Aeg on kokkuvõte teha ja puhaste mõtetega uude aastasse astuda.

Esimese asjana tahan öelda, et olen tänulik maaleht.ee poolt antud võimalusele oma mõtteid kirjas avaldada ja selle läbi viia lugeja lähemale ühe maainimese igapäevaellu. Selle juures on vist oluline, et minu tegemised on seotud metsa ja loodusega, millest viimasel ajal räägivad nii poliitikud kui tavainimesed. Oma metsalugudes saan kirjutada asjadest nii, nagu mina arvan. Kõik ei pruugi samamoodi mõelda.

Järjest rohkem saan järgida oma tegemistes sisemist kutset looduse poole ja olen püüdnud seda tasakaalus hoida oma kohustustega. Vanusega koos tuleb rahunemine ja oskus igast päevast leida üles see ainulaadne ivake, sädemeke, mis kutsub hommikuti toast välja ja paneb valguse üle rõõmustama. Ma vajan sageli vaikust ja üksindust, aga samas ootan aeg-ajalt tuge inimestelt, kes mu ellu häid mõtteid suudavad tuua. Arvan end olevat hea suhtleja ja pean lugu puhtast, omakasupüüdmatust sõprusest. Püüan vältida kokkupuuteid inimestega, kes kui vampiirid energiat imevad ja kelle mõttemaailm erineb minu omast liiga suuresti.

Perel läheb kenasti – lastel töö ja eluga hästi, lapselapsed käivad lasteaias ja õpivad uusi oskusi. Vana emake on siiani vastu pidanud. Oma energia, tervise ja jõu saan looduses liikudes ja füüsilist tööd tehes.

Mööduv aasta pole toonud õnneks olulisi äpardusi ja on lasknud ellu viia mitmeid plaane. Eriti metsaga seotud tegemistes. Jäärapäisena, nagu ma olen, püüan mahajäetud talumaade võsapõldudel kasvama panna väärtuslikku metsa. Seda viimased seitse aastat Ja selle nimel on mu sügised ja talved olnud täis tööd. Kevaded algavad metsaistutustalgutega ja toovad kohale palju häid sõpru. Nii kasvab minu maadel ka minu sõprade mets. See teeb rõõmu ja lisab vastutust. Jõudumööda hooldan esivanemate taluasemeid, et need veel kaua tuletaksid meelde, kust me pärit oleme.

Eriline sõprus loodusinimestega on rikastanud mu maailma ja õpetanud igast päevast noppima uusi killukesi. Pean neilt omandatud mõtlemisviisi tasakaalust looduse ja inimese suhetes oma viimaste aastate kõige suuremaks õnneks.

Halbadest asjadest ei tahaks kirjutada. Midagi hullu pole ju juhtunudki. Majanduslikud tagasilöögid teevad vaid tugevamaks, sest paljudest asjadest peab loobuma. Metsanduses on õnneks abiks olnud toetused ja see on innustanud rohkem ka omalt poolt panustama.

Soovin kõigile, kes siia lugema satuvad, et oleksite tänulikud kõige ilusa ja hea eest, mis aasta 2008 teile on toonud. Meil on ju oma riik, oma maa ja oleme visad, kangekaelsed eestlased. Elame veel!

Asju peab ka ajama, pole parata. Kuigi meelsamini ragistaks võsa lõigata. Post tõi viimased Erametsakeskuse otsused ja selle aastaga on siis ühelpool. Väga positiivsed lahendused on olnud ja toetusabi arvestatav. Saatsin omalt poolt viimase väljamaksetaotluse linna poole teele.

Käisin keskkonnateenistuse metsaspetsialisti vastuvõtul ja vormistasin küttepuude raieks metsateatise. Enne seda käisin kodumetsas uurimas, milline olukord pärast kerget külma metsa väljaveoteel praegu on. Esialgu ei ole lootust, et veeloigud külmuda kavatseksid. Liiga vihmane sügis oli ja huumusrikas pinnas vanadel väljaveoteedel on pehme. Tuleb heale õnnele ja külmaperioodile loota.

Plaanin tuleval aastal ühe rekkakoorma jagu kuusepalki saekaatrisse saata, et sellest oma maja remondimaterjali saagida lasta. Käisin selle eraldise läbi, kus 90-aastane kuusetukk seisab ja leidsin, et lageraie asemel saab oskusliku tegutsemise korral sealt valikraie korras osa puid välja saagida ja servas kasvavad nooremad alles jätta. Gruppidena võib teise rinde elujõulistest kuuskedest veel asja saada. Need peavad eelnevalt piisava valguse käes kasvama, siis tasub proovida. Olen seda varemgi praktiseerinud ja need kuused on küll uuesti kasvuhoo sisse saanud. Üksikpuudena see moodus end ei õigusta, ikka grupina. Lageraie korral oleks peenem kuusk paberipuu sortimenti läinud, aga praeguse puiduturu tingimustes peab alla 13cm diameetriga latid küttehunnikusse panema. See oleks raiskamine. Suurte puude ladvad jäävad nagunii kütteks. Ka ei tahaks sirgeid kaski selle raiega välja võtta, las ootavad paremaid aegu.

Pidasin metsaspetsialistiga nõu ja ei vormistanud veel sellel eraldisel lageraie metsateatist. See ei vastaks nagunii minu tegelikele plaanidele. Jätan teatise vormistamise uude aastasse, sest siis kehtima hakkav Metsaseadus lubab ka valikraiet. Kindlasti pole mul vaja kogu eraldist läbi raiuda. Avatud pool jääb ida suunda ja sealt pole karta tormituuli või liigset päikesepõletust allesjäävale metsaosale. RMK-s teenustöid tegeva mehega sain ka kaubale, sest riigimetsas tuleb jaanuaris töödega vahe sisse. Vana leping lõpeb ja uue saamine selgub pärast vähempakkumiste konkurssi. Ooteaega saab kasutada eraomanike teenustöödeks.

Vallamajas sai juttu aetud ka teiste metsaomanikega. Kuna ülestöötamise hinnad on pigem kerkinud, mitte langenud (nagu arvata võiks) ja küttepuu hinnad langemas, siis pole ka küttepuude müük kasvava metsana või ülestöötatud kujul metsaomaniku jaoks enam tulutoov ettevõtmine. Müüa tasub halupuid – ostjale valmis küte koju kätte. Minul sellist jõudu ja ettevõtlikkust pole ja hoolitsen vaid oma pere vajaduste eest. Paar naabrit aitavad saetöödel ja saavad teenuse eest osa puid endale. Külavärk.

Raks, raks praksub lumi saabaste all. Sammud reedavad tulija. Pole lootustki, et mõnele metsaelukale vaikselt lähedale võiks hiilida. Koorik lumel muudab raskemaks ka metsloomade toiduotsingud. Üle pika aja üks päev, mil kraadiklaas nullist kõrgemale enam ei tõusnud. Madal päike lisas päevale pikkust juurde. Õhtu eel hakkas jõe taga udulinik põllu kohale kerkima.

Oli hea ja rahulik päev. Sai veidi tööd tehtud. Kui samamoodi edasi läheb, jõuan homme õhtuks ühe põllusiilu võsast puhtaks. Külamees oli abiks oksi põletamas. Siis järgmisele, kõrvalolevale põllule. Tarvis oleks jõulusöökide ja liigse puhkamisega kogutud rasvavarud kähku tööga ära kulutada.

Jahimehed peavad jälle hundijahti. Jõulurahu on möödas ja susikari on jahikired lõõmama pannud. Ajasin ühe mehega juttu ja kuulsin, et paljud rebased on nakatunud kärntõvesse. Karvatuustid kukuvad maha ja loomad liiguvad ringi kui räsitud rootsikud. Marutaudivaktsiin suurendab arvukust ja tulevad teised nakkushaigused. Minule pole seni ühtki kehva kasukaga rebast veel silma jäänud.

Läbi said. Need jõulud. Ja kuuseraiumine. Loodetavasti jäid kõige ilusamad metsa ja paljudel õnnestub suureks puuks kasvada.

Paraku ei läinud kõigil nii hästi. Minu hea tuttav, metsaomanik naabervallast, helistas jõululaupäeval ja oli väga õnnetu. Eelmisel päeval, vahetult pärast tema lahkumist oma metsast, oli tuldud tõenäoliselt mingi suurema masinaga, maha raiutud, metsast välja lohistatud ja ära viidud 16 ilusat noort puud. Järele olid jäänud erinevates kõrgustes köndid, millelt ladvaosa jõulupuuks saeti. Lohistamise ohvriks oli langenud palju pisemaid kuusekesi, mis paar aastat tagasi istutatud ja millel kõigil kepikesed kõrvale torgatud. Selle kohani, kuhu autoga ligi pääses, oli noorendikust oma 250-300 meetrit. Andis ikka lohistada.

Ma mõistan mehe südamevalu ja nördimust inimeste pärast, kes võõras metsas kuusevargile käisid. Sellist arvu jõulupuid ei lähe küll ühel perel vaja. Ilmselt oli tegu müügiks mõeldud kuuskedega. Ei tea, kas ostja küsis ka, kust puud pärit on…

Eriliselt mõru tunne on aga selle pärast, et tegemist on metsaomanikuga, kes kõik põhitööst vabad päevad veedab metsas, istutab, hooldab, raiub võsa ja koristab kütteks minevaid vanemaid puid. Millise pühendumisega on ta uurinud kõiki metsakasvatamise tarkusi ja hoolitsenud, kuidas ulukid noortest puudest eemal hoida. Iga puu kohta on tal oma lugu rääkida. Ja just tema metsa mindi vargile… Ilus hooldatud noor mets ju. Kuused ka ilusamad kui mujal.

Kui minu teha oleks, siis paneksin vargad kevadel kuuski istutama. Iga jõulukuuse eest peab varas 1000 istikut metsas langile istutama. Oma kolm päeva kulub selliseks „ühiskondlikuks tööks”, kui kogemusi ja oskusi veel pole. Eeloleval kevadel ongi just 3 puhkepäeva maikuu alguses, kui kõige magusam metsaistutuse aeg käes. Ja pärast seda käigu kolmel sügisel taimi hooldamas. Siis jääb meelde, kuidas jõulupuud sünnivad ja millist hoolt see omanikult nõuab.

Nägin enne jõule oma kandis ka kuuseotsijaid, kuid kõik tegutsesid riigimetsa sihtide ääres kraavikallastel. Arvatavasti olid neil metskonnast ka load võetud. Need, kes turul kuuski müüa tahavad, peavad neid ise kasvatama ja oma metsast varuma.

Päris mõnus, et argirütm ja aasta lõpu tegemised pikkadele pühadele lõpu teevad. Lapsed ja lapselapsed nähtud, jutud räägitud, jõulutoidud söödud ja ilusad soovid kõigile edasi öeldud. Täna tegin mõne tunni metsas oma tavapärast võsalõikust. Homseks lubab selgemat ilma ja mis kõige tähtsam – päev on juba pikem!

Tänavu on valged jõulud. Päikegi tuli inimestele rõõmu tegema. Võtsin ilusast päevast, mis hingele lähedal ja käisin, kuhu mind aeg-ajalt tagasi kisub. Käisin rabas. Talve otsimas.

Rabajärv on kaetud jää ja lumekihiga. Seal, kus suveti käib palju rahvast, on laudteel vaid üksikud jäljed. Mulle meeldib looduse vaikus ja rahu, ilma inimesteta.

Lumest ulatuvad välja kanarbikud ja sookailud. Metsateel kohtan palju rähne. Loojuv päike saadab oma valguskiired läbi puuvõrade ja võõpab helenduvaid triipe metsalagendikule. On rahuaeg, peatus enne uut teekonda valguse poole. On jõuluaeg.

Soovin kõigile, kes siia lugema satuvad, lihtsaid rõõme, usku tulevikku, armastust lähedaste ja kõige elava vastu. Jõuluvalgust kõigile!

Päev enne jõulupühi. Kaupluste parkla on autosid täis ja kõik muudkui ostavad, ostavad… Tuli mulgi poes ära käia, vähemalt toitu nii endale, kassidele kui lindudele oli vaja.

Suuremad ostud tegin juba varem ja need on raamatud, millest tunnen tõelist rõõmu! Loodusfotod ja loodusjutud. Tunnen, et saan jäädvustatust ja kirjeldatust samasuguse elamuse kui fotomehed ise. Linnud, loomad, rabad, meri ja metsad – läbi fotosilma jäädvustatuna on need minuga ka pimedatel talveõhtutel. Looduspildid viivad mõtted nende tegijate, minu armsate sõprade peale.

Jõulude eel vaevan alati pead selle üle, kas tuua kuusk tuppa või jätta üks pisike puuke metsas ellu. Kuni oma lapsed olid veel kodus, siis oli meil alati kuusk toas. Sama mäletan ka oma lapsepõlvest. Aga alates sellest ajast, kui ise metsas toimetama hakkasin, tundub noore puu hävitamine julmusena. Korraks rõõmu ja siis ahju. Piisaks ka paarist käbidega oksakesest.

Täna metsast koju sõites pidasin kolm korda aru, kas lõikan kraavipervelt puukese maha. Ei, liiga korrapärane ja ilusa kasvuga oli, las sirgub edasi. Järgmise juures peatusin, silitasin – kahju hakkas. Lõpuks leidsin kraaviservalt suurema puu varjust ühe väikese. Suureks ta seal nagunii enam ei kasva, sest teised on üle. Nüüd siis ongi mul väike puuke tuppatoomise ootel. Kui mõni võõras juhtuks seda nägema, siis imestab kindlasti, et sul ju metsa küll, miks just sellise äbariku endale jõuluks tuppa tõid. Va kooner sihuke. No kuidas ma peaksin seletama. Et kahju ju…

Vesine ja sula talveilm. Lumi vajub maadligi. See aga tähendas, et sai uuesti põllul võsa kallale asuda. Abilisi tuli ka juurde ning aitasid oksi kokku tassida ja tuld teha.

Pikal sirgel teelõigul põldude vahel märkasin autojälgede kõrval suuri käpajälgi. Eile õhtu eel neid polnud. Lähemal uurimisel selgus, et olid kahed jäljed. Sulalumi moonutas veidi nende kuju ja suurust, aga kui helistasin tuttavale jahimehele, oli selge, et hundikari liigub ümbruskonnas ringi. Eile olid jahimehed piiramisega karja laiali lõhkunud – osa karjast liikust ühele, osa teisele poole.

Jäljed polnud ühes sirges reas nagu hundile iseloomulik. Aga kui kaks looma liikusid, siis võis jäljerida segamini küll minna. Hundi samm on päris pikk. Jäljed tulid kõrrepõllult, kus varem kitsed söömas käisid, ja suundusid põlluteed pidi uuesti metsa poole tagasi. Kui peaksidki koerad olema, siis on need küll tõelised hiiglased, et selliseid jälgi jätaksid. Mul on naabril päris mehine elukas, väikese karu mõõtu, aga käpajälg on sama suur kui hundikoeral. Aeg annab arutust, kellega metsas seekord tegu oli.

Enam pimedamaks ei lähe. Seda käisin metsas tähistamas. Keskpäeval sadas laia pehmet lund. Teel olid vaid jahimeeste auto jäljed, mis viisid loomade söödaplatsi poole.

Käisin piki jõekallast kaugemates nurkades, lootes näha metsloomade jälgi või neid endid. Värske lumi jutustab paljustki. Kõigepealt oravad. Neid on viimastel aastatel mu metsa juurde siginenud. Oma osa on selles ka rohketel sarapuudel ja tammedel. Toitu ja eluruumi jätkub. Siis metsnugised, ilusad loomakesed, aga teevad lindudele palju kurja. Kuusenoorendikus kohtusin kolme kitsega. Uurisin, mis asju nad seal ajasid. Kuuski nad enam ei hammusta, polnud märgata. Viis aastat tagasi istutatud puudel on okkad liiga karedad ja arvatavasti need enam ei maitse. Vahva oli vaadata, kui kõrgele ja elegantselt üks nõtke loom oma hüppeid sooritab. Liiga sombune ilm oli, et seda oleksin jäädvustada suutnud.

Jõudsin maakonna piirile, kus alati põtrade tegutsemisjälgi olen näinud. Täna polnud neist ühtki märki. Samuti polnud sealsesse üksildasesse kohta veel läheduses liikuv hundikari sattunud. Edasi astudes jõudsin riigimetsani, kus otsemaid kaks laanepüüd endast märku andsid. Veidi edasi – kolm tetre riigimetsa kaasikus. Metsasihil olid mitmed kitsejäljed ja ühed rebase omad. Kui hämaras tagasi jõe äärde jõudsin, jalutasid mu vanal taluõuel kitsed – üks suurem, kaks väheldasemat. Ema poegadega. Minu tulek hirmutas nad muidugi ära. Küllap nad uurisid, kas mõni noore tamme oks on mul jäänud sinise pastaga töötlemata, et hammustada kõlbaks.

Hea on sedaviisi lihtsalt astuda, kiirustamata, silmad ja kõrvad kõigele avatud. Neid hetki looduses ei asenda minu jaoks miski. Hea, et on olemas vabadus teha endale meelepäraseid valikuid ja jõulupidude asemel võtta talve saabumist metsas vastu.

Sügis lõpeb lumiselt. Homme on pööripäev ja talve algus viib meid valguse poole. Minu meelest on see kogu aasta kõige tähtsam päev looduses – valguse võit pimeduse üle.

TTegin täna põgusa jalutuskäigu oma metsas. Piilusin, kuidas suur-kirjurähn tassis suurt kuusekäbi noka vahel, siis pistis selle kuivanud kasetüüka avausse ja asus seemneid toksima. Jõeaasal näksisid metskitsed suurelt haavalt kukkunud oksa kallal. Linnusööklas ootasid tihased, et toitu juurde paneksin. Öine sadu oli looduse katnud puhta lumega ja tekitas mõnusa talve ootuse tunde. Rahu ja vaikus valitses kõikjal. Tagasiteel tuli vastu üks haagisega sõiduauto. Küllap suunduti kuuski tooma.

Ma pole paar päeva metsajutte kirjutanud, sest tegin üksluist tööd võsapõllul. Eile läks terve päev ootamise nahka. Lubati puidutöökojast aknad ära saata ja ootus venis hämara õhtupoolikuni. Aknad sain kätte. Enne kevadet ei saa neid paigaldada, aga varusin aegsasti ja soodsal ajal valmis. On suurepärane, et väikestele ettevõtjatele ei avalda majanduskriis nii valusat mõju kui suurtele. Soov otse suhelda ajendas oma tellimused andma just siin, kohalikule puidutöökojale, mitte suurele Glaskekile, kust tulid samuti soodsad hinnapakkumised.

Postkastis oli selle aasta „Eesti Metsa” viimane number. Sätin end õhtul seda mõnusalt lugema. Esimesel lehitsemisel silmasin Ilmar Aruoja kirjutist Jõulumõtisklus. Tundub, et leian sealt mulle sarnaseid mõtteid ja loodustunnetust.

Koduse verivorsti maitse ei unune ja iga kord, kui poest proovimiseks mingi uudistoote ostan, ajab vihale. Kas tõesti on lootusetult ununenud meie esivanemate puhtalt eestimaise verivorsti tegemise oskused. Pole siis imestada, kui välismaalased selle blood-i jubeduse peale nina kirtsutavad. Porgandivorst on mul veel proovimata, aga vaevalt seegi süüa kõlbab.

Kui me veel siga pidasime (see oli enne, kui ema voodihaigeks jäi), oli seatapp tavaliselt talvisel ajal enne jõule. Minu töö oli siis soolikate harutamine ja puhastamine, mis sai tehtud otsemaid pärast seda, kui siga oli rippu tõmmatud ja sisikond välja võetud. Et oleks veel soe. Ja esimene puhastamine tuli teha hästi sooja veega. See nipp sai ka selgeks, kuidas sooled end ise pahempidi keerasid ja sisu kenasti tühjaks jäänud seasulgu põhule välja voolas. Järgnes mitu päeva soolikate järelpuhastamist ja leotamist, kuni ühel päeval verivorsti tegu ette sai võetud. Selleks ajaks oli tavaliselt teine maius – täidetud seamagu – vaat et juba ära söödud.

Verivorste ei tohi vürtsidega üle maitsestada nagu praegu tehakse. Ja rasva peab seal ikka ka sees olema. Minu kodus sulatasime ploomirasvad suures potis ja klaar sularasv sai tagavaraks külma pandud. Rasvakõrned aga kulusid verivorstide valmistamisel ära. Samas potis tuli koos rasva ja kõrnetega kuumutada suur hulk sibulaid ja mõni küüslauk ning need läbi hakklihamasina ajada. Mulle ei meeldi, kui pekitükid vorsti seest vastu vaatavad, seepärast kasutasin hakklihamasinat. Kui eelnevalt pestud kruupidest (et sõmeram tuleks) hakkas vorstipuder poolvalmis saama, siis tuli rasva-sibula-küüslaugumass pudrule lisada. Äärmisel juhul ka näpuotsaga musta peenpipart. Ja siis suured peotäied kuivatatud ja peeneks hõõrutud majoraani. Ei, mitte seda aias kasvatatavat punet, nagu tänapäeval, vaid loodusest korjatud ehtsat majoraani. Just majoraanist ja rasvast-sibulast tulenebki oluline maitseerinevus koduse ja vabrikuvorsti vahel. Parajalt valminud puder tõsteti potiga jahtuma ja soojale pudrule segati sisse veri. Juba verevõtmise ajal lisati sellele soola, et klimpe ei tekiks, seepärast ei võinud vorstipudrule enne soola panna, kui veri ka sees. Pärast oli aega juurde lisada, kui väheks jäi.

Siis sai hakata sooli täitma. Minu kodus kasutati soolte kinnitamiseks ainult puutikke. Neid voolis tavaliselt keegi meespere liikmetest, soovitavalt lepapuust.

Olin päris pisike plika, kui koos vanaemaga verivorste tegime. Minu tööks oli siis puupulgaga lehtrisse pudrule järele vajutada. Kui vorstid tehtud said, olin üleni verega koos. Käed, nägu, riided. Ja et mulle meeldis seda verist putru ka suhu pista, selle eest sai vanaema minu emalt riielda, miks too last ei keela.

Kui lõpuks vorstid pajas keedetud olid ja sahvrisse jahtuma viidi, oli lähedal ka aeg, mil esimene portsjon suurde reheahju küpsema pandi. Pannitäis särisevaid ja imehästi lõhnavaid verivorste, puutikud uhkelt iga rõnga küljest kikitamas – see oli tõeline eestimaine jõulutoit. Kõrvitsate ja pohladega.