Arhiiv: 'Loodus' kategooriale

Juulikuu värvid

Friday, July 21st, 2017

IMG_2478 (2)Sõitsin üle värskelt niidetud heinapõllu suure kogujakraavi truubini ja jäin seisma, sest kallastel õitsva suvise looduse lopsakus ei saanud lihtsalt jääda märkamata.

Kahe päeva eest niideti põldusid teistkordselt, esimene niide oli kuu aega tagasi. Kolmas tuleb kindlasti veel kusagil augusti teises pooles. Tolleks ajaks on kraavis järel vaid hundinuiad ning ülejäänud taimed on kas ära õitsenud või kraavinõlvad niidukiga pügatud. Niitmise nõue kirjutatakse maaparandussüsteemide rekonstrueerimiskavasse sisse, et võsa uuesti kasvama ei hakkaks. Kui mitme aasta vältel pärast tööde lõppu kaldaid niitma peab, sellega pole kursis. Tegin pilti, sest mine tea, kauaks seda õiteilu.

Üle äsja niidetud heinapõldude paistavad minu kodumetsad, paremale jääb ema sünnikoht, kus hoonetest pole rohkem märke kui üks kivihunnik keset põldu. Isakodu, minu sünni- ja lapsepõlvekodu, jääb vähem kui kilomeetri kaugusele metsanurga varju, meie mets ja põllumaa aga ulatuvad pildil oleva õitsva kraavini.IMG_2483 (2)

Käisin ka jõetaguses metsas ja aasal, kus on hea mõtteid koguda. Seal on alati vaikne, ainult veevulin ja mõni linnuhääl. Praegu varjavad end rohus ja põõsaste all musträsta noored pesakonnad, kes tulija sammude peale valju vurinaga lendu tõusevad, et varsti sedasama teises kohas korrata.
Seisin jõe kaldal ja märkasin ilusat kiili – vesineitsikut. Väga sini-sinine tundus ta üleni olevat, ehkki liigikirjelduses mainitakse isase musti tiibu ja metalse läikega sinist keha. Olen neid kiile suviti jõe ääres näinud nii lendamas kui taimedel peatumas, sel aastal aga vähem. Eestis esineb kaht liiki vesineitsikuid – harilik vesineitsik ja vööt-vesineitsik.

Üks pilvik ja peotäis kukeseeni

Tuesday, July 18th, 2017

IMG_2469 (2)Selline oli mu seenesaak, kui pärast vihmasaju lõppu riigimetsa uitama läksin. Ega seeni saada polnud mu metsamineku peamiseks eesmärgiks, pigem tahtsin vanu tuttavaid kohti näha ja teada saada, kas seal on kõik vanaviisi.

Just muutumatuna neid kohti eest leida, seal jalutada, ammuseid aegu ja neid inimesi meenutada, kellega seal sageli sai käidud ning kellest viimase sellest põlvkonnast hiljuti igaviku teele saatsime. Mets ei ole aastakümnetega peaaegu üldse muutunud, ainult mina olen vanemaks saanud.

Väga vähe on metsades veel kohti, kuhu inimene või metsamasinad oma jälgi poleks jätnud. Nii ka kõikjal seal, kust läbi sõitsin, kuid õnneks kaugem nurk seisab vanaviisi puutumatuna. Praegu seeni eriti pole, välja arvatud mõned titeohtu kukeseened, üks tuhmuv pilvik ja paar männiriisikat. Ega ma eriti otsinud ka, leidsin ühe murdunud männirondi, istusin seal, hingasin metsaõhku ning mõtisklesin.

Ma saan suurepäraselt aru neist inimestest, kes elavad valulikult üle, kui metsaraie jõuab nende harjumuspärastesse seene-, marja- või lihtsalt hingamas käimise metsadesse. Ma ei räägi väikestest erametsadest, vaid riigimetsast, meie kõigi omast. On ebaõiglane hakata keskmisest tundlikuma meelega kultuuriinimesi mõnitama, kui nad kirjutavad, räägivad või laulavad oma hingevalust kaduvate metsade pärast. IMG_2467 (2)Ei ole sünnis nähvata, et eks ostku endale ka üks mets ja kallistagu seal puid seni, kuni need kõdunevad. On justkui enesestmõistetav, et vaid koolitatud metsamajandajad teavad, kuidas ja millal mingi metsa aeg täis saab, et see siis maha võtta, emotsioonideta ja kalkuleeritult. Sest nii on majanduslikult tulusam, muidu „läheb mets raisku“, riigile laekuv raha kahaneb, sellest ei piisa enam kultuuri toetamiseks, vanadele pensioni ja lastele toetuse maksmiseks, looduskaitseks ja riigivalitsemise jalulhoidmiseks. Aga kuidas mõjutab elukeskkonna muutus, mida metsaraie ju ongi, eesti inimeste, riigi kodanike, üldist heaolutunnet? Vaevalt, et teeb kõiki järjest õnnelikumaks.

Meelerahu pärast ma käingi aeg-ajalt vaatamas, kas mu armsad paigad on veel endises ilus alles. Seal riigimetsas. Seened on vaid ettekäändeks.

Suvises meeleolus

Monday, July 17th, 2017

IMG_2400 (2)Suvel ei taha kirjutamine edeneda, sest on üksjagu isiklikke või perekondlikke tegemisi, mida tervele ilmale jagada pole mõtet.

Üritasin ühel päeval natuke teeradasid niita, eelmisest korrast oli mitu nädalat möödas. Varasematel aastatel oli mul kombeks suured platsid suve jooksul neli-viis korda trimmeriga käsitsi ära niita, nii et need nägid välja nagu golfiväljakud. Nüüd ei ole enam sellist hakkamist ja järele mõeldes – pole ka mõtet.

Pidev üle pinna niitmine muudab taimestiku vaesemaks, piisab ühest korrast suve lõpul. Sellest sain aru nüüd, kui leidsin jõeaasal õitsemas lõhnava ööviiuli – kahelehise käokeele. Varem polnud ma teda seal kunagi näinud, sest õitsemise ajaks oli platsilt rohi juba nulliga maha tõmmatud. Noh, et ilus ja sile ja tasane oleks, et võsa ja kõrget rohtu ei tuleks ja et konnakotkastele hiired paremini silma jääksid – nii mõtlesin siis. Ja muudkui piitsutasin end ja uhasin, hing paelaga kaelas.

IMG_2454 (4)

Alates 2000-ndast aastast kestnud töö, vaheldumisi võsalõikuri ja trimmeriga, on mu seljale oma jälje jätnud, seepärast olen paaril viimasel aastal jätnud rohuniitmise suve lõppu ja metsakultuuride hooldamist teinud vähem. Istutatud kultuuridest on kõigist saanud noorendikud ning mahukamad hooldustööd olen usaldanud vilunud metsameestele.

Praegu vohab vanal taluõuel õitsev naat, mille vahelt niitsin nähtavaks äsja õitsema hakanud kellukate ringi. Endale ja lastelastele käimiseks on niidetud teerajad mitmesse kanti, nii saab ilma pikas rohus puugihirmu tundmata päris tubli jalutuskäigu piki kaldaääri ja metsateid teha. Selline mittemidagitegemine mulle meeldib – lihtsalt käid metsas, kuulatad, mõtiskled ja lased ajal endast mööda kihutada. Nende hetkede nimel tuleb mõnikord siiski pingutada.

Konnakotkad vahetavad pesi

Wednesday, July 12th, 2017

Meie kandis on tänavu kehv konnakotka-aasta, vaid vähestes pesades on poeg kasvamas, paljud pesad on küll asustatud, kuid järelkasv puudub. Asustatud pesa tähendab, et vanalinnud on kevadel rändelt saabumise järel pesa roheliste okstega kaunistanud, mis teiste lindude jaoks on märgiks, et pesa on hõivatud, omanik on kohapeal olemas. Samas võib ebasoodsate olude või muude inimestele teadmata põhjuste kokkulangemisel pesitsemine (munemine, haudumine, poja üleskasvatamine) ka ebaõnnestuda.
IMG_2426 (2)
Ebasoodsateks asjadeks võivad olla toidupuudus (kesine hiireaasta), toitumisalade seisund (niidetavate alade ja viljapõldude vaheldumine), halb ilmastik, häirimine, kevadised metsaraie- või maaparandustööd pesade läheduses, röövlus (munade ärasöömine pisikiskjate või teiste lindude poolt) ja veel muud tegureid, mistõttu võib pesitsusaasta vahele jääda. Konnakotkastel lennuvõimestub üldreeglina vaid üks poeg, väga harva kaks.

Väike-konnakotkad ehitavad aeg-ajalt oma territooriumile uue pesa ja põhjuseid vana pesa mahajätmiseks võib olla erinevaid. Näiteks parasiidid pesas, pesapuu halb seisund, varisemisoht, pesa varasem hõivamine teiste röövlindude (händkakk, kanakull) poolt, metsamaastiku muutused, häiringud jne. Konnakotkaste omavaheliseks miinimumterritooriumiks on maa-ala raadiusega keskmiselt 2 km. Minu metsas näiteks aga pesitsevad rändelt tulevad konnakotkad ja püsielanikest rongad teineteisest napilt 100 m kaugusel asuvates pesades juba hulk aastaid ilma suuremate tülideta. Selleks ajaks, kui konnakotkad mai alguses kuusevõras asuvasse pesasse munema asuvad, on ronkadel kõrge männi ladvas pojad juba lennuvõimestumas ja pesalt lahkumas. Mõlemad liigid lepivad teise kohaloluga ja kui mõni kogenematu rongapoeg eksibki lennul kotkapesale liiga lähedale, aetakse ta sealt kohe eemale.

Äsja toimunud pesade kontrollimise käigus selgus, et minu metsas hulk aastaid kasutusel olnud väike-konnakotkapesa on asustamata, natuke rohtugi peale kasvanud. Aga kotkaid olen lendamas näinud alates aprilli algusest, alles eilegi laskus vanalind samasse metsa. Järelikult peab kusagil uus pesa olema.

See saigi üles leitud, asub eelmisest ligi 150 m kaugusel vääriselupaiga metsas, mida pole aastakümneid majandatud. Uueks pesapuuks on pildil tagaplaanil vasakul asuv jämedam kuusk, kus ka kotkapoeg on üles kasvamas.

Kuusetunnel

Monday, July 10th, 2017

Käisin nädalavahetusel lastelastega Navesti kaldal asuvas talukohas sugulastel külas. Nooruses olin seal koos elukaaslasega pidev käija, olgu see talvel, kevadise tedremängu ajal Riisa rabas või jõest kala püüdmas. Nüüd on hea, kui korra-paar aasta jooksul külla juhtun.
IMG_2413 (2)
Pärast peremehe surma talupidamine lõpetati, samas tulid pere noored hiljuti linnast tagasi maale elama ning hooned on remonditud ja värske välimuse saanud. Kurgipõllu ja kilemajade asemel on hooldatud jõeäärsed maastikud ning uhked põlispuud.

Kusagil vene aja lõpukümnendil istutatud kuusehekk, mis kaitses kevadeti kilemajasid ja kurgipeenraid külma eest, on suureks kasvanud. Pererahvas kutsus vaatama, kuidas tihedast hekist on saanud kuusetunnel. Inimenegi mahub seal vabalt edasi-tagasi liikuma, mitte ainult kährikud ja muud elukad. Ja kui palju linde seal pesitseb.

Kui hekk oli noor, siis seda pügati, seepärast on kuuskedel lõikekohtades tüvede hargnemine hästi näha. Hekki istutades on pandud kuusetaimed kahte ritta. Nii nad siis ruumipuudusel väljapoole kooldusidki ja kui sisemised oksad ära kuivasid ja maha varisesid, moodustus rea keskele lage tunnel. Unustasin küsida, kas keegi okste laasumisele tunnelis natuke kaasa ka aitas. Olen ise samuti paar kuusehekki istutanud, siksak viisil, puud vaheldumisi. Minu vanadesse hekkidesse, kus puudub kahel real selge vahekoht, pole tunnelit tekkinud.

Droonid metsade kohal

Wednesday, July 5th, 2017

Elektrooniline metsaregister, satelliitpildid ja e-metsateatis, drooniga filmitud metsavideod ja -fotod – metsandusse on jõudnud uus aeg ja tehnika, mille eest ei jää varju ükski puu, ojake või metsaelanik. Esialgu tekitab see elevust, sest kes ei tahaks oma metsa ülalt linnulennult näha, mina nende hulgas.IMG_2337 (2)

Kui Ida-Viru metsades käisime, oli ka sealsetel metsameestel droon (pildil), mida demonstreeriti ja hiljem lennuvideo osalistele postkasti saadeti. Suure metsafirma suurte pindalade puhul on droon abiks metsatöödest ülevaate saamisel. Jalgsi kõigi lankide läbikäimine võtaks väga palju aega ja mõni koht võib siis ka nägemata jääda. Droonivideo annab täpse ülevaate metsas tehtust või parajasti töös olevast.
IMG_2241 (2)
Mu üks noor sõber, loodusemees, lennutas drooni (teine pilt) ka minu jõeäärse metsa kohal. Lennumasin teeb üksjagu surinat, umbes nagu vihane herilaseparv, ja see ajab metsaelanikud ärevaks. Nägin, kui kohale lendasid rongad ja üks valge-toonekurg. Tõenäoliselt oli ärritunud elukaid rohkemgi, sest väiksemad linnud, kes enne drooni käivitamist metsas sädistasid, jäid paugupealt vait. Sügise poole, kui rohelise kõrvale ka muid värve lisandub ja linnud ei pesitse, tahaksin oma metsast suurema valiku droonipilte saada.

Tean, et Erametsakeskuse kontrollüksus kasutab samuti oma käikudel toetusaluste tööde kontrollimiseks drooni. Näiteks hooldus- ja valgustusraiete kontrollimist hõlbustab ja kiirendab see tublisti. Veel pole kuulnud, ega ometi metsakorraldajad droone kasuta, kasvõi eraldiste kaardistamiseks, samas ma ei usu, et nad ilma puid altpoolt nägemata takseerida saaksid.

Milleks siis inimene üldse metsa minema peaks, kui võib taevasse lennutada fotosilmaga piriseja ja kõik saab mõne minutiga nähtavaks. Jahimeestelgi pole vaja pikalt passida ja jälgi ajada – droon näitab põdra, karu või hundikarja naksti kätte. See, et kauneid loodusmaastikke või linnavaateid juba mõned aastad on drooniga filmitud/pildistatud, on Eestis laialt levinud.

Tahaksin siiski loota, et tehnilised vidinad metsas jäävad peamiselt metsamajandajate abilisteks ning teisi looduses käima harjunud inimesi peadpidi arvutisse ei uputa.

Rahnud ja samblik

Tuesday, July 4th, 2017

IMG_2306 (2)Leidsin pildil olevad kivid metsade vahelise karjääri servast, kus teiste seas jäi üks suurem ja siledam silma heledate laikude pärast. Läksin lähemalt vaatama. Ringikujulisi krobelisi laike moodustab kivile arvatavasti kooriksamblik, kes kuulub pisisamblike hulka. Küsida polnud mul tol hetkel kelleltki. Tundub, et laigud kasvavad aja jooksul suuremaks.IMG_2309 (2)

On vahva ütlemine, et samblikud elavad õhust ja armastusest. Neil pole juuri, varsi ega lehti. Teadlased arvavad, et tegemist on sümbioosiga seentest ja vetikatest. Samblike elu ja ehitus on keeruline ning areng pikaajaline, seepärast võivad kivil olevad laigud olla aastakümnete vanused. Samblikke peetakse keskkonna indikaatoriteks, sest looduslikele tingimustele vastupidavuse juures ei talu nad siiski õhusaastet, eriti linnades levivaid gaase.

Kõige vastupidavamad peaksid olema just madalad kooriksamblikud kividel, keskkonnatundlikumad aga vanadel puudel kasvavad lehtsamblikud, näiteks kopsusamblik. Ühtlasi on mitmed samblikud arvatud meie metsade vääriselupaikade indikaatorliikideks ning mõned neist on võetud looduskaitse alla.

Punaste pahkadega pärnalehed

Monday, July 3rd, 2017

Kui üle-eelmisel nädalal Virumaa metsades käisin, märkasin ühe mahajäetud taluaseme juures suure pärna lehtedel imelikke punaseid moodustisi. Polnud siis mahti kelleltki targemalt küsida, millega tegemist. Tegin pärnalehtedest mõned pildid ning koju jõudes hakkasin uurima. Sain teada, et tegemist on pärna pahklestaga, imetillukese parasiidiga, kelle sülg põhjustab taimerakkude iseäralikku moondumist. Sellest siis ka need teravate tippudega moodustised lehtedel, mis algul on rohekad, hiljem muutuvad punaseks.
IMG_2346 (2)
Pärn hakkab peatselt õitsema. Sellel puulgi paistis rohkelt õiepungi. Punased pahklestast põhjustatud moodustised paiknesid suhteliselt väiksel osal alumistest lehtedest, seega ei kujuta tilluke pahklest endast suurele puule mingit erilist ohtu.

Pahklesta esineb sagedamini sõstrapõõsastel, kus ta tekitab oluliselt suuremat kahju, peamiselt saagikadu. Näiteks võib tuua mustsõstra ebaloomulikult paisunud pungad kevadel.

Minu koduõuel kasvab samuti mitu suurt ja vana pärnapuud, oksad koolduvad maani, kuid neil pole ma kordagi selliseid pahklesta poolt põhjustatud punaseid moodustisi näinud nagu Ida-Viru lopsakas looduses.

Pojengide aeg

Friday, June 30th, 2017

IMG_2377 (2)Istusin aias pingil ning õitsvaid pojenge vaadates mõtlesin emale, kes hulk aastaid tagasi need sinna ritta istutas. Ikka valged ja roosad ja tumepunased vaheldumisi. Roosasid on kolme erinevat sorti, varasemaid ja hilisemaid.

Pojengid õitsevad eriti rikkalikult siis, kui saavad hulk aega rahus ühel ja samal kohal kasvada. Nii ütles ema. Meie omad on samas kohas peaaegu 30 aastat ja tänavu on valgetel (roosi lõhnaga) eriti palju suuri, umbes 15-cm läbimõõdus õisi. Varre küljes on peale esimese õie veel kaks-kolm punga, mis avanevad siis, kui esimene õis pudenema hakkab ja olen selle ära lõiganud. Järgmised on esimesest hulga väiksemad.

Praegu ongi aias palju õisi: oranžid kuningakroonid, lillad ja kollased iirised, lõhnav jasmiin. Kui juhtub tugevam vihmasadu koos tuulega tulema, nagu lähipäeviks ilmaennustus lubab, hakkavad suured õied kogunenud vee raskuse all murduma.

Maasikaid saab juba oma aiast ja kurki ka. Tomatiga läheb aega ja värske kartul jääb kuiva tõttu seekord hilisemaks.

Kõrvukrätsu poegade piiksumist pole kolm ööd enam kuulnud. Viimasel korral olid nad maja tagant puudelt edasi liikunud, häälitsused kostsid kaugemalt. Nägemata nad mul jäidki, öölinnud ikkagi.

Kui metsataimede ümber kasvab kõrge rohi

Tuesday, June 27th, 2017

Peressaare maadel Ida-Virus sai peale lageraielankide uuendamise näha ka endistele põllu- või rohumaadele istutatud kuusekultuure. Jaanipäeva paiku, mil kõrgeks kasvab rohi (nagu laulusalmis), tuleb neis tingimustes väikestel kuusetaimedel ellujäämise nimel tublisti võidelda. Inimene saab seda mitmel viisil kergendada.
IMG_2322 (2) (1)
Oma kogemustest ajavahemikus 2002-2012, mil istutasime endistele põllumaadele igal kevadel algul neli tuhat, seejärel paar tuhat kuusetaime, tean rääkida, et eks hool taimede ellujäämise pärast kestab veel mitu suve pärast istutamist, eriti lopsaka rohukasvuga kohtades. Minu ainsaks abiliseks oli Husqvarna-323 ketaslõikur, mis oli (ja on jätkuvalt) mulle jõukohane ja võttis nii pikka rohtu kui peenemat võsa. Muid vahendeid peale niitmise ma pole kasutanud. Loomulikult ei saa väiksemat sorti metsaomaniku mahtusid võrrelda suurte firmade omadega. Ikkagi tundus ka oma metsatöid naisterahva jaoks paljuvõitu olevat. Täna võib tulemusi juba nautida – noorendikud on kõrged ja ilusad.
IMG_2324 (2)
Ida-Virumaal oli rohutõrjeks kasutatud mürki (nimi läks meelest), mis pidavat põllumaade puhul lubatud olema, metsamaa puhul mitte. Mina ei tea mürkidest midagi ega pole ka kasutanud. Pildilt paistab, et kuuseistiku ümber on rohukasv mürgitamisega õnnestunud peatada.

Pritsimine olevat omaette protseduur, mille käigus kuuseistik kaetakse üleni kas toru või koonusekujulise kattega, seejärel piserdatakse rohule mürki ja oodatakse, kuni pritsmed hajuvad. Kuusetaimele ei tohi mürki sattuda. Siis tõstetakse kate ära ning minnakse järgmise puukese ümber sama protseduuri kordama.

Mõne aasta pärast, kui noored puud juba rohust kõrgemaks on saanud, tulevad nad konkureeriva taimestikuga ise toime. Hiljem sokutavad end naabriteks veel mõned teised põõsad ja lehtpuud ning siis on metsaomaniku asi teha noorendiku hoolduse käigus valik, kes jääb, kes mitte. Nii lihtne see metsakasvatamine ongi – vaid sutsuke tööd ja paar-kolm inimpõlve näevad.