Arhiiv: 'Linnud' kategooriale

Kevadine metsaelu

Wednesday, May 24th, 2017

IMG_2103 (2)Pääsesin lõpuks kodust eemale. Aiatööd sain tehtud ja muruplatsid esimest tiiru üle niidetud. Kurgi-tomatid on kasvumajas ning külvid ja kartulid mullas. Pole ma mingi innukas aiasnokitseja tüüp, aga kui maalapp on olemas, siis midagi ju võiks seal ka kasvada. Suvel värske kartul ja roheline käepärast võtta.

Raasuke vihma tuli, lõi õhu puhtaks ja tegi hallikarva kuiva mulla mustaks. Käisin metsas hingamas ja tühjusetunnet peast välja ajamas. Kurb ju, et kodukandi spordimees, profirattur Tanel Kangert kukkus pühapäeval Itaalia velotuuri 15. etapil nii rängalt, et tõenäoliselt on see hooaeg läbi. Tanel oli tõusnud paarisaja ratturi hulgas üldarvestuses kõrgele 7ndale kohale ning ees oli terve nädal uusi võimalusi. Loomulikult elasin Eurospordi kaudu kõigele kaasa. Loodetavasti operatsioon õnnestus ning noor mees paraneb vigastustest. Mis tema enda hinges sünnib, on juba teine asi.

Kui olen kurb, siis lähen ikka loodusest lohutust otsima. Esimesena sain karvaste sarvedega sokuga kokku, kes mind natuke uuris ja siis haukudes metsa jooksis. Käisin ringi ja käo kukkumine läks järjest valjemaks, kuni ühel hetkel vuhisesid kaks ühesugust lindu mul otse üle pea. Üks neist muudkui kukkus edasi, see tagumine. Kas ajas isane (kukkujad ongi isaslinnud) emast taga või oli ees lendaja samuti isane, kes oli võõrale territooriumile sattunud ja sealt minema kupatati.

Seejärel hakkas eestpoolt kostma vihast pasknääride kisa. Kogemus ütleb, et metsas peab olema keegi, keda pasknäärid vaenlaseks peavad ja sellest kõigile valjult teada annavad. Pöörasin metsasihile, kustpoolt lärm kostis. Vana tuttav koht, olin varemgi seal händkakku kohanud. Lootus kasvas, nähes kaasiku vahel vihaseid pasknääre ringi lendamas. Kusagil seal pidi ka ründeobjekt olema.

Täpselt samal sanglepaoksal, kus ma mõni aasta tagasi kord händkakku istumas nägin, sealsamas oli kakk ka nüüd, suisa päise päeva ajal. Minu tuleku peale kisajad kadusid ja kakk pääses tülitajate eest kuuse otsa varju. Nii see maadejagamine metsas käib – pasknääridel oma pesad kaitsta, kakkudel oma pojad toita.

Saadud looduselamused aitasidki rusuvaid mõtteid eemale ajada. Aitäh Sulle, mets, mu sõber ja abimees!

Loodusvaatlused

Wednesday, July 27th, 2016

Leia pildilt kotkas.Lämbe päev, tuult ei ole, päike kütab. Tahaks varjus olla ja vähem liigutada. Põhjamaa suves pole kuumi päevi kuigi sagedasti.

Teadsin, et ühistu suurel põllul niideti hein maha ning kui niidukid liikvel, siis ilmuvad ka kotkad kohale. Kui mina õhtupoolikul sinna jõudsin, olid masinad põllult läinud, kogu niidetud rohi samuti ära koristatud. Üleüldine vaikus, kuumusest vinetav õhk põllu kohal ei paistnud hästi läbi.

Kannatust peab olema ja siis näeb ka neid, kes niidetud põldu üle vaatama tulevad. Peatusin põllu keskele sõidetud jäljerajal, kust avanes vaade igasse kanti. Varasem kogemus ütles, et kotkad võivad ilmuda kahest küljest.

Ühel hetkel märkasin niidetud põllul üht pruuni kogu. Binokkel näitas, et oligi väike-konnakotkas. Peagi tõusis kotkas maast lendu ja istus metsaserval kasvava puu otsa. Sõitsin lähemale.

Pildi tegin kaugelt ja kes vaadata oskab, näeb ehk puuoksal ka kotkast. Linnuvaatlejad on harjunud märkama. Mina oma vanade silmadega nii terane pole, kuid üksjagu kogemusi ja binokkel tulevad siin appi.

Konnakotkas.

Appi tuli ka kotkas ise, kes otsustas mulle lähemale lennata ning jäi põllukraavi äärde kuuse latva mõneks ajaks peatuma. Erinevalt hiireviudest on konnakotkad tugevama närvikavaga ja seetõttu õnnestub neid ka lähemalt vaadelda. Minu tähelepanu oli tükiks ajaks puuladvas istujale suunatud, tegin läbi vines õhu ka paar pilti ja nii jäi märkamata, millal veel teinegi konnakotkas põllu keskel maandus ja kellegi (ilmselt hiire) saagiks püüdis.

Praegu on edukalt kulgenud pesitsemise korral konnakotkaste pesades poeg kasvamas. Jah, nimelt poeg, mitte pojad, sest reeglina kasvatavad konnakotkad, samuti veelgi haruldasemad kaljukotkad, üles vaid ühe poja. Ehkki kotkaema muneb mõnepäevaste vahedega kaks muna, siis kaks konnakotkapoega pesas on erand. Kotkaste seas on levinud kainism ehk vennatapp. Esmakoorunud poeg püüab mitu päeva hiljem koorunud väiksemast konkurendist lahti saada, togides teda nokaga ja tallates ajal, kui vanalind toidupalakesi jagab, väiksema õe või venna enda alla. Toidu saab endale tugevam ja koos sellega ka võimaluse suureks kasvada.

Iseseisva elu alustamine pole lihtne

Monday, July 11th, 2016

HaigurNii lähedalt kui sel pühapäeval, pole mul õnnestunud ühtki haigrut varem näha. Täiskasvanud linnud on erakordselt valvsad, neid olen jõel toitumas näinud küll, kuid juba kaugelt inimest märgates kaovad kohe silmist. Seekord oli tegemist kogenematu noorlinnuga, kes külamajade vahele ekslema sattus.

Pildi tegin taluõues, kus lapsed suurt lindu uudistasid. Samas tundus, et nooruke haigur suures paanikas polnudki, jalutas graatsiliste sammudega peenarde vahel ringi. Lapsed pärisid, et tea kas lennata ka oskab. Keegi polnud näinud. Haigur küll vahepeal proovis tiibu sirutada, kuid lendu ei tõusnud. Ju siis polnud valmis, et maapinnalt üles tõusta.

Ometi pidi haigrupoeg puu otsas olevast pesast (kus pesa asub, seda ma ei tea ja ka pererahvas ei teadvat) alla saama, seega natuke ikka lendas. Pesast lahkumise järel tuleb iseseisvalt hakkama saada, lendamist harjutada, toitu hankida ja kiskjate (aga ka inimeste) eest hoiduda.

Juhtuski noorte lindude päev olema. Enne haigrut olin metsa ääres oksal näinud noort hiireviud. Olin linnust vaid 10 meetri kaugusel, kui viunooruk lõpuks lendu läks. Täiskasvanud hiireviu põgeneb juba 100 meetri kauguselt inimest märgates – nii ettevaatlikuks on põlvest põlve edasiantud kogemus neid õpetanud. Noortel selliseid kogemusi esialgu pole.

Põldudel on praegu noore põlvkonna kiivitajate kogumid, kelle hulgas juhendajateks või valvuriteks mõned vanalinnud. Kui noortest tublid lendajad on saanud, suunduvad kiivitajate parved rannikualadele, kuhu jäävad peatuma, toituma ja lõunamaarändeks valmistuma.

Raudkulli pesa

Monday, March 7th, 2016

Raudkulli pesa

Leidsin oma metsast männi otsast raudkulli pesa. On teine nii osavasti ära peidetud, et sellelt rajalt, mida mööda väga sageli käin, see pesa ära ei paista. Nüüd sattusin teisel pool liikuma ja harjumuse kohaselt puude vahel käies ikka ülespoole vaatama. Nii ma seda pesa märkasingi.

Miks peaks pesa just raudkullile kuuluma? Põhjusi on mitu. Esiteks olen selles metsatukas terve möödunud aasta jooksul korduvalt raudkulli lendamas näinud. Teiseks olen kogenud, et raudkull eelistab pesapuuna võimaluse korral mändi, kus kõrgelt võrast kergem lendu tõusta või sinna tagasi lennata. Kolmandaks tean, et raudkull, kergekaaluline röövlind, ehitab pesa puu külgokstele, mitte vastu tüve, nagu kogukamad kotkad või hiireviud teevad.

Kuna raudkullid pidavat igal aastal uue pesa ehitama, siis ei raiska nad ka pesa tugevdamisele ja viimistlemisele palju vaeva. Kevadel ehitab kull oksarisust pesa valmis, muneb munad, haub ja kasvatab pojad üles. Sealjuures jääb raudkull paigale truuks ning järgmisel kevadel võib kullipaar uue pesa ehitada päris vana pesa lähedale järgmisele puule.Vaade raudkulli pesapuule

Olen näinud üht männitukka, kus mitme männi otsas ridamisi olid samasugused pesad nagu pildilgi. Juba ammu pole kahjuks seda männitukka ega pole seal ka raudkulle. Metsafirma võttis keskealise männiku maha, nemad oskavad igas olukorras leida nipi, kuidas kehtestatud vanusepiirist nooremas metsas raiet teha.

Mis parata, ümbruskonna okaspuumetsad aina vähenevad ja seda kesisemaks on muutumas elupaigad, mis jäävad vähestesse allesjäänud küpsetesse metsadesse. Seda tendentsi süvendab veelgi hiljuti kõneks tulnud raievanuse piirangute alandamine.

Kotkalend

Wednesday, August 5th, 2015

Väike-konnakotkas saagijahilKäes on aeg, mil konnakotkaste pojad hakkavad pesa äärel tiibadega lennuharjutusi tegema. Tung lendu tõusta on neile sünniga kaasa antud.

Ma võiksin kasvõi igas blogiloos kotkastest kirjutada, niiväga lähevad need linnud mulle korda. Jälgin kotkaid alates nende saabumisest aprillis kuni lahkumiseni septembris. Eriti aktiivseks aga muutuvad konnakotkaste vanalinnud just praegu, mil pojad on suureks saamas, vajavad rohkelt toitu ja õpetamist. Nii võib rohumaade niitmisel, aga eriti eesseisva viljakoristuse ajal, näha kotkaid kombainide järel põllult hiiri püüdmas. Augusti teises pooles proovivad ka pesast välja lennanud noorlinnud iseseisvalt saaki kätte saada, sest peagi tuleb neil nagunii vanemateta toime tulla.

Inimestele, kes õhus lendavaid suuri röövlinde päris täpselt määrata ei suuda ja nimetavad neid lihtsalt kullideks, soovitan veidike aega varuda, võimalusel binokkel või kaamera appi võtta ning lennus olevat lindu jälgida. Näiteks siiru-viiru-mustrilise tiivaalusega hiireviu on tundliku närvikavaga röövlind, kes ei hakka naljalt teel või põlluserval peatunud auto kohal tiirutama ja enamasti lendab kohe silma alt ära. Konnakotkas aga ei lase end maapinnal liikuvatest inimestest või masinatest eriti segada ning võib üpris lähedal pea kohal lennelda.

Kui tiibade all puudub muster, on ühtlaselt tume, võibki olla tegemist meil kõige enim levinud kotkaliigi – konnakotkaga. Just nii ka minu pildilt paistab. Veel tasub tähele panna, et tiibade kandepind on kehaga võrreldes suur, seepärast hea ilma korral (vaikse tuulega) kotkas praktiliselt tiibadega ei vehkle nagu part või tuvi, vaid liugleb õhus kergelt nagu purilennuk. Üksnes oksalt või maapinnalt lennu alustamiseks teeb mõned tugevad tiivalöögid ja juba kannab õhk lindu ise. Tõusvaid õhuvoole kasutab kotkas enda kõrgele taeva alla kerimiseks, kuni muutub inimsilmale vaevumärgatavaks täpiks. See aga ei tähenda, et kotkas maapinnal toimuvat ei näeks – egas ilmaasjata räägita kotkapilgust isegi prillireklaamis.

Toiduotsingud toimuvad suuremalt jaolt õhust vaadeldes ning saaklooma märgates sööstab kotkas alla maapinnale teda püüdma. Loomulikult hõlbustavad kõik niitmistööd põldudel saagi püüdmist, sest hiired ja mutid aetakse liikvele.

Lendavat kotkast vaadates poeb hinge igatsus – tahaks ka tõusta kõrgele üles, liuelda üle metsa, põllu ja raba ning vaadata ükskõikse üleolekuga pealt seda inimeste pöörast sebimist maiste hüvede nimel. Sinna taevastesse kõrgustesse lenneldes jätavad meie hinged selle nagunii maha ja saavad lõpuks olla vabad.

Valge-toonekured pesal

Thursday, April 9th, 2015

Toonekured pesal. Pildil on meie teeristi pesale värskelt saabunud valge-toonekure paar. Olen pesa iga päev jälginud ja kurgede tulemist oodanud. Veel eile oli pesa tühi.

Kui ma hommikupoolikul sealt mööda sõitsin, siis paistis pesalt maanteele vaevu üks valge peanupp. Esimene saabuja puhkas rännuväsimust välja.

Õhtupoolikul koju jõudes nägin, et ka teine lind on kohal. Nemad on siinkandis igal aastal esimestena oma pesale jõudnud ja nii ka seekord. Mis muud, kui ilusat kevadet ja sooja suveaega nii toonekure paarile kui meile kõigile!

Haned-luiged aina tulevad ja lähevad

Monday, April 6th, 2015

Laululuiged.Meist põhja pool pesitsevate lindude kevadine läbiränne kestab. Kõige suurem kogum linde oli siinkandis möödunud kolmapäeval, kui põllul peatus mitusada laulu- ja väikeluike ning tuhandeid raba- ja suur-laukhanesid. Järgmistel päevadel lahkus neist suur osa, kuid uusi rändureid tuleb veel juurde.

Esimesed luiged saabusid koos kiivitajatega märtsikuus, algul kolme-neljakaupa ja mitme nädalaga lisandus neid järjest juurde. Algul peamiselt puhati, pead tiiva all, nüüd aga otsitakse kõrrepõllult aktiivselt toidupoolist, mis annab märku peatsest edasilennust. Toitu on kosutuseks hädasti vaja, kui ees seisab teekond pesitsusaladele põhjas.

Kui vaadata minu eelmisel nädalal kaugemalt võetud pilti luikedest ja nende kohal lendavatest hanedest, siis fotot suurendades leiab vasakult äärmisel luigel kaelarõnga. Samasugune kaelarõngas on ka ühel parempoolses grupis oleval luigel. Üks linnumeestest luges teletoruga ka rõngaste numbrid ära ning on loota, et peagi selgub, kus ja millal need luiged on rõngastatud. Lisaks oli ühe kaelarõnga küljes veel raadiosaatja. Millises riigis see pandi ja kas saatja veel töökorras on, seda saab ehk peagi teada.

Haned-luiged.Pühapäeval, kui linde taas vaatamas käisin, siis rõngastatud luiki seal enam näha polnud. Küllap liikusid edasi. Varasemas kohas oli järel veel 21 luike, uus suurem grupp (kusagil 100 luike) peatusid ja toitusid nüüd läheduses teisel niiskel ja sügisel kündmata jäänud kõrrepõllul. Seal olid samamoodi nii laulu- kui väikeluiged segamini. Neid omavahel eristada saab peamiselt nokal oleva kollase ala järgi, mis laululuigel ulatub sõõrmest allpool pikliku kiiluna ette, väikeluigel jääb ümaram kollane ala silma ja sõõrme vahele. Kahest teele lähemal olnud sihvaka kaelaga laululuigest on siin ka foto.

Eelmisel nädalal loendati samadel põldudel üle 7000 hane, läbisegi nii raba- kui suur-laukhanesid. Praegu oli neid seal umbes paar tuhat. Haned on kartlikud, iga liikuv inimene või peatuv auto sunnib häält tõstma ja kogum tõuseb lendu. Ohutunne on seepärast tugev, et hanedele peetakse jahti ning inimeses nähakse surmavaenlast.

Laululuikede tulekus on kevadet

Wednesday, February 25th, 2015

kaks laululuikePildi kahest lauluigest tegin päev enne vabariigi aastapäeva ühel talinisu orasepõllul oma maa naabruses. Ka tuttav külamees oli samal päeval näinud üht valget luike üle lendamas.

Nägin Elurikkuse vaatlustest, et laululuiki on sel talvel nähtud ainult mere ääres saartel. Veebruari ainuke vaatlus oli 24.veebruari seisuga registreeritud Pärnumaal Tahkurannas ja seegi piirkond jääb mere lähedale. Sisemaal peatuvad luiged tõenäoliselt ajutiselt, et puhata või kui leiavad lumest paljaks sulanud põldudelt toidupoolist. Taliviljaoras sobib selleks kindlasti.

Tavaliselt algab suurem laulu- ja väikeluikede ränne põhja suunas just märtsis, kuid sel talvel on palju asju teisiti. Väikses jões korralikku jääd ei tekkinudki ning olemasolevad raasud kadusid paari vihmase päevaga nii märkamatult ära, et isegi veetaset ei kergitanud. Soojad ilmad, lahtised veekogud ning lumeta põllud meelitavad linnud tavapärasest varem rändele.

Lauluik on soomlaste rahvuslind nagu meil Eestis suitsupääsuke. Põhjanaabrite rahvuslindudest vaid üksikud paarid jäävad Eestisse pesitsema, enamasti rändavad nad suveks põhja tundraaladele.

Olen kevade inimene ja elan kevadekuulutajate ootuses. Varsti võib ehk loota esimesi kiivitajaid ja põldlõokesi.

Tetredest talvel

Tuesday, November 25th, 2014

IMG_5306Talvisel ajal elutsevad tedred enamalt jaolt puudel, suvel aga maapinnal. See on suuresti seotud toitumisega. Kui suvised rohttaimed ja putukad on jäänud lume alla, koosneb tedre talvine toit peamiselt kasepungadest. Nii võibki neid linde näha just kaskede otsas.

Tetri pole viimasel ajal eriti palju, kuid nad on siiski olemas. Elupaigaks on neil sood, rabad ja metsaservad. Kunagise jahilinnu asemel on tedred meil nüüd looduskaitse all.

Kui kevadeti varahommikul rabas käia, siis võib päikesetõusu ajal kuulda tedremängu platsilt kostvaid iseloomulikke häälitsusi. Vahepeal lasevad auru välja nagu vedurid, peamiselt aga kudrutavad. Kuked võitlevad omavahel õiguse eest paarituda võimalikult paljude kanadega. Mõnikord käib tedremäng ka lausa põllul. Olen neid näinud mängimas ühel paar aastat harimata jäänud maatükil, ehkki kukkede arvukus kõikus seal vaid 3-4 linnuni. Seega väiksemat sorti jõukatsumine.

Korralik tedrekukk kaalub oma poolteist kilo, on musta sulestikuga. Sigri-migri pruunikirju tedrekana on kukest väiksem. Talvisel ajal võib nii kanu kui kukkesid näha koos puudel pungi söömas, pildile jäi seekord vaid üksik tedrekukk.

Valmistumine iseseisvaks eluks

Monday, August 25th, 2014

Mida haruldasemad elukad, seda pikem aeg, mil vanemad järeltulijate eest hoolt kannavad ja iseseisvaks saamist õpetavad. Inimeseloomal on see periood kõige pikem, kuid ka mitmetel teistel imetajatel ei lahku pojad vanemate juurest kohe esimestel eluaastatel.

Linnuriigis iseseisvuvad pojad väga kiiresti – kui tiivad hakkavad kandma, siis tuleb endale toitu hankima hakata. Vanemad on hõivatud juba järgmise pesakonna haudumise ja üleskasvatamisega ning esimesed pojad peavad ise hakkama saama. Väiksed linnud on paljudele saakobjektiks, seepärast on looduses nii seatud, et neid peab pesakonnas palju olema. Sama lugu on väikeste närilistega (näiteks hiired), keda jahivad paljud kiskjad ja röövlinnud.

Meie röövlindudel (kotkad, kullid, kakud), kes meelsasti hiirtega maiustavad, on pesakonnas hoopis vähem poegi kui värvulistel või veelindudel. Näiteks kotkastel kulub haudumisest kuni poegade lennuvõimeliseks saamiseni terve kevad ja suvi. Enamasti kasvatatakse üles vaid üks poeg (kaljukotkas, konnakotkas). Sügiseks peavad pojad nii tugevaks saama, et suudavad pika rändetee lõunamaale vastu pidada.

Lennuoskusest üksi on vähe, vanemad hoolitsevad ka selle eest, et noored omandaksid saagi püüdmise tarkusi. See on eluks sama oluline kui tiibade tugevus.

Praegu on konnakotkaste pojad pesast välja lennanud, vanemad on vähendanud neile toidu kättetoomist ning tühi kõht sunnib noori omal käel hiiri või konni püüdma. Esialgu tutvutakse ümbrusega ja pesast väga kaugele ei lennata. Selle juures hoiavad vanalinnud noortel silma peal, vajadusel ohtudest häälitsusega märku andes.

Kui on ilus ilm, lendab terve kotkapere koos taeva all, kust kostab noorlinnu sagedasi kilkeid. Kui minu metsa konnakotkapoeg parajasti kõrrepõllule oli maandunud ning vanalind õhust märkas mind põlluteed pidi lähenemas, saatis ta häälitsustega pojale hoiatusi, et olgu inimesega ettevaatlik!

IMG_4406

Mina muidugi lihtsalt rõõmustasin, et sain üsna lähedalt kotkapoega näha. Eks tema nägi mind samuti. Hoiatused õhust jätkusid, kuulekas pojuke tõukas end maast lahti ja suured tiivad kandsid teda otsejoones pesametsa suunas. Tore oli teada saada, kui suureks üks tilluke tibu juba sirgunud on. Oma vanematest erineb ta praegu vaid natuke tumedama pruuni värvitooni poolest, kus tiivasulgede otstes palju valgeid tähne ja kukla taga hele laik.

Kui veidi aega hiljem sealtsamast mööda sõitsin, oli terve kotkapere kolmekesi lennus. Tehti õhus ringe ja keriti tasapisi kõrguste poole. Kõike seda läheb noorel kotkal elus tarvis ning selleks tuleb treenida ja tugevaks saada.

Ema lahkub neist siit kõige esimesena ja noorlind isaga järgnevad hiljem. Hiljem ei pruugi poeg oma vanematega enam kohtuda. Uuel kevadel saabub sama kotkapaar taas vanale pesale, sest see on nende päriskodu. Neljandal eluaastal leiab praegune kotkapoeg endale paarilise, kellega valivad uue pesapaiga. Ja see ei pruugi enam isegi mitte Eestis olla, vaid kusagil mujal Euroopas. Soomeni konnakotkad ei rända, Eesti on põhja suunal viimane pesitsuspiirkond.