Arhiiv July, 2008

31. juuli Kirsipuud metsas.

Thursday, July 31st, 2008


Avastasin juba mitu aastat tagasi, et jõe kaldal kasvavad metsikud kirsipuud. Teisel kaldal lepiku vahel on neid rohkesti ja noori tuleb järjest juurde. Hooldasin seal kord jõekallast ja jätsin noored kirsivõsud kasvama, kui muud võsa vähemaks võtsin. Mõned noored puud on vanas taluaias ja eelmisel aastal kandsid need esimesi vilju. Tänagi nägin puudel mõnd marja. Täiesti valmis ja imekombel pole linnud neid avastanud. Tegin pilti ja siis pistsin marjad suhu. Väga magusad ja valmis kirsid olid. Imelik, et koduaias söövad rästad mul kõik kirsid enne valmimist puudelt ära, aga metsast võin veel augustis marju leida.

Päevatööd läksid ladusalt. Saime töömehega ühele meelele ja kõik hakkab jooniste järgi kulgema. Kelder saab kindlasti mingiks ajaks katuse peale ja siis on kindel, et vihmad ja külmad enam vanu müüre ei lõhu. Keldris aga saan ise ja saavad mõned sõbradki kurja ilma eest varjul olla. Unistada sellest on mõnus.

Kohtusin jälle kanakullidega. Tehti valju kisa ja lennati ühest metsatukast üle tee teise tukka. Konnakotkas tiirutas heinapõllu kohal, rahulik ja väärikas, nagu alati.

Niitsin jälle ja arvestasin, et 1 ha sai viimaste päevadega üle käidud. Veel tegin puhtaks teeraja läbi kõrge rohuga põllu, et parem metsa minna oleks. Oi, kuidas parmud hammustavad, kui seisma jääda. Seepärast ei saa hetkekski paigal olla. Juulikuu saab otsa.

30. juuli Kuusel palju käbisid

Wednesday, July 30th, 2008


Sel aastal on kuuskedel rikkalik käbiaasta. Oksad lausa koolduvad rohkete käbide raskuse all. Kuuse-käbilinnud juba sorteerivad neid ja palju tooreid käbisid on puude all maas.

Täna oli jälle üks asjalik tööpäev. Niitsin pärandkultuuriobjektil vanadelt talupõldudelt veelkord rohtu. Seal kasvavad tammed ja osa neist on alles madalad või ulukikahjustuste tõttu uusi võrseid ajanud. Need puud, mis kahjustamata kasvada on saanud, on üle 3 meetri kõrged ja nende pärast poleks hooldada enam vaja. Samas on ühtlaselt niidetud pinda hoopis ilusam vaadata ja nii ma olen juba aastaid teinud. Vana üksik metskult käib öösiti tammede aluseid tuhnimas ja kohati on ta ikka päris vägevat künnitööd teinud. Töömees oli hommikul kolme kähriku-noorukiga teel kokku saanud. Õhtul käis hallhaigur jõest toitu otsimas. Nad on lõpmata pelglikud linnud ja lähem vaatlemine ei õnnestu mitte kuidagi. Eile tulnud mesilinnud toimetavad omasoodu ja ära minna pole vist plaanis.

Keldri sarikate proov sai ka ära tehtud ja pisiasjade pärast töömehega vaieldud. Ma ei tea ehitusest tuhkagi, aga õpetada meeldib küll. Ajan jonnakalt oma joru, kui mõnda asja teistmoodi tahetakse teha kui minul mõttes valmis mõeldud. Ehk läheb homme juba ladusamalt.

29. juuli Mulle tulid mesilased!

Tuesday, July 29th, 2008


Üks pereheitmise sülem saabus täna lõuna ajal mulle jõe äärde vanale taluõuele. Parasjagu käis meil keldri müüridele materjali tõstmine, kui poisid järsku märkasid, et must parv keerleb vana saare okste vahel. Läks veidi aega ja mesilinnud hakkasid allapoole maapinnale tulema. Sel saarel on juurte vahel üks auk, kuhu oravad oma talvemoona panevad. Aga arvatavasti on sellest august kõrgemal ka tühimik, kuhu nüüd mesilasema lendas ja kogu ülejäänud rahvas talle järele läks. Õhtuks oli kõik rahulik ja käis vaikne lend sisse ja välja. Panen pildi ka sellest puutüvest ja need udused laigud on mesilased, mõni on ka samblal teravamalt nähtav.

Helistasin tuttavale mesinikule, aga ta oli kiirete töödega hõivatud ja polnud võimalik vaatama tulla. Kahtlane, kas mesilased sellest august enam välja tulla tahaksid ja nii tuleb jälgida, mis edasi saab. Mõned aastad tagasi elasid mul jõe ääres vana kase tüveõõnsuses mesilased mitu aastat, kuni kask tormiga murdus. Eriline oli see, et mesilased elasid kasetüves ka talve üle. Üks oht on vist veel. Seal tiirutab sageli herilaseviu, kes paar aastat tagasi maa sees pesitsenud herilased välja kraapis ja nahka pistis. Ainult kärjetükid olid augu kõrval laiali. Kas see lind ka mesilasi sööb, ma ei tea.

Mesinik Allu – mida teha?

Selle rõõmsa sündmuse kõrval oli hommikul ka kurb leid. Üks hiireviu oli elektriliini traatidesse lennanud ja seal, kus posti juures kannude kõrval veel mingi kaardus traat on, kinni jäänud ja hukkunud. Rippus tiibapidi posti kõrval traatides.

Aga tööpäev läks suurepäraselt korda. Silla tugipostid said kohale pandud, keldri müüridele palgid peale tõstetud, lauakoorem läbi metsa kohale toodud. Ootamisaegadel jõudsin mitu paagitäit tühjaks töötada ja tükikese maad puhtaks niita. Vaat sellised päevad mulle meeldivad, kus kõik laabub ja pidevalt töö käib.

28. juuli Ettevalmistustööd

Monday, July 28th, 2008

Üle hulga aja jälle selline tööpäev, et õhtuks käed surisevad. Remonditud tööriist pidas auga vastu ja sain ilmatu platsi lauavirnade ümbruses maha niidetud. Need lauavirnad on mul sünnikodu õues, kuhu pole enam mitu nädalat jõudnud. Eelmisest niitmisest on kuu aega möödas. Sünnikodu õuemaadel kasvab palju raudrohtu, teelehte, valget ristikut ja müüride ääres põdrakanepit. Niitmise ajal levib kaugetest aegadest tuttavat lapsepõlvekodu suvelõhna.

Hommikupoolikul sai kruus sorteeritud ja ülejäägid aukude tasanduseks laiali aetud. Ruberoidi ja muu kraami tõin samuti kohale. Külamees oli abiks, lõikas ruberoidi parajaks ja kinnitas müürile, kuhu palgid peale tulevad. Jõe poolt tagasi sõites palistab teeservi nüüd uus kollane õitseja – soolikarohi. Tegin pilti ka. Kollased õisikud püsivad kaua, kuigi ajapikku tuhmuvad pruunikamaks.

Veidike sai lauavirna ka lammutatud ja aluspuudele tõstuki portsjonite kaupa laotud. Laudu kulub ehitusel päris palju ja kiidan ennast, et üleeelmisel kevadel sai ettenägelikult neid suurem kogus saagida lastud. Nüüdseks ilusti kuivanud. Homme jääb ümberladumiseks veel veidi aega, sest traktor saab alles lõuna paiku tulla. Tuleb pingeline päev, kus korraga on vaja mitmel pool kohal olla. Otseteed vaid paar kilomeetrit läbi metsa, kust traktoriga sihti pidi liikuda saab, aga autoga tuleb 8 km ringi sõita.

27. juuli Kuumus

Sunday, July 27th, 2008

Suvitajatel on mõnus rannailm, aga sisemaal on päeval liiga kuum ja pole tahtmist rasket tööd ette võtta. Endal süda valutab, kuna veel oleks siit-sealt niita, et siis augustis saaks rohkem pühenduda ehitustöödele. Homme on igasuguseid ostusid vaja teha: ruberoid, kobad, naelad jne. Kruusahunnik vajab lõpuni sõelumist, et sellest parem kraam tagavaraks jääks. Lauavirnad tuleb laiali tõsta ja traktori haaratsitele parajad portsjonid valmis panna.

Õhtu eel, kui päike enam hullusti ei kõrvetanud, üritasin metsateed niita. Aga nagu needus – masin tõrkus ja enam teda käima ei saanudki. Tavaliselt on mul autos nii uus kui vana masin, aga täna läksin metsa ainult vanemaga, mis on kergem. Tuli see vanake uuesti külamehe kätte viia. Õhtul ta helistas, et oli karburaatori vedru ära vahetanud (mille vahepeal olin hankinud), korralikult sodist puhtaks teinud, sest summutist polevat enam gaasid välja pääsenud ja reguleerimist vajas samuti. Olevat tema käes ilusti tööle hakanud. Näis, mis ta siis minu käes homme teeb.

Enne metsast väljatulekut pildistasin õitsvaid takjanuppe. Lähedalt vaadates on need muidu vastikud tegelased ikka imekauni vormi ja värviga! Hall koos tumepunasega ja näib, nagu oleks ämblik käinud seal vahel oma niite kruttimas. Looduses on kõik kooskõlas.

26. juuli Kiisu-Mamma

Saturday, July 26th, 2008


Sain mõne päeva täita vanaema kohustusi ja seda vanaema kutsuvad mu kallid tüdrukutirtsud Kiisu-Mammaks. Lisaks päris kiisudele, on laste lemmikkohaks metsaonn, väike jõeke, kiik ja varjulised metsarajad. Seda käiku oodatakse maale tulles alati üle kõige.

Täna käisime Jäneda talupäevadel. Oli hea meel näha, et uusi agaraid erametsaomanikke tuleb igal aastal juurde, kellele tunnustust avaldatakse ja auhindu jagatakse. Jällenägemisrõõmu teeb taaskohtumine ammuste tuttavatega. Minu jaoks on selline rahvakogunemine väsitav, aga erinevalt paljudest suveüritustest tulevad Jänedale kokku maainimesed ja valitseb omamoodi ühtekuuluvustunne. Koju tulemise ajaks olid kotid head-paremat talukaupa täis. Lastele pakkusid kõige rohkem huvi hobused, aga ka teised loomad, kes olid näitusele välja toodud.

Õhtul tahtsin viimaste päevade virr-varrist välja pääseda ja käisin päikeseloojangu ajal tiiru metsas. Oli selle suve üks soojemaid õhtuid ja peaaegu hääletu mets ümberringi. Kaugelt kostis sookurgede pasunaid ja paar rästahäälitsust. Suvi lõhnab küpsuse ja valmimise järele. Õhtu varjud venivad järjest pikemaks ja ööd pimedamaks.

23. juuli Hetked kotkastega.

Wednesday, July 23rd, 2008

Metsalugudel on täna väike juubel – see on 50-s postitus kahe kuu jooksul, mil Maalehe veebiväljaandele oma jutukesi ja pilte saadan. Ma pühendan selle loo kotkastele ja inimestele, kes mind nende uhkete lindude juurde juhatasid.

Kes meist ei unistaks kotkatiivul kõrgel maa ja metsade kohal lennelda ja kotkapilguga ülalt alla vaadata. Vaprad mehed ehtisid kotkasulgedega oma kübaraid, et veelgi väärikamad ja julgemad välja paista. Ka minul on mitu kotkasulge kodus seinal, kinnitamaks sõprust nende uhkete lindudega. Loodussõprade hulgas liikudes panen selga särgi, mille rinnal on kiri – Kotkaklubi.

Algas aga kõik ühest maamõõtmisest 1990-ndate keskel. Olin palunud endale appi piirisihte raiuma külamehe, kes noorukina tegeles lindude rõngastamise ja pesapaikade otsimisega. Minule mõõdetava metsaosa keskel künkal oli üks suur pesa ja tema hinnang oli hetkega – siin elab konnakotkas! Hakkasin siis huvi tundma, et milline see lind välja näeb. Ootasin kevadet, käisin raamatukogus, hankisin binokli ja kui linnud saabusid, istusin päevade kaupa põlluserval ja püüdsin aru saada, kes hiireviu, kes konnakotkas. Vahepeal lippasin jälle raamatukogusse suuri värvilisi linnuraamatuid uurima, joonistasin tiivamustreid, jätsin mällu lennupilte ja sulestiku iseärasusi. Vaevarikas oli see teekond ja läks päris mitu aastat, kui suutsin kullidel, viudel ja kotkastel vahet teha.

Ajapikku käisin läbi kõik ümbruskonna metsad ja suuri pesi leidsin kokku 8-9 tk. ning andsin nendest teada ornitoloogidele. Sealtmaalt algaski minu tutvus Kotkaklubi meestega, kui ühel päeval tuli kohale üks noormees, kes kui orav kõik minu leitud pesad puudel läbi vaatas ja mulle arusaamatul moel kohe hinnangu andis, kellele need pesad kuuluvad. Olin hämmingus ja julgesin küsida, et kuidas ta nii palju teab. Vastus oli, et elu õpetab. Endal aastaid napilt üle 20 ja juba elu õpetab. Pani mõtlema, et miks seesamune elu mulle pikkade aastate jooksul pole veel selliseid asju õpetanud. Tuli kiiresti järele jõuda, vaadelda, lugeda, kuulata, jälgida. Praegu olen lõpmata tänulik neile noormeestele, kes mind lindude juurde juhatasid ja maailma avarama pilguga nägema õpetasid. Aitäh, Indrek, Urmas, Renno, Raivo, Rein, Jaak, Riho, Ülo, Gunnar, Kristo!

On kirjeldamatu tunne, kui tee lõpus vana tamme all seistes näen, et piki teed lendab otse minu suunas suur lind. Kotkas ju näeb mind, aga ei pöördu kõrvale, võtab vaid veidi kõrgust ja lendab tamme kohale. Seal tamme taga on mu väike paradiis, vana taluase ja jõeke. Neil pisikestel põllusiiludel ja karjamaadel on kotkaste toidumaad. Ma tahaksin, et need hetked võiksid igal aastal korduda. Samamoodi elamuse pakuvad pesast välja lennanud kotkapojad, kes ei oska inimest karta ja peatuvad julgelt teeäärsel puuoksal. Kui vanemaid läheduses pole, siis lastakse kuuldavale valjud kilked: ma juba lendan, ma olen siin, siin…

Sügisel, kui lõunasse äralendamise aeg käes, on mu autot saadetud piki teed põllu kohal lennates, isa ja poeg kõrvuti. Järgmisest päevast alates ma neid enam ei näinud. Ema oli juba varem rännuteele asunud. On natuke nukker tunne ja jääb üle järgmist kevadet oodata.

Ka täna, kui jõe ääres tööd tegin, tuli kotkas kõrgele pea kohale ja saatis oma tervituskilked üle metsa ja aasade. Paar päeva tagasi, kui oli sombune õhtupoolik, jäädvustasin eemalt kotka tema varitsuspuul. Minu jaoks on selles pildis meeleolu ja kättesaamatut salapära.

22. juuli Sooja ja vihma

Tuesday, July 22nd, 2008

Päeva esimene pool oli soe ja sai tööd teha. Pärastlõuna tõi äikesepilved ja ägeda paduvihma. Tööpäev jäi poolikuks.

Täna tuli vanale taluõuele uudistama herilaseviu ja kui ta avastas enda teelt inimese, siis tegi ta lennul väga veidra pidurduse – lõi tiivad laiali nagu ingel vanal postkaardil ja võttis peaaegu püstiasendis lennuhoo maha. Ma olen sellist asendit näinud kord auto esiklaasi ees õhus rippuval öösorril. Umbes selline tunne oli, et surub jalad vastu klaasi – „siit edasi ei tule!”

Vihma järel käisin kaugemas metsanurgas uurimas, kas sel aastal mägralinnakus elumärke on. Uruavade ees ei kasvanud ühtki rohuliblet, ainult liiv ja paljad puutüved. Seal on ikka kõvasti möllatud. Nõlvaku all kasvavad kilpjalad ja nende vahel on peidus teerajad. Värskelt sadanud vihma järel polnud urgude ees liival kahjuks ühtki jälge, mille järgi oleks kindlaks teinud, kes seal siis elavad. Tuul kandis spetsiifilist haisu ninna, mis kinnitas, et asukad on olemas.

Metsas on mustikad valmis, aga minust pole suurt marjakorjajat. See nõuab paigalpüsimist ja kannatlikkust ja kui vahel korjangi, siis peab ikka marju nii paksult olema, et ruttu nõu täis saan. Jõe ääres paeklibu peal kasvavad roomavate vartega lillakad. Ka nende marjad on valmis saanud. Inimesed ei tunne neid eriti ja veel harvem lillakaid korjatakse. Mina olen neid suhu pistnud küll ja pisikeste punaste marjade hapukas maitse on meeldiv. Pilti tegin ka.

21. juuli Nii tavaline lepapuu

Monday, July 21st, 2008


Mulle meeldib, kui nädalavahetus on möödas ja elu argirütmis kulgeb. Pärandkultuuriobjekt, vana keldri müür, ootab palkide pealetõstmist. Puidukaitsevahend on palkidele kantud ja peame kiirustama. Minu tuttava talumehe metsaveotraktorid lähevad lähiajal pikemale tööotsale naabermaakonda ja sealt ei tulda niipea tagasi. (Huvitav, et ikka mõni veel metsa raiub, kuigi puidu hinnad kolinal kukkunud ja saeveskites pidavat palgiuputus olema) Enne äraminekut peab tõstukiga need palgid müüridele saama. Pikkust on 10,5 meetrit ühest küljest ja üle 7 m teisest küljest. Ümarpalgid on jämedad ja inimkätega neid müürile ei upita. Sama traktoriga saame metsateede kaudu kohale tuua ka sünnikodu õuest servatud lauad. Need kuluvad viiluotstele ja katuse alusmaterjaliks.

Sekeldamiste vahel jäi aega ka ühe teejupi niitmiseks. Uskumatu, kui kiiresti madalamates kohtades rohi kasvab.

Olen alati lugu pidanud lihtsast ja tavalisest hallist lepast. Kunagi sai tädilastega karjas käies lepakoorest pasunat tehtud, hiljem lõikasin oma nimetähed ühe puu sisse. Umbes 30 aastat hiljem otsisin selle puu üles ja leidsin koorelt ka selle koha, kuhu olin lõikeid teinud. Uskumatu, aga see puu võis 50 aastat vana olla ja ikka seisis jalul. Ja näe, nagu imeväel on praegu lepast saanud metsanduses suur tegija. Küte on nõutav kraam ja hinnad ostjale kõrged, müüjale rahuldavad. Annab maaperele tööd ja leiba. Pealegi kasvab mis mühinal, pole vaja istutada ega midagi.

Olen maade tagasisaamisest alates ka lepikutes valgustusraiet teinud. Algul vaadati vist küll imelikult, et kas pole enam igavusest muud teha kui lepikut harvendada. Nüüd, peaaegu 10 aastat hiljem, on noorest lepikust saamas raieküps lepamets. Sirged ja kõrged pealekauba. Viimati nakitsesin sealt vahelt toomingavõsa ja tüvede vahel pääseb õhk liikuma. Samal põhjusel tegin ka sel lumeta talvel noores lepavõsas valgustusraiet. Kõik risti-rästi kasvavad kõverad ja kängujäänud puukesed maha, et tugevatel oleks ruumi veelgi kiiremaks kasvuks.

Pildile valisin täna ühe vana lepatüve koos dekoratiivse puiduseenega.

20. juuli Vanas metsas

Sunday, July 20th, 2008


Jõe ääres, kohe silla lähedal, on üks vana haavikutukk. Tundsin täna, et olen ülekohtune, kui satun sinna ainult talveti või kevadeti, kui võsa kärpimas käin. Sügisel on nagunii kultuuride hooldamisega kiire ja niisama metsas lustida polegi mahti. Täna siis võtsin ette hoolika vaatluse, sest suvel on ju kõik asjad metsas teisiti kui külmal ja lehtedeta ajal. Metsakorraldajalt kuulsin, et vanadel haabadel kasvab seal vääriselupaiga tunnusliik – kaitsealune sammal sulgjas õhik. Otsisin täna need puud üles ja sambla leidsin ka. Ongi nagu ülespoole kaardu hoidvad rohelised suled.

Palju teisi huvitavaid madalaid samblikke või samblaid märkasin vanadel puutüvedel. Peaksin leidma endale ühe juhendaja, kes aitaks selles minu jaoks avastamata maailmas selgust luua. Oleks tore, kui teaksin ja tunneksin kõiki liike, kes mu metsi asustavad.

Ühe vahva avastuse tegin veel. Ja imestan, et pole seda varem näinud, kuigi terve jaanuari ja veebruari lõikasin seal toominga- ja pajuvõsa. Nimelt kasvavad grupis koos kolm hiigelsuurt haaba. Ühe tüves on läänepoolses küljes piklik lõhe ja selle lõhe põhi on täidetud pehme kõdupuiduga. Täpselt sobiv paik, kus händkakk võiks pesitseda ja pojad üles kasvatada. Lõhe sulgub üleval ja pesasse ei pääse lumi ega vihm sisse.

Pühapäev möödubki metsas uidates, tee ääres kanakulli poegi jälgides ning männioksal istuva konnakotka siluetti vastu valgust vaadates. Õhtupoolikul toimetan veidi koduaias, niidan pargipuude alt heina. Vanadelt pärnadelt on palju oksarisu maha langenud ja täitsa suur mure, kuhu see kõik panna. Tuld ei tohi koduaias enam teha, metsa kõdunema tassida on ka naljakas. Oksahunnik muudkui kasvab. Ahjus hagu kütma või…?