Arhiiv: 'Elu' kategooriale

Täispuidust ehitistel on vägi

Friday, May 26th, 2017

IMG_2104 (2)Tegin hiljuti oma kodu lähedal asuvast „punasest“ koolimajast mõne pildi, enne kui see (kuulu järgi lõplikult) Vändra alevi ajalooliste ehitiste hulgast kaob. Üks külgosa, hilisem juurdeehitus, lammutati juba mitu aastat tagasi.

Tegu on pastor Ernst Sokolowski poolt 1866.a. asutatud kurttummade kooliga, millele tehti hiljem juurdeehitusi ning hoone sai lõpliku kuju 1890.ndate alguses. Seal tegutses kurttummade kool kuni 1927.a., mil see viidi üle Porkunisse. Hoone oli edaspidi pikka aega kasutuses algklasside majana ja internaadina, lõpuks täiskasvanute õhtukoolina, paralleelselt „valge“ koolimajaga (Vändra Gümnaasium). Mina käisin 1950/51 punases majas I klassis ja 1952/53 III klassis. Teise klassi 1951/52 käisin Tallinnas, praeguses Rahumäe Põhikoolis. Miks laps vahepeal linna saadeti, see on mõne teise loo (metsavennad, NKVD) teema.

Vändra kurttummade koolimaja peeti Baltimaade suurimaks puitehitiseks. Kas ka tegelikult, mine tea. Oma kooliajast mäletan tohutult laiu põrandalaudu koridoris, kus vahetunnil ringi jalutasime või mängisime. Ja seda uhket rõdu, mille taustal paljud eestiaegsed koolipildid on tehtud. Majas oli kõik puidust, teisele korrusele viiv keerdtrepp nagises ja käsipuud mööda sai kintsupidi alla sõita. Mälestusi on mul ka hilisemast ajast, kui seal olid mitme õpetaja korterid.

Maja on hulk aastaid kasutusest väljas ning eraomandis. Nüüd, osaliselt avatuna, nägin esimest korda, kui vägevad palkseinad seal laotud on, uuem osa vähemalt 120 aastat tagasi, vanem osa veelgi varem, kuni 145 aastat. Siiani kattis seinu üks ja seesama punase muldvärviga võõbatud laudvooder, mida kooli minemise ajast ikka samasugusena mäletan ja mida töömehed nüüd eemaldama on asunud.

Kui mõtlen praegustele paljukiidetud uutele puitehitistele, siis on need minu arvates üks petukaup – kokku liimitud puitdetailid, kus liimi samapalju kui kitsaks saetud puiduliiste. Ja neid liiste toodavad suured saeveskid okaspuu peenpalgist. Jämedat kuuse- või männipalki ei suuda uued seadmed läbi saagida. Kui juhtub koormasse mõni selline, siis tunnistatakse praagiks.IMG_2106 (2)

Oma jutuga jõuangi välja selleni, et kuuse raievanuse alandamine tähendab seda, et hilisemas vanuses, pärast 70ndat eluaastat moodustuv välimine kiht, mis on kvaliteetne ja tugev, kitsaste aastarõngastega, sellel ei lastagi tekkida, veel vähem hinnata. Mõelgem oma esiisade tarkuse peale, millist puud ja mis aastaajal nad ehituse tarbeks metsa üldse lõikama läksid.

Veel olen mõelnud, et miks näiteks RMK kolis oma betoonist ja klaasist peahoone südalinna ja miks nad end linna äärde loodusesse ei tahtnud jääda. Linna teiste hoonete lähedusse ei lubata palkmaju tõepoolest püstitada. Mõne värske raiesmiku äärde aga võiks ju. Oleks igati sobilik, kui metsaga tegelevad asutused, keskkonnaministeerium sealhulgas, toimetaksid oma asju linnast väljas ja miks ei võiks neil teistele eeskujuks või ka külalistele näitamiseks olla kontoriteks vägevad eesti puidust täispalkmajad. Üle-eelmisel sajandil suudeti selliseid käsitsi püsti panna küll, miks siis nüüd ei peaks. Oleksid inimesed tervemad ja mõtted looduslähedasemad.

Kevadine metsaelu

Wednesday, May 24th, 2017

IMG_2103 (2)Pääsesin lõpuks kodust eemale. Aiatööd sain tehtud ja muruplatsid esimest tiiru üle niidetud. Kurgi-tomatid on kasvumajas ning külvid ja kartulid mullas. Pole ma mingi innukas aiasnokitseja tüüp, aga kui maalapp on olemas, siis midagi ju võiks seal ka kasvada. Suvel värske kartul ja roheline käepärast võtta.

Raasuke vihma tuli, lõi õhu puhtaks ja tegi hallikarva kuiva mulla mustaks. Käisin metsas hingamas ja tühjusetunnet peast välja ajamas. Kurb ju, et kodukandi spordimees, profirattur Tanel Kangert kukkus pühapäeval Itaalia velotuuri 15. etapil nii rängalt, et tõenäoliselt on see hooaeg läbi. Tanel oli tõusnud paarisaja ratturi hulgas üldarvestuses kõrgele 7ndale kohale ning ees oli terve nädal uusi võimalusi. Loomulikult elasin Eurospordi kaudu kõigele kaasa. Loodetavasti operatsioon õnnestus ning noor mees paraneb vigastustest. Mis tema enda hinges sünnib, on juba teine asi.

Kui olen kurb, siis lähen ikka loodusest lohutust otsima. Esimesena sain karvaste sarvedega sokuga kokku, kes mind natuke uuris ja siis haukudes metsa jooksis. Käisin ringi ja käo kukkumine läks järjest valjemaks, kuni ühel hetkel vuhisesid kaks ühesugust lindu mul otse üle pea. Üks neist muudkui kukkus edasi, see tagumine. Kas ajas isane (kukkujad ongi isaslinnud) emast taga või oli ees lendaja samuti isane, kes oli võõrale territooriumile sattunud ja sealt minema kupatati.

Seejärel hakkas eestpoolt kostma vihast pasknääride kisa. Kogemus ütleb, et metsas peab olema keegi, keda pasknäärid vaenlaseks peavad ja sellest kõigile valjult teada annavad. Pöörasin metsasihile, kustpoolt lärm kostis. Vana tuttav koht, olin varemgi seal händkakku kohanud. Lootus kasvas, nähes kaasiku vahel vihaseid pasknääre ringi lendamas. Kusagil seal pidi ka ründeobjekt olema.

Täpselt samal sanglepaoksal, kus ma mõni aasta tagasi kord händkakku istumas nägin, sealsamas oli kakk ka nüüd, suisa päise päeva ajal. Minu tuleku peale kisajad kadusid ja kakk pääses tülitajate eest kuuse otsa varju. Nii see maadejagamine metsas käib – pasknääridel oma pesad kaitsta, kakkudel oma pojad toita.

Saadud looduselamused aitasidki rusuvaid mõtteid eemale ajada. Aitäh Sulle, mets, mu sõber ja abimees!

Igaühel oma tegemised

Monday, May 22nd, 2017

IMG_2083 (2)Kevadel on maal palju tegemist – põllutööd, aiatööd, metsaistutus ja mõnel ka raietööd. Kuulsin suurtelt majandajatelt, et kuna talvel mets ei kandnud, siis nüüd olevat pinnas tip-top ja saab plaanitud raieid teha. Ju siis ei kannata sellega oodata – rahavood ei tohi katkeda, töölised, masinad ei või seista, puidu nõudlus olevat ka hea… Hea vähemalt, et RMK on kuulutanud välja kevadise raierahu. Meie kandis tehti metsatöid talvel ning siin saed ja harvesterid õnneks ei huuga. Metsast kostab rohkem linnulaulu.

Ise olen sättinud nii, et poleks tormamist, et jõuaks kodused aiatööd tehtud ja kui aega jääb, oleks mahti ka loodust vaadelda. Fred Jüssi on sellisele igapäevaasjadest väljalülitamisele andnud tabava nimetuse – molutamine.

Selles kohas, kus aprilli lõpul kuusetaimi kasvama panime, tegin esimese kultuurihoolduse. Siiski pigem eeltöö. Tegelikult ikka molutasin seal olles ka – kevad, linnuhääled ja värske rohelus ümberringi.

IMG_2080 (2)Istutuskohas, kus lepakändude vahel on raie käigus jäänud kasvama mõned peened toomingavitsad või kus enne langetamist ümbrust saega puhastati, turritasid mõned 10 cm kõrgused peened tüükad. Neid ma maapinna lähedalt maha lõikangi, et uuesti rohetama ei hakkaks. Kui võsa vähem, on sügise poole, kui päriselt kultuuri hooldama asun, kergem väikseid kuusetaimi üles leida.

Pildid hall-lepiku korrastamisest on tehtud eelmisel nädalal teisest kohast, mu sünnikodu metsast. Võidakse ju öelda, et peab alles aega olema, kui sellise asjaga tegeldakse. Väike mõte asjal siiski on, kui on soov korralikku küttepuu-lepikut ühest isekasvanud võpsikust kujundada. Risti-rästi ja peenemad lepad maha, peened toomingad samuti, mõni jämedam toomingas aga ringiratast ära koorida, siis need kuivavad seniks ära, kui ükskord lepiku lõppraie aeg käes.

See on koht, kus kasvas kunagi mu lapsepõlve võiseenekuusik, mis kolhoosi ajal maha võeti. Suurem osa langist istutati uusi kuusetaimi täis, kuid üks riba jäi mingil põhjusel looduse hooleks. Sinna see lepik tuligi, praeguseks umbes 30-aastase ilusa noore kuusiku kõrvale. Leppade vahel kasvab ka üks künnapuu, suur ja kõrge puu. Küllap jäeti tookord raiest puutumata. Tagapool leidsin veel kaks väiksemat. Need pean ära tähistama, et mu järeltulijad ikka teaksid ja tulevikus koos leppadega maha ei raiuks.

Kauaoodatud toetus erametsaomanikele

Monday, January 30th, 2017

IMG_1346 (2)Tänasest jõustub maaeluministri uus määrus Natura 2000 erametsamaa toetuse kohta. Sellega laieneb toetus ka Looduskaitseseaduse §4 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Nagu seaduste puhul ikka, on sõnastus pikk ja keeruline, samas täpne.

Võttis palju aastaid, kuid asi seegi, et erametsaomanikke on viimaks kuulda võetud. Toetuse määr on 110 eurot sihtkaitsevööndi metsaala hektari kohta aastas, samasugune kui Natura iga-aastase toetuse puhul siiani on olnud. Kui sihtkaitsevöönd hõlmab registritesse kantud põllumassiive ja poollooduslikke kooslusi ning olemasolevate lepingutega vääriselupaiku (VEP), siis need tuleb selle taotluse pindalast maha arvata.

Toetuse määr Natura piirangualal on 60 eurot hektari kohta aastas, kui on tehtud ala kaitse alla võtmise ettepanek või käimas menetlus. See punkt vajab täpsemat lahtiseletamist, mida mina siin tegema pole võimeline. Loodetavasti tuleb mõni õppepäev, kui Erametsakeskusel värske määrus läbi seeditud saab.

Kuna minulgi on kahel metsatükil I kaitsekategooria aluse linnu pesapaiga sihtkaitsevööndid, siis uurisin ka toetuse esitamiseks pakutud vorme. Lisaks taotleja üldandmetele tuleb tabelisse märkida metsaala number ning sihtkaitsevööndis asuva metsaosa või piiranguvööndis asuva metsaosa pindala. Sain aru, et nende numbritega ei tule ma iseseisvalt toime ning usun, et sama ütleksid veel mitmed metsaomanikud.

Misasi on metsaala number, kust selle leidma peaksin? Metsas on eraldised ja neil on numbrid. Miks neid ei võiks kasutada?

Teine teema on kaitsealuse metsapindala arvutamine. Kui näiteks kotkapesa ümber on ringikujuline sihtkaitsevöönd 100 meetri raadiusega ja see asub keset metsa, siis on lihtne – ringi pindala oleks 100x100x3,14=31400 ruutmeetrit ehk 3,14 hektarit. Aga kui ring ulatub otsapidi põllumaale, VEP-i alale või naabri metsa, siis tuleb need taotlusalusest pinnast maha lahutada.

Kolmas probleem on, et kes aitaks eakamaid metsaomanikke, kui need ise pole suutelised kaitsevööndite pindalasid arvutama või leidma? Avalikud kaardirakendused, mille keskmise arvutioskusega maaomanik ehk üles leiaks, ei sisalda ju infot kaitsealuste liikide kohta. EELIS on piiratud ametitele kättesaadav, mitte laiale avalikkusele, sh. erametsaomanikud. Ja sellestki ei piisa, kui on vaja sihtkaitsevööndist maha lahutada sinna sisse jäävad VEPid, põllud ja muud alad, mida selle määrusega ei toetata.

Kes siis peaks taotluse ettevalmistamisel metsaomanikele appi tulema? Loodetavasti mõeldakse ka Erametsakeskuses sellele, kuidas metsaomanikud oma avaldustele vajalikud andmed saaksid. Aega on vaid paar kuud. Erametsaomanike avaldusi hakatakse vastu võtma 4.aprillist kuni 22.aprillini.

Rõõm väikestest asjadest

Friday, September 9th, 2016

JõekäärusOn tore, kui kusagilt ei valuta – ei hing ega keha. On hea, kui suudad mured kõrvale heita ja elada hetkes. Kuni jõuad veel midagi oma kätega teha, saad aru, et elu on väärtuslik, aeg aga üürike. Kasuta siis sulle antut nii sisukalt kui võimalik, ära lase end kõrvale meelitada, püüa mõtelda oluliste asjade peale.

Mis on need olulised asjad, mida tuleks elus teha ja millised on väärtused, mida laiali pillata ei tohiks? Kui palju mõjutab meid hirm tuleviku ees? Kõige üle olen mõelnud, püüdnud rittagi seada. Kui aeg käes, vast kirjutan kunagi sellestki.

Praegu aga on looduses nii palju vahvat, mida märgata ja millest rõõmu tunda. Nagu korduvalt olen öelnud, meeldib mulle kõige rohkem kevad, seepärast kipun sügise lähenedes iseeneselegi märkamatult end järgmiseks kevadeks valmis seadma.

Nii ma, kui keha lubab, üritangi korrastada üht-teist kas metsas või jõe ääres, kusjuures endal kujutluses juba metsas õitsvad sinililled, aasal kollendavad kullerkupud või põõsa varjus uhkeldav kevadine seahernes.

Ühel pildil on tükike niidetud jõeaasast, mille kõige uhkemaks osaks pean kaugemal otse paistvat suurt tamme. Niitmise käigus leidsin kõikjalt noori väikseid tammesid ja jätsin need kasvama. Eelmised paar sügist on head tõruaastad olnud ja linnud aidanud tõrusid laiali tassida. Võib-olla juhtub nii, et kui kõik teised puud kord kaovad, jäävadki tulevikus aasale ainult tammed.Seened.

Teisel pildil aga paistab üks õige veider seen, mis tuli nähtavale alles niitmise käigus, sellest ka need rohupritsmed. Seen on paksult limane, longus varte otsas rippumas kastanimuna suurused punakad pallid. Esimest korda elus nägin selliseid ega pole jõudnud veel tarkadest raamatutest järele uurida.

Alguse juurde tagasi tulles kinnitan, et igast väiksest asjast tasub rõõmu otsida – olgu selleks jõudumööda tehtud töö või uued avastused looduses.

Seenesuvi

Monday, July 25th, 2016

esimene saakTeadsin küll, et kukeseeni on juba tükk aega metsast saadud, kuid endal pole olnud mahti neid otsima minna. Minu kodumetsast neid ei leia.

Nädalavahetusel aga käisin poja perele näitamas oma metsa laotud kiviteed ja nii sattusimegi kuusiku all kasvavatele kuuseriisikatele. Tavaliselt on seal võiseene kohad, kuid neid veel polnud.

Esialgu korjasime rätiku sisse vaid ühe seenesousti jagu riisikaid, aga kuna metsa all paistis seeni rohkem olevat, tulime vahepeal koju ja tegime süüa – värskeid kartuleid ja kuuseriisika sousti. Noored võtsid korvi ja läksid tagasi metsa.

Seenesuvi niisiis kestab. Spordisuvest aga sai üks pool läbi, teine algab varsti.

Tour de France kolmenädalane jalgrattavõistlus lõppes pühapäeva õhtul. Ka jalgpalli EM on minevik. Nüüd pole kuni Rio olümpiani põhjust enam televiisorit sisse lülitada. Olen Eurospordi kanali kaudu jälginud viimaste aastate kõiki suuri jalgrattavõistlusi, eriti kui on kaasa löömas ka eesti sportlased, olgu Kangert või Taaramäe. Mõlemad on pärit ja mõlema sporditee sai alguse just Vändrast. Peale eestlaste on mul veel teiste riikide sportlaste seas lemmikuid, kellele kaasa elan. Rattaspordis on need Contador, Nibali, Sagan, Landa, Cavendish ja veel mõned.

Jälgin rattureid ning leian, et näiteks Kangerti sõidustiili on nauditavam vaadata kui mõnegi kõrgelt pärjatud ratturi (kasvõi C. Froome) oma, kelle heaks tiimikaaslased pööraselt tööd rabavad. Eks sport olegi üks vaatemäng ja sportlased selle tegelased. Pealtvaatajad aga saavad arvustada ja hinnata.

Tour de France Pariisi tänavatel lõppenud viimast etappi jääb meenutama suur rahvahulk, kes oli tulnud kaasa elama nii linnatänavatele kui võistlustrassi äärsesse Pariisi ümbruse maapiirkonda. Ja trassi ääres väga palju politseinikke, teadagi, mille pärast. Prantsusmaa ja selle elanike jaoks on Tour de France suur pidu üle riigi, sest etapid läbivad kolme nädala jooksul peaaegu kogu riigi territooriumi, mägesid, metsi ja põllumajandusmaastikke. Vaataja jaoks on lisaks sportlikule elamusele sama huvitavad ka õhulennuvaated Prantsusmaa kaunitele maastikele.

Ajast ja väärtustest

Friday, July 22nd, 2016

Öeldakse, et võta aega. Aga kust seda võtta, aega ju antakse igaühele mõõdu järgi, jaopärast. Vabalt võtta ei saa.

Miks ma sellest äkki kirjutama hakkasin? Aga seepärast, et aeg lendab, läheb tühjale-tähjale kulutades kaotsi ning tõeliste väärtusteni jõudmiseks jääb seda päev-päevalt vähemaks. Tunnen seda hetkel eriti teravalt, kui olmesekeldused nüristavad ja vaba mõtlemine häiritud.mitmekesine mets

Olen loobunud ajalehtede lugemisest. Erandiks on mõned kirjutised maaelust, loodusest ja metsast. Poliitika ei huvita, sest kuuldes kolmekümnendates aastates poliitikuid kätteõpitud sisutühje fraase lausumas, paistab sealt selgelt elukogemuste, sügava sisu, usu ja isiklike veendumuste puudumine. Partei andis tulusa ameti truu teenimise, mitte erialaste oskuste järgi.

Või mis mul sellega asja, kuni nad minu territooriumile tunginud pole. Püüan omadega toime tulla, iseendale loota ja mulle antud vähest aega sisukalt kasutada. Võimalust mööda otsin selliste inimeste seltskonda, kel mulle vaimselt midagi pakkuda on.’

Aeg on hindamatu varandus, millega tuleb targasti ümber käia. Sellest hakkab inimene aru saama siis, kui minna jääb vähem kui juba läbitud. Siis ei tasu enam tormata, justkui võidaks see, kel surres rohkem asju. Hoopis veendumusi, tarkust ja enesekindlust võiks koguda ning neid noorematega jagada – see võiks vanemaealiste missioon olla.

Üks hetk halli argielu sees siiski oli nädalapäevad tagasi, kui juhtusin läbi astuma ühest siinsest erametsast. Sattusin vana metsa vaadates vaimustusse, tegin madalas päikesevalguses mõne pildi ja kujutasin ette, kuidas keegi tulihingeline metsamajandaja oleks siin-seal kuivanud suuri puid nähes karjatanud: „Appi, mets mädaneb! Vaja kiiresti maha võtta!“ Jumal tänatud, et meil väikeomanikud ja nende loodusmetsad veel üldse olemas on. Kõik nad vast ei teagi, kui suur väärtus see üleüldises hävingus tegelikult on.

Metsast põllule jõudes mõtlen leivast

Monday, July 18th, 2016

Rukkipõllule sattudes valdab mind iga kord pühalik tunne ja lauluviis kõrvus hakkab helisema: seal, kus rukkiväli… kõrge kuusik… väike majakene… See on segu lapsepõlvest, kui rukkipead silitasid viljas joostes mu linalakk-juukseid või põllule selili heites rukkikõrte vahelt taevas liikuvaid pilvi vaatama jäin. Ja ikka kõrgus kuusik selle rukkivälja taga.

Rukis on mirukkipõldnu jaoks püha, eestlaste leivavili, toidutraditsioonide hoidja. Mis saab olla parem kui ahjust võetud sooja leiva lõhn. Ja see magus maitse, kui soojale leivakäärule kausist omatehtud võid peale määrida!

Minu lapsepõlvekodus küpsetati rukkileiba suure leivaahju põrandal, mitu suurt pätsi korraga, et pikaks ajaks jätkuks. Leivaastja põhja jäeti järgmise laari kerkima panemiseks väike taignapätsike ootele. Leiba tehti kaht sorti – harilikku ja magus-haput, nn. keevaveeleiba, kuhu ka köömneid sisse puistati. Küpsetatigi ainult põrandaleiba, mille alumine koorik sai kõvem ja tuhane, mis söömisel tavaliselt ära lõigati, peeneks tükeldati ja kanadele viidi. Nisuleiba ehk saia-sepikut küpsetati kandiliste ahjupannide peal, aga seda tehti harvem, enne pühi.

Minu kodus lõikas leiba laua otsas istuv vanaema. Ta tegi seda pätsi vastu rindu surudes ja kannikaid lauas olijaile jagades. Leivanuki ehk pätsi otsast võetud esimese tüki sai tavaliselt mõni noorem pereliige, eelistatult tütarlaps. Nuki sööjale pidid ilusad ümarad tissid kasvama. Lõigatud leivapäts tuli panna lõikepinnaga laua keskosa poole. Lastele korrati seda aeg-ajalt üle, et eluaeg meeles püsiks. Nii ei saavat majast leib otsa. Maha kukkunud leivatükile tuli suud anda ega tohtinud ära visata.

Metsast rukkipõllule jõudes tuleb kõik uuesti meelde. Astume viljas piki traktori jäljest tekkinud vahekohta, püüdes rukkikõrsi mitte maha tallata. Käies sirutan käed laiali ja sõrmed silitavad viljapäid. Imeline on see maa, kus must rukkileib au sees püsib!

Vihmaga saab tuld teha

Tuesday, July 12th, 2016

tuliPassisin juba pikemat aega sobivat ilma, et saaks metsas vana taluaseme lõkkeplatsil tuld teha. Nüüd üks selline päev tuli, tuulevaikne ja märg.

Kodus käib kahes toas remont, kust tõmbasin seintelt maha vanad tapeedikihid, alumised aastatest 1960. Keerasin kõik puntide kaupa rulli, viisin kuuri ja ootasin aega, mil saaks kusagil lõkkes ära põletada. Paberikonteinerisse selliseid kliistriseid tapeete pole minu meelest kohane viia.

Jaanituld seekord ei teinud ning üldse on suvel keeruline õiget tuletegemise päeva leida. Nüüd aga juhtus üle hulga aja tuulevaikne ilm olema, hommikul sadas veidi ja niiskust oli ka. Pakkisin tapeedipundid autosse (ainult pooled mahtusid ära) ning sõitsin jõe taha platsile.

Viimati põletasime kevadel enne lume sulamist seal oksi, hiljem polegi tuld teinud. Varasemast ajast on platsil terve kuhi põletamiseks varutud pakke, millest osa hakkab seismisest pehastuma.

Tapeedid võtsid särinal tuld, pakud ladusin peale – ilus lõke sai. Uus vihmasadu ei lasknud end kaua oodata. Sobiva ilma korral pean sama kordama, sest terve hunnik tapeedijääke on veel kuuris äraviimise ootel.

Mõtlen siin, et mis maal viga elada, kui oma maja ja oma maa olemas. Auto peab ka olema, maal ilma selleta ei saa. Väikest lõket võib vihmasel ajal ja hoonetest kaugemal samuti teha. Ei kujuta ette, kuhu omal käel linnakorterit remontides äraviskamisele minev puit või muud jäägid üldse panna.

Tellida kõva raha eest suur konteiner, kuhu kogu sodi alates krohvipurust, kividest, klaasist, lauajuppidest, plaatidest ja tapeedist kõik segamini visatakse? Prügimajandus on kõva äri. Aga kuhu nemad jäätmed viivad? Osa kraamist, kui seda eelnevalt sorteerida, põleks edukalt kateldes ära. Maainimene põletab ehituspuidu jäägid ise ahjus ära või teeb väljas lõkke, kividega täidab teeauke – raisku ei lähe miskit ja raha kulub vähem, ainult et tööd tuleb endal kogu aeg teha.

Pööripäev ja massipühad

Wednesday, December 23rd, 2015

detsembrivalgusKauaoodatud pööripäev oli ära. Hommikul tibutas vihma, päev oli hall, aga õhtupoolikul näitas end viivuks pilvede vahelt ka päike. See oli hea märk. Jääb veel üle see tringel-trangel jõuluaeg üle elada, siis saab rahu.

Mulle kohe üldse ei meeldi massipühad ja kingituste tegemine. Mõtlen rünnakuid kaubanduskeskustele, raha pillamist mittevajalikele ostudele ning aja raiskamist sunniviisiliste kingituste otsimisele. Sest kuidas sa ikka tühjade kätega jõuluks külla lähed, no vähemalt tassi või küünlajala peab ikka ostma.

Lapsedki on harjunud midagi materiaalset saama, seepärast oodatakse algul päkapikke, siis jõuluvana. Kõik teevad nii ning ka telesaadetes näidatakse. Peaasi, et midagi tuuakse, antakse, kingitakse.

Minus on tekitanud vastikustunde mõned nähtud hetked ameerika filmidest, kus kingi saaja laps lihtsalt krabab paki ja rebib kui pöörane ümbrispaberi tükkideks, et võimalikult kiiresti sisuni jõuda. Kinkija pole üldse oluline, peaasi, et asja kätte saaks. Nii on last kasvatatud, tervet ühiskonda on harjutatud mõttetuid kinke ostma ja jagama, sest kavala reklaami ja sädelevate akende abiga ongi kaubandus oma äritegevuse üles ehitanud.

Olen mitmeid aastaid kuulnud näiteks juuksurit rääkimas, et pärast uut aastat tööd peaaegu pole, sest inimesed on kogu raha pühade ajal kingitusteks ja peolauale ära kulutanud. Alles pärast järgmist palgapäeva hakkavad uuesti liikuma. See on otsene märk sellest, milleni massipühad inimese viivad – stress ja rahaline kitsikus.

Minu jaoks on parim kingitus, kui lapsed ja lapselapsed tulevad, et neid kõiki kallistada saaks ja et oleks aega külg-külje vastas istuda ja rääkida, kuidas elatud. Armsate inimeste lähedus annab sooja ja paneb silmad särama.

Külla minnes võiks kingi ostmise asemel kodus küpsetada näiteks piruka, et see ühiselt ära süüa. Ei pea tingimata ootama vaagnatäit praadi, hapukapsaid ja verivorsti, mida suured pered kokku saades niikuinii valmistavad. Peaasi, et pühade söömaaja juures jääks aega ka niisama olla ja rääkida. Sel aastal ongi kahed pikad nädalalõpud järjest – jõulud ja uusaasta. Häid pühi kõigile!