Arhiiv: 'Loodus' kategooriale

Kasekäsna saladus

Tuesday, November 21st, 2017

Kasekäsna musta pässikuga samastada ei ole päris õige. Pässikud (juure-, lepa-, jalaka-, tamme-, haava- ning karvane, väike ja must) on üheaastased seened, lehtpuude valgemädaniku tekitajad. Selles nimekirjas oli ka must pässik, üheaastane seen, millel on kaudne seos kasekäsnaga siiski olemas.

Musta pässiku viljakehad ilmuvad kaskede, leppade ja pihlakate elusatele tüvedele vaid korra ja võivad omakorda põhjustada kasvajate ehk kasekäsnade tekkimist. Seega ei saa musta pässikut ja kasekäsna lugeda üheks ja samaks – esimene on seen, teine hoopis kasvaja.

Kasekäsnad on süsimustad, rusikasuurusest kuni poolemeetrise läbimõõduga mitmeaastased käsnad kasetüvede oksakohtades või külmalõhedes.
Pildil olevast kasekäsnast olen kirjutanud ja pildi siia blogisse postitanud kolm aastat tagasi. Hiljuti käisin teda jälle vaatamas ja uut pilti tegemas. Ei oska hinnata, kas käsn on vahepeal ka suurenenud, sest mõõtnud ma teda pole.

Inimesed usuvad, et kasekäsnal on mitmeid tervistavaid omadusi, muu hulgas ka vähktõve leevendavaid, seega huvi tema kogumise vastu on olemas. Ka pildil olevalt käsnal on lõikepind näha. Terava noaga on tükike välja lõigatud. Enamasti kogutakse kasekäsna kas kevadel või sügisel. On tekkinud ka kokkuostjaid ning kasekäsnapulbri tegemisest on saanud äri.

Siberi rahvad olevat pidanud kasekäsna surematuse seeneks. Vaevalt nüüd eestlane surematusesse usub, kuid loodusravimina on kasekäsnal kindel koht olemas ka siin.

Loodusmetsad ja inimene

Wednesday, November 15th, 2017

Üha rohkem erametsaomanikke on ühinemas säästva metsamajandamise sertifikaadiga, mis eeldab üksjagu teadmisi ka metsa loodusväärtustest. Et metsas leiduvatest liikidest ning nende elupaikadest rohkem teada, oligi Pärnumaal Luitemaa looduskaitseala metsades õppepäev, mille eestvedajaks Ühinenud Metsaomanikud.

Arvukale kuulajaskonnale tehti esmalt retk 160-aastasesse kaitsealusesse metsa, kus tutvuti sammalde, samblike ja torikseentega ning vaadeldi erinevas lagunemisstaadiumis surnud tüvesid. Räägiti, et igal inimese poolt kahjuriks peetaval liigil on vastas keegi järgmine liik, kes esimest ohjeldab ega lase loodusel tasakaalust välja minna.

Surnud puit ei kuhju kõrgete kihtidena metsa alla, seda aitavad lagundada seened. Vanadusest varisevate puude koha täidavad vabanenud metsaruumis taas noored – mets taastub ka inimese sekkumiseta.

Inimene võib oma ülemäära ulatuslike metsaraietega põhjustada paljude liikide hävimise, mistõttu on vaja teadmisi, kuidas ja milliste majandamisvõtetega oleks võimalik liike säilitada.

Teine osa õpperetkest viis samuti vanasse, inimkätest üle pooleteise sajandi puutumatuna püsinud lehtpuumetsa, mis liigitub üheks väheseks allesjäänud põlismetsa kategooriasse. Metsakuivendust pole seal kunagi tehtud, on lompe ja lodukohti. Erivanuselised puud, palju surnud ja kõdunevaid tüvesid, vanadel saartel ja haabadel samblaid ja samblikke, sh. näiteks kopsusamblik.

Need metsad, võrreldes hooldatud majandusmetsadega, on raskemini läbitavad, selle võrra ka vaheldusrikkamad oma eri vanuses puudega.

Kõrvuti ja üksteist toetades elavad ühise perena koos eri põlvkonnad, alates vaarisadest-emadest, nende lastest ja lõpetades lapselastega. Vanad puuhiiglased näitavad noorematele ette, kui suureks ja võimsaks nemadki kord võivad tõusta. Ühel siinsel pildilgi on mitu inimpõlvkonda kõrvuti.
See on tore, kui metsaomanikud satuvad aeg-ajalt puutumatutesse loodusmetsadesse, et seal kogeda – loodus saab ilma inimeseta suurepäraselt hakkama. Inimene ilma looduseta mitte.

Puupõld või põllumets

Monday, November 13th, 2017

Põllule istutatud kuusik.Mul on siin kaks pilti kuusenoorendikest – üks tehtud metsas lageraielangile istutatud kuuskedest, teine aga endisele põllumaale istutatud kuuskedest.

Minu meelest hästi kasvama läinud mõlemad, suurt vahet polegi. Metsamaa noorendiku vahel paistavad mõned nn seemnemännid või säilikpuud. Põllumaal kasvavas noorendikus on hiljuti hooldust tehtud ja esiplaanil paistmas natuke lõigatud võsa.

Metsamaale (nd. 1. bon) said taimed istutatud kolm aastat varem kui põllule (nd. 3. bon), kuid praegu on nad enam-vähem ühekõrgused. Metsalangil võttis kolmeaastaste kuuseistikute kasvama minek rohkem aega kui lepikust puhtaks raiutud endisel põllul. Metsamaal oli palju konkureerivaid puukesi, eriti saari, pihlakat ja paakspuud. Põllumaal said peamisteks konkurentideks lopsakas rohi ja raie järgselt vohama hakanud halli lepa järelkasv.

Olen kuulnud, et põllumaadele kasvama pandud kuusikud on haigustele vastuvõtlikumad kui metsamaal. Pildil olev on istutatud 2010. aastal, paljasjuursed taimed olid siis kolmeaastased. Kultuuri hooldasin sügiseti neli aastat järjest, sest vahele kasvas nii leppa kui toomingavõsa. Tänavu, seitse aastat pärast istutamist, on tehtud samuti hooldusraie. Kuuskede tihedus on piisav ning ulukid enam sinna vahele ei mahu. Milline selline kuusik ehk noor põllumets võiks 20 aasta pärast välja näha, see kogemus mul puudub. Ja ega vist saagi teada.

Metsamaale istutatud kuusik.Põlisele metsamaale istutatud kuusenoorendik, millel kõrgust praegu  kolm meetrit, on kändude ja oksavaalude tõttu veidi hõredamalt istutatud, samas hooldustöid on seal samamoodi järjest mitmeid tehtud. Looduslikult tuli vahele kaske, saart ja tamme, neist tamme ja saare jätsime sobivates kohtades ka alles. Inimese rajatud puistuid võib ju ka tinglikult puupõlluks nimetada, isegi metsamaal.

Kumb neist võrdluseks toodud kuusenoorendikest on väärtuslikum, seda mina hinnata ei oska. Mulle on nad ühtviisi lähedased, nagu oma pereliikmed. Puid istutades olen tahtnud metsale midagi tagasi anda, liiati, kui mets on mind toetanud. Umbes sel põhjusel leidsin vajaliku olevat kauges nurgas jõe taha põldudele pärast lepikute raiet sinna kuusikuid asemele istutada. Arvasin, et elavad kauem kui hall-lepikud, rikastavad maastikku ja jäävad lastelastele. Kas olen õigeid valikuid teinud ja töö on asja ette läinud, näitab tulevik.

Sõja jäljed metsas

Wednesday, November 8th, 2017

IMG_3038 (2)[10562]Kui sügisel juhtub sekka mõni ilus ilm olema, siis tuleb seda kasutada ja tiir metsas teha. Mõneks ajaks muutub meel jälle erksamaks.

Jalad kannavad mind ikka vanadesse paikadesse, kus mets endisel kujul alles. Just sealt võib leida puid, kes on oma elu lõpusirgel, kuid püsivad veel väärikalt püsti. Kasvõi see vana kask metsaserval kunagise karjavärava ääres, mida minagi lapsepõlvest seoses okastraati sissejooksmisega mäletan. Hiljuti oli seal ka teine samavana kask alles, tema varises paar aastat tagasi. Neid puid teadis kindlasti ka mu vanaema, kelle sünnist möödus sel aastal 145 aastat. Tema toimetamised talus jäid eelmise sajandi esimesse poolde. Kased vist ongi rohkem naiste puud.

IMG_3048 (2)[10564]Kodumetsa kõige vanem osa varjab ka viimase sõja jälgi. Praegu on vesine aeg ning kõik augud ja lohud vett täis. Kuival ajal märkamatuks jääv auk on tõenäoliselt üks mitmest sarnasest pommiaugust samas kandis. Sõja algul pommitasid sakslased küla ja taganevad vene üksused paugutasid küla teisest otsast vastu. Selle käigus läksid kõik minu isatalu hooned leekkuulidest põlema ja on üsna tõenäoline, et mürske langes ka metsa. Küllap sealt ka need augud pärit. Kaevikusõda sõja alguses ei peetud ja vaevalt et metsavennadki pärast sõda niiskesse lodusse mingeid varjendeid kaevama hakkasid. Nemad olid meie metsaheinamaa küüni põranda all vahel peidus olnud, nii räägiti. Palju jääbki saladuseks ja tänastele põlvedele mõistatamiseks. Vanad puud teavad, kuid hoiavad oma saladusi.

Sarvilised valged seened

Monday, November 6th, 2017

See sügis on rikas seeneliikide poolest. Vahepeal maha sadanud lumi sulas ära ja huvitavaid seeni võib jätkuvalt metsa all kohata. Mõned neist on minu jaoks uued, võimalik, et varem tähelepanuta jäänud või ilmuvad ainult neile väga sobivates tingimustes nähtavale.

Pildil olev valge sarviline seen sarnaneb kujult suure sarviku ehk sarvharikuga, erinevus aga on värvis. IMG_2875 (2)[10206]Suur sarvik on intensiivselt kollane ja minu meelest ka tugevama ehitusega seen. Neid olen varemgi kohanud.

Valget värvi sarviline on veidi õrnem, kasvab kõduneval kännul ja puudutades paiskab lendu eostolmu ebemeid. Neid seeni kohtab harvemini kui kollaseid sarvikuid. Sel sügisel metsas ringi käies nägin samasuguseid valgeid veel paaris kohas. Tõenäoliselt on tegemist ühe hariku liigiga, kuid täpsem määramine jäägu seenetarkadele.

Käes on hall ja nukker november

Friday, November 3rd, 2017

On alanud aasta kõige hallim aeg, loodus valmistub talveks. Vaikus enne talveunne vajumist. Mõtlen neile kallitele hingedele, kellega kunagi koos olime.

IMG_3037 (2)

Pärast mõnepäevast eemalolekut läksin jälle metsa ja jõe äärde oma meeli turgutama ja mõtteid koondama. Käisin ja vaatasin, seisin ja kuulatasin. Rongad olid oma koduterritooriumit valvamas, mõned rasvatihased liikusid oksalt oksale lennates minuga metsateel kaasa. Üks puukoristaja toksis pehkinud puutüügast. Valitses üleüldine vaikus, ainult jõeveel oli minekuga kiire.

IMG_2992 (3)

Pilvise ja sompus ilmaga on peaaegu võimatu loodusest rõõmsaid värve leida. Puud on kogu leherüü maha laotanud ja hallid tüved kaldapealsel justkui häbeneksid ootamatut alastiolekut.

Alles see oli, napilt kaks nädalat tagasi, kui metsad kasekullas särasid ja end hommikupäikeses imetlema meelitasid. Veel nädala eest punetasid pihlapuud marjadest, kuni saabus parv hallrästaid ning õhtuks olid kõik oksad tühjad. Midagi ei lastud raisku minna, kõik söödi ära ja rännati edasi.

Külalised ELFist ja sügiskogrits

Monday, October 30th, 2017

IMG_3020 (2)Pühapäeval käisid mul külalised Eestimaa Looduse Fondist, kes olid tagasiteel kõre elupaikade taastamise talgutelt ja kellega oli eelnev kokkulepe, et nad teevad mõnetunnise ringkäigu ka minu metsades.

Näitasin neile erinevaid kohti oma metsas: noorendikke, keskealist ja vana metsa ning käisime majandamisest väljas olevas vääriselupaigas. Aega kõigega põhjalikuks tutvumiseks oli napilt, samas üht-teist ikka jõudsin näidata, peatusi teha ja juttu ajada.

IMG_3010 (2)Vääriselupaigas liikudes leidsime ühe vahva hilissügisese seene, mida nägin elus esimest korda. Tegi pildi ja see seen on sügiskogrits. Olin küll teadlik kevadkogritsa olemasolust, kuid sügiskogrits lausa mu omas metsas oli paras üllatus.

Lisan, et ehkki see seen on tinglikult ka söögiseen, on ta siiski mürgine ja enne toiduks tarvitamist vajab vees läbikeetmist.

Minu seisukoht on, et häid söögiseeni oli sel aastal metsades laias valikus ja suurtes kogustes, siis hilisel sügisel kohatavaid kogritsaid nähes ei teki mul erilist kihku neid maitsma hakata. Uue leiu üle rõõmustada aga tasub küll.

Et kuuseladvad talvel kitsesöödaks ei satuks

Wednesday, October 25th, 2017

Tööd, mida tegin korra eelmisel nädalal ja ka eile, kutsutakse ametnike keeles ulukikahjustuste ennetamiseks. Tegevus seisneb noorte kuusetaimede latvade määrimises repellendiga Cervacol. Seda peab tegema käsitsi, käies iga taime juures, väike nõu pastaga ühe käe otsas ja kareda peopesaga kinnas teises käe. Kastan sõrmeotsad pasta sisse ja tõmban ladvaotsa sõrmede vahelt läbi. Pasta jääb okaste külge kinni ja tahkub. Püsib kuni järgmise sügiseni, samas ei takista kevadel ladvapunga puhkemist ning uue noore võrse kasvu. Paljud kasutavad uuemat (ja kallimat) kaitsevahendit Trico, mida pritsitakse ladvakasvudele ja mis sobib hästi just pika okkaga männile. Lühikese okkaga kuusele kõlbab sinise hambapasta taolise konsistentsiga Cervacol samahästi.kuuuuuu

Selle pastaga on mul pikaajaline kogemus, mis on aidanud päästa enamiku minu kuusekultuuridest aastatel 2006-2012. Kui metskitsi on palju, siis ei piisa vaid ühel aastal määrimisest, seda tuleb korrata seni, kuni kuusetaimede ladvad on kasvanud kõrgemaks kui metskitse hammustamise ulatus.
Vahepealsetel aastatel 2013-2016 ma uusi kuusetaimi ei istutanud, sest polnud ka uuendamist vajavaid lanke juurde tekitanud. Kõik varasematel aastatel, alates 1998ndast rajatud kultuurid on praegu noorendikeks saanud. Metskitsed tegid paljudes kohtades kurja ka, eriti 2003-2004.a. istutatud kultuurides, kuid mingil imeväel said noored kuusehakatised lõpuks ise sellest üle, kasvatasid uue ladva ja praeguseks ei ole kusagilt näha, et kahjustusi oleks olnud. Neid elasin üle ja mäletan kõige rohkem mina ise. Muidugi kulus puudel kosumiseks ka paar-kolm aastat, kuni uue kasvujõu said.

Ma polnud küll mitu aastat repellendiga kuuselatvu töödelnud, kuid varasematest kogemusest oli töö veel täiesti „käpas“ ning edenes eelnevalt hooldatud kuusekultuuris ladusalt. Tuligi kiirustada, sest kui lund ja lörtsi sadama hakkab, siis määrida ei saa. Ilm peab kuiv olema ja kuuselatv peab kuiv olema, et sinna kantud repellent kiiresti taheneks ja kivistuks. Selleks kulub vähemalt tund. Loodetavasti on tehtud tööst kasu ja need kolm kitse, kes eile seal magasid ja minema lippasid, jätavad kõlbmatuks muudetud kuuseladvad talvel hammustamata.

Üks ühtlaselt ebaühtlane mets

Tuesday, October 24th, 2017

Metsakorraldaja tegi mu kodumetsas oma tööd ning minu jaoks uus väljend „ühtlaselt ebaühtlane“ pärineb temalt. Ei teagi, kas võtta seda kui komplimenti või nöökega etteheidet, sest minu metsa inventeerimine pole metsakorraldaja jaoks kergete killast. Nii kuluski 36 ha-le peaaegu kaks päeva.

Ei ole mul kandilisi ja suuri lageraielanke, mida võiks kirjeldada kui lagedaid või selguseta alasid. Pole ka ühtlase vanuse ja sirgete piiridega eraldisi ega hektarite kaupa laiuvaid noorendikke, nagu riigimetsas. Kõike on parasjagu (minu arvates) ja eraldiste suurused varieeruvad 0,2-st kuni 3 hektarini. Vanad ja keskealised metsad vahelduvad noorendikega, detslepikud poevad eri vanuses, peamiselt I ja II boniteediga kuusikute, kaasikute ja segametsade vahele. Paras pähkel mõnele alustavale metsakorraldajale proovitööks.

Minu metsakorraldaja on kogenud mees, takseerinud kõiki minu metsi, välja arvatud aasta 1997, kui tagastatud talumetsi inventeeriti tasuta ja esimesed majandamiskavad koostas siin Enn Pärt. Praegu inventeerivad erametsi litsentseeritud metsakorraldajad erafirmadest. Ka nende jaoks on parem, kui saavad 10 aasta järel taas samades, eelmisest korrast tuttavates metsades oma tööd teha, kasuks tuleb muidugi ka tellijast metsaomaniku usaldus. Selle poolest on minul kõik hästi.

Juba saan võrrelda kodumetsa tagavara muutusi viimase 20 aasta jooksul. 1997 kuni 2007 võrdluses oli vähenemine kõige suurem, sest just selles vahemikus tegin kõige rohkem raieid. Küpse metsa, eriti kuusikute osakaal oli alustamise hetkel suur, üle 50% tagavarast. Järgmisel kümnendilKarukollad, pärast 2007.a. kuni siiani, raiusin minimaalselt ning samal ajal suurenes noore ja keskealise metsa juurdekasv ning tagavara jõuab peagi 1997.a. tasemele tagasi.

Omanikule on väga oluline ka metsakorraldajaga suhtlemise hariv pool ning teadmised ja juhised, mida erihariduseta omanik temalt saab. Näiteks leidis metsakorraldaja seekord karukolla kasvukoha paigast, mis minu silmal oli seni märkamata jäänud. Nüüd vaatasin üle, jätsin meelde ja tegin pildi ka.

Äkki ongi mu ühtlaselt ebaühtlases erametsas põnevam, elustikurikkam ja looduslikum keskkond kui kvartaliteks joonitud ühetaolises majandusmetsas?

Üks eriline hommik

Monday, October 23rd, 2017

Et uuel nädalal saaks uute lugudega edasi minna, pöördun korraks tagasi eelmise nädala reedesse. Tahaksin jagada oma imetlust Eestimaa erilise looduse üle. Kustumatuid elamusi võib kogeda siin paljudes paikades, kuhu sõiduks kulub vaid tund või paar, et neid pikaks ajaks oma mälupiltidesse jäädvustada!

IMG_2904 (2)[5499]

Varbad külmetasid ja rõske jahedus puges riiete alla, oodates uttu mattunud Halliste puisniidul päikesetõusu. Päeva algus venis, kalendrisse märgitud graafikust kinni ei peetud. Kell oli juba 8.28, kui valgus viimaks udulaamast läbi murdma hakkas.

Need erilised hetked, mille tabamiseks pead end varakult soojast voodist välja ajama ja loodusesse minema, ilmutavad end, olenemata aastaajast, kas enne päikesetõusu või loojangu ajal. Päike tähendab elu – soojust ja valgust, mida vajavad kõik, olgu need linnud, loomad, putukad või inimesed.IMG_2936 (4)[5501]

Koos päikesega tulevad loodusesse ka liikumine ja hääled. Pardiparv lendas üle vee, kaks rasvatihast hakkasid põõsastel askeldama. Kusagilt udust kõrgemal kostis üle lendavate laululuikede hääli, valgeid linde silm läbi udu seletada ei suutnud.

Kell 11.29, alles kolm tundi pärast päikese ilmumist, oli valgust hulga rohkem. Nüüd paistsid veest välja kõik puud ja põõsad, nähtavaks muutus ka kauge metsaviirg ning sügisvärvid tulid esile. Aeglaselt saabunud sügispäev jõudis lõunaks Soomaa vete kohale. Ilus ja eriline oled Sa, me Eestimaa!