Arhiiv November, 2008

Lumeveed lähevad.

Saturday, November 29th, 2008

Põllud on jälle paljad ja teed porised. Kui oma maadele jõudsin, ootas jõe ääres veteväli. Väike jõeke oli nagu lai Emajõgi ja silla juurde saamiseks tuli autoga väljaspool sängi uusi vooluteid otsivatest vetest läbi sõita. Ainult veidikene tagasihoidlikum vaatepilt kui jaanuaritormi ajal oli. Aga siis oli teine põhjus – meri surus veed jõgedesse tagasi ja sellega kaasnes uputus. Nüüd aga lähevad lumeveed. Võimas!

Jälle oli näha ja kuulda rohkem linde kui paksu lume aegu. Ees põllul vahetas kohta suur urvalindude parv, tee ääres valvas posti otsas üks hiireviu, metsast kostus musträhni kriiksatus ja noorendikust pani vurinal lendu üks laanepüü. Tihastest ja puukoristajatest ei maksa rääkidagi, sest nemad käivad linnusööklas ja elutsevad lähikonnas.

Mähkisin kinni paar tamme, sest oleks kurb, kui kitsed või jänesed neid närima hakkaksid. Üks tamm on looduspiltnike talgupuu. Kevadel tullakse uuesti ja tamme käekäiku tahetakse kindlasti näha.

Lõikasin teele ette jäävaid toomingaoksi, aga suurem töö tuleb siis, kui külamees päevaks-paariks saab appi tulla. Suurte toomingatega on asjad lõplikult selged – tuleb maha võtta. Seejärel nagistasin mõne tunni noorendikus võsa lõigata. Hädasti oleks veel sooja ja vihma vaja, sest võpsikus on lumi alles sügav. Peened kased on lumme paindunud, jämedamad on siiski püsti. Palju noori kuuski on samuti lume all viltu. Kui nüüd peaks järsku külma tegema, siis puud jäävadki lõksu, koorikuga kaetud lumme. Sumasin seal vahel ja kergitasin kuusekesi. Viltused kased aga tuli maha lõigata. Ilm on teinud mu tööplaanides ettenägematuid muudatusi ja poolelijäänud võsatööd tulevasel istutuspõllul peavad praegu ootama. Noorendiku päästmine kõigepealt.

Lugemist ja silmailu.

Friday, November 28th, 2008

Pikad ja pimedad õhtud on sobiv aeg uute raamatute sirvimiseks ja lugemiseks. Täna esitleti Eesti Entsüklopeediakirjastuselt äsja ilmunud koguteose „Pärnumaa” I osa. Õnnestus see ka endale soetada. Eelmisel nädalal tellisin Tiit Leito koostatud ja Eesti Loodusfoto välja antud raamatut „Eesti metsad”.

Pildil on need raamatud koos. Avatud leheküljed pärit Eesti metsadest ja kaas Pärnumaa raamatult.

Mulle on hingelähedased kaunid metsamaastikud ja hästi tehtud fotod kosutavad meeli. Võtad raamatu, lehitsed ja naudid. Ja mõtled, et pole maailmas ilusamat ja rikkamat kohta kui kodune ja armas Eestimaa. Metsad on üks eriliselt mitmekesine maastikuosa. Tuleb osata sealt detaile ja meeleolusid otsida ja vaim leiab kosutust. Soovitan seda kõigil teha.

Puid päästmas.

Thursday, November 27th, 2008

Ometi läks sulale ja juba hommikul oli näha, et puud vabanevad raskest lumest. Tee metsa oli keerulisem kui eile, sest rattad lõikasid sulalumest läbi ja autol oleks kahesillavedu vaja olnud. Vibas kui sõge. Jätsin ta poolel teel ühele ristmikule ja astusin jalgsi edasi.

Olukord metsas oli parem kui eile, sest osa puid olid lume alt püsti tõusnud. Aga mis murdunud, need jäävadki külili. Kõige suuremad kahjustused on toomingatel. Hoidsin siiani puisniidul suuri toomingaid alles, aga tänaseks on suurem osa neist juba maapinna lähedalt murdunud. Koor ja osa tüvest hoiavad puid kinni ja päriselt nad ei hukku. Oksad puha vastu maad ja kui neid ära ei korista, võtavad nad peagi uued juured alla ja siis pole sel võpsikul enam otsa ega äärt. Seega – saag sisse.

Kraavi servalt leidsin ühe murdunud noore kase, aga suuremad puud on kõik kenasti püsti ja terved. Märkasin ka paari peenikest murdunud kuuske, aga need olidki nagu pikad ridvad. Pole hullu.

Käisin kuusenoorendikus puid lumest üles upitamas. Osa olid juba ise välja sulanud ja end püsti ajanud, osa vajas veel abi. Esialgu jäid nad veidi viltu, aga ehk ajavad end sirgu. Eilsega võrreldes on lumi poole võrra kokku vajunud.

Riigimetsa kvartalisiht ei paistnud küll läbi. Sinna oli kõrvalt üksjagu puid kukkunud. Lähemalt vaatama minna polnud mahti. Sain oma noores metsas ühe ringi tehtud ja puud lumest välja aidatud. Kui vihma rohkem tuleks, saaks päris selge pildi, kui suured lumekahjud on või kas neist üldse rääkida tasub. Nagu eespool kirjutasin, võttis lumi minul peamiselt toomingaid, millest pole olulist kahju.

Üks eriliselt lumine retk.

Thursday, November 27th, 2008

Valmistusin kodust lahkudes 5+5 km jalgsi lumes sumpamiseks. Läks aga kergemini. Keegi õilishing, keda praeguse hetkeni pole suutnud tuvastada, oli käinud suure ratastraktoriga ja minu metsatee paari km ulatuses lumest lahti lükanud. Kuni jõeni. Seal tuli veidi lumelabidaga pööramiskohta kohendada ja autol oligi nina tagasi kodu suunda pööratud.

Teelt põllule vaadates nägin kauguses kitsekest, kel lumi ulatus rinnuni. Vaevaline oli see liikumine.

Asusin avatusretkele. Tapvalt ilus on lumine loodus küll, aga tapvalt kuri puude ja põõsaste vastu. Sillale saamiseks oli ette kooldunud uhke toomingavärav.

Esimene mure oli lindudele toitu panna. Kõik olid ootel. Rasvakuulikesed olid loomulikult otsas ja teradest-seemnetest polnud kübetki järel. Puistasin kohe terve suure paki söögilauale. Oli puukoristajaid, üks sini-, üks tutt-, rohkelt soo- ja rasvatihaseid ning mitu põhjatihast. Pildil on põhjatihane, kel heledamad vöödid tiibadel.

Vana taluaseme kuused seisid sirgelt, ainult elupuu on vist omadega läbi. Täiesti pikali lumes. Kuuskedel on nii palju lund, et meenutab talviseid Lapimaa vaateid.

Edasi astudes tuli kummarduda, et seniseid radu pidi edasi sumbata saaksin. Ilus türnpuu oli pooleks murdunud. Suure toominga oksad paindusid murdekohtadest maani. Viis aastat tagasi istutatud kuused olid külili lume all. Olid vaid kõrgemad lumemütsakad ja minu teadmine, et seal all on kuused. Edasi liikudes nägin, et selle ja eelmise kevadised kuusetaimed kikitasid sirgelt oma latvu lumest välja. Neil on hästi läinud. Kõik sihid on lookas puude all kinni. Peenemad lehtpuud on lume raskusega looka vajunud. Eriti hall lepp, sarapuu, toomingas ja paju. Seevastu kõvemad, nagu saar, tamm, jalakas, seisavad sirgelt. Toomingatel on tihedad oksad ja need kogusid sadanud lume oma võradesse. Raskuse all vajusid puud looka. Kui nad tagasi ei tõuse, ootab ees suurem saagimistöö.

Enne autosse istumist võtsin kilekotist välja ja panin lahtilükatud kohale suure tamme alla ühe hiire, kelle kassid hommikul sireliheki alt lehtede vahelt püüdsid. Aga need saksad ju hiiri ei söö, ainult murravad ja mängivad. Ehk saab sõber händkakk ühe suutäie. Kui just rebane enne kohale ei jõua…

Koduteel pani jahmatama vaatepilt riigimetsa männikus. Nagu kuri laastaja oleks sealt üle käinud. Peenemad männid on 4-5 m kõrguselt pooleks murdunud ja ladvad maha visanud. Eks ikka raske lumi ja tormituul lisaks. Esialgu ei märganud ma midagi sellist kuusikutes. Ju siis jaotub kuuskedel lume raskus ka alumistele okstele ja ei lase latvadel nii tugevasti puud liigutada, et see murduks. Elame-näeme, missugused uued avastused järgnevatel päevadel ees ootavad.

Tee ääres elava maaperega juttu ajades kuulsin, et nad on kolmandat päeva ilma elektri ja veeta. Lahtist kaevu pole, sest see sai veepumba panekul pealt kinni kaetud. (Säh sulle mugavusi ja veevärki!) Pesuvee saab lume sulatamisega, joogivesi tuleb sugulaste juurest autoga tuua. Sügavkülmiku marjadest on kõige rohkem kahju. Väiksed lapsed ju majas. Hea, et ahju ja pliiti saab puudega kütta. Lubatud sula ja vihma asemel hakkas meie kandis kell 3 uuesti sadama – märga lund…

Emale.

Tuesday, November 25th, 2008

Tänase, 150. loo pühendan oma emale, kel on 86. sünnipäev. Ema käed pole ligemale 13 aastat saanud tööd teha ja on nüüd pehmed, siledad ja väikesed nagu lapsel.

Mu ema varises insuldi tagajärjel 1996.a. kevadel. Lõplikult ei tulnudki ta sellest välja ja aeg möödub voodis. Enamasti üksinduses, oma mõtete ja mälestustega. Meie vestlused puudutavad peamiselt vanu aegu, sest kusagil saabub hetk, kui pole, kellelt küsida.

On naljakas mõelda, et tütrena pole ma veel iseseisvaks saanudki, kuigi olen vanaema staatuses. Ema on olnud mu kõrval terve elu. Omamoodi kinnise inimesena ei näidanud ta oma muresid, ei avanud end kunagi lõplikult. Ka nüüd mitte. Nii vähenõudlikku ja leplikku inimest annab otsida. Ei mingit kaebamist ja erisoove toidu või olude suhtes. Käiksid vaid lapselapsed vahel mõne sõna voodi serval poetamas.

Ema käed on lapseeast saadik ainult tööd teinud. Ta oli kuueaastane, kui kaotas oma ema ja kaks nooremat õde. Noil aastatel möllas tiisikus ja ravi oli olematu. Imekombel tõusis tema haigevoodist jalule. Koolist tulles ootasid ees talutööd: lehmalüps, sigade söötmine ja peenramaa. Kui võõrasema majja tuli, läks tööga kergemaks, aga karmust tuli juurde. Vanemad vennad olid kõige lähedasemateks toetajateks.

Meheleminek naabertalu perepojale tuli varakult, aga siis algas sõda. Minu sünnitalus oli rohkem töötegijaid, aga ka rohkem maad, metsa ja loomi. Esimene sõjasuvi hävitas kahe rinde vahele jäänud taluhooned ja loomad viimseni. Ainult valge hobune ja vanker jäid, millega lahingu eest kogu pere metsa varjule oli liikunud.

Oli saksa aeg. Taluperemehed jäeti rahule, peaasi, et nad oma vilja-, liha-, piima- ja munanormi riigile ja sõjaväele õigeks ajaks üle andsid. Juba esimesel sõjatalvel tuli mets talule appi. Lõigati palgid ja järgmisel suvel sai suur laut taastatud. Seni elati naabertalus üürilistena. Peavarjuks ehitati esialgu üles saun. Seal sündisin ka mina.

Isale pühendatud loost võis lugeda, et viimasel sõja-aastal tuli ka taluperemeestel rindele minna. Kust tagasi ei tuldud. Ema oli siis vaid 21-aastane. Teadmatus, võimu vahetus, ähvardused. Ja lõputu talutöö. Lehmad, piimavedu, heinategu. Ja talvine metsatöö kahemehesaega. Tol ajal oli taludel riigi metsanorm täita. Õnneks oli majas meheema, mu armas ja hell vanaema, kes imehead leiba tegi, toitu keetis ja lapse eest hoolitses, laule õpetas, sussutas ja kaitses, kui mõne pahateo pärast „kaserosinaid” vastu sääri taheti anda. Mäletan küll, kui naabritüdrukuga päevaks metsa ära kadusime ja mööda puid linnupesi otsimas käisime, siis tänitas ema mu kallal, et mis tütarlaps sinust sedaviisi kasvab, kui lausa metsas hulgud. Ja küll sa siis oleksid saanud, kui isa seda oleks näinud! Seda juttu „kui isa teaks” kuulsin veel hiljemgi muude koerustükkide peale.

Taluidüll lõppes varsti. Meie suurde lauta koguti kolhoosi kari. Emast sai kolhoosi lehmalüpsja. Siis tuli nälgivatele loomadele metsast roheliste kuuseokste varumise talv. Praegu kirume metskitsi, et hammustavad meie istutatud kuusetaimi. Aga olid ajad, kui tõepoolest kariloomadele näljasurmast päästmiseks kuuseoksi söödeti. Nad vist sõid ka. Kevadel tuli köitega loomi lakke vinnata, et jalgu alla hakkaksid võtma.

Koos lehmadega tuli nii emal kui minul kodumajast äraminek, sest kolhoosid ühinesid ja loomad veeti suurde ühislauta. Tolleks ajaks oli vanaema juba surnud ja pidin koos emaga isakodust lahkuma ja uue lauda lähedale üürituppa kolima. Olid veelgi keerulisemad ajad. Igal hommikul oli ema juba ammu laudas loomi talitamas, kui mina tõusin ja kooli hakkasin minema. Ja kui tulin, oli ema uuesti laudas tööl. Vahel käisin tal abiks lüpsmas. Söögiga oli nagu oli, sest ühtki kopikat kolhoosist palka ei makstud. Vahel anti kasvama läinud viljast tehtud jahu, millest küpsetatud sepik oli nagu kliister. Aga magus oli ja toitis. Ainus, mida piiramatult sai, oli piim.

Hilisemast ajast mäletan, et meil polnud kopikatki raha, et mulle koolilaval esinemiseks kingi osta. Riideid aitas linnas elav tädi vanadest hilpudest ümber õmmelda, aga saabast või kinga rahata ei saanud. Ühel hetkel ilmus emale austaja, kellega ta abiellus. Pärisisa tunnistati sõjas teadmata kadunuks. Siis tuli majja ka paremat toitu.

Paraku ei kestnud ühine elu kuigi kaua. Ka koos ehitatud uus maja ei toonud õnne. Nagu armastus ootamatult saabus, nii see ka hääbus. Karjanaised pole meestele head partnerid. Jäime emaga jälle kahekesi. Mäletan sellest ajast, et ta ei rääkinud kunagi oma muredest. Muutus veelgi kinnisemaks ja uppus töösse. Alles minu laste sünd tõi tal uuesti sära silmadesse. Paremat vanaema andis tahta. Poisid käisid koos temaga laudas loomi talitamas ja suvel karjas. Kuni jõudis kätte pensioni aeg ja laudaskäigud jäid harvemaks. Emake oli meil kodus nagu kindel tugi ja valvur. Soe tuba ja söök ootasid koolist või töölt tulijat. Selleks päevaks, kui atakk ema tabas, olid poisid juba tudengieas ja kodust linna läinud.

Maanaise käed on kasvatanud üles lapse ja lapselapsed, aidanud ilmale loendamatu arvu vasikaid ja lüpsnud mõõtmatu koguse lehmapiima. Selline oled, mu EMA. Ei tea, kas olid vahel ka õnnelik? Pea veel vastu. Su kambriakna taga on seninägematult kõrged kadripäeva hanged ja lumest lookas sirelid.

Tormijärgne.

Monday, November 24th, 2008

No ei ole ma talve- või lumeinimene. Ainult probleeme toob selline aastaaeg. Tulin õuest tagasi oma koopasse ja muudkui urisen. Selg valutab päevasest lumerookimisest. Lumi, sunnik tuli ju sula maa peale ja rookimisel kleepub plastmassist roobi või labida külge. Ei jõudnudki õhtuks tervet koduteed lahti kaevata. Meelega jätsin ka garaaži esise lumme, sest autoga veel metsa nagunii ei pääse. Päästavad soojakraadid ja vihm.

Kibelesin eelmisel nädalal, kui maa oli veel must ja pea töömõtteid täis, näitama uhket leppa, mis jõe kaldalt maha murdus. Siin ta on. Nüüdseks on see tükeldatud ja halgudeks lõhutud. Mõõdulint näitas rinnakõrgusel tüve läbimõõduks 33cm. Maas sai ka puu pikkust mõõdetud – 18,5 m. Umbes ruumimeetri lõhutud halge sai sellest puust.

Olen alati lihtsat ja halli kodumetsade lepapuud armastanud. Parajatest pulkadest sai lapsena koduloomi välja lõigatud ja lepiku alt punakaslillasid lepaseeni korjatud. Lepakoorest olen tädilastega koorepasunat teinud ja tema punase mahlaga indiaanlaste nägusid ette maalinud. Hilissügiseti ja talviti kribistavad lepa käbide kallal siisikesed ja urvalinnud. Lõputul hulgal talvekütet on lepikud meie perele andnud ja annavad veel palju aastaid. Paremaid pakke olen ka saeveskisse saagimisele saatnud. Pole mingeid hädasid või haigusi sel lihtsal, ent koduselt armsal puul märganud. Ja kui kiiresti ja märkamatult ta kasvab! Kindlasti on paljudele uudiseks, et ma teen ka puht-lepikutes valgustusraiet ja vanemates hooldust. Selle tulemusena kasvavad sirged puud ja saavad kiiremini raieküpseks. (Ongi mõnel paras näpuga näidata – vaat kus hobimetsnik – lepikuharvendaja!) Hoian siin-seal eriti kõrgeid ja jämedaid eksemplare, et näha, kui kaua nad elavad ja kui jämedaks võivad kasvada. Hea on neid mõnikord teistelegi näidata. Nii lihtne ja armas lepapuu vajaks suuremat tähelepanu ja laiemat kasutust.

Tuuled akna taga, aga toas on soe…

Sunday, November 23rd, 2008

…tuuled und ei sega, magab kassipoeg.

Minu kassid on lapseeast väljas ja täna nad välja ei kipu. Saunas on soe ja seal nad magavad.

Linnud ei maga, sest kõht näpistab. Söögimaja juures käis enne pimeduse saabumist hästi vilgas elu. Eile ostsin poest uudistoitu – teravilja-rasvapalle. Need on väikese võrgu sisse pakitud kuulikesed ja lihtne riputada kusagile katusealusesse või oksale. Rasvatihased võtsid kohe omaks. Läbi tuisu pildistatuna on fotol küll rohkem lumetriipe kui lindu ja rasvakuulikesi näha. Aga selline see tänane ilm just on.

Tuiskab ja tuulutab. Imelikult vaikne on nii teedel kui õuedes. Autod ei liigu, lumesahad ka mitte. Inimesed pole lumelabidaid kätte võtnud, sest see on üsna mõttetu. Tuisk jätkub koos sajuga. Suured pärnad mu koduõues kohisevad ja maja nurk naksub. Ega nüüd saagi õieti aru, kui palju lund taevast alla sajab või kui palju tuul seda puudelt ja katustelt lennutab. Lund on igal pool. Kui samasugune ilm jätkub, ootab lähiajal ees suurem kaevetöö. Küllap on kunagi hea meenutada, kui valge rüüga tänavused kadrid tulid.

Vaikus enne…

Saturday, November 22nd, 2008

Ilmateated annavad tormihoiatusi. Veel valitseb vaikus. Lumi katab puid ja kõik on kuhugi peitu pugenud, nii loomad kui inimesed.

Olin mõne tunni metsas, põletasime eilsed oksad ära. Juurde polnud mõtet lõigata, sest kui lund ja tormi ennustav ilmateade täide läheb, jääksid lõigatud oksad lume alla. Pärast on hoopis raskem neid sealt välja sikutada. Ju tuleb sulailma ka edaspidi.

Mõtisklesin erametsa portaalist loetud teemade üle, mis praegu aktuaalsed. Seoses metsanduslike toetustega oli muu hulgas vihje, et ega nn. hobi korras metsa majandamine see päris metsandus polegi. Ja et toetusi peaksid saama rohkem need, kel metsandus peamiseks elatusallikaks. Et miks peaks kellegi hobisid riik või Euroopa Liit toetama. Nakitsegu ise oma rahakoti peal seal metsas, sest tulu neist ju majandusele ei tõuse. Aga vaat, kui ikka suur metsafirma oma tehnika ja palgatud tööjõuga asja ette võtab, siis muudkui palgid Imaverre ja energiapuit Väo jaama vuravadki. Ja kui ühel hetkel oma võsalanke vaja hooldada, on neid ikka sadades hektarites ja siis lisandub ka toetuseks vajalikke hindepunkte. 5 hektari omanik ei suuda kuidagi konkureerida suurtega, kui juhtubki küsima oma 1-le hektarile hooldustoetust. Punkte lihtsalt ei tule! Kardetavasti jääb ilma. Aga see teema teeb tusaseks ja viib mu laupäevaõhtuse jutu ummikusse. Pikemalt võiks ehk mõni teine kord (tuisuga) edasi mõtiskleda.

Tunnetasin juba EL toetuste tingimusi lugedes, et ei taha sellises konkurentsis osaleda. Kuigi olen Eesti keskmisest veidi suurem metsaomanik ja metsanduse osakaal FIE ettevõtluses on olnud üle 50%. On täiesti loomulik, et igal aastal ei saa üksnes raiuda, vahel tuleb metsale rohkem tagasi anda kui sealt eales võetud on. Mets kui elus ja muutuv organism ei peaks olema ettevõtluse ainus tuluandja.

Lumised tööd.

Friday, November 21st, 2008

Hommikupoolikul käisin külamehele näitamas, kust ta võiks küttepuid teha. Eelmisel talvel jäi plaanitud kohas lepp saagimata ja metsateatis on veel kehtiv. Vahepeal on noored kuused seal vahel jõudsalt kasvanud ja suurte leppade langetamine nõuab hoolikust. Muidu võib hulk kuuski vigastatud saada.

Hiljem krõbistasin võsas. Ei ole see töö enam nii mõnus kui lumeta ajal. Ülevalt tuleb sahmakas krae vahele ja lumes peab otsima, kust puu alguse saab. Nimelt on Fiskarsi käsilõikuriga võimalik lõigata päris maapinna lähedalt. Saega ei julge lumes väga madalalt lasta. Oksalõikur on minusugusel naisterahval asendamatu tööriist peenemate puude langetamiseks. Pole raske, pole müra ega ohtu.

Teine külamees, kes kraavikallastelt endale võsatööde käigus juba portsjoni talvepuid on jõudnud välja saagida, käib võimaluse korral mul abiks võsa põletamas. Oleme seda mitmeid-mitmeid aastaid koos teinud. Tule tegemine, okste vedamine ja saega tükeldamine jääb tema hooleks, ise lõikan enamasti võsa. Meil on selline tööjaotus hästi toiminud ning oksapõletamine on üsnagi oskusi nõudev töö. Kui tuli õigesti tehtud, oksad ühes suunas tulle pandud ja need enne lühemaks tükeldatud, siis põlevad kõik lõpuni ära ja ümbrus jääb puhtaks. Seda kõike ikka tulevase metsaistutuse ja hilisema kultuuride hooldamise pärast.

Videvikus koju sõites oli ees metsade kohal imeilus loojangutaevas. Selliseid värve ja peegeldusi näeb külmadel novembriõhtutel. Albumis on palju fotosid neist aastatest, kui oma metsades müttama hakkasin. Erilisi emotsioone tekitavad veel nüüdki mälestused hilissügisest, kui vanale talukohale pääsemiseks teed võsast lahti saagisime ja tookordki palju oksi otse teel ära põletasime. Sellest ajast ka õhtused pildid lõketest ja värvilisest sügistaevast.

Lumi tuli!

Thursday, November 20th, 2008

Hommikul tuli kiiresti lindude sööklasse toitu juurde viia. Lumega on nad agarad inimese pakutavat võtma. Minu üheks lemmikuks on rahumeelne pisike tutt-tihane, kes on suhteliselt julge ja lubab end jälgida. Enamasti on ta madalate okste vahel peidus. Kui aga miski ei meeldi või tundub ohtlik olevat, hakkab ta veidralt puristava häälega tänitama.

Võtsin küll tööriistad kaasa ja panin pikema säärega jalanõud, aga võsas oli okstel liiga palju lund, mis kohe krae vahele hakkas pudisema. Andsin järele ega hakanud lumememme mängima. Niigi oli huvitav talve otsimas käia.

Mõned metskitsed on kindlasti alles. Kõiki pole suudetud küttida. Kahed jäljed olid jõe taga ja seal nägin kaht valget peput leppade vahel vilksatamas. Teiselpool suurtel põldudel oli kauguses 4-liikmeline kamp toitu otsimas. Aga nad on nii araks aetud, et 300-400m kaugusel teest pagevad autot nähes pööraselt kapates metsa poole.

Kuusenoorendikus pole ühtki jälge. Puud on valged ja ümberringi imeline vaikus. Kõik kodus mõeldud mõtted hajuvad kusagile. Mured kaovad. Mõtlen ilusatest asjadest. Vanemal pojal on täna sünnipäev. 35 aastat tagasi oli krõbe talveilm. Helistan ja räägime. On hea olla.