Arhiiv September, 2008

Juubelilugu. Metsalood 100!

Tuesday, September 30th, 2008

Aeg lendab, juba 100. lugu. Tahan selle pühendada oma truule sõbrale – metsale. Pildilegi jäi igapäevane ja igituttav tee, mida mööda, aastaajast ja ilmast olenemata, astun või sõidan. Täna säras viimase septembripäeva päike ja paitas männitüvesid.

Üheksa aastat tagasi oli sama tee uppunud pajupõõsastesse ja liikumiseks kasutati kõrvaloleva põllu serva. Siis sai paar nädalat seal töömehega koos mütatud. Oli oktoobrikuu ja mõnel tolleaegsel fotol on dokumenteeritud koht enne ja pärast võsatöid. Töömees saagis, mina sikutasin mahasaetud põõsaid ja tegime tuld. Ilusad värvid olid ja sügavsinine sügistaevas jäi tookord pildile.

Nüüdseks on palju muutunud. Kõrvalolevate põllusiilude lepik on ammu maha saetud ja asemele istutatud kuused on kohati 3-4 m kõrged noored puud. Männituka taga on noor mets, kuhu proovisin mitmel korral ka mändi istutada, aga põdrad, sunnikud, pole neile elulootust andnud. Jäävad kuusk ja kask ning sekka mõni sarapuu, et lindudel ka rõõmu oleks. Selle tee ääres kraavis magas paar aastat tagasi suveõhtul üks mesikäpp. Norskas nii valjusti, et jahimehed ajasid segi õlleuimase meesolendi ja karuoti unehääled. Tuka taga on veel mõned üksikud männid ja ühel neist on viltune latv, mille tippu on rongad pesa teinud. Nemad on kevadel esimesed, kelle pojad lennuvõimestuvad juba metsaistutuse ajaks. Kõrval männil toksis, ah mis toksis, raius ikka, musträhn oma perele ilusa kodu. Ta töötas seal mitu nädalat. Puu oli täiesti terve ja jäme ning kui teda jälgisin, polnud mul küll usku, et ta selle augu ükskord valmis suudab teha. Aga sai ja kasvatas pojadki üles. Veelgi kaugemal, sangleppade vahel kuuse otsas elab konnakotkas. Kui tema saabub, käib ronkadel parasjagu poegade toitmine või hakkavad noored rongad lennuharjutusi tegema. Siis tekivad mõnikord konfliktid kahe liigi vahel. Kotkas on suutnud musti linde siiski taltsutada ja oma territooriumi kaitsta.


Männitukast 150 m eespool on kuusetukk, mille kõrval pisikesel langil istutasin täna kuusetaimi. Oi, kui palju igasuguseid verejanulisi sitikaid mulda liigutades mind ründas! Kõik see kuulub metsatööde juurde. Õhtune saunaskäik leevendab.

Teed pidi edasi liikudes jõuan jõe äärde, mille taga ongi mu armas väike kohake, vana taluase, kus tööd tehes palju-palju päevi on möödunud. Ja kus suveõhtutel lõkketule ääres kohtun oma heade sõpradega. Talvel on seal lindude söögimaja ja et neid sulepalle mitte petta, käin iga päev uut toitu viimas. Vahel on tee lumme tuisanud ja siis tuleb paar kilomeetrit hangedest läbi sumbata. Tasuks saan iga kord uue elamuse.

Olen metsas õnnelik. Juba suurelt teelt oma radadele pöörates hakkavad meeled teistmoodi tööle ja igapäevane sigin-sagin muutub tühiseks. Mets on alati uus. Mets ei reeda, mets kaitseb, mets kosutab ja tasub heldelt sellele, kes temaga omakasupüüdmatult kokku elama on õppinud.

Mihklipäev.

Monday, September 29th, 2008

Sügis võimutseb. Viimaste päevade tuulised ilmad on pühkinud palju puid lehtedest paljaks. Koduõue vanad pärnad puistavad kollaseid lehti ja saared on päris alasti. Metski hakkab läbi paistma. Seeneaeg on möödas. Soomustindiku kübar tõmbub rulli ja värvub mustaks, kuni ühel hetkel on sellel kohal, kus seen kasvas, vaid üks musta porilaiku meenutav moodustis.

Tegin metsas tööd. Pingutuste järel lõpetasin õhtuks veel ühe langi hooldamise. Sedapuhku oli pinda 0,5 hektarit. Kuusetaimed on seal nigelamad, kuigi istutatud juba 2006.a. Jäävad alla isegi sel kevadel istutatud taimedele, rääkimata 2007.a. omadele. Ulukikahjustusi neil pole, sest sai kahel sügisel repellendiga kitsetõrjet tehtud.

Aga homme on plaanis hoopis metsa istutada. Tõin õhtul taimeaiast pundi kuusetaimi ja katsetan esimest korda elus sügisest metsaistutust. Põhjuseks on konnakotka pesa lähedus, piiranguvöönd, kus kevadine häirimine ei tule kõne allagi. Nüüd sügisel saab salaja, kotka teadmata, taimed kasvama panna.

Vahepeal olen saanud päevakese puhata ja koduste toimetuste kõrvalt leidnud aega ka raamatu lugemiseks. „Meie inimesed” – südamlikud lood ja nauditavad pildid Eesti inimestest ning loodusest.

Õunamaiad.

Saturday, September 27th, 2008

Sain alles lõuna ajal metsa minna. Tuli meelde, et ühel metsikul õunapuul olid üleeelmisel aastal väga maitsvad õunad ja kuna läinud sügisel seal õunu polnud, siis käisin kontrollimas, kuidas tänavu lood on. Õunu oli, aga ussitanud ja pisikesed. Kahe aasta eest korjasin suure korvitäie väga ilusaid punaste põskedega suuri, mahlaseid ja terveid hilissügisesi õunu. Need säilisid mitu kuud söögikõlbulikena. Nüüd jätsin ubinad puule, aga järele proovisin küll. Mul koduaias nii hea maitsega õunu polegi. Aga ega mina ainus pole, kellele ubinad maitsevad. Kohale jõudes lendas terve parv linde sealt eemale ja lähemale astudes nägin mitut vapsikut, kes ennastunustavalt õuna sisemusest magusat ammutasid. Puu all polnud ühtki õuna. Selle eest hoolitsevad kährikud.
Tegin veidi tööd ka, aga erilist indu polnud. Käsi ja õlg hakkasid väsima. Aga peamine nuhtlus olid sääsed. Niipea, kui lõikuriga rohus tegutsema hakkasin, oli vaikselt mitu valusat torkajat näole maandunud. Ju see ilmamuutust tähendab. Juba hakkasimegi liiga ilusate sügisilmadega harjuma.

Värvid.

Friday, September 26th, 2008

Täna tegin ettevalmistusi talveks. Tõime naabrimehe traktoriga sünnikoha õuelt küttepuid koju kuuri. Sai otsast otsani täis. Need halud pole enam hoopiski nii kuivad, millega kiitlesin siinsamas lugusid kirjutades kusagil suve alguses. Õhuniiskus teeb oma töö, mis sest, et kaks suve riitades seisnud.

Põllumehed kiirustavad. Minu väljadele veeti läga ning kohe oli pinnasepurustaja tal sabas. Esialgu haises jubedalt, aga peagi sai väetis mulda segatud. Juhtusin ühe talunikuga rääkima, kel vilja võtmine veel pooleli. Asi paistab üsna lootusetu, sest teri pole kuskile müüa. Kui kevadel maksis seeme 3 kr/kg, siis nüüd pakutakse 1 kr/kg kaera eest, mis läheb katlas põletamisele. Otra ei taha keegi. Pole siis imestada, et järjest rohkem põlde jääb harimata. Väikestel taludel on tõesti raske ellu jääda. Minu maid rentiv suur osaühing on seni veel hoolikalt maid harinud ja suurt piimakarja pidanud. Palju inimesi saab tööd ja hulk investeeringuid uutesse hoonetesse ja masinatesse tehtud. Jääksid nemadki püsima.

Päikeseloojangu viimaste kiirte aegu tegin ringkäigu oma armsal vanal taluasemel ja metsaserval. Vahtrad leegitsevad, haavad kolletuvad ja kask kaotab üha rohkem lehti. Sügise värvid on võimsad. Päeval kostus taevast hanede häälitsusi. Juba tulevad nemadki põhja poolt ära. Suur-kirjurähn toksis hoolega. Laksutasin keelega ja ta tuli lähemale vaatama, et kes see selline julges metsa segama tulla. Musträhn lasi pikka vilet. Rästaste kamp oli langi servas kuivanud puul kohad sisse võtnud.

Vananaistesuvi.

Thursday, September 25th, 2008

Ilus aeg, ainult päevad jäävad järjest lühemaks. On veel lilli ja liblikaid. Põllumees künnab, külvab, koristab vilja ja teeb ädala 3-ndast niitest silo – kõike korraga. Minu väljadele tuleb talinisu. Alles olid kõrrepõllul veelombid, nüüd tolmab külviku taga.

Metsades pole mingit liikumist märgata, ei riigimetsas ega teiste naabrite juures. Ainult mina müristan võsalõikuriga. On kindel plaan katsetada esimest korda sügisese istutusega. Esialgu küll imepisikesel lapil, 0,1 ha suurusel langil. Sellel tegingi täna ettevalmistustöid: niitsin maha vaarikad ja putked ning väikese võsa. Kui tihedalt istutada, mahub vast 200 kuusetaime ära. Vahepeal on jahimehed sinna servale sättinud metssigade söötmiskoha. Radasid on juba kõvasti tallatud. Näis, kuidas mu tänane niitmine sigadele mõjub, üsna lagedaks läks, ainult mõne sõnajala jätsin ilu pärast kasvama. Ja mis veel siis saab, kui kohe kõrvale taimed istutan ja nende ladvad pastaga siniseks möksin. Ei hakka jahimeestele teatama kah, et ma oma metsas taimed maha istutan. Küll avastavad isegi.

Vahepeal on palju rõõmustavat märgata Erametsakeskuse tegemistes. Toetuste info on välja pandud, liiguvad tehtud tööde eest väljamakstavad rahad ja jagatakse nõuannet. Tundub, et süsteem töötab. Minu jaoks jääbki see ainsaks võimaluseks, sest PRIA kaudu jagatava Euroopa raha saamise nõuded on koostatud väikeomanike huvisid ja võimalusi arvesse võtmata. Ikka seesama tuntud teema, et väikest pole vaja, olgu loomapidajana, kurgikasvatajana, poepidajana või metsaomanikuna.

Metsaistutus koridoridesse oleks üks võimalus, aga minul saavad peagi vanad põllulapid metsastatud. Koridorid on järele proovitud, juba 1999.a. ja enam ei taha ma lepikutes sel moel kuuski istutada. Praegu on lepad peaaegu raieküpsed, kuused aga jäävad valguse puudumise tõttu habrasteks, hõredateks. Laiemat ruumi oleks vaja olnud. Seepärast olen hiljem kasutanud moodust, et raiun terve põllu laiuselt (25-30 m) kogu võsa maha. Kraavi äärtesse jätan väärtuslikumaid puid kasvama. Seal on nii looduslikke kuuski, kaski, saari, ka õunapuid jm. Põllu istutan äärest ääreni kuuske täis ja kolm istutusjärgset aastat hooldan korralikult. Tuleb niita nii rohtu kui väsimatult kasvavat võsa: leppa, toomingat, kraavipaju. Selleks ajaks on taimed suuremaks sirgunud, siit-sealt mõni kaseseeme ka kukkunud ja võsakasv „kiusamise” tagajärjel pidurdunud. Ja kui metsloomade tõrjeks ka midagi ette võetud on, võib mõne aasta vahet pidada ja seejärel noorendiku hooldusega algust teha.

Paraku olen ma oma ettevõtmistega kogu aeg sammukese võrra ajast ees liikunud ja tööd said ilma toetusteta tehtud. Lisaks veidi teistmoodi (minu arvates paremini) kui praegustes toetustingimustes kirjeldatud. Ja kui noorendike hooldust oma tööna abikõlbulikuks ei tunnistata, siis pole mul selle Euroopa Liiduga suurt asja.

Mets tuulte käes.

Wednesday, September 24th, 2008

Riigimets või eramets. Peremets või firmamets. Minu mets või igaühe mets. Raiemets või kaitsemets. Noor mets või vana mets. Eesti mets või Soome mets. Reformi mets või RL mets.
Metsaseadus, looduskaitsereform, toetused, bürokraatia, omakasu, erinevad väärtushinnangud.
Olen heitlike tuulte eest tahtnud mütsi kõvemini kõrvadele tõmmata ja paraja kaika kätte võtta, et nad mind oma metsarajalt viltu ei puhuks. Enda jaoks ammu selgeks mõeldud tõekspidamisi ei suuda nad kallutada. Kas aga suudan oma metsa nende tuulte eest kaitsta?

Linnujaamas.

Tuesday, September 23rd, 2008

Linde satub püünismõrda praegu suhteliselt vähe, sest tuule suund võimaldab neil peatumata edasi rännata, lõuna poole. Aga poiste jutu järgi on öösiti huvitavaid kakulisi liikvel: kõrvukrätsud, soorätsud ja karvasjalg-kakk. Ka nemad satuvad aeg-ajalt võrkudesse ja saavad mõõdetud-kaalutud-rõngastatud. Päeval on liikvel mitut liiki tihaseid, sh. roohabekad, lehelinde, põõsalinde, pöialpoisse jt. Võrkudesse on jäänud rähne, harakas jt. suuremaid linde. Lisaks lindudele jälgitakse ka kiilide ja liblikate rännet. See on uus ja huvitav ka linnuvaatlejatele. Kuulsin, et kiilid kui väga osavad lendajad on andnud idee helikopteri leiutamiseks. Nende eluviisi ja rände uurimine pakub uusi avastusi.

Pildi tegin isasest huvitava välimusega roohabekast ja seejärel, pärast „kohustuslike” protseduuride tegemist (mõõtmine, kaalumine, toitumuse hindamine ja rõngastamine), pääses ta vabadusse. Linnuvaatlejatel on pidevalt tööd ka inimestega, sest selgitusi tuleb jagada arvukatele kooliõpilaste gruppidele. Sageli peatuvad möödasõitvad välismaalased ja käivad teised linnuvaatlejad või lihtsalt loodushuvilised.
Meri on praegu kõvasti taganenud ja roostiku ning vee vahel on lai liivariba. Kaugemal paistsid luiged ja ööseks tulevad merelt ranniku lähedale sõtkad.

Sügise peegeldused.

Monday, September 22nd, 2008

Tegin metsatöös pausi, et langil ronimisest kangeks muutunud jalalihastele puhkust anda. Oli hulk edasi lükatud töid, millest osa jõudsin ka ära teha. Muu hulgas koristasin kasvumaja, niitsin muru ja korjasin ploomipuudelt riknenud vilju. Et haigusi vähendada. Kas ma just kõik kätte sain, pole kindel. Ega õiget ploomiaastat polnudki, sest valmimine sattus ajale, kui iga päev sadas ja massiline mädanik rikkus saagi. Kõhu sai ikka täis süüa küll ja linna lastelegi antud.

Jõudsin ilusal pööripäeval korraks ka jõe ääres ära käia ja sügise märke otsida. Väljade kohal tiirutasid toiduretkel olevad loorkullid, jõe taga taluasemel lärmasid pasknäärid, kes tammelt tõrusid krabistasid. Sõber konnakotkas on arvatavasti rännuteedel lõuna poole. Üle nädala pole teda enam näinud. Kotka istumispuu on hõivanud hiireviud, lausa kahekesi ühel männil. Vaevalt nad peremehe kohal olles seda oleksid julgenud teha. Põhja poolt on kohale saabunud hele, musta triibuga lind – hallõgija.

Pilk jõkke ja vastu vaatavad värvuma hakkavate puude peegeldused. Vesi jões on pruunikas, tuleb rabade vahelt. Kunagi ammu, lapsepõlves, rääkis mu vanatädi, et rabavees käsi pestes saab soolatüügastest lahti. Ei mäleta täpselt, kas seal jões lutsukive pöörates või muul viisil, aga minu sõrmedelt olid soolatüükad ühel hetkel kadunud küll.

Töömees pintseldas keldri katuseharja laudist sooja männitõrvaga. Küll see lõhnas alles mõnusalt! Veenõu oli tulel ja selle sees sai väiksema potsikuga tõrv vedelamaks kuumutatud. Ilmaga on sügise alguses vedanud.

Suve lõpp.

Sunday, September 21st, 2008


Olen kolm viimast päeva hoolega noorendikes tööd teinud ja nii kipub ununema, et homme on juba sügis käes. Tuul lennutab kollaseid ja pruunikaid lehti. Vaatad, et lind lendab – aga ei, lehed hoopis. Täna sumasin krabisevates saarelehtedes, mis annavad esimesena märku, et puul on aeg puhkama jääda. Kuni järgmise kevadeni. Saared on ikka sügisel esimesed ja kevadel viimased, kes lehti kukutavad või kandma hakkavad. Tuulistes kohtades on toomingad raagus, aga kevadel on nemad esimesed, kelle hiirekõrvad metsaservale värsket rohelust annavad.

Veidi valguseküllasem päev oli ja pani särama sillani viiva sissesõidutee äärsed puud. Vahtrale tuleb värve juurde, kuusk muutub veelgi tumedamaks ja pärnad rohetavad endiselt.

Viimasest kolmest tööpäevast kulus esimene sissekäiguradade niitmiseks. Et langile pääseda, tuleks mitusada meetrit põõsaste vahelt ja läbi vaarikate sumada. Tööriista ja kanistriga on see vaevarikas. Ma olen alati tahtnud vabalt käimise radasid ja seepärast kulutan palju aega töölkäimise mugavaks muutmisele. Neid radu tuleb mitu nädalat astuda. Esialgu ehmatas ära, et seal, kus eelmistel aastatel oli ainult lepavõsa kuusetaimede vahel, lokkab nüüd pikkade vartega vaarikas. No selle alla ei näe küll midagi – kus taim või kus vabalt vehkida kannatab. Tuleb ära oodata vaarikalehtede varisemine. Aga mujal saab edukalt tööd teha küll ja eks ma jõudumööda üritan. Kodu on ripakile jäänud ja muid tegemisi tuleb ka vahele. Loodame, et viletsavõitu suve järel tuleb pikk ja ilus sügis.

Aega läks, aga ära tegin

Thursday, September 18th, 2008

Nüüd võin rahuliku südamega kõigile talgulistele-metsaistutajatele otsa vaadata ja kuulutada, et nende töö kannab vilja ja minagi olen omalt poolt kõik teinud. Kui keegi looduspiltnikest minu metsalugusid juhtub lugema, siis tahan neid tänada heade käte eest, mis kuusetaimi mulda panid. Kasvama on läinud 99% ja kui minu äpardustest tingituna veel 1% kogemata maha niitsin, siis on tulemused ülihead. Rohi oli kohati ikka väga-väga tihe ja kõrge, aga nüüd on pildil nähtaval 1,3 ha suurusel põllutükil taimed päästetud ja kraavivõsa niidetud. Kitsed-põdrad – kõtt! eemale!

Selles kohas, kus eile töö pooleli jäi, ootas mind ees üllatus. Vahepeal on seal põdrad kõvasti möllanud. Ei tea, kas hiline jooksuaeg või ei meeldinud neile see, et ma paksu rohu olin maha niitnud. Suure pahameelega oli üks ilus noor kask sandiks räsitud. Koor maha nühitud ja latv ära murtud. Eile õhtul jäi ta minust sinna tervena kasvama, täna aga oli pilt selline.

Tallasin veel taimede ümbert rohtu kõrval põllul, kuhu sai eelmisel kevadel mõned kuusetaimed täienduseks vahele istutatud. Põhiline istutus oli seal juba 2003.a., aga kitsed tegid palju kahju ja läheb aega, kuni taimed kosuvad. On näha, et tasapisi saab kahjustatud kuusekestest siiski asja, kuigi mitu kasvuaastat on toibumiseks kulunud.

Metsataimede hooldamise juures tihedas võsas või rohus on suureks abiks kitsede tõrjeks latvadele võõbatud sinine pasta – repellent Cervacol. Kui on lootusetu tunne, et kohe-kohe tabab lõikur mõnda taime, sest lihtsalt ei näe teda, tuleb abiks see sinine määre. Eelmisel sügisel pandud pasta särab endiselt ja aitab taime üles leida.

Hommikul said vaevadega koostatud metsatööde paberid ümbrikusse ja läkitasin pealinna poole teele. Selleks korraks on pall sinnapoole veeretatud ja saan päris tööd teha. Sünnitalu metsas veel hooldustöö ootamas.