Arhiiv October, 2008

Kakupuid valimas.

Friday, October 31st, 2008

Kuu lõpp on alati igasuguste andmete kogumist ja edasiandmist täis ja aeg muudkui lippab. Metsasolek jäi lühikeseks. Käisin ringi mõttega, kuhu saaks üles panna valmismeisterdatud kakukastid. Kokku on suuri kaste kolm ja leidsin neile sobivad kuused, kuhu võimalik otsa ronida ja mis jääksid teeradadest kaugemale. Kui kakk mõne neist omaks võtab, siis asub ta seda ka kiivalt kaitsma. Pole kuigi tark tegu saada kakurünnaku objektiks. Enda arvates valisin väga head kohad välja, kust võimalik hästi lendu tõusta ja kus kõrval on väike lagedam puudest vaba platsike. Poegade valvamiseks sobivaid istumisoksi või tüükaid leidub ka läheduses. Ootan nüüd põnevusega, mis linnumehed asjast arvavad, kui nad lähinädalatel tulevad ja kastid puude otsa üles viivad.

Juba kümme aastat või rohkemgi jälgin ühe mahakukkunud puu kõdunemist. Mullast tulnud ja mullaks muutumas. Varasemast ajast on mul albumis temast pilte, aga tänane on üpris lõpueelne. Mõned rähni tööpäevad veel – ja pole enam miskit.

Panin paariks tunniks masina ka käima ja niitsin rootsi kuuskede noorendiku servalt kraavikaldalt võsa. Ega seal suurt enam ei kasvagi, sest olen üle aasta kraave puhastanud. Mõni pajupõõsas veel üritab oma vitsu kasvatada. Varakult läheb pimedaks ja teeservas piiluvatest kitsedest ei õnnestunudki enam pilti teha. Valgust lihtsalt ei olnud.

Maal on hea elada.

Thursday, October 30th, 2008

Vihm, pimedus – selline on oktoobri lõpp. Toon kuivad küttepuud kuurist, panen tule ahju ja pliidi alla, kapsasupi tulele ja raadio mängima. Hunnik ajalehti laual ootamas. Väljas muudkui tilgub edasi. Aga toas on soe.

Kui tõesti ei saa metsas midagi teha, tuleb korda ajada muid asju, millele ei taha ilusa ilmaga aega kulutada. Elion saatis meili ja vabandas, et oli vastusega viivitanud ning lubas, et tuleval nädalal pannakse uus liinikaabel. Otsisin üles naabrimehe, kel järelhaagisega traktor ja ta lubas tee äärest kuuseheki kõrvalt maha võtta ja ära viia mõned toomingad, mille oksad jäävad tulevasele telefonikaablile ette. Vaevalt telefonimehed seda tegema hakkavad. Hiljem oleks raske sealt midagi kärpida, kui kaabel okste vahel.

Järgmisena uurisin, kui pikad on rehvivahetuse järjekorrad. Ja leitigi juba tänaseks üks vaba kellaaeg. Auto sai pestud ja talirehvid alla. Väikses maakohas on kõik lihtsam kui linnas. Tellid – ja saadki, mis soovitud. Olgu tegu juuksuri või massööri või autoremondi või metsatöödega. Ehitusmeestega on keerulisem, sest kohalikel väike-ettevõtjatel seni tööpuudust pole. Õnneks on siin nii, et kõik tunnevad kõiki, tellid vaid õige tegija ja tööde kvaliteediga altminek on minimaalne.

Kui lisada, et maal elades on alati võimalik leida aega, mil saab üksinda rahus oma asju ajada, ilma, et pidevalt sinu tegemisi keegi kõrvalt jälgiks, siis – see ongi ju unistuste tipp! Kui maal on kindlustatud elekter, telefoniside, internet, kui teid korras hoitakse ja vanuritele sotsiaaltöötaja kodudes abiks käib, siis on ju hädavajalik olemas. Meie vallas teeb koolibuss igal päeval oma õpilasringe ja maakoolidki on remonditud ja lapsesõbralikud. Vallamajas töötavad vastutulelikud ja abivalmid inimesed, kellega mõnus suhelda.

Tööd peab igal pool tegema ja pole vahet, kas maal või linnas. Rasketel aegadel aga on maainimesel mõni juurikas oma aiamaalt potti panna või metsast küte võtta. Põllupidajate aasta sõltub nagunii ilmast ja taeva tahtmistest ning sinna pole miskit parata. Metsarahva ettevõtmised on samamoodi ilmast sõltuvuses, aga põllumeestega võrreldes on see eelis, et kasvavate puudega ei juhtu metsas midagi, kui üks aasta vahele jääb. Lisan veel, et mida väiksem, seda paindlikum muutustele ja suurem vastupidavus halbadel majandusaegadel. Maal elavadki enamasti väiksed, sõbralikud ja töökad inimesed. Maaelu muudab inimese paremaks.

Üle kallaste.

Wednesday, October 29th, 2008

Esimese asjana eilse loo jätkuks teatan, et Elion on 2 uut posti püsti pannud, minu ja naabrite maja kohale maantee äärde. Esialgu pole veel kaableid pandud, aga küllap seda ka tehakse. Pealegi tõi kuller täna kohale Digi-TV komplekti – Elioni poolt ja tasuta. Kuumaksele lisandub vaid 60 kr, sest ADSL kodupakett on juba enne mitu aastat olemas. Sõjakirves on nüüd maha maetud ja olen rahul, et mõned asjad positiivselt lahenevad.

Et ka iseendaga rahule jääksin, sõitsin täna metsa ja sain raasukese töödki tehtud. Esimese asjana, mis mulle silma hakkas, oli üle kallaste tulnud jõgi. Veetase on nii kõrge, et jõkke suubuvad kraavid on ka vett täis. Enam pole kraaviveel kuhugi voolata, pigem pressib jõevesi end kraavidesse. Vool on kiire ja vesi läbipaistmatu. Kui kallastelt vette ulatuvaid oksi ja murdunud puid poleks, võiks paadiga allavett mere poole kihutada. Keegi sõge ATV-lane on silla juures avastanud, et sealt üle ei saa ja porise kaarega ümberpöörde teinud. Hea, et sild kitsas ja ainult inimest kannab. Kui kevadel uue silla ehituseks läheb, teeme selle kõrge ja kitsa. Kel vaja, saab jalgsi edasi.

Nüüd, kus tähtajalised hooldustööd on metsas valmis, saan rahulikult tegelda pikema aja plaanidega. Täna puhastasin peenest võsast ja vaarikatest lepiku alust. Sealt loodan küttepuid talvel teha. Ja kevadel kuusetaimed istutada. Sügisene istutamisplaan jääb katki, sest maa on liiga märg, muld lausa porine. Sellise istutamise tulemused ei pruugi head olla, sest liiga märja mullaga võib talvel tekkida külmakohrutusi. Taimed kerkivad üles ja kui neid siis ülessulanud maaga uuesti kinni ei talla, jäävad juured „rippuma” ning taim võib ära kuivada.

Suured ja kohmakad.

Wednesday, October 29th, 2008

Tänane jutt ei ole metsast, vaid sellest, kas ja kuidas minu metsalood tulevikus Maalehe veebi üldse jõuaksid. Pildil nähtav ja minu kodu kuusehekilt toetust saav post on kõige algus. Sinna jõuab ja sealt tuleb läbi heki Elioni õhukaabel, mis peaks tagama kvaliteetse internetiühenduse minu kodu ja muu maailma vahel.

Lugu on isegi naljakas, kui meenutan mitmeid varasemaid palveid Elionile. Et palun tulge vaatama ja vahetage post välja. Või pange maa-alune kaabel majani. Kuna eelmisel nädalal oli järjekordne tormioht, siis saatsin Elionile (nii klienditeenindusse kui tehnilisse tugiteenindusse) meilid koos kolme fotoga selle liiniposti olukorrast ja sain sekundite pärast automaatvastused, et probleemiga tegeldakse. Päev hiljem helistati riketest, küsiti, mis viga. Seletasin, et otsest riket pole ja küsisin, et kas meili pole näinud. Ei ole, vastati, oli RIKKE teade edastatud. Meilid minevat keskusesse (automaatvastajale siis?) Mina vastu, et tahan riket ennetada ja seletasin postijutu veelkord üle. Eile tulid hommikul töömehed Elioni alltöövõtufirmast, oli saadetud RIKET otsima. Hea, et kodus olin ja sain asja üle rääkida. Nad nägid isegi, et post kukub kohe pikali ja küll siis päris RIKE ka tuleb. Helistasid kellelegi ja läksid minema. Täna hommikul tuli mobiilisõnum, et teenuse toimimine on taastatud. Ja kui jälle probleemid, pöördugu 6069966. Sinu Elion. Vaat siis sain küll naerda! Post on täpselt samas asendis kui enne oli. Õnneks pole ühendus veel ära olnud.

Kuna täna tegin koduseid aiatöid, koristasin kasvuhoonet, lõikasin lillepealseid ja riisusin lehti, siis oli asjade üle aega mõelda. Elionile võrdluseks sobib praegune RMK uus süsteem. Et pea ei tea, mis saba teeb. Lülisid on nii palju vahel, et signaali kohalejõudmine sabaliigutaja närvile on aeglane ja nõrk. Ei metsaülem ega ka metsnik tea enam, kes ja millal tuleb valgustusraiet või kultuuri hooldust tegema. Seda korraldab omaette üksus ja asjamees. Vaid tema teab, kes alltöövõtja on, aga seda, kustkandist töömees (see viimane „sabaots”) kohale sõidab, peab järgmiselt lülilt uurima.

Oi aegu ammuseid! kus probleemid sai kohapeal selgeks räägitud, rikked päevaga parandatud ja töömehedki samast kandist kasvõi jalgrattaga tulemas. Ma ei igatse neid aegu taga, vaid tahan et asjad kiiresti laabuksid ning sõnumite ja automaatvastuste asemel reaalseid tegusid näeksin.

Tiivulisi täis mets

Monday, October 27th, 2008

Töörütm on kadunud. Juba neljas päev tegelen millegi muuga ja pole endaga rahul. Täna oli samuti vihmane, kui end metsa minema sättisin. Jätsin tööriistad koju ja plaanisin niisama ringi vaadata ning eelmisel sügisel hooldatud noorendikud läbi käia. Nende pärast ei pea eriti muretsema, sest korralikult tehtud hooldus ja kitsetõrje on aidanud. Kuuseladvad on alles ja sel suvel tublisti pikkust juurde võtnud.

Aeg aga läks ja teekond venis plaanitust hoopis pikemaks. Käisin mitu kvartalisihti ka riigimetsas läbi ja kohtasin arvukalt kõiksugu tiivulisi: pasknääri, laanepüüsid, musträhni, suur-kirjurähni, ronka, sabatihaseid, tutt-tihaseid, rasvatihaseid, leevikesi, puukoristajaid jt. Puukoristajatel on omapärane häälitsus kljutt-gljutt-gljutt-gljutt. Sebivad ja sagivad puutüvedel, talvel käivad agaralt lindude söögimaja külastamas. Metskitsedel on punakas karv hallimaga asendunud ja valged pepupeeglid säramas.

Astusin ja vaatasin, kuulasin ja mõtlesin. Sügis on veidi kurb, aga samas väga ilus aastaaeg, mil loodus puhkama sätib. Tuul oli tükkideks lükanud ühe vana kuivanud kase jõe ääres. Sel puul oli vanust kindlasti üle 100 aasta. Juba ammu tegutsesid tema kallal rähnid ja igal aastal kukkus kuivanud oksi vähemaks. Nüüd on püsti vaid 4-5 meetrine tüügas. Kõik muutub: vananeb, sureb ja samas kõrval uueneb.

Riigimetsa servas vastu põlist taluteed valendavad kased. Neist edasi on grupp suuri haabu. Käin sageli sealt mööda vaatamas, kas ehk händkakku oksal passimas näha on. Täna polnud.

Üksinda meeste seas.

Sunday, October 26th, 2008

Pime aeg on käes ning sobib koosolekute pidamiseks ja koolituskursustel käimiseks. Talveajale üleminek sobib mulle, sest saab õigel ajal magama minna, mitte pärast keskööd nagu siiani, ja meeldib hommikul ilma südametunnistuse piinadeta (et oi-mis-kell-juba-on) ärgata. Pikad õhtud sobivad samuti, sest jääb puhkamiseks rohkem aega.

Laupäeval olin kotkarahva sügiskoosolekul. Üks naine meeste seas. Aga ega ma end sellest häirida lase. Tähtsam, kui füüsiline suutlikkus puu otsa ronida või pikki metsaretki läbida, on mõtteviis. On eriline privileeg osa saada Eesti parimate kotkaekspertide uuringutest. Arvestades, kui palju kotkaste või must-toonekurgede pesitsusi ebaõnnestub nii inimese süül kui ka looduse loomulikust valikust tingituna ja kui palju noorlinde rändel hukkub, saab selgemaks, miks on neid linde ja nende elupaiku vaja kaitsta.

Koosolekust võttis osa ka üks nn. Storkahoolikute klubi liige. Tegu on veebikaamera pidevate jälgijate ühendusega üle maailma, kelle kaudu on väärtuslikku tagasisidet tulnud ka meie kuulsuste, must-toonekurgede Tooni, Donna ja Padise pesaelu pisimatelegi sündmustele.

Pühapäevane torm oma karmimat poolt meie mail ei näidanudki. Hulkusin veidi aega tuules ja vihmas mööda metsasihte ja mõtlesin hundi-ilmast. Et kohe-kohe ilmuvad kriimsilmad võsast nähtavale. Ümberringi ulus hoopis tuul…

Pika pimeda päevaga oli aega ka paberite kallal nokitseda ja vormistasin ära taotluse kuusekultuuride hooldustööde toetuseks. Sellesama töö toetuseks, mida viimastel nädalatel olen pidevalt teinud ja mis valmis sai. Seekord olin vilunum ja paberid ei võtnudki enam nii palju aega kui varem.

Põllukuused.

Friday, October 24th, 2008

Vaidlesin siin mõni aeg tagasi vastu koridorkultuuride rajamisele ja mul olid selle juures ka oma põhjendused. Jätkan sama teemat ja tänasel pildil on näha, mil viisil metsastan võssakasvanud ja kasutusest välja jäänud põlde.

Tegelikult on katastrikaardil nähtav ala kirjas metsamaana ja need põllud on vähemalt 40 aastat kasutusest väljas olnud. Koht on ligipääsmatu, sest ühel pool voolab jõgi, kus pole õiget silda ja teisel pool riigimetsad. Lähema teeni on linnulennult 2 km. Kolhooside ajal anti inimestele võimalus põllukraavidelt küttepuid teha. Kui mina maa tagasi sain, olid kraavid uuesti korralikku lepikut täis ja küllap sellepärast see maa metsana ka kirjas oli. Tasapisi olen lasknud sealt küttepuid saagida ja aegapidi vabad põllud kuuske täis istutanud. Enne istutust tuleb veelkord kraaviääred üle käia ja võsa maha lõigata. Need küljed, kus lähiaastatel küttepuid saab, teen korda ja jätan lepa kasvama. Kallastel on nii palju vaba ruumi, et sealt materjali välja vedama mahub. Kraavide ääres kasvab ka muid puid ja põõsaid: kuuske, kaske, saart, pihlakat, õunapuid, lodjapuid, türnpuid jt. Päris loominguline töö on neid seal sorteerida ja ilusamaid kasvama jätta. Selliseid põlde, nagu pildil näha, on kokku 13, kõik üle 300 m pikad. Täis istutamata on veel neist 4 ja osaliselt jääb kasvama puhas hall-lepik.

Et ma sinna vaid kuuske istutan, on tingitud sobivast pinnasest, osalt ka minu sümpaatiast igihaljaste puude vastu. Proovisin ühel aastal ka kaske istutada, aga neist langes välja umbes 90%. Vist olid seemikud liiga nõrgad ja ei pidanud rohus vastu või olid muud hädad. Samal ajal istutatud kuused aga edenesid kenasti. Loomulikult on taolises üksildases kohas probleemid metskitsede ja põtradega ning palju kuuski on sandistatud. Kuni hakkasin repellenti kasutama. Ühes nurgas kasvab looduslikku haaba ja kui viimati seal käisin, ei näinud ma ühtki puud, mida poleks põder koorinud. Metssead tustivad samuti, aga puudele pole nad erilist kahju teinud.

Kokkuvõttes tahan öelda, et kitsaste koridoride asemel, mida soovitavad EL toetuste tingimused, jään mina kindlalt laiemate istutusalade juurde, kuhu mitmekesisuse mõttes jääb kraavidele kasvama ka teisi lehtpuid.

Tiigi taga lepikus.

Thursday, October 23rd, 2008

Täna tegin lepikus „iluravi”. Pildil oleva tiigi lasin kaevata mõned aastad tagasi kunagise karjamaa veeloiku, kus niikaua, kui mina end mäletan, kasvas vaid pajuvõsa ja krooksusid konnad. Tiigi ümber on lepik ja selle all teises rindes kasvab looduslik kuusk. Eelmisel talvel polnud võimalik lepikut raiuda ja kuuskedele valgust juurde anda. Puud oleksidki vihmase talve ja pehme pinnasega metsa jäänud. Loodame, et sel talvel tuleb külma ka.

Et saemehel mõnusam leppi langetades töötada oleks, rookisin lõikuriga maha peenemat võsa. Eks see päris metsamehe vaatevinklist üks asjatu töö ole, aga mul on selleks oma põhjendus. Suurte leppade langetamisel võivad kuuskede vahel kasvavad toomingad või peenikesed lepavitsad jääda puu alla ja viltu vajuda. Siis on neid juba palju raskem kuusenoorendikku hooldades maha lõigata kui praegu, mil need on veel püstised. Nojah – lepavõsa tuleb sinna nagunii juurde. Iga mahavõetud lepa asemele mitukümmend väikest lepahakatist.

Metsas mütates mõtlen, et miks küll igasuguseid metsaüritusi, nagu näiteks tänane Euroopa metsanädala tähistamine, peetakse ikka pealinnas. Kellele seal konverentsil peetavad ettekanded mõeldud on? Kui kusagil Kesk-Eestis või maapiirkonnas sellised võimalused oleksid (kasvõi näha keskkonnaministrit lähedalt), läheks isegi kuulama ja metsanduse tuleviku üle kaasa mõtlema.

Pererahvas on kodust ära.

Wednesday, October 22nd, 2008

Pererahvas läks korraks ära ja pani keldriukse kinni.

Selline pilt on nüüd pärast pikki kuid, mil sai kõpitsetud pärandkultuuriobjektil – vana keldri ehitusel, õigemini müüride taastamisel ja säilitamisel. Kevadel tööd jätkuvad. Aknad tuleb ette panna ja üht-teist ka sees edasi teha. Praegu las tuuldub ja kui kord lumetuisud ohustama hakkavad, saab aknaaukudele kile ette tõmmata. Tegelikult on keldris elanikud ka olemas – rotid. Minu teada seal miskit söödavat küll ei ole, aga eks varjualune ole kindel kaitse talve eest. Kui vaid händkakk aimaks, kes seal liiguvad. Aga mine tea, võib-olla aja jooksul avastab öökull isegi, et aknaavadest saab sisse-välja lennata, pennil istuda ja siis…

Hea tunne on, et suvised tööd läksid korda ja nüüd saab otsi koomale tõmbama hakata. Tosin linnupuuri on ootamas mõnda head ronijat, kes need metsas puudele paigaldaks. Päevgi juba lühike. Metsas jätkub igasuguseid hooldustöid ja külmade tulekul saab järgmiseks aastaks küttepuid teha. Kuna metsamaterjali turg on praegu kesine, siis on paras aeg sel talvel oma tarbeks kuusepalki lõigata ja saeveskis ehitusmaterjali teha lasta. Uusi voodrilaudu on majale vaja.

Täna koristasime üksikuid mahalangenud leppi ja vedasime neid käsikäruga taluasemele. Vaja veel ära lõhkuda ja riita panna. Kuluvad suvel liha-vorsti küpsetamisel ära.

Pisike punane puu.

Tuesday, October 21st, 2008

Valmis! Lõpetasin täna kolme viimase aasta kuusekultuuride hooldamise. Metsaservas säras pisike punane vaher. Sel sügisel on vähe punast värvi vahtralehti, puha kollased, mis maha langenud on. Aga see pisike puuke paistis kaugele.

Päris hea tunne on, kui mõni asi valmis on saanud. Mis aga ei tähenda, et enam pole vaja hooldustöid teha. Silma on jäänud palju kohti, mis ülekäimist vajaksid. Tänagi rookisin oksavaaludele kasvanud vaarikaid, et need päris metsikuks ei muutuks. Kõige ebameeldivamad on toomingavõsud, mis end igale poole laiali ajavad. Lepa- või haavavõsa on naljategu, pehmed lõigata ja kasvavad sirgelt ülespoole. Kodumetsas kasvab palju tammesid. Mõned juba mitmemeetrised suured puud ja palju pisikesi on juurde tulemas.

Kui metsaservale jõudsin, tuli suur parv urvalinde ja hakkas remmelga otsas tegutsema. Ikka kambas koos. Nemadki põhja poolt kohale jõudnud. Siiani olid suured parved rästaid iga päev mul langilt edasi-tagasi üle lendamas, täna neid enam polnud.

Jälgin ilma ja tahaksin veel mõnisada kuusetaime sügisel mulda pista. Siis pole kevadel selle kohaga enam muret.