Arhiiv: 'Linnud' kategooriale

Merikotkas sisemaal

Friday, October 27th, 2017

Aegajalt satuvad merikotkad rannikult või järvede äärest toitu otsima ka sisemaa metsade vahele, seda just väljaspool pesitsusaega, sügiseti ja talviti. See on aeg, mil pojad on iseseisvunud ja igaüks hoolitseb ise oma kõhutäie eest.

Merikotkas, nagu suurtes rabamassiivides elutsev kaljukotkaski, toitub võimaluse korral näiteks huntide murtud loomade korjustel, ei põlga ära ka ulukijahil metsa jäetud loomasisikondasid või koguni teedel liiklusõnnetustesse sattunud loomi. Viimastele toituma minnes varitseb röövlinde endid oht sattuda liiklusohviks.

Ettevaatlike lindudena eelistavad suured kotkad siiski turvalisemaid toitumiskohti metsade vahel. Nii käis läinud sügisel üks merikotkas korduvalt huntide poolt murtud põdrakorjusel. Sel sügisel olen paaril korral pärast jahipäeva lõppemist merikotkast näinud üsna kodumetsa lähistel riigimetsa langil koos ronkadega. Seal oli kütitud põdra sisikond, millest paari päevaga ühtki jälge enam loodusesse ei jäänud. Kõik söödi ära.kotk

Halvem lugu on rannikualadel kütitavate partide ja hanedega, kui laskjad kõiki surnuid või vigastatuid veest või roostikust üles ei leia ja need merikotkaste toiduks võivad saada. Jätkuvalt esineb merikotkastel pliimürgistusi ja selle põhjuseks arvatakse olevat haavlid, millega veelinde kütitakse ja mis lastud lindu süües kotka seedekulglasse satuvad. Jahimoona ja merikotkaste mürgistuste seoseid uuritakse jätkuvalt. Kas haavlid või kuulikillud veel teistel lindudel, nagu segatoidulised rongad või varesed, kes samuti võivad jahijääkidest toituda, ka mürgitusi tekitavad, seda pole kuulda olnud ja vist pole ka uuritud. Et tühja sest surnud varesest. Merikotkas aga on suur ja uhke kaitsealune lind ning selle liigi järjest sagenevate surmade põhjuseid uuritakse Maaülikooli loomakliinikus küll.

Pildil olev merikotkas on arvatavasti pärit kusagilt 20 km kauguselt territooriumilt ühe järve ääres. Lähimates metsades tema elupaika teada ei ole, ometi on ta aegajalt siinkandis käimas. Tegemist on vanalinnuga, ehkki linnu suur, kõver ja üleni kollane nokk, üks vanuse tunnustest, jäi pildi tegemise ajal tuules liikuvate kaseokste varju. Valge sabaalune, merikotka oluline määramistunnus, aga on täitsa nähtav.

Põlisasukad jäävad talveks

Monday, October 9th, 2017

IMG_2816 (2)See on võimas tunne, kui tead, kuhu sa kuulud ja kus on sinu kodu. Olgu tegemist siis inimeste, loomade või lindudega, olgu ilm sügiseselt tuuline ja rõske, olgu tuisk ja pakane – ikka jääme paigale ja püüame talve üle elada. Ühel kevadisel päeval särab taas soojendav päike, puudel paisuvad pungad ja jäätunud veed pääsevad mere poole liikuma. Rändurid tulevad tagasi ning elu lööb taas kihama.

Oktoobris valmistub maa talviseks puhkuseks. Hakkame metsavaikusega harjuma. Kui on aega ja kannatust oodata, avastame, et me polegi üksi. Neid, kes koos meiega talve üle elada suudavad, leidub nii aedades kui metsas.

Ühed paigatruumad linnud on rongad. Sama pesapuud kasutatakse aastaid, koguni aastakümneid. Rongapaar püsib koos surmani. Kui tuul juhtubki oksaraagudest sätitud pesa pärast poegade lahkumist puult alla lükkama, ehitavad rongad samale kohale veebruari lõpus uue. Ega nad erilised ehitusmeistrid just pole, see-eest järjekindlad ja töökad.

Minu austus nende lindude vastu kasvab iga aastaga. Ronk on tark ja ettevaatlik lind, maastiku valvur. Ilma tema teadmata ei toimu metsas, heinamaal või põllul midagi.

Praegu käimas oleva jahihooajaga on rongad hästi kursis, teavad, kus parasjagu aju peetakse ja kus loomi lastakse. Jahijäägid on oluliseks toidulisaks enne pikka talve ja nende tekkimiskohti tuleb teada. Kuni ronk looma korjusel või jahijääkidel toitub, julgevad sinna tulla ka suured kotkad, kalju- ja merikotkas. Ronk on justkui indikaator – kui on oht, siis saagile ei lasku, kui on ohutu, siis on jaol ja tulevad teisedki.

Kahjuks pole kuulnud, kas viimasel ajal kõneks olevad kotkaste pliimürgistuse juhtumid sama toitu söönud ronkade tervist oleks mõjutanud. Pole vist uuritud. Jahipidamisel satub laskemoonas sisalduv plii ulukilihasse ja sisikondadesse, mida kotkad söövad ning mille mürgistusse haigestuvad või surevad. Võimalik, et segatoiduline ronk (nagu inimenegi) on mürkidele vastupidavam kui puht-lihatoidulised kotkad (uurimisalused kaljukotkas, merikotkas), kes siin talvituvad ja jahijääkidest oma osa toiduks võtavad.

Kevadine metsaelu

Wednesday, May 24th, 2017

IMG_2103 (2)Pääsesin lõpuks kodust eemale. Aiatööd sain tehtud ja muruplatsid esimest tiiru üle niidetud. Kurgi-tomatid on kasvumajas ning külvid ja kartulid mullas. Pole ma mingi innukas aiasnokitseja tüüp, aga kui maalapp on olemas, siis midagi ju võiks seal ka kasvada. Suvel värske kartul ja roheline käepärast võtta.

Raasuke vihma tuli, lõi õhu puhtaks ja tegi hallikarva kuiva mulla mustaks. Käisin metsas hingamas ja tühjusetunnet peast välja ajamas. Kurb ju, et kodukandi spordimees, profirattur Tanel Kangert kukkus pühapäeval Itaalia velotuuri 15. etapil nii rängalt, et tõenäoliselt on see hooaeg läbi. Tanel oli tõusnud paarisaja ratturi hulgas üldarvestuses kõrgele 7ndale kohale ning ees oli terve nädal uusi võimalusi. Loomulikult elasin Eurospordi kaudu kõigele kaasa. Loodetavasti operatsioon õnnestus ning noor mees paraneb vigastustest. Mis tema enda hinges sünnib, on juba teine asi.

Kui olen kurb, siis lähen ikka loodusest lohutust otsima. Esimesena sain karvaste sarvedega sokuga kokku, kes mind natuke uuris ja siis haukudes metsa jooksis. Käisin ringi ja käo kukkumine läks järjest valjemaks, kuni ühel hetkel vuhisesid kaks ühesugust lindu mul otse üle pea. Üks neist muudkui kukkus edasi, see tagumine. Kas ajas isane (kukkujad ongi isaslinnud) emast taga või oli ees lendaja samuti isane, kes oli võõrale territooriumile sattunud ja sealt minema kupatati.

Seejärel hakkas eestpoolt kostma vihast pasknääride kisa. Kogemus ütleb, et metsas peab olema keegi, keda pasknäärid vaenlaseks peavad ja sellest kõigile valjult teada annavad. Pöörasin metsasihile, kustpoolt lärm kostis. Vana tuttav koht, olin varemgi seal händkakku kohanud. Lootus kasvas, nähes kaasiku vahel vihaseid pasknääre ringi lendamas. Kusagil seal pidi ka ründeobjekt olema.

Täpselt samal sanglepaoksal, kus ma mõni aasta tagasi kord händkakku istumas nägin, sealsamas oli kakk ka nüüd, suisa päise päeva ajal. Minu tuleku peale kisajad kadusid ja kakk pääses tülitajate eest kuuse otsa varju. Nii see maadejagamine metsas käib – pasknääridel oma pesad kaitsta, kakkudel oma pojad toita.

Saadud looduselamused aitasidki rusuvaid mõtteid eemale ajada. Aitäh Sulle, mets, mu sõber ja abimees!

Loodusvaatlused

Wednesday, July 27th, 2016

Leia pildilt kotkas.Lämbe päev, tuult ei ole, päike kütab. Tahaks varjus olla ja vähem liigutada. Põhjamaa suves pole kuumi päevi kuigi sagedasti.

Teadsin, et ühistu suurel põllul niideti hein maha ning kui niidukid liikvel, siis ilmuvad ka kotkad kohale. Kui mina õhtupoolikul sinna jõudsin, olid masinad põllult läinud, kogu niidetud rohi samuti ära koristatud. Üleüldine vaikus, kuumusest vinetav õhk põllu kohal ei paistnud hästi läbi.

Kannatust peab olema ja siis näeb ka neid, kes niidetud põldu üle vaatama tulevad. Peatusin põllu keskele sõidetud jäljerajal, kust avanes vaade igasse kanti. Varasem kogemus ütles, et kotkad võivad ilmuda kahest küljest.

Ühel hetkel märkasin niidetud põllul üht pruuni kogu. Binokkel näitas, et oligi väike-konnakotkas. Peagi tõusis kotkas maast lendu ja istus metsaserval kasvava puu otsa. Sõitsin lähemale.

Pildi tegin kaugelt ja kes vaadata oskab, näeb ehk puuoksal ka kotkast. Linnuvaatlejad on harjunud märkama. Mina oma vanade silmadega nii terane pole, kuid üksjagu kogemusi ja binokkel tulevad siin appi.

Konnakotkas.

Appi tuli ka kotkas ise, kes otsustas mulle lähemale lennata ning jäi põllukraavi äärde kuuse latva mõneks ajaks peatuma. Erinevalt hiireviudest on konnakotkad tugevama närvikavaga ja seetõttu õnnestub neid ka lähemalt vaadelda. Minu tähelepanu oli tükiks ajaks puuladvas istujale suunatud, tegin läbi vines õhu ka paar pilti ja nii jäi märkamata, millal veel teinegi konnakotkas põllu keskel maandus ja kellegi (ilmselt hiire) saagiks püüdis.

Praegu on edukalt kulgenud pesitsemise korral konnakotkaste pesades poeg kasvamas. Jah, nimelt poeg, mitte pojad, sest reeglina kasvatavad konnakotkad, samuti veelgi haruldasemad kaljukotkad, üles vaid ühe poja. Ehkki kotkaema muneb mõnepäevaste vahedega kaks muna, siis kaks konnakotkapoega pesas on erand. Kotkaste seas on levinud kainism ehk vennatapp. Esmakoorunud poeg püüab mitu päeva hiljem koorunud väiksemast konkurendist lahti saada, togides teda nokaga ja tallates ajal, kui vanalind toidupalakesi jagab, väiksema õe või venna enda alla. Toidu saab endale tugevam ja koos sellega ka võimaluse suureks kasvada.

Iseseisva elu alustamine pole lihtne

Monday, July 11th, 2016

HaigurNii lähedalt kui sel pühapäeval, pole mul õnnestunud ühtki haigrut varem näha. Täiskasvanud linnud on erakordselt valvsad, neid olen jõel toitumas näinud küll, kuid juba kaugelt inimest märgates kaovad kohe silmist. Seekord oli tegemist kogenematu noorlinnuga, kes külamajade vahele ekslema sattus.

Pildi tegin taluõues, kus lapsed suurt lindu uudistasid. Samas tundus, et nooruke haigur suures paanikas polnudki, jalutas graatsiliste sammudega peenarde vahel ringi. Lapsed pärisid, et tea kas lennata ka oskab. Keegi polnud näinud. Haigur küll vahepeal proovis tiibu sirutada, kuid lendu ei tõusnud. Ju siis polnud valmis, et maapinnalt üles tõusta.

Ometi pidi haigrupoeg puu otsas olevast pesast (kus pesa asub, seda ma ei tea ja ka pererahvas ei teadvat) alla saama, seega natuke ikka lendas. Pesast lahkumise järel tuleb iseseisvalt hakkama saada, lendamist harjutada, toitu hankida ja kiskjate (aga ka inimeste) eest hoiduda.

Juhtuski noorte lindude päev olema. Enne haigrut olin metsa ääres oksal näinud noort hiireviud. Olin linnust vaid 10 meetri kaugusel, kui viunooruk lõpuks lendu läks. Täiskasvanud hiireviu põgeneb juba 100 meetri kauguselt inimest märgates – nii ettevaatlikuks on põlvest põlve edasiantud kogemus neid õpetanud. Noortel selliseid kogemusi esialgu pole.

Põldudel on praegu noore põlvkonna kiivitajate kogumid, kelle hulgas juhendajateks või valvuriteks mõned vanalinnud. Kui noortest tublid lendajad on saanud, suunduvad kiivitajate parved rannikualadele, kuhu jäävad peatuma, toituma ja lõunamaarändeks valmistuma.

Raudkulli pesa

Monday, March 7th, 2016

Raudkulli pesa

Leidsin oma metsast männi otsast raudkulli pesa. On teine nii osavasti ära peidetud, et sellelt rajalt, mida mööda väga sageli käin, see pesa ära ei paista. Nüüd sattusin teisel pool liikuma ja harjumuse kohaselt puude vahel käies ikka ülespoole vaatama. Nii ma seda pesa märkasingi.

Miks peaks pesa just raudkullile kuuluma? Põhjusi on mitu. Esiteks olen selles metsatukas terve möödunud aasta jooksul korduvalt raudkulli lendamas näinud. Teiseks olen kogenud, et raudkull eelistab pesapuuna võimaluse korral mändi, kus kõrgelt võrast kergem lendu tõusta või sinna tagasi lennata. Kolmandaks tean, et raudkull, kergekaaluline röövlind, ehitab pesa puu külgokstele, mitte vastu tüve, nagu kogukamad kotkad või hiireviud teevad.

Kuna raudkullid pidavat igal aastal uue pesa ehitama, siis ei raiska nad ka pesa tugevdamisele ja viimistlemisele palju vaeva. Kevadel ehitab kull oksarisust pesa valmis, muneb munad, haub ja kasvatab pojad üles. Sealjuures jääb raudkull paigale truuks ning järgmisel kevadel võib kullipaar uue pesa ehitada päris vana pesa lähedale järgmisele puule.Vaade raudkulli pesapuule

Olen näinud üht männitukka, kus mitme männi otsas ridamisi olid samasugused pesad nagu pildilgi. Juba ammu pole kahjuks seda männitukka ega pole seal ka raudkulle. Metsafirma võttis keskealise männiku maha, nemad oskavad igas olukorras leida nipi, kuidas kehtestatud vanusepiirist nooremas metsas raiet teha.

Mis parata, ümbruskonna okaspuumetsad aina vähenevad ja seda kesisemaks on muutumas elupaigad, mis jäävad vähestesse allesjäänud küpsetesse metsadesse. Seda tendentsi süvendab veelgi hiljuti kõneks tulnud raievanuse piirangute alandamine.

Kotkalend

Wednesday, August 5th, 2015

Väike-konnakotkas saagijahilKäes on aeg, mil konnakotkaste pojad hakkavad pesa äärel tiibadega lennuharjutusi tegema. Tung lendu tõusta on neile sünniga kaasa antud.

Ma võiksin kasvõi igas blogiloos kotkastest kirjutada, niiväga lähevad need linnud mulle korda. Jälgin kotkaid alates nende saabumisest aprillis kuni lahkumiseni septembris. Eriti aktiivseks aga muutuvad konnakotkaste vanalinnud just praegu, mil pojad on suureks saamas, vajavad rohkelt toitu ja õpetamist. Nii võib rohumaade niitmisel, aga eriti eesseisva viljakoristuse ajal, näha kotkaid kombainide järel põllult hiiri püüdmas. Augusti teises pooles proovivad ka pesast välja lennanud noorlinnud iseseisvalt saaki kätte saada, sest peagi tuleb neil nagunii vanemateta toime tulla.

Inimestele, kes õhus lendavaid suuri röövlinde päris täpselt määrata ei suuda ja nimetavad neid lihtsalt kullideks, soovitan veidike aega varuda, võimalusel binokkel või kaamera appi võtta ning lennus olevat lindu jälgida. Näiteks siiru-viiru-mustrilise tiivaalusega hiireviu on tundliku närvikavaga röövlind, kes ei hakka naljalt teel või põlluserval peatunud auto kohal tiirutama ja enamasti lendab kohe silma alt ära. Konnakotkas aga ei lase end maapinnal liikuvatest inimestest või masinatest eriti segada ning võib üpris lähedal pea kohal lennelda.

Kui tiibade all puudub muster, on ühtlaselt tume, võibki olla tegemist meil kõige enim levinud kotkaliigi – konnakotkaga. Just nii ka minu pildilt paistab. Veel tasub tähele panna, et tiibade kandepind on kehaga võrreldes suur, seepärast hea ilma korral (vaikse tuulega) kotkas praktiliselt tiibadega ei vehkle nagu part või tuvi, vaid liugleb õhus kergelt nagu purilennuk. Üksnes oksalt või maapinnalt lennu alustamiseks teeb mõned tugevad tiivalöögid ja juba kannab õhk lindu ise. Tõusvaid õhuvoole kasutab kotkas enda kõrgele taeva alla kerimiseks, kuni muutub inimsilmale vaevumärgatavaks täpiks. See aga ei tähenda, et kotkas maapinnal toimuvat ei näeks – egas ilmaasjata räägita kotkapilgust isegi prillireklaamis.

Toiduotsingud toimuvad suuremalt jaolt õhust vaadeldes ning saaklooma märgates sööstab kotkas alla maapinnale teda püüdma. Loomulikult hõlbustavad kõik niitmistööd põldudel saagi püüdmist, sest hiired ja mutid aetakse liikvele.

Lendavat kotkast vaadates poeb hinge igatsus – tahaks ka tõusta kõrgele üles, liuelda üle metsa, põllu ja raba ning vaadata ükskõikse üleolekuga pealt seda inimeste pöörast sebimist maiste hüvede nimel. Sinna taevastesse kõrgustesse lenneldes jätavad meie hinged selle nagunii maha ja saavad lõpuks olla vabad.

Valge-toonekured pesal

Thursday, April 9th, 2015

Toonekured pesal. Pildil on meie teeristi pesale värskelt saabunud valge-toonekure paar. Olen pesa iga päev jälginud ja kurgede tulemist oodanud. Veel eile oli pesa tühi.

Kui ma hommikupoolikul sealt mööda sõitsin, siis paistis pesalt maanteele vaevu üks valge peanupp. Esimene saabuja puhkas rännuväsimust välja.

Õhtupoolikul koju jõudes nägin, et ka teine lind on kohal. Nemad on siinkandis igal aastal esimestena oma pesale jõudnud ja nii ka seekord. Mis muud, kui ilusat kevadet ja sooja suveaega nii toonekure paarile kui meile kõigile!

Haned-luiged aina tulevad ja lähevad

Monday, April 6th, 2015

Laululuiged.Meist põhja pool pesitsevate lindude kevadine läbiränne kestab. Kõige suurem kogum linde oli siinkandis möödunud kolmapäeval, kui põllul peatus mitusada laulu- ja väikeluike ning tuhandeid raba- ja suur-laukhanesid. Järgmistel päevadel lahkus neist suur osa, kuid uusi rändureid tuleb veel juurde.

Esimesed luiged saabusid koos kiivitajatega märtsikuus, algul kolme-neljakaupa ja mitme nädalaga lisandus neid järjest juurde. Algul peamiselt puhati, pead tiiva all, nüüd aga otsitakse kõrrepõllult aktiivselt toidupoolist, mis annab märku peatsest edasilennust. Toitu on kosutuseks hädasti vaja, kui ees seisab teekond pesitsusaladele põhjas.

Kui vaadata minu eelmisel nädalal kaugemalt võetud pilti luikedest ja nende kohal lendavatest hanedest, siis fotot suurendades leiab vasakult äärmisel luigel kaelarõnga. Samasugune kaelarõngas on ka ühel parempoolses grupis oleval luigel. Üks linnumeestest luges teletoruga ka rõngaste numbrid ära ning on loota, et peagi selgub, kus ja millal need luiged on rõngastatud. Lisaks oli ühe kaelarõnga küljes veel raadiosaatja. Millises riigis see pandi ja kas saatja veel töökorras on, seda saab ehk peagi teada.

Haned-luiged.Pühapäeval, kui linde taas vaatamas käisin, siis rõngastatud luiki seal enam näha polnud. Küllap liikusid edasi. Varasemas kohas oli järel veel 21 luike, uus suurem grupp (kusagil 100 luike) peatusid ja toitusid nüüd läheduses teisel niiskel ja sügisel kündmata jäänud kõrrepõllul. Seal olid samamoodi nii laulu- kui väikeluiged segamini. Neid omavahel eristada saab peamiselt nokal oleva kollase ala järgi, mis laululuigel ulatub sõõrmest allpool pikliku kiiluna ette, väikeluigel jääb ümaram kollane ala silma ja sõõrme vahele. Kahest teele lähemal olnud sihvaka kaelaga laululuigest on siin ka foto.

Eelmisel nädalal loendati samadel põldudel üle 7000 hane, läbisegi nii raba- kui suur-laukhanesid. Praegu oli neid seal umbes paar tuhat. Haned on kartlikud, iga liikuv inimene või peatuv auto sunnib häält tõstma ja kogum tõuseb lendu. Ohutunne on seepärast tugev, et hanedele peetakse jahti ning inimeses nähakse surmavaenlast.

Laululuikede tulekus on kevadet

Wednesday, February 25th, 2015

kaks laululuikePildi kahest lauluigest tegin päev enne vabariigi aastapäeva ühel talinisu orasepõllul oma maa naabruses. Ka tuttav külamees oli samal päeval näinud üht valget luike üle lendamas.

Nägin Elurikkuse vaatlustest, et laululuiki on sel talvel nähtud ainult mere ääres saartel. Veebruari ainuke vaatlus oli 24.veebruari seisuga registreeritud Pärnumaal Tahkurannas ja seegi piirkond jääb mere lähedale. Sisemaal peatuvad luiged tõenäoliselt ajutiselt, et puhata või kui leiavad lumest paljaks sulanud põldudelt toidupoolist. Taliviljaoras sobib selleks kindlasti.

Tavaliselt algab suurem laulu- ja väikeluikede ränne põhja suunas just märtsis, kuid sel talvel on palju asju teisiti. Väikses jões korralikku jääd ei tekkinudki ning olemasolevad raasud kadusid paari vihmase päevaga nii märkamatult ära, et isegi veetaset ei kergitanud. Soojad ilmad, lahtised veekogud ning lumeta põllud meelitavad linnud tavapärasest varem rändele.

Lauluik on soomlaste rahvuslind nagu meil Eestis suitsupääsuke. Põhjanaabrite rahvuslindudest vaid üksikud paarid jäävad Eestisse pesitsema, enamasti rändavad nad suveks põhja tundraaladele.

Olen kevade inimene ja elan kevadekuulutajate ootuses. Varsti võib ehk loota esimesi kiivitajaid ja põldlõokesi.