Arhiiv: 'Linnud' kategooriale

Kaameraga talvises metsas

Monday, February 5th, 2018

Enne nädalavahetust olid mul metsas külas ETV saate Osoon tegijad. Mis sellest käigust lõpuks ekraanikõlbulikuks lõigatakse, eks näis.

Kõndisime mööda kodumetsa radu, rääkisime nii noorest kui vanast metsast, ajaloost ja metsaomanikuks olemisest ning lõpuks otsisime üles ka ühe kotkapesa, mille peremehed talvituvad praegu Aafrikas. Talvel ju korra ikka võib vaatamas käia, kas pesa puul alles. Aprillis enam minna ei tasu, omanikud võivad kohal olla. Näiteks eelmisel kevadel saabusid kotkad varakult, juba 4. aprillil, ja asusid vanast pesast 100m kaugusel uut pesa ehitama, mida me nüüd vaatamas käisime.

Kumb kahest pesast sel kevadel kasutusse võetakse, selgub mõne kuu pärast. Kui konnakotkad ehitavad territooriumile uue pesa, jäetakse vana pesa tagavaraks ning mingi aja pärast võidakse see taas kasutusele võtta. Põhjusi uue ehitamiseks võib olla mitmeid. Näiteks vana pesapuu halvenenud seisund, murdumis- või kuivamisoht, pesa lähistel toimunud muutused või pesitsemist segavad naabrid, näiteks metsnugis. Kui pessa ilmuvad parasiidid, on samuti targem mõneks ajaks elukohta vahetada. Võimalik on veel pesa hõivamine mõne varem pesitsema asunud suure röövlinnu, kasvõi händkaku poolt.

Võrreldes vana pesaga, mida tean alates 2003.aastast, on eelmisel kevadel ehitatud uus pesa kogult väiksem ja õhem. Vanad pesad on kogukad ja rasked ning vajavad tugevaid oksi või puuharusid, millele toetuda. Igal kevadel toovad konnakotkad kohe saabumise järel pesale uusi oksi juurde, nii jämedaid kui peenemaid raagusid, ja ääred kaunistatakse roheliste kuuseokstega, mis on järgmistele saabujatele märgiks, et omanikud on kohal. Liigikaaslased oskavad selliseid tähiseid lugeda. Kotkauurijad aga märgivad suvist kontrollkäiku tehes roheliste okstega kaunistatud pesa asustatuks. Edukaks loetakse pesad, kus ka poeg või pojad (konnakotkastel on üldjuhul vaid üks poeg) on üles kasvanud ja lennuvõimestunud.

Talv pole metsaomaniku jaoks üksnes raietööde tegemise aeg, vaid ka võimalus täiendada teadmisi elustikust, kellega metsas arvestama peab. Mets ei ole ainult puud, mets on koosluste keeruline ja habras süsteem.

Kevade ootus

Wednesday, January 31st, 2018

Vaatasin oma metsas üle händkaku pesakasti, mis sai hulk aastaid tagasi ühel sügisel kuuse otsa kinnitatud. Sügis oli kasti paigaldamiseks õige aeg, sest kakud hakkavad kevadel varakult pesitsema.

Pesakast on pealt lahtine, kuhu sai puistatud veidi saepuru ja laaste ning põhja sisse tehtud pilusid, et vihmavesi välja imbuks. Saab näha, kaua see veel vastu peab.

Looduslikult kasutavad händkakud pesitsemiseks samuti murdunud ja seest õõnsaid puutüükaid, vahel hõivavad mõne röövlinnu risupesa ning hauvad seal pojad välja. Kakud ise pesa ei ehita. Kui pesa eelmine omanik, näiteks hiireviu või kanakull avastab, et suur kakk on tema ehitatud risupessa elama asunud, peab ta olukorraga leppima ja endale uue kodu ehitama. Pikkade teravate küünistega ning agressiivse käitumisega händkakuga vägikaigast vedama hakata ei tasu, õigem on taanduda.

Kakud asuvad pesitsema kevadel varakult, enne enamikku teisi metsalinde. Seepärast ongi kakkudel pesapaiga valimisel väike edumaa. Kakkudest veelgi varem alustavad pesitsemist rongad. Ronk kuulub värvuliste seltsi, nii veider kui see suure musta (ja targa) linnu puhul ka ei tundu.
See pesakast oli eelmisel kevadel koduks kahele väikesele kakupojale, kellest ühest on siin ka maikuu lõpus tehtud pilt.

Veebruariõhtutel võib metsas kaku „laulu“ juba kuulama hakata. Lauluks nimetatakse neid huikeid, millega paarilist meelitatakse. Kuna händkaku emane on isaslinnust suurem ja tugevam, siis pulmamängu alustades peab isane olema kindel, et emane ta endale sobivaks partneriks tunnistab.

Emane händkakk asub kohe pärast munemist hauduma ja ligemale kuu aja pärast kooruvad udemetega kaetud pojukesed. Isaslinnu ülesandeks on hankida perele toitu, milleks on peamiselt hiired või väiksemad linnud. Kui pojad on piisavalt tugevaks kasvanud ega mahu enam kitsasse kasti või õõnsusesse ära, siis ronivad need lennuvõimetud ja karvased, samas tragid kakupojad oma teravate küüniste abil pesa lähistel asuvatele puudele. Seal nad siis passivad, ootavad toitu, tukuvad ja kasvatavad sulgi. Ühel päeval on nad lennuvõimelised ja pesa lähistelt kadunud.

Lumesadu ajab linnud õuedesse

Tuesday, January 23rd, 2018

Kui paks lumi katab kinni puud ja põõsad, kust linnud talvel seemneid toiduks otsimas käivad, siis tulevad nad inimeste juurde. Paljudes õuedes on lindude toidumajad, kuhu seemneid puistatakse. Ja neid kohti peetakse meeles.

Olen mõelnud, et kas minu õue toidumaja külastajate hulgas on ka neid, kes seal varasematel talvedel on harjunud käima ja kes üldjuhul jäävad kuni kevadeni paigale truuks. Tihaseid võib ka pesitsusajal näha aias õunapuudelt putukaid otsimas, võimalik, et mõned neist elasidki talve siinsamas üle.

Nii ei teagi, kes talvistest külalistest on vanad tuttavad, kes uued. Kõige arvukamalt külastavad toidumaju just rasvatihased, kelle eluiga piirdub hea õnne korral vaid paari-kolme aastaga. Kindlad käijad on ka puukoristajad, keda tean suviti pesitsemas maja taga metsas, kus leidub vanu puid ja õõnsusi. Peale nimetatute käib sootihaseid, sinitihaseid ja üks musttihane, kellest viimane on tavaliselt metsaliik. Taas on kohal ka leevikesed ja musträstas. Kõik nad tulevad inimeste juurde selleks, et talv üle elada, ei muud.

Ega me neid vilkaid tiivulisi suudagi üksteisest välimuse järgi eristada ja nii tillukest kiipi pole ka vist olemas, mida väikestele värvulistele külge panna, et nende rändeteekonda või pesitsemist pikemas ajas jälgida, nagu seda paljude kotkaste või kurgede puhul on satelliitsaatjate abil võimalik olnud.

Linnupuud ja külmad ilmad

Tuesday, January 16th, 2018

Külmenenud ilmad on toonud põhjaaladelt rändavaid linnusalkasid juurde. Üle pika aja nägin suurt värvuliste parve puulatvades askeldamas. Nagu ubinad okstel. Peamised tegelased olid urvalinnud, sekka ka siisikesi. Ühekorraga oli vaikne metsaserv sädinat ja elu täis.

Ka metsatööd on uue hoo on sisse saanud. Mu piirinaaber pääses viimaks oma metsaveotraktoriga piki põlluäärt liikuma ja hakkas virna koguma sügisel langetatud kraavivõsa. Siiani oli maakasutaja hoidunud põllule minemast, et haritavasse pinnasesse mitte jälgi tekitada, roobastest rääkimata. Nüüd maa juba kannab ratastele tõmmatud lintidega veotraktorit ja põllule jälgi ei jää.

Loodetavasti on külmakraadidest kasu ka metsas, eriti kui enne raskete koormate toomist veoteid ette tallata ja külmuda lasta. Jäätunud lombidki vajavad katki tallamist, alles seejärel külmuvad sügavamalt. Metsapinnasesse tuleks suhtuda täpselt samasuguse austusega nagu põllumees oma haritavasse maasse.

Merikotkas sisemaal

Friday, October 27th, 2017

Aegajalt satuvad merikotkad rannikult või järvede äärest toitu otsima ka sisemaa metsade vahele, seda just väljaspool pesitsusaega, sügiseti ja talviti. See on aeg, mil pojad on iseseisvunud ja igaüks hoolitseb ise oma kõhutäie eest.

Merikotkas, nagu suurtes rabamassiivides elutsev kaljukotkaski, toitub võimaluse korral näiteks huntide murtud loomade korjustel, ei põlga ära ka ulukijahil metsa jäetud loomasisikondasid või koguni teedel liiklusõnnetustesse sattunud loomi. Viimastele toituma minnes varitseb röövlinde endid oht sattuda liiklusohviks.

Ettevaatlike lindudena eelistavad suured kotkad siiski turvalisemaid toitumiskohti metsade vahel. Nii käis läinud sügisel üks merikotkas korduvalt huntide poolt murtud põdrakorjusel. Sel sügisel olen paaril korral pärast jahipäeva lõppemist merikotkast näinud üsna kodumetsa lähistel riigimetsa langil koos ronkadega. Seal oli kütitud põdra sisikond, millest paari päevaga ühtki jälge enam loodusesse ei jäänud. Kõik söödi ära.kotk

Halvem lugu on rannikualadel kütitavate partide ja hanedega, kui laskjad kõiki surnuid või vigastatuid veest või roostikust üles ei leia ja need merikotkaste toiduks võivad saada. Jätkuvalt esineb merikotkastel pliimürgistusi ja selle põhjuseks arvatakse olevat haavlid, millega veelinde kütitakse ja mis lastud lindu süües kotka seedekulglasse satuvad. Jahimoona ja merikotkaste mürgistuste seoseid uuritakse jätkuvalt. Kas haavlid või kuulikillud veel teistel lindudel, nagu segatoidulised rongad või varesed, kes samuti võivad jahijääkidest toituda, ka mürgitusi tekitavad, seda pole kuulda olnud ja vist pole ka uuritud. Et tühja sest surnud varesest. Merikotkas aga on suur ja uhke kaitsealune lind ning selle liigi järjest sagenevate surmade põhjuseid uuritakse Maaülikooli loomakliinikus küll.

Pildil olev merikotkas on arvatavasti pärit kusagilt 20 km kauguselt territooriumilt ühe järve ääres. Lähimates metsades tema elupaika teada ei ole, ometi on ta aegajalt siinkandis käimas. Tegemist on vanalinnuga, ehkki linnu suur, kõver ja üleni kollane nokk, üks vanuse tunnustest, jäi pildi tegemise ajal tuules liikuvate kaseokste varju. Valge sabaalune, merikotka oluline määramistunnus, aga on täitsa nähtav.

Põlisasukad jäävad talveks

Monday, October 9th, 2017

IMG_2816 (2)See on võimas tunne, kui tead, kuhu sa kuulud ja kus on sinu kodu. Olgu tegemist siis inimeste, loomade või lindudega, olgu ilm sügiseselt tuuline ja rõske, olgu tuisk ja pakane – ikka jääme paigale ja püüame talve üle elada. Ühel kevadisel päeval särab taas soojendav päike, puudel paisuvad pungad ja jäätunud veed pääsevad mere poole liikuma. Rändurid tulevad tagasi ning elu lööb taas kihama.

Oktoobris valmistub maa talviseks puhkuseks. Hakkame metsavaikusega harjuma. Kui on aega ja kannatust oodata, avastame, et me polegi üksi. Neid, kes koos meiega talve üle elada suudavad, leidub nii aedades kui metsas.

Ühed paigatruumad linnud on rongad. Sama pesapuud kasutatakse aastaid, koguni aastakümneid. Rongapaar püsib koos surmani. Kui tuul juhtubki oksaraagudest sätitud pesa pärast poegade lahkumist puult alla lükkama, ehitavad rongad samale kohale veebruari lõpus uue. Ega nad erilised ehitusmeistrid just pole, see-eest järjekindlad ja töökad.

Minu austus nende lindude vastu kasvab iga aastaga. Ronk on tark ja ettevaatlik lind, maastiku valvur. Ilma tema teadmata ei toimu metsas, heinamaal või põllul midagi.

Praegu käimas oleva jahihooajaga on rongad hästi kursis, teavad, kus parasjagu aju peetakse ja kus loomi lastakse. Jahijäägid on oluliseks toidulisaks enne pikka talve ja nende tekkimiskohti tuleb teada. Kuni ronk looma korjusel või jahijääkidel toitub, julgevad sinna tulla ka suured kotkad, kalju- ja merikotkas. Ronk on justkui indikaator – kui on oht, siis saagile ei lasku, kui on ohutu, siis on jaol ja tulevad teisedki.

Kahjuks pole kuulnud, kas viimasel ajal kõneks olevad kotkaste pliimürgistuse juhtumid sama toitu söönud ronkade tervist oleks mõjutanud. Pole vist uuritud. Jahipidamisel satub laskemoonas sisalduv plii ulukilihasse ja sisikondadesse, mida kotkad söövad ning mille mürgistusse haigestuvad või surevad. Võimalik, et segatoiduline ronk (nagu inimenegi) on mürkidele vastupidavam kui puht-lihatoidulised kotkad (uurimisalused kaljukotkas, merikotkas), kes siin talvituvad ja jahijääkidest oma osa toiduks võtavad.

Kevadine metsaelu

Wednesday, May 24th, 2017

IMG_2103 (2)Pääsesin lõpuks kodust eemale. Aiatööd sain tehtud ja muruplatsid esimest tiiru üle niidetud. Kurgi-tomatid on kasvumajas ning külvid ja kartulid mullas. Pole ma mingi innukas aiasnokitseja tüüp, aga kui maalapp on olemas, siis midagi ju võiks seal ka kasvada. Suvel värske kartul ja roheline käepärast võtta.

Raasuke vihma tuli, lõi õhu puhtaks ja tegi hallikarva kuiva mulla mustaks. Käisin metsas hingamas ja tühjusetunnet peast välja ajamas. Kurb ju, et kodukandi spordimees, profirattur Tanel Kangert kukkus pühapäeval Itaalia velotuuri 15. etapil nii rängalt, et tõenäoliselt on see hooaeg läbi. Tanel oli tõusnud paarisaja ratturi hulgas üldarvestuses kõrgele 7ndale kohale ning ees oli terve nädal uusi võimalusi. Loomulikult elasin Eurospordi kaudu kõigele kaasa. Loodetavasti operatsioon õnnestus ning noor mees paraneb vigastustest. Mis tema enda hinges sünnib, on juba teine asi.

Kui olen kurb, siis lähen ikka loodusest lohutust otsima. Esimesena sain karvaste sarvedega sokuga kokku, kes mind natuke uuris ja siis haukudes metsa jooksis. Käisin ringi ja käo kukkumine läks järjest valjemaks, kuni ühel hetkel vuhisesid kaks ühesugust lindu mul otse üle pea. Üks neist muudkui kukkus edasi, see tagumine. Kas ajas isane (kukkujad ongi isaslinnud) emast taga või oli ees lendaja samuti isane, kes oli võõrale territooriumile sattunud ja sealt minema kupatati.

Seejärel hakkas eestpoolt kostma vihast pasknääride kisa. Kogemus ütleb, et metsas peab olema keegi, keda pasknäärid vaenlaseks peavad ja sellest kõigile valjult teada annavad. Pöörasin metsasihile, kustpoolt lärm kostis. Vana tuttav koht, olin varemgi seal händkakku kohanud. Lootus kasvas, nähes kaasiku vahel vihaseid pasknääre ringi lendamas. Kusagil seal pidi ka ründeobjekt olema.

Täpselt samal sanglepaoksal, kus ma mõni aasta tagasi kord händkakku istumas nägin, sealsamas oli kakk ka nüüd, suisa päise päeva ajal. Minu tuleku peale kisajad kadusid ja kakk pääses tülitajate eest kuuse otsa varju. Nii see maadejagamine metsas käib – pasknääridel oma pesad kaitsta, kakkudel oma pojad toita.

Saadud looduselamused aitasidki rusuvaid mõtteid eemale ajada. Aitäh Sulle, mets, mu sõber ja abimees!

Loodusvaatlused

Wednesday, July 27th, 2016

Leia pildilt kotkas.Lämbe päev, tuult ei ole, päike kütab. Tahaks varjus olla ja vähem liigutada. Põhjamaa suves pole kuumi päevi kuigi sagedasti.

Teadsin, et ühistu suurel põllul niideti hein maha ning kui niidukid liikvel, siis ilmuvad ka kotkad kohale. Kui mina õhtupoolikul sinna jõudsin, olid masinad põllult läinud, kogu niidetud rohi samuti ära koristatud. Üleüldine vaikus, kuumusest vinetav õhk põllu kohal ei paistnud hästi läbi.

Kannatust peab olema ja siis näeb ka neid, kes niidetud põldu üle vaatama tulevad. Peatusin põllu keskele sõidetud jäljerajal, kust avanes vaade igasse kanti. Varasem kogemus ütles, et kotkad võivad ilmuda kahest küljest.

Ühel hetkel märkasin niidetud põllul üht pruuni kogu. Binokkel näitas, et oligi väike-konnakotkas. Peagi tõusis kotkas maast lendu ja istus metsaserval kasvava puu otsa. Sõitsin lähemale.

Pildi tegin kaugelt ja kes vaadata oskab, näeb ehk puuoksal ka kotkast. Linnuvaatlejad on harjunud märkama. Mina oma vanade silmadega nii terane pole, kuid üksjagu kogemusi ja binokkel tulevad siin appi.

Konnakotkas.

Appi tuli ka kotkas ise, kes otsustas mulle lähemale lennata ning jäi põllukraavi äärde kuuse latva mõneks ajaks peatuma. Erinevalt hiireviudest on konnakotkad tugevama närvikavaga ja seetõttu õnnestub neid ka lähemalt vaadelda. Minu tähelepanu oli tükiks ajaks puuladvas istujale suunatud, tegin läbi vines õhu ka paar pilti ja nii jäi märkamata, millal veel teinegi konnakotkas põllu keskel maandus ja kellegi (ilmselt hiire) saagiks püüdis.

Praegu on edukalt kulgenud pesitsemise korral konnakotkaste pesades poeg kasvamas. Jah, nimelt poeg, mitte pojad, sest reeglina kasvatavad konnakotkad, samuti veelgi haruldasemad kaljukotkad, üles vaid ühe poja. Ehkki kotkaema muneb mõnepäevaste vahedega kaks muna, siis kaks konnakotkapoega pesas on erand. Kotkaste seas on levinud kainism ehk vennatapp. Esmakoorunud poeg püüab mitu päeva hiljem koorunud väiksemast konkurendist lahti saada, togides teda nokaga ja tallates ajal, kui vanalind toidupalakesi jagab, väiksema õe või venna enda alla. Toidu saab endale tugevam ja koos sellega ka võimaluse suureks kasvada.

Iseseisva elu alustamine pole lihtne

Monday, July 11th, 2016

HaigurNii lähedalt kui sel pühapäeval, pole mul õnnestunud ühtki haigrut varem näha. Täiskasvanud linnud on erakordselt valvsad, neid olen jõel toitumas näinud küll, kuid juba kaugelt inimest märgates kaovad kohe silmist. Seekord oli tegemist kogenematu noorlinnuga, kes külamajade vahele ekslema sattus.

Pildi tegin taluõues, kus lapsed suurt lindu uudistasid. Samas tundus, et nooruke haigur suures paanikas polnudki, jalutas graatsiliste sammudega peenarde vahel ringi. Lapsed pärisid, et tea kas lennata ka oskab. Keegi polnud näinud. Haigur küll vahepeal proovis tiibu sirutada, kuid lendu ei tõusnud. Ju siis polnud valmis, et maapinnalt üles tõusta.

Ometi pidi haigrupoeg puu otsas olevast pesast (kus pesa asub, seda ma ei tea ja ka pererahvas ei teadvat) alla saama, seega natuke ikka lendas. Pesast lahkumise järel tuleb iseseisvalt hakkama saada, lendamist harjutada, toitu hankida ja kiskjate (aga ka inimeste) eest hoiduda.

Juhtuski noorte lindude päev olema. Enne haigrut olin metsa ääres oksal näinud noort hiireviud. Olin linnust vaid 10 meetri kaugusel, kui viunooruk lõpuks lendu läks. Täiskasvanud hiireviu põgeneb juba 100 meetri kauguselt inimest märgates – nii ettevaatlikuks on põlvest põlve edasiantud kogemus neid õpetanud. Noortel selliseid kogemusi esialgu pole.

Põldudel on praegu noore põlvkonna kiivitajate kogumid, kelle hulgas juhendajateks või valvuriteks mõned vanalinnud. Kui noortest tublid lendajad on saanud, suunduvad kiivitajate parved rannikualadele, kuhu jäävad peatuma, toituma ja lõunamaarändeks valmistuma.

Raudkulli pesa

Monday, March 7th, 2016

Raudkulli pesa

Leidsin oma metsast männi otsast raudkulli pesa. On teine nii osavasti ära peidetud, et sellelt rajalt, mida mööda väga sageli käin, see pesa ära ei paista. Nüüd sattusin teisel pool liikuma ja harjumuse kohaselt puude vahel käies ikka ülespoole vaatama. Nii ma seda pesa märkasingi.

Miks peaks pesa just raudkullile kuuluma? Põhjusi on mitu. Esiteks olen selles metsatukas terve möödunud aasta jooksul korduvalt raudkulli lendamas näinud. Teiseks olen kogenud, et raudkull eelistab pesapuuna võimaluse korral mändi, kus kõrgelt võrast kergem lendu tõusta või sinna tagasi lennata. Kolmandaks tean, et raudkull, kergekaaluline röövlind, ehitab pesa puu külgokstele, mitte vastu tüve, nagu kogukamad kotkad või hiireviud teevad.

Kuna raudkullid pidavat igal aastal uue pesa ehitama, siis ei raiska nad ka pesa tugevdamisele ja viimistlemisele palju vaeva. Kevadel ehitab kull oksarisust pesa valmis, muneb munad, haub ja kasvatab pojad üles. Sealjuures jääb raudkull paigale truuks ning järgmisel kevadel võib kullipaar uue pesa ehitada päris vana pesa lähedale järgmisele puule.Vaade raudkulli pesapuule

Olen näinud üht männitukka, kus mitme männi otsas ridamisi olid samasugused pesad nagu pildilgi. Juba ammu pole kahjuks seda männitukka ega pole seal ka raudkulle. Metsafirma võttis keskealise männiku maha, nemad oskavad igas olukorras leida nipi, kuidas kehtestatud vanusepiirist nooremas metsas raiet teha.

Mis parata, ümbruskonna okaspuumetsad aina vähenevad ja seda kesisemaks on muutumas elupaigad, mis jäävad vähestesse allesjäänud küpsetesse metsadesse. Seda tendentsi süvendab veelgi hiljuti kõneks tulnud raievanuse piirangute alandamine.