Arhiiv February, 2009

Laanerähni valdustes.

Thursday, February 26th, 2009

Enamus metsaomanikke nimetaksid sellist laant „raisus metsaks”, mina aga põikan sinna, kui klanitud ja hooldatud kohtadest isu täis saab. Sellises metsas käib elu. Näiline vaikus on petlik. Tarvitseb mõni minut paigal püsida, kui juba keegi annab märku, et ma pole laanes üksinda.

See on laanerähni ja porri kodumets. Metsaserva tihnikus olen kohanud laanepüüsid. Võiks sobida elupaigaks ka lendoravale, kui see haruldus kusagilt siiakanti peaks sattuma.

Selline vana metsakvartal asub otse minu maa kõrval, vääriselupaik riigimetsas, üle 7 ha suur. Novembri lõpu lumi ja tuuled lükkasid seal palju surnud puid pikali. Metsaalust katab isegi suvel paks kõdunenud lehtede kiht, kust vaid kohati upitab end välja mõni roheline taimeke. Selles metsas kasvavad vanad, seeni, samblaid ja samblikke täis haavad, kus on palju õõnsusi ja auke. Kõrgete haabade vahel on erinevas vanuses ja mõõdus kuuski ning sekka mõni haruline kasemürakas. Keskosas, kus on puude all vähe valgust, puudub alusmets täielikult. Vaid valgusküllasemates äärtes on teises rindes noori kuuski.

Tänagi kuulsin rähni vaikset kopsimist. Nad on kohal ja hoiavad oma territooriumil silma peal. Põhja suunas liikudes puuliigid muutuvad, sest metsast voolab läbi väike oja. Kallastel kasvab lisaks kaskedele ja kuuskedele veel saari, sangleppi ning toomingaid. Kõrgel suure kuuse võras on hiireviu pesa.

Metsaservas on sigade sügamispuu. Kuuse koor on maha nühitud ja juurte ümbrus paljaks tallatud. Külamees sattus eile hommikul seal lähedal sihil kokku vana kuldiga, keda teame elavat samas piirkonnas juba mitmeid aastaid. Eraklik ja kaval loom, keda jahimehed on korduvalt piiranud, kes aga iga kord on suutnud mehed üle kavaldada ja eluga pääseda. Selle looma jalajälge võib suuruse poolest põdramullika omaga võrrelda. Külamees oli hommikul märganud sihil vastu tulevat suurt tumedat elukat. Umbes 150m peal vilksatas esimene mõte, et vist karu. Igaks juhuks jäi seisma ja plaani pidama, kuidas edasi. Siis loom märkas inimest ja pööras kõrvale üle kraavi metsa. Mees ütles, et polevat nii suurt metssiga veel elus kohanud. Paraku näen mina üksnes jälgi…

Väärikusest ja iseseismisest.

Wednesday, February 25th, 2009

„Mingi väärikus peab ikka ka olema,” kuuleme sageli Õnne tänava Allanit ütlemas. Täna kuulsin samasuguseid sõnu ühe metsaomaniku suust, kui olime Pärnus Erametsakeskuse poolt korraldatud infopäeval, kus tutvustati erametsanduse siseriiklike toetuste saamise võimalusi 2009.a.

Aga see väärikuse jutt käis äsja avaldatud toetusesaajate nimekirja kohta. Need on Euroopa Liidu poolt rahastatavad metsanduslikud toetused, mille taotlemise tingimused töötati välja Eestis ja mille vastu oli esimeses voorus nii suur huvi, et soovid ületasid kolmekordselt rahastamise võimalused.

Tundsin huvi, et kas mees, kes on tuntud metsakasvatuslike tööde poolest, ei taotlenudki metsahoolduseks toetusraha. Taotles küll, aga ilmselt ei saanud kokku kõiki hindamissüsteemis vajaminevaid punkte ja jäi toetusesaajate nimekirjast välja. Küsisin, et kas põdraaedik jäi siis metsa planeerimata. (Ulukiaiad oli ka üks kõrgelt jagatavate hindepunktidega tegevus.) Sealt siis koolitatud metsa- ja jahimehe vastus, et „mingi väärikus peaks ka olema”, nimelt järgneski.

Olen ise sama meelt, et igasugused ulukiaiad, tarad, aedikud või muud metsale mitteomased ehitised on võõrkehad ja naeruvääristavad meie metsandust. Põhjendatagu nende väljamõtlejad seda mistahes ulukikahjustuste ärahoidmise vajaduse või kultuuridele tekitatavate kahjude ennetamisega. Ulukite peletamiseks on teisi ja odavamaid vahendeid. Mis siis juhtub, kui metsloom kusagilt aedikusse sisse poeb, aga sealt välja enam ei saa? Kujutan ette, et siis kulub kogu kaitstav metsakultuur vangistuses olevatele elukatele söögiks ära.

Euroopa Liidust jagatavate toetuste summad on suured ja aitaksid Eesti metsade väärtuse tõstmisele majanduskriisi aegadel palju kaasa. Paratamatult tekib mõte, et justkui sihilikult (või lollusest/ebakompetentsusest) mõeldakse siin kohapeal välja vigureid, mis tõrjuvad paljud metsaomanikud toetusesaajate marjamaalt kõrvale. Üheks selliseks takistuseks on näiteks nõue, et metsaomaniku omatööd oma metsa hooldamisel ei loeta abikõlbulikuks tegevuseks. Peab justkui naabrimehe palkama. Ulukikahjude ennetamiseks sadu tuhandeid maksvaid tõkkeid ja aedu metsadesse ehitada – see on eriliselt geniaalne väljamõeldis. Kunagi tulevikus, kui kord jälle pärandkultuuriobjekte inventeerima hakatakse, saavad metsa vedelema jäetud võrkaedadest 21.sajandi alguse metsanduslikud pärand-iseärasused. Kokkuhoidmise aegadel võiks võimalikult targasti Euroopa ühisrahaga metsanduse neid valdkondi toetada, kus tulevikus kasu kõige suurem.

Iseseisvuspäeva viimasel tunnil lugesin erametsanduse foorumist tugiisikute rolli kohta üht kommentaari ja sain tükk aega naerda tabava teksti ja mõtte üle. Keegi Kark (kark-kargu) kirjutas, et ei saa aru, mis meie iseseisvate iseseisvas riigis toimub, et muust enam juttu polegi kui toetustest ja tugiisikutest, nagu oleks tegu teovõimetute ja puudelistega.

Tänasel infopäeval sai selgeks, et headel aastatel väljakujunenud riigisisene metsaomanike toetuste süsteem, mida vahendab keskkonnaministeeriumi haldusalas olev sihtasutus Erametsakeskus, toimib esialgu veel vanast inertsist. Kärpimisega tegeldakse varjatud kujul, st. on tehtud võimatuks osasid toetusliike kasutada. Kahjuks pole metsaomanikke esindav ühendorganisatsioon Erametsaliit suutnud õigeaegselt neid nüansse ära tabada ja sekkuda. Pean siin silmas metsanduslike pärandkultuuriobjektide säilitamise ja hooldamise toetust. Metsaseadus räägib küll nende objektide inventeerimisest ja kaitse vajadusest, kuid metsaomanikke motiveeriv toetus on tehtud praktiliselt kättesaamatuks.

Kirjutasin iseseismisest ja väärikusest, sest need mõisted tunduvad mulle väga tähenduslikud. Vaatamata kitsenevatele võimalustele jäävad Eesti metsaomanikud jätkuvalt teovõimelisteks ja väärikateks kodanikeks, kes seisavad nii iseenese, oma kodu, oma metsa ja oma riigi eest.

Pidupäeva eel.

Monday, February 23rd, 2009

Alustatud töö sai täna lõpetatud – 200 meetrit kraavikaldaid on võsast puhtad. Kui jõudu jätkub, vajaks 250m veel korrastamist. Mul on vedanud inimestega, kes abiks käivad. Nädalavahetusel oli saemees silla materjaliks haavapalke tegemas. Vaja oli ilusaid ühtlaselt jämedaid palke, mil pikkust 10 meetrit. Paratamatult tuli haabadega koos ka leppi ja remmelgaid langetada, sest suuri üksikpuid ei saa ju metsast ühekaupa kuidagi välja noppida. Haava ladvad ja muu küttepuu saab saemees töö eest endale. Puud said langetatud kraavi äärest rohtunud põllu poole, kus eespool juba varem istutatud kuusenoorendik rohetab. Nendesamuste haabade pärast ma varem sinna metsaistutust ei planeerinudki. Nüüd aga võib vabale maale kuusetaimi juurde panna. Oksarisu sees on hiljem väga halb taimi hooldada. Seepärast tahaksin enne lume sulamist haava- ja remmelgaoksad ära põletada.

Haabadele ja pajudele mõeldes tulevad kohe põdrad meelde, kes meelsasti nende oksi toiduks tarvitavad. Paar päeva tagasi avastasin, et nad sunnikud on haabade asemel jälle kuusekoort kraapimas käinud. Ju nad vajavad kevadel aineid, mida saab nimelt kuusekoort süües. Inimese meele teeb see mõruks. Puu on jäädavalt rikutud, sest kuusk ei suuda tekitatud haavu ise parandada.

Homme on kodumaa sünnipäev. Eks me mõtleme kõik sellest kas suurema või väiksema pidupäevatundega. Mina tunnen vabadusest ja oma riigist rõõmu. See ei tähenda veel, et oleksin rahul sellega, kuidas poliitikud rahvasse suhtuvad ja riigijuhtimises vigu teevad. Tunnen uhkust Eesti inimeste, aga eriti tagasihoidliku maarahva üle, kes raskustele vaatamata oma maad hoiavad ja armastavad.

Sõber.

Sunday, February 22nd, 2009

Mulle meeldivad kassid. Ja ilvesed. Kassid on puhtad, uhked ja iseseisvad koduloomad. Nad võivad olla väga kallid sõbrad.

Lühemate või pikemate vaheaegadega on meie kodus alati mõni hiirekütt elanud. Praegu on mul neid koguni kaks. Suvel neljaseks saav Krissu ja umbes pooleteisene metsast leitud Murjam, kellest olen siin mitmel korral kirjutanud. Mõlemad emased. Murjam on steriliseeritud, Krissu mitte. Aga Krissu on kõigi võõraste kasside suhtes vaenulik ja pulmapoisse ligi ei lase. Selleks tuleb muidugi tablette neelata.

Krissu on Kribu esiklaps. Ema Kribu elab Raplas ja jääb oma lastele kasvus tublisti alla. Varem pole mul „rääkivaid” kasse olnud ja algul oli päris imelik, et kõiki soove ja tundeid väljendab Krissu häälega. Vaatab otsa ja hakkab tänitama, kui midagi valesti või vastumeelset on. Samamoodi kipub ta inimeste omavahelistesse vestlustesse sekkuma. Hellusehoogudel aga passib hetke, mil ma diivanile istun ja end patjade najal lösakile viskan. Siis hüppab välkkiirelt sülle, paneb käpad õlale, nuusutab oma niiske ninaga terve näo läbi ning vajub siis kõhuli mulle rinnale. Eriti meeldib pärast veel kaelale keerd peale tõmmata ja vaikse nurrumise saatel magama jääda. Ei ole midagi parata, mõne hetke pärast magame mõlemad. Kassi lähedus mõjub hüpnotiseerivalt ja rahustavalt.

Krissu lemmikkohaks on kõrged riiulid või kapipealsed. Kui ta kadunud on, siis tasub otsida koridorist riiete kohal olevalt riiulilt mütside ja sallide vahelt. Diivani seljatoelt kaks meetrit otse üles lae alla kapi otsa hüpata pole talle mingi probleem. Sama vetruv ja painduv nagu metsikud kaslased.

Hiirtest meie kassid suurt ei hooli, küll aga nende jahtimisest ja ohvriga ülemeelikus hasardis mängimisest. Piima Krissu ei joo, räime ega vorsti ei söö. Veidi toorest tailiha, võimalusel krevette ja punast kala. Kõhtu täidavad enamasti ikka krõbuskid ja kassikonservid.

Mõtlen tagasi oma varasemate kasside peale, kes lakkusid piima ja sõid seda, mis inimesest üle jäi. Ajad on teised ja kasside kombedki muutunud. Enne praegusi kasse olid mul alati isased loomad. Nende pärast sai rohkemgi muretsetud, sest pulmaaegadel kadusid nad terveks nädalaks. Erilise kurbusega matsin tuhkhalli Kurri, kes ehalt tulles jäi suurel maanteel auto alla. Sõbra kaotus oli väga valus.

Järjega kraavis.

Friday, February 20th, 2009

Selle kraavi puhastamist plaanisin juba mitu aastat, aga aeg läks ja oli siiamaani tegemata. Täna siis oleme abimehega seal teist päeva mütanud ja mõni päev kulub veel. Kraav on sügav ja praegu on seal jää peal, mis laseb kergema vaevaga tegutseda. Vasakul on riigimetsa kasenoorendik, kus sügisel tehti hooldust. Paremal on minu maa ja otse kraavikaldal ilus siht, mida olen aastaid hooldanud. Praegu roogime suuremate puude ja noorte kuuskede vahelt välja pajusid, toomingaid ja muud peenemat risu. Isegi riigimetsa poolelt saab nüüd perv puhtamaks, sest nende töömees ei pääsenud sügisel sellele kraavi poolt hästi ligi.

Mõne aasta pärast kõlbavad allesjäävad lepad ja remmelgad küttepuudeks maha võtta. Selleks ajaks on noored kuused kindlasti suureks kasvanud. Veel leidub kaldal saari, kaski ja mõni pärn. Kui aega mässata, siis palistab tulevikus sihi äärt ilus allee.

Võsatöid tehes mõtlen alati lindudele, kellele sellised padrikud pakuvad elupaiku ja varju. Nii et inimese meelest ilus ja hooldatud metsaserv ei pruugi kõige parem olla teiste liikide jaoks. Rahustan end sellega, et tegelikult on üle kraavi riigimetsas ja minu poolel ka jõe kallastel veel lõputult padrikuid ja varjulisi kohti. Metsapuudele aga sobib kasvu kiirendamiseks lisanduv avarus ja rohkem päikesevalgust. Paratamatult peab metsaomanik oma töid tehes arvestama mitmeid plusse ja miinuseid ning püüdma säilitada looduslikku tasakaalu.

Veel on võimaluste aasta.

Thursday, February 19th, 2009

Eile õhtul süvenesin 2009.a. metsanduslike toetuste tingimustesse ja hindasin oma võimalusi. Siseriiklike toetuste üldsumma 44 tuhat krooni jaguneb mitme meetme vahel, kuid kahjuks ei ole mul veel andmeid, milline osa sellest rahast on mõeldud metsaomanike otseseks toetamiseks. Otsese toetamise all mõtlen metsakasvatuslikke tõid nagu metsauuendus ja -hooldus. Kõik ülejäänud toetusliigid on kaudsed: koolituseks, nõustamiseks, ühistegevuse elavdamiseks või varasemate riigipoolsete kohustuste metsaomanike kaela veeretamise hüvitamiseks. Mõtlen siin metsa inventeerimist ja metsamajandamiskavade koostamist. Mulle on jäänud mulje, et praegu pole enam erilist huvi metsakorraldajat oma metsa kutsuda. Võimalik, et see on seotud langusega puiduturul ja vähese huviga metsa raiumise vastu. Kui oli raiebuum ja kehtis karmim Metsaseadus, siis sooviti sagedamini uusi inventeerimise andmeid, mille najal otsiti raievõimalusi. Küttepuid saab omanik väiksemates kogustes ka ilma metsamajandamiskavata raiuda.

Pärandkultuuri toetamise alla kuuluvate objektide nimekiri on kärbitud selliseks, et tõenäoliselt jäävad need rahad kasutamata. Määruse loojad pole arvestanud inventeerijate soovitusi ega sirvinud seniseid pärandkultuuri inventeerimise trükiseid, et vaadata, milliseid paiku peetakse meil säilitamist ja hooldamist väärivaks. On lähtutud kitsast temaatikast, mis erametsaomanikke väga vähe puudutab. Võimalik, et seda tehti keskkonnaministeeriumis sihilikult, kokkuhoidu silmas pidades.

Mind paneb tegelikult imestama, et metsaomanikel toetuste saamise võimalused üldse on säilinud. Arvatavasti on järgmisel aastal hoopis kitsam. Praegu aga on veel võimaluste aeg.

Vahest isegi on parem, kui saabub aeg ise toime tulla. Viimastel aastatel ongi liiga lahedasti elatud ja tekitatud illusioon, et nii kestab igavesti.

Selle aasta toetuste juures meeldib, et on välja töötatud hindamissüsteem, mis annab eelise väike- ja keskmistele metsaomanikele ning suure liikmeskonnaga metsaühistutele. Endast rääkides kasutan kindlasti metsa uuendamist ja kultuuride hooldustöid toetavat meedet. Varasematel aastatel omandatud dokumentide täitmise oskused teevad asjaajamise kergemaks kui esmataotlejal.

Tänasel pildil on osake kunagisest talukarjamaast, mis hooldades on saanud puisniidu ilme.

Talvine.

Tuesday, February 17th, 2009

Talvepäevad mööduvad kindlas rütmis. Hommikul hoolitsen koduse linnusöökla eest ja seejärel käin metsalinde toitmas. Keskmiselt 2 kg linnutoitu kulub kahe söökla peale päevas. Lisaks vahel pekki ja kotitäis rasvakuulikesi. Kodus on hea läbi köögiakna vaadata, kes käivad ja millist toitu eelistavad. Mu kassid on samuti andunud linnuvaatlejad. Siiam Krissu jälgib rahulikult läbi akna, ta on vanem ja elukogenum, aga metskass (eelmise talve leidlaps) Murjam hakkab häälitsema ja lõuga väristama. Pean teda silitama ja siis rahuneb. Õnneks ei saa nad õues lindudele midagi teha, sest linnusöökla on pandud elupuupõõsaste vahele vaia otsa.

Pildil olev metsasöökla asub jõe ääres ja ripub katusealuses traatide otsas. Parasjagu on menüüd hindamas puukoristaja. Lisaks lindudele käivad seal ka hiired ja oravad. Täna nägin toidujahil tiirutavat hiireviud ja mõni hetk hiljem ka koheva sabaga rebase-Reinu. Oi, millise vägeva hüppe ta tegi, kui üritas lume alt hiirt tabada.

Aasta tagasi veebruarikuus ootas Murjam mind just seal linnusöökla juures katusealuses, et pärast viie päeva pikkust külmas metsas ootamist endale päästja leida. Murjamist, kes oli ilmselt hüljatuna metsa toodud või jõkke üritatud uputada, kirjutasin siin blogis juunikuus pikema loo.

Täna käis mul metsa inventeerimas metsakorraldaja. Tegin ise ka väikse ringkäigu ja kontrollisin üht pesapuud, mis paar aastat tagasi ära kuivas. Pesa püsib endiselt kuivanud kuuse harulistel okstel, aga ilmselt pole seda enam kasutatud. Tuleb sel kevadel veel jälgida.

Ilm on veebruarikuiselt talvine ja põhjatuul lisab omalt poolt jahedust juurde. Keskpäeval tuli päike välja. Lõikasin õhtuni võsa. Metsa varjus on soojem kui lagedal.

Metsakoll.

Monday, February 16th, 2009

Käisin teda täna otsimas. Oli alles! Ikka endises kohas, metsanurgas, kuhu on raske ligi pääseda. Kõikjal on murdunud ja vanadusest mahavarisenud puid, vastu vahtimist löövaid sarapuude ja toomingate oksi. See on vääriselupaik. Iga käigu ajaks on midagi teisiti, segadusse ajavat ja saladuslikku. Koll vaatas kõrgelt oma tühjade silmaavade ja pärani suuga. Kas keegi tema kõhus ka oli, jäi nägemata. Turnisin üle murdunud tüvede edasi.

Eile käisin pealinnas ühe lemmiku, briti laulja James Blunt’i kontserdil. Oma ehmatuseks märkasin, et olin ilmselt ainus sellises vanuses inimene kontserdipubliku seas. Aga kui muusika käima läks, ununes see ära. Kõik ülejäänud 5-6 tuhat inimest olid vanuses 15 kuni 35. Kontserdielamus oli suurepärane, sest tegu on ühe äärmiselt tagasihoidliku artisti ja andeka loojaga. Ei mingit välist glamuuri, hilpe ega efekte. Puhas inglise keel, mitte lodev american. Sõnad ja meloodia kokku annavad lauludele sisu ja hinge. Erakordselt kosutav praeguses tunnetevaeses maailmas.

Veel tänagi lülitasin autos sõites sisse plaadi ja keerasin võimsust juurde, et lasta endast taas ja taas läbi voolata sisukatel sõnadel ja harmoonial. Madonnat ma vaatama ei lähe. Pole minu jaoks.

Metsatöös on kõik endine. Lõikan võsa ja soovin, et lund juurde ei tuleks. Täna kauplesin saemeest, et langetaks silla talade jaoks paar-kolm haaba. Praegu on õige aeg – korralikud külmakraadid, kirde- ja põhjatuultega päevad ning veebruari kolmas kolmandik. Vanarahva tarkuse järgi pidavat siis lehtpuupalk kauem vastu pidama.

Sammalhaab.

Saturday, February 14th, 2009

Metsaretked panevad üha rohkem mõtlema meie looduse ja inimese suhete peale. Eilsel käigul vääriselupaika kohtusin tõelise vaatamisväärsusega – sammalhaavaga. Inimesest puutumata ja puhta looduse sümbol. Kas pole ilus?

Nii ebapopulaarne on ju öelda, et majanduslangusest võidab meie loodus ja kokkuvõttes ka kogu Eestimaa. Me tahame end aina kujutada ette suurte tegijatena ja väidame, et meie rikkus on metsad. Olen sellega nõus, ainult et pean metsast saadavast puidust suuremaks rikkuseks seda osa, mis jääb inimesest puutumata. Meie rikkus on ka inimesed, kes oskavad oma teod ja mõtted viia kooskõlla loodushoiuga.

Kümme aastat tagasi ei suutnud ma aru saada, miks tekib meile nii palju suuri saetööstusi. Kust küll võetakse see puit, mis nende veskite kõhtu pidevalt jõuab täita, mõtlesin juba tookord. Seda, et pole toodangule ostjat, ei osanud ma ette näha. Aga kartus vanade metsade hävimise pärast kriipis hinges küll. Tasapisi kõrbesid konkurentsis kohalikud väike-ettevõtted, kes pakkusid puidutooteid ja andsid kohalikele tööd. Paikuse, Imavere, Sauga ja paljud teised pidid tooma meile tõelise rikkuse ja metsade mitmekülgse kasutamise võimalused.

Nüüd seisame olukorras, kus pole puiduga midagi peale hakata. Eksport on takerdunud ja kohaliku puidutööstuse jaoks on saeveskite võimsused liialt suured. Saeveskitest on alles vaid murdosa, kuhu saavad oma palki müüa vaid pikaajalised lepingupartnerid. Väike-metsaomanikel pole sinna asja. Raiutav puit läheb enamasti kütteks. Ega seegi turg pole lõputu. Paar päeva tagasi kuulsin metsameestelt, et ka hakkepuiduks tehtavat võsa ei tasu enam varuda, sest on tekkinud ülepakkumine. Kui tehtud töö ja teenuste eest pole lootust müügiga kulusid tagasi teenida, siis ei tasu isegi võsalõikust ette võtta.

Keskkonnaministeeriumi ägedad reformid ei päästa meie metsatööstust. Minu arvates ei aita isegi see, et suur osa aatelistest looduskaitsjatest on sõnaõiguse ja valitsemise juurest kõrvaldatud ning asendatud põhimõtteliste metsameestega. Mõtlen siin äsjaloodud keskkonnaametit või viimase uudisena ministeeriumi loodukaitse ja metsanduse asekantsleri ametit. Loodan, et minu kui maa- ja metsainimese mõte osutub õigeks ja majanduslangus aitab vähemalt ajutiselt Eestimaa puutumatu looduse paremale käekäigule kaasa. Kunagi tahtsin öelda meie peaministrile, et pole vaja pürgida Euroopa viie rikkama riigi hulka tema arusaamade järgi. Me oleme juba ammu rikaste riikide hulgas oma looduse poolest. Oleks vaid valitsejatel tarkust seda mõista ja hoida.

Metsakanad ja teised asukad.

Friday, February 13th, 2009

Eriliselt mõnus värske lumega ja pehme talveilm oli. Arvasin end olevat ühe puhkepäeva ära teeninud. Kuhu mujale kui ikka metsa!

Kui tihaste metsasööklasse sai lisa puistatud ja rahulolevad linnukesed seal askeldama asusid, suundusin ringkäigule. Oli hästi vaikne. Metsas ei raiuta ega kolistata. Seepärast sain rahulikult siit-sealt kostuvaid helisid kuulatada. Magasin maha hetke, mil valgeselg-kirjurähn kuivanud lepatüükalt lendu läks ja asus uuesti kopsima jõe kaldal. Palju risu ja oksi oli ees, aga ära nägin!

Tulin ringiga üle jõeaasa tagasi metsa. Noorte kaskede ladvas nokkisid pungi metsakanad – laanepüüd. Ei tahtnud neid kohalt hirmutada ja vaikse hiilimise peale suutsin mõned kehvavõitu kaadrid saada. Üldse on pildistamisega nii, et tuleb valida: kas eesmärgiks on saada foto või lasta linnul-loomal oma toimetusi rahus edasi teha. Teisel juhul on õnn metsaelanikke kauem jälgida. Nii ongi parem.

Ma polnud mitu kuud enam riigimetsa VEP-i (vääriselupaiga) metsas ringi luusinud ja täna oli selleks sobiv hetk. Tasu ei jäänud saamata. Astusin vaikselt kopsimise suunas, kael õieli, puutüvesid jälgides. Ikka kipun ära unustama, et kõrgelt ei tasu kõiki rähne otsida. Nii valgeseljad kui ka kolmvarvas-rähn ehk laanerähn koputavad üsna madalal puutüvel. Heli kostub üle terve puu ja ajab segadusse. Täna nähtud kolmvarvas oli eriliselt pontsakas emane rähn. Laante, vanade metsade asukas. Tema jälgimise tegi eriliseks veel see, et sama puu jalamile lendas väike porr. Rähni kopsimine pakkus tallegi huvi ja võimalikku toidukraami. Kribinal alustas ta oma inventuuri piki kuuske alt ülespoole. Tegi hetkeks rähni kõrval peatuse, soovis „jõudu tööle!” ja sebis ülespoole edasi. Rähniemand viskas kiire pilgu porrile ja jätkas kopsimist. Väga vahva elamuse pakkusid mõlemad.

Kaugelt lähenes musträhn ja lasi kuuldele pikki kriiskavaid häälitsusi. Suur-kirjurähne kohtasin oma teekonnal kolme. Nemad on terve talve kestel tavaliseks muutunud ja ilmselt koos mujalt sisserännanutega on suur-kirjurähnide arvukus sel aastal tavalisest suurem.

Värskelt sadanud lumel jäi minu teele rohkelt orava jälgi. Need loomakesed on väga liikuvad ja ilmselt on neid seal jõe ääres tavalisest rohkem. Kevade lähenemine ja paarilise otsingud – mis muud!

Koju jõudes oli hea tunne, et mulle kingiti võimalus ühe päevaga nii palju näha. Mis maksab kõik see metsatöö ja muretsemine homse päeva pärast, kui ei leiaks enese jaoks hetki olla keset laant üksinda. Siis näidatakse sulle looduse parimat etendust. Tasuks kannatlikkuse ja sõpruse eest.