Arhiiv: 'Elu' kategooriale

Kauaoodatud toetus erametsaomanikele

Monday, January 30th, 2017

IMG_1346 (2)Tänasest jõustub maaeluministri uus määrus Natura 2000 erametsamaa toetuse kohta. Sellega laieneb toetus ka Looduskaitseseaduse §4 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Nagu seaduste puhul ikka, on sõnastus pikk ja keeruline, samas täpne.

Võttis palju aastaid, kuid asi seegi, et erametsaomanikke on viimaks kuulda võetud. Toetuse määr on 110 eurot sihtkaitsevööndi metsaala hektari kohta aastas, samasugune kui Natura iga-aastase toetuse puhul siiani on olnud. Kui sihtkaitsevöönd hõlmab registritesse kantud põllumassiive ja poollooduslikke kooslusi ning olemasolevate lepingutega vääriselupaiku (VEP), siis need tuleb selle taotluse pindalast maha arvata.

Toetuse määr Natura piirangualal on 60 eurot hektari kohta aastas, kui on tehtud ala kaitse alla võtmise ettepanek või käimas menetlus. See punkt vajab täpsemat lahtiseletamist, mida mina siin tegema pole võimeline. Loodetavasti tuleb mõni õppepäev, kui Erametsakeskusel värske määrus läbi seeditud saab.

Kuna minulgi on kahel metsatükil I kaitsekategooria aluse linnu pesapaiga sihtkaitsevööndid, siis uurisin ka toetuse esitamiseks pakutud vorme. Lisaks taotleja üldandmetele tuleb tabelisse märkida metsaala number ning sihtkaitsevööndis asuva metsaosa või piiranguvööndis asuva metsaosa pindala. Sain aru, et nende numbritega ei tule ma iseseisvalt toime ning usun, et sama ütleksid veel mitmed metsaomanikud.

Misasi on metsaala number, kust selle leidma peaksin? Metsas on eraldised ja neil on numbrid. Miks neid ei võiks kasutada?

Teine teema on kaitsealuse metsapindala arvutamine. Kui näiteks kotkapesa ümber on ringikujuline sihtkaitsevöönd 100 meetri raadiusega ja see asub keset metsa, siis on lihtne – ringi pindala oleks 100x100x3,14=31400 ruutmeetrit ehk 3,14 hektarit. Aga kui ring ulatub otsapidi põllumaale, VEP-i alale või naabri metsa, siis tuleb need taotlusalusest pinnast maha lahutada.

Kolmas probleem on, et kes aitaks eakamaid metsaomanikke, kui need ise pole suutelised kaitsevööndite pindalasid arvutama või leidma? Avalikud kaardirakendused, mille keskmise arvutioskusega maaomanik ehk üles leiaks, ei sisalda ju infot kaitsealuste liikide kohta. EELIS on piiratud ametitele kättesaadav, mitte laiale avalikkusele, sh. erametsaomanikud. Ja sellestki ei piisa, kui on vaja sihtkaitsevööndist maha lahutada sinna sisse jäävad VEPid, põllud ja muud alad, mida selle määrusega ei toetata.

Kes siis peaks taotluse ettevalmistamisel metsaomanikele appi tulema? Loodetavasti mõeldakse ka Erametsakeskuses sellele, kuidas metsaomanikud oma avaldustele vajalikud andmed saaksid. Aega on vaid paar kuud. Erametsaomanike avaldusi hakatakse vastu võtma 4.aprillist kuni 22.aprillini.

Rõõm väikestest asjadest

Friday, September 9th, 2016

JõekäärusOn tore, kui kusagilt ei valuta – ei hing ega keha. On hea, kui suudad mured kõrvale heita ja elada hetkes. Kuni jõuad veel midagi oma kätega teha, saad aru, et elu on väärtuslik, aeg aga üürike. Kasuta siis sulle antut nii sisukalt kui võimalik, ära lase end kõrvale meelitada, püüa mõtelda oluliste asjade peale.

Mis on need olulised asjad, mida tuleks elus teha ja millised on väärtused, mida laiali pillata ei tohiks? Kui palju mõjutab meid hirm tuleviku ees? Kõige üle olen mõelnud, püüdnud rittagi seada. Kui aeg käes, vast kirjutan kunagi sellestki.

Praegu aga on looduses nii palju vahvat, mida märgata ja millest rõõmu tunda. Nagu korduvalt olen öelnud, meeldib mulle kõige rohkem kevad, seepärast kipun sügise lähenedes iseeneselegi märkamatult end järgmiseks kevadeks valmis seadma.

Nii ma, kui keha lubab, üritangi korrastada üht-teist kas metsas või jõe ääres, kusjuures endal kujutluses juba metsas õitsvad sinililled, aasal kollendavad kullerkupud või põõsa varjus uhkeldav kevadine seahernes.

Ühel pildil on tükike niidetud jõeaasast, mille kõige uhkemaks osaks pean kaugemal otse paistvat suurt tamme. Niitmise käigus leidsin kõikjalt noori väikseid tammesid ja jätsin need kasvama. Eelmised paar sügist on head tõruaastad olnud ja linnud aidanud tõrusid laiali tassida. Võib-olla juhtub nii, et kui kõik teised puud kord kaovad, jäävadki tulevikus aasale ainult tammed.Seened.

Teisel pildil aga paistab üks õige veider seen, mis tuli nähtavale alles niitmise käigus, sellest ka need rohupritsmed. Seen on paksult limane, longus varte otsas rippumas kastanimuna suurused punakad pallid. Esimest korda elus nägin selliseid ega pole jõudnud veel tarkadest raamatutest järele uurida.

Alguse juurde tagasi tulles kinnitan, et igast väiksest asjast tasub rõõmu otsida – olgu selleks jõudumööda tehtud töö või uued avastused looduses.

Seenesuvi

Monday, July 25th, 2016

esimene saakTeadsin küll, et kukeseeni on juba tükk aega metsast saadud, kuid endal pole olnud mahti neid otsima minna. Minu kodumetsast neid ei leia.

Nädalavahetusel aga käisin poja perele näitamas oma metsa laotud kiviteed ja nii sattusimegi kuusiku all kasvavatele kuuseriisikatele. Tavaliselt on seal võiseene kohad, kuid neid veel polnud.

Esialgu korjasime rätiku sisse vaid ühe seenesousti jagu riisikaid, aga kuna metsa all paistis seeni rohkem olevat, tulime vahepeal koju ja tegime süüa – värskeid kartuleid ja kuuseriisika sousti. Noored võtsid korvi ja läksid tagasi metsa.

Seenesuvi niisiis kestab. Spordisuvest aga sai üks pool läbi, teine algab varsti.

Tour de France kolmenädalane jalgrattavõistlus lõppes pühapäeva õhtul. Ka jalgpalli EM on minevik. Nüüd pole kuni Rio olümpiani põhjust enam televiisorit sisse lülitada. Olen Eurospordi kanali kaudu jälginud viimaste aastate kõiki suuri jalgrattavõistlusi, eriti kui on kaasa löömas ka eesti sportlased, olgu Kangert või Taaramäe. Mõlemad on pärit ja mõlema sporditee sai alguse just Vändrast. Peale eestlaste on mul veel teiste riikide sportlaste seas lemmikuid, kellele kaasa elan. Rattaspordis on need Contador, Nibali, Sagan, Landa, Cavendish ja veel mõned.

Jälgin rattureid ning leian, et näiteks Kangerti sõidustiili on nauditavam vaadata kui mõnegi kõrgelt pärjatud ratturi (kasvõi C. Froome) oma, kelle heaks tiimikaaslased pööraselt tööd rabavad. Eks sport olegi üks vaatemäng ja sportlased selle tegelased. Pealtvaatajad aga saavad arvustada ja hinnata.

Tour de France Pariisi tänavatel lõppenud viimast etappi jääb meenutama suur rahvahulk, kes oli tulnud kaasa elama nii linnatänavatele kui võistlustrassi äärsesse Pariisi ümbruse maapiirkonda. Ja trassi ääres väga palju politseinikke, teadagi, mille pärast. Prantsusmaa ja selle elanike jaoks on Tour de France suur pidu üle riigi, sest etapid läbivad kolme nädala jooksul peaaegu kogu riigi territooriumi, mägesid, metsi ja põllumajandusmaastikke. Vaataja jaoks on lisaks sportlikule elamusele sama huvitavad ka õhulennuvaated Prantsusmaa kaunitele maastikele.

Ajast ja väärtustest

Friday, July 22nd, 2016

Öeldakse, et võta aega. Aga kust seda võtta, aega ju antakse igaühele mõõdu järgi, jaopärast. Vabalt võtta ei saa.

Miks ma sellest äkki kirjutama hakkasin? Aga seepärast, et aeg lendab, läheb tühjale-tähjale kulutades kaotsi ning tõeliste väärtusteni jõudmiseks jääb seda päev-päevalt vähemaks. Tunnen seda hetkel eriti teravalt, kui olmesekeldused nüristavad ja vaba mõtlemine häiritud.mitmekesine mets

Olen loobunud ajalehtede lugemisest. Erandiks on mõned kirjutised maaelust, loodusest ja metsast. Poliitika ei huvita, sest kuuldes kolmekümnendates aastates poliitikuid kätteõpitud sisutühje fraase lausumas, paistab sealt selgelt elukogemuste, sügava sisu, usu ja isiklike veendumuste puudumine. Partei andis tulusa ameti truu teenimise, mitte erialaste oskuste järgi.

Või mis mul sellega asja, kuni nad minu territooriumile tunginud pole. Püüan omadega toime tulla, iseendale loota ja mulle antud vähest aega sisukalt kasutada. Võimalust mööda otsin selliste inimeste seltskonda, kel mulle vaimselt midagi pakkuda on.’

Aeg on hindamatu varandus, millega tuleb targasti ümber käia. Sellest hakkab inimene aru saama siis, kui minna jääb vähem kui juba läbitud. Siis ei tasu enam tormata, justkui võidaks see, kel surres rohkem asju. Hoopis veendumusi, tarkust ja enesekindlust võiks koguda ning neid noorematega jagada – see võiks vanemaealiste missioon olla.

Üks hetk halli argielu sees siiski oli nädalapäevad tagasi, kui juhtusin läbi astuma ühest siinsest erametsast. Sattusin vana metsa vaadates vaimustusse, tegin madalas päikesevalguses mõne pildi ja kujutasin ette, kuidas keegi tulihingeline metsamajandaja oleks siin-seal kuivanud suuri puid nähes karjatanud: „Appi, mets mädaneb! Vaja kiiresti maha võtta!“ Jumal tänatud, et meil väikeomanikud ja nende loodusmetsad veel üldse olemas on. Kõik nad vast ei teagi, kui suur väärtus see üleüldises hävingus tegelikult on.

Metsast põllule jõudes mõtlen leivast

Monday, July 18th, 2016

Rukkipõllule sattudes valdab mind iga kord pühalik tunne ja lauluviis kõrvus hakkab helisema: seal, kus rukkiväli… kõrge kuusik… väike majakene… See on segu lapsepõlvest, kui rukkipead silitasid viljas joostes mu linalakk-juukseid või põllule selili heites rukkikõrte vahelt taevas liikuvaid pilvi vaatama jäin. Ja ikka kõrgus kuusik selle rukkivälja taga.

Rukis on mirukkipõldnu jaoks püha, eestlaste leivavili, toidutraditsioonide hoidja. Mis saab olla parem kui ahjust võetud sooja leiva lõhn. Ja see magus maitse, kui soojale leivakäärule kausist omatehtud võid peale määrida!

Minu lapsepõlvekodus küpsetati rukkileiba suure leivaahju põrandal, mitu suurt pätsi korraga, et pikaks ajaks jätkuks. Leivaastja põhja jäeti järgmise laari kerkima panemiseks väike taignapätsike ootele. Leiba tehti kaht sorti – harilikku ja magus-haput, nn. keevaveeleiba, kuhu ka köömneid sisse puistati. Küpsetatigi ainult põrandaleiba, mille alumine koorik sai kõvem ja tuhane, mis söömisel tavaliselt ära lõigati, peeneks tükeldati ja kanadele viidi. Nisuleiba ehk saia-sepikut küpsetati kandiliste ahjupannide peal, aga seda tehti harvem, enne pühi.

Minu kodus lõikas leiba laua otsas istuv vanaema. Ta tegi seda pätsi vastu rindu surudes ja kannikaid lauas olijaile jagades. Leivanuki ehk pätsi otsast võetud esimese tüki sai tavaliselt mõni noorem pereliige, eelistatult tütarlaps. Nuki sööjale pidid ilusad ümarad tissid kasvama. Lõigatud leivapäts tuli panna lõikepinnaga laua keskosa poole. Lastele korrati seda aeg-ajalt üle, et eluaeg meeles püsiks. Nii ei saavat majast leib otsa. Maha kukkunud leivatükile tuli suud anda ega tohtinud ära visata.

Metsast rukkipõllule jõudes tuleb kõik uuesti meelde. Astume viljas piki traktori jäljest tekkinud vahekohta, püüdes rukkikõrsi mitte maha tallata. Käies sirutan käed laiali ja sõrmed silitavad viljapäid. Imeline on see maa, kus must rukkileib au sees püsib!

Vihmaga saab tuld teha

Tuesday, July 12th, 2016

tuliPassisin juba pikemat aega sobivat ilma, et saaks metsas vana taluaseme lõkkeplatsil tuld teha. Nüüd üks selline päev tuli, tuulevaikne ja märg.

Kodus käib kahes toas remont, kust tõmbasin seintelt maha vanad tapeedikihid, alumised aastatest 1960. Keerasin kõik puntide kaupa rulli, viisin kuuri ja ootasin aega, mil saaks kusagil lõkkes ära põletada. Paberikonteinerisse selliseid kliistriseid tapeete pole minu meelest kohane viia.

Jaanituld seekord ei teinud ning üldse on suvel keeruline õiget tuletegemise päeva leida. Nüüd aga juhtus üle hulga aja tuulevaikne ilm olema, hommikul sadas veidi ja niiskust oli ka. Pakkisin tapeedipundid autosse (ainult pooled mahtusid ära) ning sõitsin jõe taha platsile.

Viimati põletasime kevadel enne lume sulamist seal oksi, hiljem polegi tuld teinud. Varasemast ajast on platsil terve kuhi põletamiseks varutud pakke, millest osa hakkab seismisest pehastuma.

Tapeedid võtsid särinal tuld, pakud ladusin peale – ilus lõke sai. Uus vihmasadu ei lasknud end kaua oodata. Sobiva ilma korral pean sama kordama, sest terve hunnik tapeedijääke on veel kuuris äraviimise ootel.

Mõtlen siin, et mis maal viga elada, kui oma maja ja oma maa olemas. Auto peab ka olema, maal ilma selleta ei saa. Väikest lõket võib vihmasel ajal ja hoonetest kaugemal samuti teha. Ei kujuta ette, kuhu omal käel linnakorterit remontides äraviskamisele minev puit või muud jäägid üldse panna.

Tellida kõva raha eest suur konteiner, kuhu kogu sodi alates krohvipurust, kividest, klaasist, lauajuppidest, plaatidest ja tapeedist kõik segamini visatakse? Prügimajandus on kõva äri. Aga kuhu nemad jäätmed viivad? Osa kraamist, kui seda eelnevalt sorteerida, põleks edukalt kateldes ära. Maainimene põletab ehituspuidu jäägid ise ahjus ära või teeb väljas lõkke, kividega täidab teeauke – raisku ei lähe miskit ja raha kulub vähem, ainult et tööd tuleb endal kogu aeg teha.

Pööripäev ja massipühad

Wednesday, December 23rd, 2015

detsembrivalgusKauaoodatud pööripäev oli ära. Hommikul tibutas vihma, päev oli hall, aga õhtupoolikul näitas end viivuks pilvede vahelt ka päike. See oli hea märk. Jääb veel üle see tringel-trangel jõuluaeg üle elada, siis saab rahu.

Mulle kohe üldse ei meeldi massipühad ja kingituste tegemine. Mõtlen rünnakuid kaubanduskeskustele, raha pillamist mittevajalikele ostudele ning aja raiskamist sunniviisiliste kingituste otsimisele. Sest kuidas sa ikka tühjade kätega jõuluks külla lähed, no vähemalt tassi või küünlajala peab ikka ostma.

Lapsedki on harjunud midagi materiaalset saama, seepärast oodatakse algul päkapikke, siis jõuluvana. Kõik teevad nii ning ka telesaadetes näidatakse. Peaasi, et midagi tuuakse, antakse, kingitakse.

Minus on tekitanud vastikustunde mõned nähtud hetked ameerika filmidest, kus kingi saaja laps lihtsalt krabab paki ja rebib kui pöörane ümbrispaberi tükkideks, et võimalikult kiiresti sisuni jõuda. Kinkija pole üldse oluline, peaasi, et asja kätte saaks. Nii on last kasvatatud, tervet ühiskonda on harjutatud mõttetuid kinke ostma ja jagama, sest kavala reklaami ja sädelevate akende abiga ongi kaubandus oma äritegevuse üles ehitanud.

Olen mitmeid aastaid kuulnud näiteks juuksurit rääkimas, et pärast uut aastat tööd peaaegu pole, sest inimesed on kogu raha pühade ajal kingitusteks ja peolauale ära kulutanud. Alles pärast järgmist palgapäeva hakkavad uuesti liikuma. See on otsene märk sellest, milleni massipühad inimese viivad – stress ja rahaline kitsikus.

Minu jaoks on parim kingitus, kui lapsed ja lapselapsed tulevad, et neid kõiki kallistada saaks ja et oleks aega külg-külje vastas istuda ja rääkida, kuidas elatud. Armsate inimeste lähedus annab sooja ja paneb silmad särama.

Külla minnes võiks kingi ostmise asemel kodus küpsetada näiteks piruka, et see ühiselt ära süüa. Ei pea tingimata ootama vaagnatäit praadi, hapukapsaid ja verivorsti, mida suured pered kokku saades niikuinii valmistavad. Peaasi, et pühade söömaaja juures jääks aega ka niisama olla ja rääkida. Sel aastal ongi kahed pikad nädalalõpud järjest – jõulud ja uusaasta. Häid pühi kõigile!

Mets ei tohi inimeste hoolimatuse pärast kannatada

Wednesday, April 8th, 2015

Prügi metsakraavisMeil kõigil, isegi väikseimas külasopis paiknevatel majapidamistel, on pooleldi sundkorras, enamasti siiski vabatahtlikult, sõlmitud prügiveofirmadega lepingud. Kodude juures on olmeprügi tarvis kas suuremad või väiksemad konteinerid, mida prügifirma aeg-ajalt tühjendab. Siinses alevis on suuremate parkimisplatside ääres konteinerid nii vanapaberi ja papi kui klaas-, metall- ja plastpakendite tasuta äraandmiseks. Iga toidukaupluse kõrval või sees on pandipakendite tagastamise taara-automaadid ja saadud tšeki eest võib poest jälle uut pakendatud kaupa osta.

Alevi äärde on välja ehitatud jäätmete kogumise jaam, kuhu saab viia kõlbmatuks muutunud elektroonikaseadmed, vanad elektripliidid, külmikud, kemikaalide ja värvide purgid, vana mööbli, rehvid ja veel palju muud. Ehitusjääkide äraveoks saab tellida kohale suure konteineri. Viimane teenus on siiski tasuline, kuid olude sunnil enamasti paratamatu.

Kõik peaks nagu läbimõeldult korraldatud olema, kuid…

Vaadates juuresolevat pilti riigimetsa äärt pidi kulgevast kraavist, ei saa siiski öelda, et kõik inimesed metsa vastu austust üles näitaksid.

Prügi sisu vaadates tundub, et seda on teinud keegi autojuht, kes masinas lõunat sööb ja pudelist Farmi piima joob. Pikapeale koguneb kabiini hunnik taarat ja kusagile see maha sokutatakse.

Olen pidevalt jälginud metsameeste töökultuuri. Varem oli mõnel mehel kombeks tühi õlinõu metsa maha jätta, nüüd on see komme õnneks kadunud. Ka lõunaleib süüakse kännul istudes ära, nii et ühtki karpi, pudelit või kilekotti maha ei jäeta. Riidlesin kord külamehega, kes lutsukomme metsas sõi ja läikivad kommipaberid nagu värvilised jõuluehted maha poetas. Korjasin need kokku ja küsisin, kas sinu omad? Muidugi olid. Edaspidi pistab paberid tasku.

Augustikuust tänaseni on nii riigimetsas kui naabruses olevates erametsades palju masinaid liikunud, mitmeid võsalõikajatega töömehi olnud ja palju rekkaid materjali ära vedamas käinud. Pildil olevale metsakraavile ladustas RMK sügisel oma palke. Mingit sodi seal varem ees polnud. Kuna harvesterijuhid ja forwarderi mehed prahti maha ei jätnud, siis ei oska ma kraavis nähtud piimapudelite kohta muud arvata, kui et need lendasid mõne metsaveorekka kabiinist. Kibedal tööajal need mehed elavadki autos, söövad ja magavad seal, kui sõidumeerik aja parajaks tegemist nõuab.

Kui ma nüüd kogemata kellelegi liiga olen teinud või põhjuseta süüdistanud, siis vähemalt nimesid mul pole. Metsast lugu pidavad inimesed, nagu seda kõik metsamasinatel töötavad mehed eeldatavalt võiksid olla, mõelge sellele, et mets on teile tööd ja teenistust pakkunud. Olgem väärikad ja ärgem näidakem metsale inimühiskonna räpasust ja hoolimatust.

Metsaomanikud – kas olemuselt ratsionaalsed või emotsionaalsed?

Friday, January 30th, 2015

Krobeline ja vanaOlen kindel, et need metsaomanikud, kes elatuvad vaid metsaga seotud ettevõtlusest, on oma tegemistes oluliselt ratsionaalsemad kui väike-metsaomanikud. Suuromanik ja ettevõtja on sunnitud emotsioonid kõrvale heitma, kui tahavad ellu jääda või omal alal edukad olla.

Ei tohi aga mööda vaadata faktist, et Eestis on siiani alles umbes 50 tuhat väike-metsaomanikku, kelle omandis on ligi neljandik kogu ühest miljonist eesti erametsamaast. Seega tuleb igaühe kohta keskmiselt 5 hektarit metsa, mis majanduslikus mõttes ei anna olulist tulu. Miks nad siis ikkagi tahavad metsaomanikud olla, kuigi metsamaa omamine toob kaasa pidevaid kulutusi, kasvõi iga-aastane maamaks? Kui oluline on metsaomanikuks olemise emotsionaalne külg?

Mis on metsaomanike seas valdav, kas ratsionaalne mõtlemine või emotsionaalne käitumine?

Ratsionaalne omanik jälgib metsamajandamiskava ja seadusi, uurib puidu hindasid ja turunõudlust. Ratsionaalne metsaomanik, kelleks võib olla näiteks muus ametis elatist teeniv inimene, astub metsaühistu liikmeks, sest see võib talle kasulik olla, ta kuulab ja usaldab konsulendi nõuandeid ning laseb oma metsa üles töötada ja palgid turule viia puidu ühismüügiga tegeleval tulundusühistul. Ta ei koorma end metsaistutuse ja hooldusega, vaid tellib ka selle töö ühistult. Ratsionaalne omanik jälgib pangakonto seisu ega käi iga natukese aja tagant oma metsa üle vaatamas. Mets ei tekita temas liigseid emotsioone, õhtul magama heites ei jookse silme ees pildid päeval käidud metsaradadest.

Kõik metsandusega tegelevad ettevõtted lähtuvad oma tegevuses loomulikult kasumlikkusest, emotsioonidega pole neil aega tegelda. Ettevõtjal on küllalt muresid oma tehnika ja töötajate hoidmise, puiduturul püsimise ja uute investeeringutega. Seepärast jätan praeguses mõtiskluses suured kõrvale.

Metsast kui emotsioone tekitavast paigast oskavad rääkida need, kes metsaga lähedalt suhtlevad, kel on aega ja tahtmist seal pikemalt viibida, mõtiskleda, ennast koguda ja hinge puhastada. Ma usun, et paljud väike-metsaomanikud tahavad justnimelt oma metsas kõiki töid ise teha, sest ainult sel moel saavad nad metsa muutumist ja sealset elustikku paremini jälgida, olla ise osa loodusest. Paljude väikeomanike jaoks võib oma metsatukk olla seotud ka lapsepõlve või isade-vanaisade mälestustega. Austan noori peresid, kes maale elama asuvad ja soovivad kodu juurde ka tükikese oma metsa soetada. Emotsionaalne side kodumetsaga tekib järk-järgult, aastatega.

Mu mõtisklus kisub pikaks ja lõpetuseks võiks küsida, et kumb siis mina ise olen – kas ratsionaalne või emotsionaalne metsaomanik, suur või väike. Maaomandi poolest sobiksin keskmike hulka ja mõnes asjas olen olnud ratsionaalne, kuid jäärale omaselt isepäine. Mida aastad edasi, seda emotsionaalsemaks suhted metsaga lähevad. Loodus ravib rahutut hinge ja annab meeltele kosutust. Vaadake pildilt seda vana mändi ja mõistate.

Kuidas hallis ajas edasi minna

Wednesday, December 3rd, 2014

Siit ei tule tavaline metsajutt, ehkki kaudselt on kirjutatu ka metsaga seotud. Olen teemat pikalt edasi lükanud, kuid nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Ehk leian seeläbi ka suuremat mõistmist, miks metsalugusid kirjutades kutsun inimesi elu hapruse ja looduse väe üle mõtlema.

Olen 18 aastat ja 8 kuud olnud nn omastehooldaja, nagu praegu neid kodus voodihaigeid lähedasi elus hoidvaid inimesi nimetatakse, pannes proovile iseenda füüsilised ja vaimsed võimed.

Minu hoolealuseks on kadripäeval 92 aastaseks saanud ema, kel oli 1996. a 12. aprillil ajuinsult. Kahjustused ulatusliku verevalumi järel peas olid suured: kõnevõime kaotus, neelamise takistused, tasakaalu kadumine ja sellega kaasnenud liigutusvõime puudulikkus. Omal jalal püsti pole ema sellest ajast saati kordagi tõusnud, viimasel ajal ka mitte omal jõul voodiservale istukile. Nägemine on taandunud vaid valguse ja kogude eristamiseni, kõrvakuulmine puudub periooditi täiesti. Suhtlen emaga puudutuste teel. Kui kuulmine mõneks ajaks osaliselt tagasi tuleb, mida juhtub harva ja lühikeseks perioodiks, siis on võimalik üht-teist küsida. Mõistus on emal siiani selge püsinud, kaugem mälu oli hiljuti olemas. Olen õppinud tema vaevaliselt seatud sõnadest aru saama, võõras seda ei suudaks. Elu aeg maal elanud ja rasket laudatööd teinud inimesena on emal hästi vastu pidanud vaid süda. Keegi meie suguvõsast pole kannatanud ka liigse kehakaalu all.

Kui pärast insulti ema siinsest kohalikust haiglast (1996. a oli see veel olemas) esmalt Pärnusse ja sealt edasi Tallinnasse Mustamäe haigla neurokirurgiasse uuringuteks toimetati, siis Mustamäe haiglas ei antud talle pikka elulootust, ajupilt oli nii halb. Arst ütles, et eks te ise tea, kas võtate nii suure koormuse kanda, sest taastumise lootust pole. Otsustasin ema siiski koju tuua, ikkagi oma tuba ja oma voodi ning mina ka olemas. Leppida olukorraga, et 73aastasena peabki voodisse lamama jääma, inimene kohe ei suuda. Utsitasin teda ise kausist käsi ja silmi pesema, end istukile ajama ja voodi kõrval seisva potitoolini nihutama. Kümme aastat tuli ta sellega vahelduva eduga toime. Nüüd enam mitte. Tõstan teda ise, potitan, pesen, mõõdan vererõhku ja valin selle põhjal tabletid, söödan lusikaga, joodan topsist. Suvel maasikad ja vaarikad, talvel banaanitükid, õunalõigud või mandariinid laon taldrikule ja asetan pärast sööki voodi kõrvale laualeservale. Need ta saab ise kätte ja neid sööb meelsasti. Hiljuti loobusin öösiti kell 2 või 3 tõusmisest, et vanainimene üles ajada ja potile tõsta. Varem ikka tõusin, kuid see väsitas kohutavalt. Nüüd panen ööseks emale pampers-püksid jalga.

Selline on lühikirjeldus hetkeseisust. Võidakse mõelda, et kuidas ma siis veel metsas jõuan käia, seal isegi võsalõikajaga tööd teha, metsa istutada ja kultuure hooldada. Kas sel ajal on siis ema üksi kodus? Enamasti jah, mõne tunni kaupa.

Mets ongi mind päästnud suuremast vaimsest kriisist. Koduust kinni pannes jääb kõik masendav seljataha ja algab teine maailm – elujõudu, värve, hääli ja lõhnu täis loodus, kuhu tahan alati minna, eriti kevadel. Töö ja oma kasvama pandud mets tekitavad helgeid mõtteid. Tunnen ühtekuuluvust vanade puudega ja astun nende kaitseks välja. Raske on siiski praegusel hallil ajal, kui päike on meid maha jätnud. Sellest ka tänane hall-valge lugu.

Esimestel aastatel käis minu äraolekul vajadusel abiks üks kaugem sugulane, kes oli emast mõni aasta noorem, kuid keda pole juba mitu aastat elavate hulgas. Siis olid ajad, mil pereliiget ei tohtinud vormistada sügava puudega inimese hooldajaks, mille eest maksti vist 400 krooni kuus (enam ei mäleta). Hiljem seda muudeti ja mina kui tütar võin olla oma ema hooldaja. Selle aasta suvel tõsteti valla poolt makstav hooldajatoetus 50 euroni, enne maksti 26 eurot. Kuuldavasti mõnes vallas ei saa omastehooldaja niigi palju.

Inimesi võib huvitada, kus siis on minu lapsed, kas nad ei käi abiks. Ma ise pole tahtnud, ehkki mõnel korral on noorem poeg linnast tulnud ja pool päeva valvanud. Tema pole kõigi pisiasjadega kursis ja ega vana naise spetsiifiline hooldamine polegi meesterahva töö. Ühest on tõsiselt kahju – lapselapsed on kasvanud selle aja jooksul suureks, ilma et oleksin saanud neile piisavalt pühenduda.

Olen üritanud pärida sotsiaalministeeriumilt, kas pole mingit seadust, mis lisaks omastehooldajale pensionistaaži aastaid juurde. See on ju täiskohaga töö. Vastati, et staaži järgi pensioni arvestamine pandi mingil ajal lukku ja pensioni arvestatakse vaid makstud sotsiaalmaksu järgi, olgu siis palgalt või ettevõtlustulult.

Valimised on tulekul, aeg kandidaate omaste hooldajate teemaga kurssi viima hakata. Mina pole Eestis ainuke, kes päevad-ööd, kuud ja aastad, ilma ühegi lõdvaks laskmist lubava päevata, oma lähedast hooldab ja selliselt töötatud aastad pensioni arvestusse ei lähe.