Arhiiv: 'Elu' kategooriale

Vana maja

Monday, November 20th, 2017

Nädalavahetusel olin kodust eemal ning kui tee viis taas ühest Eestimaa alevist läbi, tegin teoks oma ammuse unistuse pildistada seal üht maja, mis mitu aastat varem oli köitnud möödasõidul mu tähelepanu oma kauni arhitektuuri pärast. Kohalikud tunnevad selle pildilt kindlasti ära. Juba tol ajal kartsin, et maja ei pea tõenäoliselt kuigi kaua enam vastu ning on viimane aeg seda jäädvustada. Ja nagu pildilt näha, pole mu kartus asjatu.

Teine põhjus pildistamiseks oli veel see, et sarnane maja, ehkki natuke väiksemal kujul, oli sõjaeelsete fotode järgi olemas ka minu kodualevis. All korrusel omaniku äriruumid (pood, kohvik), teisel korrusel eluruumid. Siin põles see maha 1941.a. sõjasuvel, mil tuli hävitas veel terve rea teisigi elumaju, aga ka pangahoone ja vallamaja alevi peatänava ääres.

Pildil olev ja kunagi mu kodualevis olnud maja tunduvad kangesti olevat ühe ja sama arhitekti looming. Kas ka tegelikult nii oli, seda ei tea. Kandsin mitu aastat endas toda äsja teoks saanud pildistamise plaani, et saaks vana mustvalget fotot ja värsket omavahel võrrelda. Tolles teises Eesti alevis nägin veel teistki kaheastmelise plekk-katuse ja kauni arhitektuuriga väiksemat maja ning ka tema seisab seal hüljatuna.

Mulle meeldivad vanad majad, mida vaadates saad kohe aru, et ehitaja on mõelnud nii ilule, otstarbekusele ja kauakestvusele. Suuri hooneid võisid endale lubada keskmisest jõukamad inimesed, samas said just nende majad tolleaegse ehituskultuuri parimateks näideteks. Täispalkidest ja valtsitud plekist katusega maja peab õige hooldamise korral vastu hulga kauem kui sada aastat. Hüljatule uut hingamist sisse puhuda on aga keeruline.

Sügis on õppimise aeg

Friday, November 10th, 2017

Novembris on tulemas mitu õppe- ja infopäeva erametsaomanikele. Neid korraldavad oma liikmetele kohalikud metsaühistud, kuid kõige mahukam, üleriigiline, on tulemas kuu viimasel päeval Toosikannu puhkekeskuses. Seal päevakorras olevate teemade kohta leiab infot erametsa portaalist.

Korraldajate kiituseks ütlen siin välja oma ammuse mõtte laiema osavõtjaskonnaga õppepäevade ja kogunemiste kohta. Nimelt tulebki maarahvale, eriti metsaomanikele mõeldud kokkusaamisi, liiati veel üleriigilisi, pidada eranditult väljaspool linnasid, soovitavalt Eesti keskel. Siis on tee tulijaile üsna ühepikkune, pole suurtele linnadele omaseid parkimisprobleeme ning üritused toovad kasu maaettevõtjaile, sh. turismitaludele ruumide rendi ja toitlustamisega. Eriti puhkajate vaesel sügishooajal.IMG_3046 (3)[10801]

Üks samm erametsanduse maale lähemale toomiseks on tulekul ka seoses sihtasutuse Erametsakeskus kolimisega Tallinnast Raplasse.

Mäletan, et varem olid õppepäevad väga sagedased ja koolitamine enamasti metsaomanike praktiliste oskuste omandamisele suunatud. Käisin neist paljudel. Vahel räägiti ka loodushoiust, mõnikord valgustati metsaomanikke maksude teemal. Õnneks tugevamates metsaühistutes need jätkuvad.

Ajad on muutunud, metsaomanikud ise teadlikumaks saanud ning info edastamise muud võimalused avardunud. Ometi on minu arvates näost näkku räägitud juttudel suurem kaal ja vaidlustes koorumas tõde. Parimaid tulemusi neile, kel endal kogemusi vähe, annab ka praktiline õpe looduses, metsas.

Öised hetked arvuti ees

Thursday, November 2nd, 2017

IMG_3031 (2)Pimeda novembrikuu öötundidel kogesin, et Eesti riigis ei lähe kõik ühti nii ladusalt kui olin ette kujutanud. Pealegi pole sugugi meeldiv, kui kodumaa 100nda sünnipäeva künnisel lööb kodanike usaldus e-riigi vastu kõikuma. Mida muud peakski see jant ID-kaartidega tähendama.

Vahetasin alles septembrikuus oma eelmise ID-kaardi uue vastu, sest vanal sai aeg täis. Tegin seda Pärnu PPA-s, kus käis kõik väga ladusalt ja mõne päeva pärast võisin uuele kaardile järele minna. Äsja aga selgus, et see pole enam turvaline ja kõik pärast 2014.a. oktoobrit välja antud kaartide sertifikaadid tuleb uuendada. Ka minu omal, muidu jäävad arved pangas maksmata.

Katsetasin siis alates esmaspäeva õhtust oma ID-kaardi sertifikaate kodus arvutis uuendada, kuid kuni ööni vastu neljapäeva see mul ei õnnestunud. Kas oli ühendus suletud või kasutajate rohkuse tõttu server umbe jooksnud.

Viimasel katsel, kell 00.45 vastu neljapäeva, pääsesin lõpuks toimingutele ligi ning olin lootust täis, kui uued PIN-id ja PUK olin üles märkinud. Kui uuenduse edenemine oli viimases etapis, tasemel 3/3, tekkis tõrge ja ekraanilt vaatas vastu pilt, mille kell 2.41 kaameraga jäädvustasin. Lootsin, et ehk protsess siiski lõpeb, kuid seda ei juhtunud järgmise pooleteise tunni jooksul mitte. Punane kiri ei kadunud kuskile. Sulgesin akna, kuid targu jätsin veel kaardi lugejasse ning katsetasin uuendust uuesti. Ka uus PIN-1 toimis. Ja näe õnne – uuendus jõudiski eduka lõpuni.

Mõtlesin siin, et oleme oi-kui kiiresti kohanenud kõiksugu e-teenustega ja võtame neid enesestmõistetavatena. Pensionäridki teevad oma pangatoiminguid arvutis, maksavad arveid ja jälgivad kontojääki. Pangakontoreid ju maal enam pole ja linnasõit võtaks terve päeva. Metsaomanikudki pääsevad uuenenud metsaregistrisse ainult isikutuvastusega ID-kaardi abil. Vahel tuleb mõnele dokumendile ka digiallkiri panna.

Võimalik, et kuigi ID-kaardi nõrgad kohad tulid ilmsiks kuuldavasti üsna viimasel minutil, siis suuremat kahju sellest ehk ei teki. Segadust ja mõtlemisainet aga küll.

Põdrajahi hooaeg

Monday, October 2nd, 2017

IMG_2745 (2)Oktoobrist algas metsades ajujaht põtradele. Enne seda peeti paar nädalat varitsusjahti, mis õnneks suurt liikumist ja kära looduses ei tekitanud. Ega ole kuulnud ka, et siinkandis oleks sel ajal põdrapulle kütitud.

Pildil on piirisiht minu ja riigimetsa vahel, mida jahimehed igal sügisel rohust ja võsast puhtaks niidavad. Veel teisegi metsasihi niitsid nad minu kodumetsas puhtaks, nagu ka mõned kõrval riigimetsas.

Avatud vaated on jahipidamiseks vajalikud, samas on minulgi kasud sees. Nimelt ei lase igasügisene niitmine sihtidel võssa kasvada. Mõni aeg tagasi, kui jõudu rohkem oli, niitsin samu sihte ise, käsitsi. Nüüd on aeg edasi läinud ja meestel niidukid traktori taga. Pruugib rääkida ja tullaksegi. Minul selle võrra kergem.

Käisin laupäeval Maalehe 30. sünnipäeval. Üsna nooruke teine, aga asjalik ja omanäoline. Just konservatiivsuse pärast olen lehe algusaastatest alates selle tellijaks ja lugejaks jäänud. Pealegi ilmub Maalehe vahel kord kuus ka Metsaleht. Vaatamata järjest mahukamaks paisuvale reklaamile, leiab Maalehe igast numbrist ikka midagi lugemisväärset.

Oma metsalugusid kirjutades on minustki viimase üheksa aasta jooksul saanud veebis loetava maaleht.ee osa. Rõõm on tunda mitmeid endisi ja praegusi toimetuse töötajaid, lahedad inimesed. Paljusid nägin ka sünnipäevapeol. Õnne ja pikka iga meie maarahva lehele!

Vesine ilm ja tilkuv nina

Wednesday, September 20th, 2017

Picture 011 (3)Jäin vist liiga kauaks vihma kätte võsa niitma ja nüüd nina tilgub kui kevadine mahlakask. Mõtlesin, et lasen paagitäie lõpuni, siis on järgmisel päeval selle jagu vähem teha. Kui lõpetasin, olin üleni märg ja hakkas külm.

Kodus panin otsemaid sauna küdema. Vihtlesin ja sain sooja kontidesse tagasi. Tavaliselt mulle külmetushaigused külge ei hakka ja nohusse jään kord paari aasta jooksul, kui sedagi. Nüüd paberrätikute hunnik muudkui kasvab. Iga natukese aja tagant limpsan lusikatäie Saaremaa mett, poja ämma mesilaste korjatud. Teeb kareda kurgu pehmemaks.

Eks ma üks paras koperdis pärast 17 aastast „harjutamist“ selle võsalõikajaga juba olen. Käisin libedale lepakännule komistades pikali ka. Olin selili pehme niidetud lepavõsa peal nagu voodis ja vahtisin taevast. Lõikur oli konksupidi trakside küljes kinni ja puhkas mu kõrval. Truu kaaslane hulk aastaid ja annab perenaisele märku, et on aeg lõpetada.

Viimasel ajal polegi enam midagi, mis silma särama lööks. Telekas, internet või lehed – kõik tundub nõme. Valimised on poliitikud segaseks ajanud, tavalist inimest see ei huvita. Või juhtud TV3 sünnipäevaseltskonna pilte nägema – no pagan võtaks, paksude põlvede-kintsudega rinnakad preilnad, paljaste lihavate õlgade ja minimõõdus hilpudega poseerimas. Nii tühine, et kaoks metsa või mere äärde! Vaatan parem Looduskalendrist hülgeid rannakividel.

Kuidagi tühi tunne oli, kuuldes, et minu lemmikud, sprinter Usain Bolt ja jalgrattur, hispaanlane Alberto Contador, lõpetasid võistlusspordi. Nende pärast ju paljusid võistlusi jälgisingi. Aga tõusevad uued tähed. Oma sära ja võitlusvaimuga muudab spordi nauditavaks omakandi noormees, kümnevõistleja Janek Õiglane. Kindlasti tuleb vigastuspausilt teedele tagasi ka visa võitleja, jalgrattur Tanel Kangert. Ja Eestis on veel Kaia Kanepi ja Anett Kontaveit ja Kelly Sildaru!

Talispordi ootused on seotud mul kahevõistleja Kristjan Ilvesega. Kui eestlastele kaasa elamiseks põhjust eeloleval talihooajal või olümpial ei peakski olema, jääb ikkagi mu suureks lemmikuks laskesuusataja Martin Fourcade, pikalt seda ala valitsenud prantslane.
Selline on vaid osaline nimekiri neiks aegadeks, kui millegipärast metsa ei saa.

Dolomiidikaevandus tulekul

Wednesday, September 13th, 2017

IMG_2730 (2)Arvasin siiani, et peale metsa ja põllumaade ning kaitsealuste rabamaastike pole meie kandis midagi, mis võiks siinset vaikselt kulgevat elu segada. Isegi Rail Baliticu trass jääb rabamassiivi taha. Aga võta näpust – meil on maa sees paekivi, dolomiit! Ja see aastatuhandete vanune maapõuevara on kaalukam suutäis kui sajandis kord-paar raieküpseks saav mets.

Vallamajas oli koosolek, kuhu olid kutsutud need, keda karjääri rajamine piirinaabritena otseselt puudutab. Mina käisin seal kuulajana ja sain mõnele küsimusele ka vastuse. Minu kinnistud ja sünnikodu jäävad kõik rohkem kui kilomeetri kaugusele, siis karjäär loomine ja edasine tegevus otseselt mind ei puuduta, välja arvatud ehk kaevuvesi.

Ettevõte, kes karjääri alla minevat maad (üle 17 ha) eraomanikult rentima(?) hakkab, on Eestis pikka aega tegutsenud ning neil on suuri karjääre üle Eesti. Pärnumaal näiteks Anelema ja Pottsepa. Eks vajadus teede ehituseks kasutatava kruusa, liiva ja killustiku järele kasvab pidevalt, lisaks nüüd veel see Rail Baltic. Seepärast on arusaadav, et otsitakse kõiki võimalusi, kus neid maavarasid veel kaevandada saaks.

Koosolek leidis, et keskkonnamõjude hinnang on hetkel puudulik ning vald ei tohiks enne nõusolekut anda, kui on selge, kuidas pärast mulla ja kruusakihi eemaldamist ning seejärel ligi 17 m paksuse dolomiidikihi väljakaevamine hakkab ümbruskonnas põhjavee taset mõjutama. Kohalikud saavad praegu oma joogivee enamasti madalatest salvkaevudest, järelikult pealmisest kihist. Puurkaevuvesi ühe talu juures tuleb 17 meetri sügavuselt. Millegipärast jookseb number „17“ selles loos läbi kolmest eri asjast.

Jutuks oli ka karjääri juurdepääsu- ja väljaveotee laiendamine, mis puudutab mitmeid eramaade omanikke, aga ka kruusakattega riigimaanteed. Küsimusi tekitas veel võimalik müratase, mis dolomiidikihtide lõhkamise ja killustikuks peenestamisega kaasneb.

Tõenäoline on, et mingil ajal see karjäär nagunii avatakse. Selleks ajaks on meil uus suur vald ja keegi ei tea, milliseid otsuseid seal vastu võtma hakatakse.

Täispuidust ehitistel on vägi

Friday, May 26th, 2017

IMG_2104 (2)Tegin hiljuti oma kodu lähedal asuvast „punasest“ koolimajast mõne pildi, enne kui see (kuulu järgi lõplikult) Vändra alevi ajalooliste ehitiste hulgast kaob. Üks külgosa, hilisem juurdeehitus, lammutati juba mitu aastat tagasi.

Tegu on pastor Ernst Sokolowski poolt 1866.a. asutatud kurttummade kooliga, millele tehti hiljem juurdeehitusi ning hoone sai lõpliku kuju 1890.ndate alguses. Seal tegutses kurttummade kool kuni 1927.a., mil see viidi üle Porkunisse. Hoone oli edaspidi pikka aega kasutuses algklasside majana ja internaadina, lõpuks täiskasvanute õhtukoolina, paralleelselt „valge“ koolimajaga (Vändra Gümnaasium). Mina käisin 1950/51 punases majas I klassis ja 1952/53 III klassis. Teise klassi 1951/52 käisin Tallinnas, praeguses Rahumäe Põhikoolis. Miks laps vahepeal linna saadeti, see on mõne teise loo (metsavennad, NKVD) teema.

Vändra kurttummade koolimaja peeti Baltimaade suurimaks puitehitiseks. Kas ka tegelikult, mine tea. Oma kooliajast mäletan tohutult laiu põrandalaudu koridoris, kus vahetunnil ringi jalutasime või mängisime. Ja seda uhket rõdu, mille taustal paljud eestiaegsed koolipildid on tehtud. Majas oli kõik puidust, teisele korrusele viiv keerdtrepp nagises ja käsipuud mööda sai kintsupidi alla sõita. Mälestusi on mul ka hilisemast ajast, kui seal olid mitme õpetaja korterid.

Maja on hulk aastaid kasutusest väljas ning eraomandis. Nüüd, osaliselt avatuna, nägin esimest korda, kui vägevad palkseinad seal laotud on, uuem osa vähemalt 120 aastat tagasi, vanem osa veelgi varem, kuni 145 aastat. Siiani kattis seinu üks ja seesama punase muldvärviga võõbatud laudvooder, mida kooli minemise ajast ikka samasugusena mäletan ja mida töömehed nüüd eemaldama on asunud.

Kui mõtlen praegustele paljukiidetud uutele puitehitistele, siis on need minu arvates üks petukaup – kokku liimitud puitdetailid, kus liimi samapalju kui kitsaks saetud puiduliiste. Ja neid liiste toodavad suured saeveskid okaspuu peenpalgist. Jämedat kuuse- või männipalki ei suuda uued seadmed läbi saagida. Kui juhtub koormasse mõni selline, siis tunnistatakse praagiks.IMG_2106 (2)

Oma jutuga jõuangi välja selleni, et kuuse raievanuse alandamine tähendab seda, et hilisemas vanuses, pärast 70ndat eluaastat moodustuv välimine kiht, mis on kvaliteetne ja tugev, kitsaste aastarõngastega, sellel ei lastagi tekkida, veel vähem hinnata. Mõelgem oma esiisade tarkuse peale, millist puud ja mis aastaajal nad ehituse tarbeks metsa üldse lõikama läksid.

Veel olen mõelnud, et miks näiteks RMK kolis oma betoonist ja klaasist peahoone südalinna ja miks nad end linna äärde loodusesse ei tahtnud jääda. Linna teiste hoonete lähedusse ei lubata palkmaju tõepoolest püstitada. Mõne värske raiesmiku äärde aga võiks ju. Oleks igati sobilik, kui metsaga tegelevad asutused, keskkonnaministeerium sealhulgas, toimetaksid oma asju linnast väljas ja miks ei võiks neil teistele eeskujuks või ka külalistele näitamiseks olla kontoriteks vägevad eesti puidust täispalkmajad. Üle-eelmisel sajandil suudeti selliseid käsitsi püsti panna küll, miks siis nüüd ei peaks. Oleksid inimesed tervemad ja mõtted looduslähedasemad.

Kevadine metsaelu

Wednesday, May 24th, 2017

IMG_2103 (2)Pääsesin lõpuks kodust eemale. Aiatööd sain tehtud ja muruplatsid esimest tiiru üle niidetud. Kurgi-tomatid on kasvumajas ning külvid ja kartulid mullas. Pole ma mingi innukas aiasnokitseja tüüp, aga kui maalapp on olemas, siis midagi ju võiks seal ka kasvada. Suvel värske kartul ja roheline käepärast võtta.

Raasuke vihma tuli, lõi õhu puhtaks ja tegi hallikarva kuiva mulla mustaks. Käisin metsas hingamas ja tühjusetunnet peast välja ajamas. Kurb ju, et kodukandi spordimees, profirattur Tanel Kangert kukkus pühapäeval Itaalia velotuuri 15. etapil nii rängalt, et tõenäoliselt on see hooaeg läbi. Tanel oli tõusnud paarisaja ratturi hulgas üldarvestuses kõrgele 7ndale kohale ning ees oli terve nädal uusi võimalusi. Loomulikult elasin Eurospordi kaudu kõigele kaasa. Loodetavasti operatsioon õnnestus ning noor mees paraneb vigastustest. Mis tema enda hinges sünnib, on juba teine asi.

Kui olen kurb, siis lähen ikka loodusest lohutust otsima. Esimesena sain karvaste sarvedega sokuga kokku, kes mind natuke uuris ja siis haukudes metsa jooksis. Käisin ringi ja käo kukkumine läks järjest valjemaks, kuni ühel hetkel vuhisesid kaks ühesugust lindu mul otse üle pea. Üks neist muudkui kukkus edasi, see tagumine. Kas ajas isane (kukkujad ongi isaslinnud) emast taga või oli ees lendaja samuti isane, kes oli võõrale territooriumile sattunud ja sealt minema kupatati.

Seejärel hakkas eestpoolt kostma vihast pasknääride kisa. Kogemus ütleb, et metsas peab olema keegi, keda pasknäärid vaenlaseks peavad ja sellest kõigile valjult teada annavad. Pöörasin metsasihile, kustpoolt lärm kostis. Vana tuttav koht, olin varemgi seal händkakku kohanud. Lootus kasvas, nähes kaasiku vahel vihaseid pasknääre ringi lendamas. Kusagil seal pidi ka ründeobjekt olema.

Täpselt samal sanglepaoksal, kus ma mõni aasta tagasi kord händkakku istumas nägin, sealsamas oli kakk ka nüüd, suisa päise päeva ajal. Minu tuleku peale kisajad kadusid ja kakk pääses tülitajate eest kuuse otsa varju. Nii see maadejagamine metsas käib – pasknääridel oma pesad kaitsta, kakkudel oma pojad toita.

Saadud looduselamused aitasidki rusuvaid mõtteid eemale ajada. Aitäh Sulle, mets, mu sõber ja abimees!

Igaühel oma tegemised

Monday, May 22nd, 2017

IMG_2083 (2)Kevadel on maal palju tegemist – põllutööd, aiatööd, metsaistutus ja mõnel ka raietööd. Kuulsin suurtelt majandajatelt, et kuna talvel mets ei kandnud, siis nüüd olevat pinnas tip-top ja saab plaanitud raieid teha. Ju siis ei kannata sellega oodata – rahavood ei tohi katkeda, töölised, masinad ei või seista, puidu nõudlus olevat ka hea… Hea vähemalt, et RMK on kuulutanud välja kevadise raierahu. Meie kandis tehti metsatöid talvel ning siin saed ja harvesterid õnneks ei huuga. Metsast kostab rohkem linnulaulu.

Ise olen sättinud nii, et poleks tormamist, et jõuaks kodused aiatööd tehtud ja kui aega jääb, oleks mahti ka loodust vaadelda. Fred Jüssi on sellisele igapäevaasjadest väljalülitamisele andnud tabava nimetuse – molutamine.

Selles kohas, kus aprilli lõpul kuusetaimi kasvama panime, tegin esimese kultuurihoolduse. Siiski pigem eeltöö. Tegelikult ikka molutasin seal olles ka – kevad, linnuhääled ja värske rohelus ümberringi.

IMG_2080 (2)Istutuskohas, kus lepakändude vahel on raie käigus jäänud kasvama mõned peened toomingavitsad või kus enne langetamist ümbrust saega puhastati, turritasid mõned 10 cm kõrgused peened tüükad. Neid ma maapinna lähedalt maha lõikangi, et uuesti rohetama ei hakkaks. Kui võsa vähem, on sügise poole, kui päriselt kultuuri hooldama asun, kergem väikseid kuusetaimi üles leida.

Pildid hall-lepiku korrastamisest on tehtud eelmisel nädalal teisest kohast, mu sünnikodu metsast. Võidakse ju öelda, et peab alles aega olema, kui sellise asjaga tegeldakse. Väike mõte asjal siiski on, kui on soov korralikku küttepuu-lepikut ühest isekasvanud võpsikust kujundada. Risti-rästi ja peenemad lepad maha, peened toomingad samuti, mõni jämedam toomingas aga ringiratast ära koorida, siis need kuivavad seniks ära, kui ükskord lepiku lõppraie aeg käes.

See on koht, kus kasvas kunagi mu lapsepõlve võiseenekuusik, mis kolhoosi ajal maha võeti. Suurem osa langist istutati uusi kuusetaimi täis, kuid üks riba jäi mingil põhjusel looduse hooleks. Sinna see lepik tuligi, praeguseks umbes 30-aastase ilusa noore kuusiku kõrvale. Leppade vahel kasvab ka üks künnapuu, suur ja kõrge puu. Küllap jäeti tookord raiest puutumata. Tagapool leidsin veel kaks väiksemat. Need pean ära tähistama, et mu järeltulijad ikka teaksid ja tulevikus koos leppadega maha ei raiuks.

Kauaoodatud toetus erametsaomanikele

Monday, January 30th, 2017

IMG_1346 (2)Tänasest jõustub maaeluministri uus määrus Natura 2000 erametsamaa toetuse kohta. Sellega laieneb toetus ka Looduskaitseseaduse §4 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Nagu seaduste puhul ikka, on sõnastus pikk ja keeruline, samas täpne.

Võttis palju aastaid, kuid asi seegi, et erametsaomanikke on viimaks kuulda võetud. Toetuse määr on 110 eurot sihtkaitsevööndi metsaala hektari kohta aastas, samasugune kui Natura iga-aastase toetuse puhul siiani on olnud. Kui sihtkaitsevöönd hõlmab registritesse kantud põllumassiive ja poollooduslikke kooslusi ning olemasolevate lepingutega vääriselupaiku (VEP), siis need tuleb selle taotluse pindalast maha arvata.

Toetuse määr Natura piirangualal on 60 eurot hektari kohta aastas, kui on tehtud ala kaitse alla võtmise ettepanek või käimas menetlus. See punkt vajab täpsemat lahtiseletamist, mida mina siin tegema pole võimeline. Loodetavasti tuleb mõni õppepäev, kui Erametsakeskusel värske määrus läbi seeditud saab.

Kuna minulgi on kahel metsatükil I kaitsekategooria aluse linnu pesapaiga sihtkaitsevööndid, siis uurisin ka toetuse esitamiseks pakutud vorme. Lisaks taotleja üldandmetele tuleb tabelisse märkida metsaala number ning sihtkaitsevööndis asuva metsaosa või piiranguvööndis asuva metsaosa pindala. Sain aru, et nende numbritega ei tule ma iseseisvalt toime ning usun, et sama ütleksid veel mitmed metsaomanikud.

Misasi on metsaala number, kust selle leidma peaksin? Metsas on eraldised ja neil on numbrid. Miks neid ei võiks kasutada?

Teine teema on kaitsealuse metsapindala arvutamine. Kui näiteks kotkapesa ümber on ringikujuline sihtkaitsevöönd 100 meetri raadiusega ja see asub keset metsa, siis on lihtne – ringi pindala oleks 100x100x3,14=31400 ruutmeetrit ehk 3,14 hektarit. Aga kui ring ulatub otsapidi põllumaale, VEP-i alale või naabri metsa, siis tuleb need taotlusalusest pinnast maha lahutada.

Kolmas probleem on, et kes aitaks eakamaid metsaomanikke, kui need ise pole suutelised kaitsevööndite pindalasid arvutama või leidma? Avalikud kaardirakendused, mille keskmise arvutioskusega maaomanik ehk üles leiaks, ei sisalda ju infot kaitsealuste liikide kohta. EELIS on piiratud ametitele kättesaadav, mitte laiale avalikkusele, sh. erametsaomanikud. Ja sellestki ei piisa, kui on vaja sihtkaitsevööndist maha lahutada sinna sisse jäävad VEPid, põllud ja muud alad, mida selle määrusega ei toetata.

Kes siis peaks taotluse ettevalmistamisel metsaomanikele appi tulema? Loodetavasti mõeldakse ka Erametsakeskuses sellele, kuidas metsaomanikud oma avaldustele vajalikud andmed saaksid. Aega on vaid paar kuud. Erametsaomanike avaldusi hakatakse vastu võtma 4.aprillist kuni 22.aprillini.