Arhiiv: 'Elu' kategooriale

Leili metsablogi kolis uude kohta

Monday, February 12th, 2018

Head metsablogi lugejad! Leili metsalugusid saate nüüdsest lugeda uuest kohast – SIIT.

Raiejäätmed lähevad kiirelt kaubaks

Wednesday, January 17th, 2018

Teist päeva müttab veotraktor võsa ja raiejäätmeid kokku koondades. Osa virnasid hakiti juba esmaspäeval ära, järgmisi veel täiendatakse langilt toodud lehtpuu raiejäätmetega. Hakkur on metsatuka taga ootel.

Okaspuu jäätmeid metsast välja ei tooda, nendega tugevdatakse langil veoteid. Okaspuu kõlbab hakkeks alles aasta pärast virnas seismist, kui okas pudenenud ja oksad kuivanud. Kui kogused väiksed, ei hakata okaspuuga jändama.

Minul küttepuude tegu edeneb. Tuul on õige kandi pealt, seepärast ei ole ka saemehel liiga külm. Mets on metsamehe kasukas, see on õige ütlemine. Leppisin vedaja traktori omanikuga kokku, et tuleb lähiajal, kui raiejärg juba masinaga manööverdada võimaldab. Maal tunnevad kõik üksteist ning on valmis aitama. Head suhted on maal suurim väärtus.

Hakkan vist haigeks jääma. Toas on mitu kampsunit üksteise peale tõmmatud ja ahjud-pliidid köetud, aga ikka on külm. Nagu nõelad torgiksid keha. Teen tassi kuuma teed ja poen teki alla. Ehk on hommikul parem.

Vanad kiviaiad tuletavad esivanemaid meelde

Friday, January 5th, 2018

Riigi sajanda juubeli eel on sobiv mõelda tagasi ajaloole ja neile, kes sellel maal enne meid elasid ja toimetasid. Minu esiisad on samas maakohas, kus mina sündisin ja praegu oma kodumetsas käin ja toimetan, elanud juba 17.sajandil. Sügavamale lihtsalt polnud arhiiviürikutes võimalik kaevuda. Tollest ajast alates on mul olemas kõigi talukohas elanud hingede ja nende hulgas ka esiisade eesnimed, kes on perepeadena kirikuraamatutes kirjas. Nimed algavad Jaanist ning korduvad seejärel vaheldumisi, ikka Mihkel või Jüri. Ka minu isa oli Jüri. Kahju vaid, et ma omal ajal puht teadmatusest seda nimede traditsiooni oma poegadel ei rakendanud.

Perenimesid hakati andma alles 1820ndatel ning juhtus, et sel ajal oli perekonnapeaks Jüri (kirjapilt Jürri), kelle isanimest Mihkel (Michel) tuletatigi perenimi Michelson, mis tähendas Jürri Micheli poeg. Nimede eestistamine toimus alles 1930ndatel.

Huvitav on ka see, et talud said oma nime koha (küla, oja, mäe, metsa jne.) nime järgi, millele liideti parajasti tol hetkel elus oleva perepea nimi. Omamoodi mõistatus on muidugi minu koduküla nimi, mille algne kirjapilt oli Kobbra. Kas see tähendas laia kaelaga mürkmadu (kust selline võis siia sattuda) või poolveelist elukat kobrast? Mitmed meie kandi vanemad talukohad kannavad 1860ndatest alanud päriseks ostmisest just paigaga seotud kaksiknimesid: Kobra Jaani, Kobra Hansu, Kobra Jüri jne. Erinevaid ajaloolisi (ja väga ilusaid) kaksiknimesid on terve Eesti täis. Mõned on väga vanad, paljud ka uuemal ajal tekkinud. Paraku kipuvad vanemad nimed reformidega kaduma.

Kodumetsas on mul mitu kiviaeda. Neid vaadates tuleb alati meelde, kuidas enne mind on esiisad palju vaeva näinud, et põldu harida ja loomi karjatada. Minu ajaks on kiviaiad ainult metsavahele või metsaserva jäänud, põldude vahel olnud kiviaiad veeti maaparandustööde käigus kõik ühte hunnikusse kokku. Vaatasin vanu ajaloolisi kaarte ja sealt saab aimu, kuhu kunagi kraavid olid kaevatud ja kuhu kiviaiad laotud. Metsas võib leida kiviaedades nn. mulguauke, kustkaudu loomi karja või koju lasti. On õnn, kui kiviaedu pole metsatöödega laiali sõidetud või kusagile mujale minema veetud. Minu metsas on nad enamasti alles. Seisavad ka pärandkultuuri objektidena registris. Pildil oleva kiviaia äärest sai paar aastat tagasi mõned kuused langetatud.

Ajamustrid

Tuesday, January 2nd, 2018

Uus aastaring on alanud. Täna kaks aastat tagasi läks mu emake, igaveseks. Leinavalu enam ei põleta, ometi tunnen, et ema on endiselt mu lähedal, minu meeltes ja mälestustes kogu aeg olemas.

Seda jäämustrite pilti vaadates näen seal justkui inimelu ajamustreid, teekonda üle laiade tasandike, üle konarlike küngaste ja läbi tumedate sügavike. Nii nagu loodus neid kujundab, ei suuda inimene mitte. Näen ajamustreid ja otsin oma.

Käisin aasta viimasel päeval metsas ja olin pettunud, et üsna päikselisel päeval polegi seal hingelisi. Õhukesel lumekirmel nägin vaid paari-kolme metskitse jälge, teiste loomade omi mitte. Mets oli vaikne, vaid paar tihast ja üks suur-kirjurähn. Ei mäleta, et nii looma- ja linnuvaeseid talvepäevi oleksin varem kogenud. Kas on ilmad selle põhjuseks olnud või veel miski, ei tea.

Soovin kõigile, et alanud aastas oleks vähem kurvastust ja rohkem rõõmsaid hetki. Ümbritsegu meid armsad lähedased ja head sõbrad, kellele toetuda.

Talveaeg

Friday, December 22nd, 2017

Talvine pööripäev möödus siinkandis uduvihmas ja lumeta maaga. Kõige pimedam aeg hakkab läbi saama ning jõulupühade järel lisandub juba igale päevale mõne minuti jagu pikkust juurde.

Tõin oma metsast väikese jõulukuuse, sest nii on kombeks, kui laste pered tulemas. Kuusenoorendik on tihedaks kasvanud ja ühel päeval peab seal nagunii valgustust tegema, sest peale istutatud kuuskede on loodus ka seemnest tärganud väiksemaid kuuski ja mände lisanud.

Tänase talveloo juurde ei valinud ma jõuluajale kohaselt kuusepilti, vaid hoopis rabamänniku, kus paar nädalat tagasi ühel öise lumesaju järgsel päeval käisin. Lumine metsapilt sobib ehk esimeseks talvepäevaks paremini kui vihmahall maastik.

On võimalus aasta kokku tõmmata ja natuke laiselda. Aega jääb ka lugemiseks ja muusika kuulamiseks. Kõrva jäi Eesti Laulu konkursil klassikalise laulukooliga Elina Nechayeva itaalia keeles lauldud „La Forza“ (Jõud), mis on kombinatsioon elektroonilisest muusikast ja klassikalisest vokaalist. Minu meelest on kõik paigas ja kui oleks minu teha, siis saadaksin just selle laulu kevadel Portugalis toimuvale Eurovisioonile.

Ajakirja „Eesti Mets“ viimases numbris on Viio Aitsami sulest ilmunud suurepärane kirjutis Erametsaliidu praegusest noorest juhist Mikk Lingist. Olen alati oodanud lugusid metsameestest ja -naistest, sest just nende mõtted ja teod annavad erametsandusele näo. „Eesti Mets“ on kogu aeg olnud väga sisukas ajakiri, mis peaks iga metsaomaniku lugemislaual olema. See lause ei ole reklaam, selline on minu lugemiskogemus ja soovitus.
Soovin kõigile rahulikke jõulupühi armsate inimeste seltsis.

Pimeda aja lõppu oodates

Monday, December 18th, 2017

Vaevalt kuus tundi päevavalgust ja jälle pikk pimedus. Väikesed lapsed ootavad jõuluõhtut ja kuuse alla habemega taati, kes kingitusi tooks, mina ootan pööripäeva ja valgust. Ehkki sinna pole enam palju jäänud, on ometi ootusaeg talumatult pikk. Nii igal aastal.

Mida siis teha, et oma keha ja vaimu sel pimedal ajal tasakaalus hoida. Lihtne ja kindel vahend on – mine metsa, kõnni seal nii kaua kuni väsimus kallale tuleb, siis istu puu alla ja jää ootama. Varsti tulevad tihased sind uurima, vaatavad ja arutavad omavahel, kas sihukest olendit võib usaldada või tuleks eemale hoida. Eile oli teiste seas okstel sidistamas ka kamp sabatihaseid, pika sabaga armsad olevused, kes perekonniti kokku hoiavad. Nende nägemine teeb kohe tuju heaks. Mida paganat ma muretsen, näe, linnukesed lepivad eluga, mis neile antud, peaasi, et kõht täis ja pereliikmed koos.

Eks inimestena soovime meiegi, et pere jälle kokku saaks, et lastel kõik hästi läheks ja ema ei peaks muretsema, olenemata sellest, et mõnel pojal juustes juba halli. Lapsed jäävad emale alati lasteks, vanusele vaatamata.

Siit jõuangi jõuluaega tagasi. Siis on tööinimestel ja koolilastel pikemad pühad ning käiakse ka vanemate või vanavanemate juures. Pere saab kokku ning toad on kalleid inimesi täis. Meil ei ole kombeks üksteisele kingitusi teha, nii oleme kokku leppinud. Tähtsam on olla koos, ühise laua ääres toite maitsta, juttu ajada ja üksteise lähedusest rõõmu tunda. Kui jõulupühad läbi, lähevad ka päevad pikemaks.

Vana maja

Monday, November 20th, 2017

Nädalavahetusel olin kodust eemal ning kui tee viis taas ühest Eestimaa alevist läbi, tegin teoks oma ammuse unistuse pildistada seal üht maja, mis mitu aastat varem oli köitnud möödasõidul mu tähelepanu oma kauni arhitektuuri pärast. Kohalikud tunnevad selle pildilt kindlasti ära. Juba tol ajal kartsin, et maja ei pea tõenäoliselt kuigi kaua enam vastu ning on viimane aeg seda jäädvustada. Ja nagu pildilt näha, pole mu kartus asjatu.

Teine põhjus pildistamiseks oli veel see, et sarnane maja, ehkki natuke väiksemal kujul, oli sõjaeelsete fotode järgi olemas ka minu kodualevis. All korrusel omaniku äriruumid (pood, kohvik), teisel korrusel eluruumid. Siin põles see maha 1941.a. sõjasuvel, mil tuli hävitas veel terve rea teisigi elumaju, aga ka pangahoone ja vallamaja alevi peatänava ääres.

Pildil olev ja kunagi mu kodualevis olnud maja tunduvad kangesti olevat ühe ja sama arhitekti looming. Kas ka tegelikult nii oli, seda ei tea. Kandsin mitu aastat endas toda äsja teoks saanud pildistamise plaani, et saaks vana mustvalget fotot ja värsket omavahel võrrelda. Tolles teises Eesti alevis nägin veel teistki kaheastmelise plekk-katuse ja kauni arhitektuuriga väiksemat maja ning ka tema seisab seal hüljatuna.

Mulle meeldivad vanad majad, mida vaadates saad kohe aru, et ehitaja on mõelnud nii ilule, otstarbekusele ja kauakestvusele. Suuri hooneid võisid endale lubada keskmisest jõukamad inimesed, samas said just nende majad tolleaegse ehituskultuuri parimateks näideteks. Täispalkidest ja valtsitud plekist katusega maja peab õige hooldamise korral vastu hulga kauem kui sada aastat. Hüljatule uut hingamist sisse puhuda on aga keeruline.

Sügis on õppimise aeg

Friday, November 10th, 2017

Novembris on tulemas mitu õppe- ja infopäeva erametsaomanikele. Neid korraldavad oma liikmetele kohalikud metsaühistud, kuid kõige mahukam, üleriigiline, on tulemas kuu viimasel päeval Toosikannu puhkekeskuses. Seal päevakorras olevate teemade kohta leiab infot erametsa portaalist.

Korraldajate kiituseks ütlen siin välja oma ammuse mõtte laiema osavõtjaskonnaga õppepäevade ja kogunemiste kohta. Nimelt tulebki maarahvale, eriti metsaomanikele mõeldud kokkusaamisi, liiati veel üleriigilisi, pidada eranditult väljaspool linnasid, soovitavalt Eesti keskel. Siis on tee tulijaile üsna ühepikkune, pole suurtele linnadele omaseid parkimisprobleeme ning üritused toovad kasu maaettevõtjaile, sh. turismitaludele ruumide rendi ja toitlustamisega. Eriti puhkajate vaesel sügishooajal.IMG_3046 (3)[10801]

Üks samm erametsanduse maale lähemale toomiseks on tulekul ka seoses sihtasutuse Erametsakeskus kolimisega Tallinnast Raplasse.

Mäletan, et varem olid õppepäevad väga sagedased ja koolitamine enamasti metsaomanike praktiliste oskuste omandamisele suunatud. Käisin neist paljudel. Vahel räägiti ka loodushoiust, mõnikord valgustati metsaomanikke maksude teemal. Õnneks tugevamates metsaühistutes need jätkuvad.

Ajad on muutunud, metsaomanikud ise teadlikumaks saanud ning info edastamise muud võimalused avardunud. Ometi on minu arvates näost näkku räägitud juttudel suurem kaal ja vaidlustes koorumas tõde. Parimaid tulemusi neile, kel endal kogemusi vähe, annab ka praktiline õpe looduses, metsas.

Öised hetked arvuti ees

Thursday, November 2nd, 2017

IMG_3031 (2)Pimeda novembrikuu öötundidel kogesin, et Eesti riigis ei lähe kõik ühti nii ladusalt kui olin ette kujutanud. Pealegi pole sugugi meeldiv, kui kodumaa 100nda sünnipäeva künnisel lööb kodanike usaldus e-riigi vastu kõikuma. Mida muud peakski see jant ID-kaartidega tähendama.

Vahetasin alles septembrikuus oma eelmise ID-kaardi uue vastu, sest vanal sai aeg täis. Tegin seda Pärnu PPA-s, kus käis kõik väga ladusalt ja mõne päeva pärast võisin uuele kaardile järele minna. Äsja aga selgus, et see pole enam turvaline ja kõik pärast 2014.a. oktoobrit välja antud kaartide sertifikaadid tuleb uuendada. Ka minu omal, muidu jäävad arved pangas maksmata.

Katsetasin siis alates esmaspäeva õhtust oma ID-kaardi sertifikaate kodus arvutis uuendada, kuid kuni ööni vastu neljapäeva see mul ei õnnestunud. Kas oli ühendus suletud või kasutajate rohkuse tõttu server umbe jooksnud.

Viimasel katsel, kell 00.45 vastu neljapäeva, pääsesin lõpuks toimingutele ligi ning olin lootust täis, kui uued PIN-id ja PUK olin üles märkinud. Kui uuenduse edenemine oli viimases etapis, tasemel 3/3, tekkis tõrge ja ekraanilt vaatas vastu pilt, mille kell 2.41 kaameraga jäädvustasin. Lootsin, et ehk protsess siiski lõpeb, kuid seda ei juhtunud järgmise pooleteise tunni jooksul mitte. Punane kiri ei kadunud kuskile. Sulgesin akna, kuid targu jätsin veel kaardi lugejasse ning katsetasin uuendust uuesti. Ka uus PIN-1 toimis. Ja näe õnne – uuendus jõudiski eduka lõpuni.

Mõtlesin siin, et oleme oi-kui kiiresti kohanenud kõiksugu e-teenustega ja võtame neid enesestmõistetavatena. Pensionäridki teevad oma pangatoiminguid arvutis, maksavad arveid ja jälgivad kontojääki. Pangakontoreid ju maal enam pole ja linnasõit võtaks terve päeva. Metsaomanikudki pääsevad uuenenud metsaregistrisse ainult isikutuvastusega ID-kaardi abil. Vahel tuleb mõnele dokumendile ka digiallkiri panna.

Võimalik, et kuigi ID-kaardi nõrgad kohad tulid ilmsiks kuuldavasti üsna viimasel minutil, siis suuremat kahju sellest ehk ei teki. Segadust ja mõtlemisainet aga küll.

Põdrajahi hooaeg

Monday, October 2nd, 2017

IMG_2745 (2)Oktoobrist algas metsades ajujaht põtradele. Enne seda peeti paar nädalat varitsusjahti, mis õnneks suurt liikumist ja kära looduses ei tekitanud. Ega ole kuulnud ka, et siinkandis oleks sel ajal põdrapulle kütitud.

Pildil on piirisiht minu ja riigimetsa vahel, mida jahimehed igal sügisel rohust ja võsast puhtaks niidavad. Veel teisegi metsasihi niitsid nad minu kodumetsas puhtaks, nagu ka mõned kõrval riigimetsas.

Avatud vaated on jahipidamiseks vajalikud, samas on minulgi kasud sees. Nimelt ei lase igasügisene niitmine sihtidel võssa kasvada. Mõni aeg tagasi, kui jõudu rohkem oli, niitsin samu sihte ise, käsitsi. Nüüd on aeg edasi läinud ja meestel niidukid traktori taga. Pruugib rääkida ja tullaksegi. Minul selle võrra kergem.

Käisin laupäeval Maalehe 30. sünnipäeval. Üsna nooruke teine, aga asjalik ja omanäoline. Just konservatiivsuse pärast olen lehe algusaastatest alates selle tellijaks ja lugejaks jäänud. Pealegi ilmub Maalehe vahel kord kuus ka Metsaleht. Vaatamata järjest mahukamaks paisuvale reklaamile, leiab Maalehe igast numbrist ikka midagi lugemisväärset.

Oma metsalugusid kirjutades on minustki viimase üheksa aasta jooksul saanud veebis loetava maaleht.ee osa. Rõõm on tunda mitmeid endisi ja praegusi toimetuse töötajaid, lahedad inimesed. Paljusid nägin ka sünnipäevapeol. Õnne ja pikka iga meie maarahva lehele!