Arhiiv March, 2009

Tulemine.

Tuesday, March 31st, 2009

Sookured tulevad. Kevade saabumine on kindel. Päike soojendab, veed lähevad, lumi sulab.

Pärastlõunaks sain kuu lõpu paberitööd tehtud. Pea oli toas istumisest uimane ja läksin kevadet otsima. Pool maad sain veel autoga läbitud. Edasi astusin piki teed ja õhust hakkas kostuma tuttavaid kevadhääli. Sookured! Algul kaks, kümme minutit hiljem veel kaks ja siis viis lindu. Nende huiked on kevadel rõõmsad: „Kuulake, me tuleme koju!” Süda rõõmustab. Mitte nagu sügisel mineku ajal, kui kurbade lahkumishuigete peale nutt kurku kipub.

Hiljaks on kured sel kevadel jäänud. Parematel aegadel peaksid sel ajal juba pesas munadki olema. Aga praegu on lumi põlde katmas ja kurgede lend viis suurte rabade suunas. Äkki kostus üks hõige veel. Üks sookurgedest oli põllule puhkama jäänud. Koos metskitsega otsiti kõrrepõllult lume seest toitu.

Hiireviud lustisid päikselise taeva all. Rongapaar vahetas pesa juures päevamuljeid. On imetlusväärne, millise maheda ja kuriseva häälega suheldakse oma kaaslasega. Muidu on ju ronkadel käre ja vali suhtluskeel. Küll tahaks teada, kas ka ronkadel hauduvad nii isas- kui emaslind. Tänu merikotka veebikaamerale teame ju nüüd kõik, et haudumas käivad mõlemad linnud. Isaslind annab emasele võimaluse end pesalt sirutamas käia ja asendab teda sel ajal. Mune ei jäeta hetkekski valveta. Toitu käib kaugelt hankimas siiski isaslind ja toob seda pessa kaasale. Kas ka ronkadel, neil tarkadel ja intelligentsetel lindudel, peres samasugune tööjaotus on, ma ei tea.

Iga kord, kui jälgin kotkakaamerat, äratab imetlust lindude omavaheline suhtlemine. Millise pühendumisega käis isaslind tiheda lumesaju ajal kaasa eest hoolt kandmas, pesa kohendamas ja nokaga hauduja pealt lund ära lükkamas. Samal ajal käis vaikne omavaheline jutlemine. Sellest vaatepildist lausa õhkus armastust ja hoolivust. Merikotkail, kes on paigalinnud, püsib paarisuhe sama kaaslasega aastaid. Sealt siis ka eriline side ja hoolivus. Juhuslikke peigmehi tõrjub emaslind päris ägedalt eemale. Paraku võib rändlindudel, nagu konnakotkad, kalakotkad, must- ja valged toonekured jt., juhtuda, et kaaslane saab rändel hukka ja siis võidakse uue paarilisega moodustada ka uue perekonna. Linnukevad on käes!

Ooteaeg.

Monday, March 30th, 2009

Metsatööde hoog on vaibunud ja juba mitmendat päeva olen ootel. On see suure sula ja päris kevade ootus või lihtsalt väsimus pikale venivast talvest, ei oska seletada. Ega nädalavahetuse sajupäevadki lootust andnud.

Metsalinnud on talvisest peatuspaigast laiali lennanud või kaugemale rännanud. Kohale jäävad need, kes siin ka pesitsema hakkavad. Reedesest käigust jäi kaamera ette sanglepp, kus oli kolm augukest toksitud. Üht neist käis uudistamas porr.

Täna käisin vaatamas, kas lund hakkab metsas vähemaks jääma. On küll sula, aga kahanemist pole märgata. Noorendikus, kus veel veidi oleks vaja võsa lõigata, vajusid jalad oma 20-30 cm lumest läbi ja sellistes kohtades ei tule tööst midagi head välja. Suurte puudega metsaalune on küll üsna paljas. Põllud veel kõik lume all ja ühtki lõokest või kiivitajat pole siiakanti saabunud.

Lumel on näha üksnes rebaste jälgi. Ja neid on palju. Eks ole ka jooksuaeg ja kus kord rahvast on, sinna tuleb aina juurde. Metskitsedest on alles ikka sama kolmene kamp ja teiselpool jõge kaks looma – sokk ja kits. Sokul on juba ilusad karvased sarved pead ehtimas. Pole enam endised kevaded, kui märtsikuised kitsekarjad olid mitmekümnepealised. Täna kohatud kolm looma panid mind kaugelt märgates kabuhirmus jooksu. On tunda, et loomade mälus seostub inimese nägemine surmaohuga. Metskitse arvukus on meie mail kindlalt kontrolli all ja emasloomade küttimisega võiks sel aastal tagasihoidlikum olla. Pole kindel, et kõik kevadel sündivad talledki ellu jäävad, sest väike abitu kitsepoeg kõlbab ka täisjõus rebasele saagiks. Kuusekultuurid on sel talvel kitsedest puutumata jäänud. Oma osa on selles repellendil, aga kindlasti ka loomade kahanenud arvukusel.

Märtsipäev metsades.

Friday, March 27th, 2009

Eile pärastlõunaks sain tuludeklaratsiooni sisestatud, aga kaustade riiulisse tõstmiseks enam tahtejõudu polnud. FIE ettevõtluse metsanduslik pool jäi kahjumisse, mis oli niigi teada. Kui metsa ei lõika ja palki ei müü, aga maamaksu maksad ning istutus- ja hooldustöid teed, siis on see alati nii. Mõni toetus on abiks, aga ei kata tehtud kulutusi. Muu tegevus peab metsade majandamise kõrval olema ja rahaliselt toetama. Seepärast nimetavadki suured tegijad minusuguseid hobimetsnikeks. Hobile vist tulebki peale maksta.

Hommik algas rõõmsamalt. Eileõhtune väsimus ja tunne, et hakkan haigeks jääma, olid õnneks möödas. Olin välja puhanud ja õues säras päike. Plaanisin veel üht retke mööda külataguseid metsi. Lumi kandis peal ja liikumine selle võrra lihtsam. Juba ammu tahtsin näha, mis on saanud kunagistest talumetsadest, mis pärijad metsafirmadele maha müüsid. Ega midagi hingesoojendavat ei näinud küll. Nii suurt lageraielanki, mille külapoolsete tukkade vahelt sügavamale liikudes eest leidsin, polnud ma varem siinkandis näinudki. Kas sellised mõõtmed ka seaduse raamidesse mahuvad, jäägu tegijate südametunnistusele. Suuri lagealasid olen kohanud vaid Soome metsades. Näis, kas sinna ka uus mets peale istutatakse või piisabki mõnest seemnekasest…

Midagi rõõmsamat ikka nägin ka. Õhus tiirlesid hiireviud ja mängisid rongad. Oma teekonnal sain lõpuks ära näha ka meie kandi ühe suure rändrahnu, Riinu kivi, riigimetsa kaasiku serval. Teine samasugune asub minu sünnikodu maadel ja kutsutakse Titekiviks. Legend räägib, et kunagi olevat Titekivil üks naine lapse ilmale toonud. Mõlemad on kantud märkimist väärivate loodusobjektide nimistusse. Riigimetsa rahnul kasvab igihaljas kiviimar. Praegu on rahnul lumemüts peas, aga kunagi kevadel tahaksin teda veelkord vaatama minna. Ümberringi on väga ilusad hooldatud riigimetsa kvartalid. Seal kasvab alles keskealine mets ja loodetavasti püsib see veel paar aastakümmet. Kahju vaid pikast metsasihist, mille naabrid erametsafirmast on külmumata maaga oma puidukoormaid metsast tuues rööpaid täis sõitnud.

Kui lõpuks tagasi külapõldudele jõudsin ja selja taha juhtusin vaatama, märkasin kaht rebast enda järel liikumas. Kogu tähelepanu oli vaid teineteisele pühendatud ja inimene keset lumist välja neid ei huvitanud. Vähemalt nii mulle tundus.

Segaste tunnete päev.

Wednesday, March 25th, 2009

Mul on kombeks kõik ebameeldivad asjad nii kaugele edasi lükata kui võimalik. Tuludeklaratsiooni tähtaeg tiksub ja tuli end sundida päevaks tuppa jääma. Ei suju see ettevõtluse tulemuste kokkuvõte nii hõlpsasti midagi. Leian vigu ja tuleb kaustades dokumente edasi-tagasi otsida-lapata. Vahepeal ka käsitsi tehteid teha, kui miskit Exelis sassis on. Tüütu, ebameeldiv ja väsitav.

Päeva sees aga tuli pommuudis – Soome loodusfotograaf käis meie kaamerakakku häirimas. Nägin lõuna paiku ekraanilt, et millegipärast on kakk kodust ära, 4 muna õnneks alles. Siis tuli kakk pessa tagasi, süda jäi rahule ja tegin oma tööd edasi. Kuni linnusõprade infovahetus käima läks. Selgus, et tunnustatud loodusfotograaf, peaaegu iidol, astus Eestis ämbrisse ja rikkus oma nime. Hilisõhtul tuli küll vabandus, et kahetseb, polnud teadnud, et lind juba haudumas. Aga tegu oli tehtud ja kõlakas lendu läinud.

See juhtum ja internetikommentaarid panid mind mõtlema, et kuivõrd lähevad eestlastele siiski korda loodust puudutavad teemad. No muidugi, välismaalast, eriti aga üle-lahe-mehi, ollakse valmis kasvõi habetpidi üles pooma või muul viisil lintšima. Kõigist oleksid justkui üleöö saanud suured linnu- ja loodusekaitsjad. Tegelikult oli järjekordne võimalus roppude kommentaaridega endast paha haisu välja lasta. Mõne aja pärast on seesama äge kommentaator valmis maasikapeenralt õhupüssiga linde kõmmutama asuma.

Mõtlesin enda peale, kui kirjutasin siin lugudes, et käisin metsas händkakul külas. Kas mu mõtted olid puhtad ja ausad, kui kakku otsisin? Minagi läksin sihiga kakk üles leida, et teada saada, kas eelmisel kevadel nähtud koht ka sel aastal hõivatud on. Uudishimu kannustas tagant. Et mille poolest siis mina paremini käitusin? Nägin binokliga vaadates kaku sulgi õõnsusest paistmas ja tegin eemalt pesapuust pilti ka. Aga ma tulin sealt kohe ära ning lind ei saanud minu käigust teada. Vähemalt ise usun nii.

On oluline, et iga maaomanik teaks, kes tal seal elab ja võimaldaks linnul rahus oma pojad üles kasvatada. Käsud ja keelud ei pane kedagi loodust kaitsma, seda saab teha inimeses kujunenud hoiak ja mõtlemisvõime. Hoida saab üksnes seda, keda tunned ja kellest hoolid. Mida rohkem õpid tundma neid, kes sinuga koos maid ja metsi jagavad, seda suurem on võimalus, et omanikest saavad parimad looduskaitsjad. Hoopis paremad kui kohmakad seadused. Teadlikud maa(metsa)omanikud on omamoodi kolmas sektor – looduskaitse silmad ja kõrvad ja südametunnistus.

Loole lisatud pildil ei ole lindude poolt ehitatud risupesa, vaid mingi moodustis („nõialuud”) vanal kuusel. Mis aga ei välista, et keegi võib seda oma pesana kasutada.

Talv ei anna järele.

Tuesday, March 24th, 2009

Aknast välja vaatajale tundus päikseline päev olevat ilus ja kevadine. Tegelikkus oli hoopis karmim ja proosalisem. Külm põhjakaarte tuul tegi päikese püüdlused olematuteks. Kevade tunne jäi metsas käies saamata.

Valmistusin hommikul suuremaks tubaseks tööks ja kaustadki olid lauale riita laotud. Siis jälgisin lindude söögimaja ja sain aru, et neil on näljaaeg jälle käes. Tunnevad kohe ära, mil külma vastu peab valmistuma. Hinges kripeldas, et pole kaks päeva metsa linnusööklat täiendama pääsenud. Soojemate ilmadega polnud seal eriti palju külalisi näha ja toitu jäi järele. Aga kui juba koduaias selline nõudmine toidu järele, siis on metsalinnud samamoodi hädas. Minek!

Pole enam need ajad, mil riigimetsa sihid lumest lahti lükati. Auto jätsin küla vahele ühele taluõuele ja astusin jalgsi edasi. Lumekoorik ei kanna, jalg vajub sellest läbi ja teeb liikumise vaevaliseks. Paras terviseretk piki metsasihte, 5-6 km edasi-tagasi, et oma jõeäärsetel maadel ära käia.

Jäi üle 100 meetri astuda, kui pea kohal okstel algas tihaste vali jutuvada. Tuttav punase mütsiga toidutooja tuli! Nii saadeti mind kuni varjualuseni ja iga hetkega suurenes linnukeste hulk. Vähemalt 50 rasva- ja sootihast oli korraga kohal. No muidugi – kõik oli ammu otsas ja nälg näpistas!

Külm tuul oli peletanud metsaelanikud varju ja tavapäraseid linnuhääli polnud metsade vahel üldse kuulda. Lagedal puhus nii vinge tuul, et sundis mütsi tugevamini kõrvadele tõmbama. Talv ei taha järele anda.

Tagasiteeks valisin uue metsasihi, mis viis mööda riigimetsa värskest lageraielangist. Viimasel ajal hakatakse üha rohkem tähelepanu pöörama metsaelustiku kaitsele. Langi nurgas on kaks kuklaste pesa ja enne raiet on nende kaitseks märgitud puud, mida maha võtta ei tohi. Alles on jäetud ka vanad mühklikud haavad, mis pakuvad tulevikus elupaiku paljudele metsaasukatele.

Kui külasse jõudsin ja end autoga koduteele asutasin, tuli külamees välja ja rääkis, et eile õhtul oli tal maja kohal üksik sookurg kaeblike hõigete saatel lennanud.

Metsas näeb palju.

Monday, March 23rd, 2009

Käisin üle pika aja oma metsa üht kaugemat nurka vaatamas. Viimastest raietest on palju aega möödas ja väikese noorendiku hooldus jäi kahe aasta tagusesse sügisesse. Mets on teedest eemal ja üle viljapõllu käimiseks sobib lumine aeg kõige paremini.

Mulle meeldib üks vanade puudega põndak seal kõige rohkem. Metsa all on veel sõjaaegsete kaevikute lohkusid näha ja ilmselt on jämedad tüved täis nii püssikuule kui pommikilde. Ainuüksi sellepärast pole ma seal raiunud, sest metalli palgi sees kardavad kõik saeveskid. Aga peamine põhjus mitte raiuda on puude väärikas iga ja selliste metsade vähesus.

Künka taga algab liigniiske ala ja seal kasvab sanglepik. Praegu on külmunud maaga seal hea liikuda, aga kevadeti või vihmastel suvedel peab mööda mättaid hüppama, kui vees ei taha sulistada. Leidsin sealt samblaga kaetud tüvesid ja puiduseeni. Kaks sanglepa-hiiglast, mida ma harvendusraie käigus ei lubanud langetada, seisavad teiste vahel uhkesti edasi. Kõrgust 28 meetri kanti, vanust 80 ligi ja tüve mõõdud äratavad aukartust.

Sammusin piki piirisihti ja vaatasin oma piirinaabri ilusat metsa. See külamees käib igal talvel kuivanud või haigeid puid välja korjamas ja mets näeb tal uhke välja. Lausa rõõm on sellise mehega oma metsapiire jagada ja eeskuju võtta. Aastaid tagasi süvendasime ühise piirikraavi ja naaber hoiab piki kallast metsatee korras. Tänagi nägin, et ta on hiljuti buldooseriga taliteed tasandamas käinud.

Käisin ka oma ema sünnikodu metsas. Leidsin sealt palju huvitavaid moodustisi kuuskedel. Näitan neid edaspidi oma lugude juures.

Kakul külas.

Sunday, March 22nd, 2009

Ega tema ei teagi, et ma käisin. Ja mina polnud minnes kindel, et tema kodu just selle puu õõnsuses on. Sai ka selgeks, et lähiajal pole õige teda rohkem külastada.

Eelmisel kevadel maikuus sattusin nägema sealsamas puuokstel halli värvi pilusilmseid sassis karvapalle. Händkakku ei meenutanud nende välimus mitte kuidagi. Aga üleval kase oksal jälgis minu tulemist vanalind, keda ka uraali kakuks kutsutakse. Pidin poegade uudistamisega ettevaatlik olema. Tema kolm lapsukest olid juba nii tragid, et pesaõõnsusest oldi oma 50 meetri kaugusel kasvavate puudeni jõutud ja okstele ronitud. Kakupoegade abitut välimust vaadates tundus see uskumatu. Ometi on see nii, et händkaku pojad ronivad varakult kitsaks jäävast pesast välja, liiguvad tiivaköntidega hoogu andes edasi ning ronivad teravate küüniste abil puu otsa. Oksal istuvaid poegi käivad vanalinnud toitmas ja valvamas. Tookord ma ei teadnud, kus tegelikult kakupesa asub. Oli oletusi, aga täna sain siis kinnitust.

Olin enne pikalt läbi külataguste metsade hiireviude häälitsuste saatel lumes sumbanud. Aeg-ajalt kuulatasin rähnide kopsimist ja vaatasin binokliga üle lagedaks raiutud lankide. Ise mõtlesin peamiselt händkakule, seepärast tuli hoolikalt jälgida kõiki puid. Kakul on hall vöödiline sulestik, mis näiteks vastu kase- või haavatüve istuva linnu raskesti märgatavaks muudab. Märts on kakkude pulmaaeg ja kuu lõpuks peaks kakumamma pesal hauduma. Kuna kogu retke vältel ei õnnestunud linde kohata, siis jäi viimaseks lootuseks kevadine paik. Nii oligi. Binoklita poleks suutnud tüveõõnsusesse peitunud händkaku sulestikku puiduliistakutest eristada.

Tahaks loota, et pesa lähistelt tehtud küttepuude pooleliolev äravedu kakumammat liigselt ei sega.

Vist ikka tuleb.

Saturday, March 21st, 2009

Täna olid tõelised kevade märgid õhus. Sini-sinises taevas ujusid valged pilved ja sulaveed voolasid. Tee oli muutunud nii pehmeks lumesupiks, et auto tuli poole maa peal teeristile maha jätta. Kui nii edasi läheb, ei tasu lähipäevil autoga metsa sõitmist ette võtta. Jalgsi käies näeb ja kuuleb rohkem, aga aega peab ka rohkem varuma.

Täna ma kaugel ei käinud. Kõndisin oma tavalistel radadel ja sain aimu, mis vahepeal toimunud on. Uurisin metsloomade liikumisteid ja silma jäid ühe suure põdra ning väga võimsa metssea jäljed. Metskitsed on hakanud lindude söögimaja all käima. Lumi ümberringi tallatud ja mahakukkunud teri kraabitud. Rebastele meeldib käia minu tallatud jäljeridasid pidi. Jõejääl on lahtise vee ääres mink liikunud.

Käisin vanade haabade juures, kus rohkesti erinevaid auke sisse toksitud. Ühel hetkel hüppas haavatüüka august, mida parasjagu uudistasin, välja pisike orav. Krabinal ülespoole ja siis lennuga kõrvaloleva kuuse otsa. Jäi teadmata, kas see auk oli tal sissepääs sahvrisse või oli sügavamal ka elamisruumi. Võis olla nii ja naa.

Sinises taevas liugles ja häälitses hiireviu, üle lagendiku lendas musträhn ja tihedast kuusevõrast kostus imepeenikesi helisid. Küllap oli pöialpoiss, aga mulle ta end ei näidanud.

Ei jõua ära oodata, mil lumi põldudelt kaob ning lõokesed ja kiivitajad kohale jõuavad. Loen kadedusega, kuidas rannikualade linnuvaatlejad juba neid linde loendavad.

Kevade vaevaline tulemine.

Friday, March 20th, 2009

Pööripäeva hommik tõotas ilusat ilma. Päike säras ja loodus oli ootel. Paraku ei kestnud see kaua ja kui pärastlõunal kell kevade saabumist näitas, olid pilved juba taeva katnud. Soojakraade ja sulailma ei tulnudki.

Töötasin metsas. Kevade märke on tunda vaid suuremate puude ümber, kus vastu tüve on maa paljas. Suured puud eraldavad soojust, mis lume sulatab, väiksematel seda mõju pole.

Sain noorendiku hoolduse valmis. Päris hea tunne on – selg kange ja lihased mõnusalt hellad. Lõpetuseks puhastasin veel sügava piirikraavi kaldaid ja loopisin sealt lõigatud peenemad puud ja pajuvõsa üles kõrvalolevale noorendikule. Paari aasta pärast on see kõik mädanenud ja kaob rohu sisse. Kui tahan viimast viimistlust kraavis teha, kuluks veel üks tööpäev. Viimaste aastatega on kaldad kuuski täis kasvanud ja nii ongi ilus. Mõni lepp ja pajupõõsas on seal üleliigsed. Järgmine noorendik on väiksem ja seal tegin algust vana aasta lõpus pärast esimese suure lume sulamist. Ehk jõuan ka selle päris kevade saabumise ajaks lõpetatud.

Metsas ei tule kunagi sellist aega, et midagi teha pole. Isegi kui kõik noorendikud on hooldatud, siis leidub alati piirikraave või sihte, mis aeg-ajalt vajaksid ülevaatamist ja võsalõikust.

Kiusatus.

Thursday, March 19th, 2009

Hommikune pilk aknast välja muutis otsemaid päevaplaane. Tühja sest paberimajandusest – lükkan edasi. Kiusatus oli tagasi metsa tööle minna. See tunne saadab mind iga päev, kui olen parasjagu muude tegemistega seotud. Et kuidas te mul seal elate-olete. Teistel inimestel on vist keeruline seda kiusatust mõista.

Sõitsin eilsed vonklevad autojäljed jälle sirgeks. Kerged külmakraadid olid lumele kooriku peale tõmmanud. Ühistu mehed olid ka oma põllukraavidelt küttepuid tegemas ja nende maastikuauto tegi uusi laiemaid jälgi.

Linnutoit katusealusesse, veidi ringivaatamist ja siis tööle. Leidsin kuuskede alt vana kännu, mille ümber lund polnud. Ja kus seal oli värve! Just selliseid olen ma viimasel ajal igatsenud näha selles igavas valkjashallis talves. Kännuseened on nii kaunid ja huvitava kujuga.

Võsalõikusega jõudsin kolmnurkse langi kõige teravamasse tippu, kus kaks kraavi kokku saavad. Jää kannab endiselt ja sain kallastelt pajupõõsaid noorte kuuskede vahelt maha lõigata. Kraavi alguses õitsesid mõni aasta tagasi madala rohu sees jaanililled. Tegin seda nurka võsast puhtamaks, ehk siis tuleb valgust juurde. Jaanililled on viimasel ajal haruldaseks muutunud, sest pole enam selliseid looduslikke karjamaid nagu kunagi varem, kui talumaadel maaparandust polnud tehtud. Ehk näitavad nad end ka sel kevadel.