kevadised õied tunduvad pärast pikka talve alati need kõige oodatumad ja ilusamad olevat.