Eile ei olnud enam viitsimist millestki kirjutada, sest kui õhtul metsast tulin, oli päris väsinud. Sai endiselt võsaga maadeldud. Päeva jooksul sain ka metsatööde arved makstud. See mure vähemalt kaelast ära.

Nagu iga kuu viimasel päeval, oli ka täna andmete esitamise aeg. Mulle tundub millegipärast päevane arvuti taga istumine hirmsa patuna, eriti ilusa ilmaga. Õnneks tuleb seda harva ette.

Päikseline päev meelitas loodusesse ja hulkusin paar tundi metsades ringi. Viisin jõe äärde linnumajja lisatoitu ja vaatlesin hiireviu tegemisi rapsipõllul. Tohutu parv urvalinde voogas sama põllu kohal. Päris hea, kui põllumeestel sügisel miskit koristamata jääb. Ühe õnnetus on teiste kõhutäis. Hiirtele vilja jäägid, röövlindudele hiired. Värvulistele seemned, kullidele linnukesed.

Päeva lõpus vaatlesin reoveepuhasti ümbruses sinikael-partide elu. Kirjutasin sellest kord varemgi, et talvituvad pardid laskuvad otse reoveepuhasti suurde reservuaari ja ujuvad seal solgi sees. Hiljem lendavad end puhastama kõrvalasuvatele tiikidele, mis talviti ei külmu. Ühel tänastest piltidest on isane sinikael otse pumbast tuleva solgivoo all. Hulk parte on jõel, kus solgijaama läheduses see jäävabana püsib. Madalas vees leidub söögipoolist. Mul on kahju, et ühel õhtul, kui kogu partide koloonia oli alevi pargis vanade tammede all toitumas, ei olnud aega seda linnurohkust jäädvustada. Igal talvel peatub meie kandis vähemalt 150 – 200 sinikael-parti. Pesitsema jäävad neist siia vaid üksikud paarid.

Metsavaikus on taastatud. Müramasinad on läinud ja saan üksinda rahulikult koos rähnide, oravate ja tihastega oma võsatöid jätkata. See on hea tunne, kui saab iga jalatäie läbi sammuda ja iga väiksematki põõsast eraldi näha. Orav krabistas kuuse otsas ja viskas mulle käbisid kaela. Ta oli nii kõrgel, et minu toimetamine puude vahel teda ei häirinud. Eemal hakkas musträhn kiledat häält tegema. Talv nihkub kevade poole.

Teel metsa on mõned põõsad ja noored haavad põllu ääres. Seal näen sageli hallõgijat haava ladvas passimas. Täna istus seal üksik isaleevike. Sombune ilm on teised linnud lagedalt varjulisemasse paika peletanud. Kui päike kord välja tuleb, ilmuvad kohe suuremad salgad leevikesi, urvalinde ja rohevinte koristamata rapsipõllule toitu otsima.

Enne tööle asumist käisin jõeäärsel õuel asuvat linnusööklat täiendamas. Lisaks umbes kilosele seemneportsjonile naelutasin kolm pekikäntsakat varjualuse postide külge. Ilmad lähevad külmemaks ja kui pole aega iga päev seemneid juurde viia, saavad linnud pekiga nälga kustutada. Ootamatult tekkis tihaste seas paanika. Viuh! lendas hall tiivuline üle õue ja maandus jõe äärde vana pärna otsa. Raudkull! Olin tihastele mõneks ajaks julgestuseks ja nad tulid tagasi söögimajja. Sellised on väikeste linnukeste mured. Mitte hetkekski ei või valvsust kaotada, sest elu on ohus.

On päevi, mil kõik läheb nagu õlitatult. Täna oli üks sellistest.

Kuidagi lihtsalt ja kiiresti käis kõik. Saemees lõpetas ühes nurgas viimaste metsakuivade kuuskede saagimise ja peagi oli metsaveotraktor seal järel. Palkide veost jäi metsarajale kohati ka poriseid jälgi, aga rööpaid mitte. Oksapadi kaitses pinnast tallamise eest. Ise olin sealsamas ja puhastasin kiviaia äärset metsaserva võsast.

Nii palgid kui küttepuud said metsast kõik välja veetud. Õhtu eel sain kaubale ühe firmaga, kust tuli metsaveoauto, ja palgid sõidutati saeveskisse.

Palkasin külamehe küttepuid saagima. Lõhkumiseks tuleb talgupäev korraldada. Küttepuid sai virna umbes 25 tihumeetrit ja osa sealt saadavatest halgudest jääb kindlasti ülejärgmist talve ootama

Lähiajal saabub arvete tasumise tund. Kompleksteenus jääb veidi alla 200 krooni tm kohta. Nii et pole eriti hull. Saeveski töö ja transport muidugi tulevad hiljem lisaks. Sel aastal majandan metsa miinustega. Pole plaanis midagi müüa ja pole ka, kes ostaks. Seevastu on just praegu parim aeg mõelda oma vajaduste peale. Paras hunnik erinevat saematerjali ja voodrilaudu kulub remondi juures igati marjaks.

Täna hakkasime metsast puid vedama. Imelik, metsanduses kasutatakse terminit „kokkuvedu”, kui langetatud tüvesid traktor kärule laadib ja sõidab nendega siis metsast välja ning tõstab virnadesse. Sealt veavad autod need edasi, kuhu vaja. Seda edasi vedamist nimetatakse „väljaveoks”. Mulle meeldiks paremini „äravedu”.

Küttepuude metsast väljatoomist saan ka mina nimetada kokkuveoks, sest järgmist vedu ei tule enne, kui kuivad halud kuuri ladumiseks valmis. Traktor toob 3 meetri pikkuseks järgatud tüved metsast üle välja taluõue laoplatsile ühte hunnikusse kokku, kus need siis saetakse, lõhutakse ja pannakse riita kuivama. Minu meelest üks ja seesama – puud kokku ja metsast välja ja jälle kokku. Eks ta üks sõnademäng ole.

Palkidega on jah keerulisem. Need tuleb traktoriga metsast (välja) maantee äärde (kokku) vedada ja sealt viib (ära) rekka need saeveskisse. Aga tühja neist terminitest, asi tahab ajamist ja töö tegemist. Pole vahet, kuidas seda nimetatakse. Igatahes sai täna algust tehtud ja kui miskit erakorralist vahele ei tule, siis lõpetame homme ära.

Metsakuivade puude langetamine hakkab lõpule jõudma. Töötasime täna saemehega lähestikku. Tema saagis metsakuivi kuuski, mina krõmpsutasin samas kandis võsa.

Ühel hetkel hõikas saemees, et tulgu ma vaatama. Võtsin kaamera igaks juhuks kaasa. Ühe minu poolt märgitud kuiva kuuse koore vahelt avanes selline vaatepilt, nagu fotodel näha on. Linnuke oli lahtise koore alla pugenud ja seal tema askeldused lõppesid igaveseks. Tõmbasime koore ära ja võtsime linnukese välja. Puukoristaja. Kust ta saab, kust ta sööb, kas ta nälga sureb – tuli vana laul linnukese murest meelde. Mul oli kangesti selline tunne, et võis nälga jääda ja väsis puukoore alt toitu otsides lõplikult ära. Panin linnukese kilesse ja tõin koju sügavkülmikusse. Võimalik, et pakub kellelegi huvi lähemalt uurida, mis lõpu põhjuseks oli.

Kuulsin metsameestelt veel loo hukkunud põdrast ja nägin ka metsas tehtud fotot sellest loomast. Korralik 3-4 aastane põdrapull rippus kõhtupidi mitmeharulise puu vahel, nina lumes, tagajalad teisel pool lennus. Rongad polnud jõudnud veel hävitustööd tegema hakata. Väga kurb pilt oli. Ilusad sarved olid ainsad, mis lumest uhkelt välja paistsid.

Põder võis kellegi eest paaniliselt põgeneda ja hüppas ohtlikusse kohta, kuhu ta kinni jäi. Veel jookseb mõte ebaõnnestunud põdrajahi peale.

Sünd ja surm käivad looduses käsikäes. Ka inimeste seas. Paari päevaga liiga palju surma aga teeb nukraks ja mõtlikuks.

2009.a. Aasta Linnuks on valitud öökull – kodukakk. Ornitoloogiaühingu veebilehel on seda lindu tutvustav alateema ja seal on võimalus kõigil vaatlejail registreerida oma kohtumised kodukakuga.

Minu praeguse kodumaja taga on naabrite mets ja mitmel eelneval aastal olen nii mina kui naabrimees kuulnud kaku häälitsusi. Ühel suvisel hilisõhtul kuulsin otse maja taga kuusehekist tulevat pikka teravat häälitsust. Läksin hääle suunas lähemale ja siis nägin taeva taustal ka järgmisele puule lendava linnu siluetti. See oli kodukaku poeg.

Paar õhtut tagasi huikas kakuisand oma territooriumihüüdu. Kell oli kuus ja päike ammu loojas. Teada olevalt muutuvad kakud aktiivseks paar tundi pärast ja paar tundi enne päikseloojangut. Toiduotsingud ja ringi liikumine jäävad öötundidele. Seetõttu ei õnnestu inimestel kodukakku kuigi sageli näha. Päeval tukub ta kusagil varjulises kohas okste vahel peidus.

Kodukakk pesitseb enamasti inimasustuse lähedal metsatukkades, parkides või kalmistutel, kus leidub vanu õõnsustega puid. Paar talve tagasi kutsus naabrinaine mind vaatama, et mis imelik lind nende sauna korstna otsas istub. Oligi kodukakk end sisse seadnud eelmise õhtu saunakütmisest sooja korstna otsa. Varesed, meie õuede peremehed, tegid hirmsasti lärmi ja püüdsid kakku pikeerides rünnata.

Naabri metsas on palju vanu puid ja kohati ka murdunud ja surnud tüvesid. Igati sobivad elupaigad nii rähnidele kui paljudele teistele lindudele. Täna rääkisin naabrile, et lähen uitan tema metsas veidi ringi. Temagi oli kord näinud kakku murdunud tüüka otsas istumas. Leidsin ühe sanglepa, millel oli päris ahvatlev õõnsus mõnele pesitsejale. Minu arust on pildil nähtav avaus kodukaku jaoks liiga väike. Aga kellelegi sobib see kindlasti.

Pärast Otepää suusavõistluste ülekande jälgimist oli tahtmine kasvõi tunniks metsa minna. Nii saigi tehtud. Käisin läbi kohad, kuhu saemees metsakuivi kütteks tuleb saagima. Piserdasin puudele, mis sanitaarraie korras mahavõtmisele lähevad, sinised värvilaigud peale, et nad paremini silma hakkaksid.

Juba eile märkasin vanadel leppadel huvitavat elustikku. Lisan nähtust tänase pildiseeria. Minu meelest on seal nii samblikke kui ka seeni. Kahjuks ei tunne ma seda huvitavat maailma ja kõik kommentaarid oleksid teretulnud. Suured, umbes 40-aastased lepad kasvavad üsna niiskes lohus ja on ümbritsetud vanadest kuuskedest ja kaskedest.

Lepasamblikud

Seen lepal

Lepal

Väikesed

Pärast päikeseloojangut tõusis väljadele udu. Üle lumise põllu on koduküla talude hooned, aga neid polnud läbi udu näha, kui metsast välja tulin. Nii ilus oli, et oleksin tahtnud pimenevat päeva peatada.

See on mu lapsepõlvemaa, minu esivanemate ja minu maa. Kodune maa. Muld on jalajälgi täis, iga puu on tuttav. Kui veel sünnimajas elasin, kadus trepilt loojangut vaadates päike alati samade kuuselatvade taha. Lõhnad, hääled ja värvid on veel praegugi meeles. Majad on üksteisest eemal ja üle väljade kostab vaid külakoerte haugatusi, kui keegi mööda liigub.

Siin paigus on elatud aastasadu. On ilusad talunimed: Maasiksaare, Kaasiksaare, Käänu, Mäeotsa, Väljaotsa, Metsavahi, Linnu, Vaini, Allika, Kaldu, Kadaka, Tihassilla, Tammõue, Kulli. Minu kodutalu kandis esiisade nime – Kobra Jüri. Vanaisa rääkis viguriga jutte ja oli nutikas peremees. Ristiti Kobra-Rebaseks. Oskas raha hoida ja juurde teenida. Kodakondsetel käed rüpes seista ei lastud. Kasvatati vilja, sigu, lehmi, lambaid, hobuseid ja kanu. Peeti mesilasi. Talutoodangust sai pere söönuks ja müügist tuli raha. Peale suure, rehealusega ehitatud talumaja, oli veel seitse muud hoonet. Neist kõige uhkem oli maakividest loomalaut koos karjaköögi ja hobusetalliga ning selle vastas palkseintega sigala. Sõja esimesel kuul põletati kahe rinde vahele jäänud taluhooned maani maha. Aasta hiljem oli üles ehitatud loomalaut ja ajutiseks elamiseks saun, mille tagakambris minagi sündisin.

Töö kodumetsas ei saa kunagi otsa. Vaevalt olen jõudnud ühe tukakese võsast puhtaks rookida, kui juba tiksub mõtetes uus plaan.

Öösel oli värske lumi salaja maha sadanud. Lume tulek lööb päevaplaanid sassi. Tuleb õu lahti kaevata ja alles siis saab liikuma. Kui mina ükskord roobiga teeni jõudsin, oli naabrimees suurema töö juba ära teinud.

Metsateel polnud ühtki jälge. Ei ainsat häält. Taluasemel olid kitsed käinud ja linnusöökla juures olid hiired lumele raja jätnud. Suurte puude vahel oli orav tiirutanud ja jõeaasal kaks metssiga veeni käinud ja sealt ringiga tagasi tulnud. Sihil sattusin vastamisi ühe kitsekesega.

Eile ma linnusööklasse uut toitu viimas ei käinud ja sellepärast sain täna suure hulga rasva- ja sootihaste pahandamist kuulda. Ilm on küll soe, aga linnud ootavad ikkagi kergesti kättesaadavat toitu. Kui seisatasin, kostus mitmelt poolt puudelt kopsimist. Suur-kirjurähnide sekka tegutses ühel kõdunenud lepatüükal harvemini kohatav valgeselg-kirjurähn. Erinevalt suurkirjudest ei toksinud ta kuusekäbist seemneid, vaid oli ametis lehtpuukõdust toidu otsimisega. Läinud suvel kasvasid sealsamas üles kaks noort valgeselga. Täna sain kinnitust, et linnud püsivad territooriumil.

Värskelt lumelt kerkiv udu muutis päeva nukraks ja halliks. Sama nukrad olid ka jutud ühe metsafirma mehega. Hakkab masinatega metsast välja kolima. Töö sai keset talve otsa.

Kui lõpuks metsa jõudsin, huugasid seal saed. Kaks külameest, kes endale küttepuid tahavad, olid ka kohal ja saagisid noorte kuuskede vahelt sihvakaid leppi välja. Eile õhtul näitasin neile tuleviku-kuusiku vahel sihi kätte, mille olin juba varem ise ette valmistanud. Sooja ilmaga pole ohtu leppi langetades noori kuuski vigastada. Külmaga on kuusk habras ja puutehell. Mehed teevad poolemeetrised ahjupuud metsas valmis ja tulevad siis traktori ja käruga neid välja vedama. Nii saab puu odavamalt kätte. Metsaveotraktori kasutamist peavad kalliks.

Saemees, kes mulle palke võtab, oli terveks saanud ja üle pika aja jälle metsas. Ta rääkis metsameeste tööpuudusest RMK-s. Ka jaanuarikuuga, nagu esialgu lubatud, ei ole loota vähempakkumise konkurssi. Ka talle pakuti pärast minu töö lõpetamist pikemat tööd erametsas, peamiselt valgustus- ja hooldusraietel. Elame-näeme, milliseks kujuneb reformijärgne riigimetsade majandamine uue töökorralduse ja praeguse puiduturu tingimustes. Oskustega töömehed pudenevad tasapisi laiali. Kas tõepoolest kaob maal jäädavalt metsamehe amet ja inimest hakkavadki asendama tundetud masinad ja kompuuter?

Lõikasin endiselt võsa. Ei väsi kordamast, et töö meeldib ja on loominguline. Kui kõik kuivanud puud sealt kütteks koristan, pole sel talvel mõtet lepikust lisa saagida. Kinnikasvanud kunagise metsakraavi äärest saab koos metsakuivaga nagunii koorma jao leppa ja remmelgat.