Arhiiv April, 2009

Mets rohetab.

Thursday, April 30th, 2009

Viimased ettevalmistused metsaistutustalguteks on tehtud. Ilm on endiselt päikseline, aga tuul pöördus põhjakaarde ja on jahe. Metsa vahele tuul ei ulatu ja on endiselt soe. Üle öö on toomingad roheliseks muutunud ja õiepungadki paisumas.

Tee ääres männioksal istus selle kevade rongapoeg. Pesa on läheduses ja vanalind tiirutas taeva all. Ka noorel on juba ilus must sulestik, aga kasvamisruumi veel on, et suureks ja targaks rongaks sirguda. Jõeaasal on kased saanud rohelise jume.

Homme siis on teguderohke maipäev. Talgutele on kogunemas vähemalt 40 inimest, nende hulgas looduspiltnikud, jahimehed ja mõned mu head tuttavad. Kui sagin möödas, siis kirjutan jälle.

Taimed kohal.

Wednesday, April 29th, 2009

Täna vedasin taimeaiast kuuseistikud metsa. 3-aastased paljasjuursed taimed on seotud 50 kaupa puntidesse ja autosse laadimiseks pakkisin need 30-liitristesse prügikottidesse. Nii on vähem mulda pudenemas ja transpordi ajal on taimejuured õhuliikumise eest kaitstud. Teatavasti ei talu kuuseistik tuule ja päikese käes lahtiselt olemist ja võib seetõttu mitte kasvama minna.

Metsas oli kraavis veidi vett ja kui taimekotid olid sinna kohale tassitud, kärpisin kõigepealt liiga pikki narmasjuuri, võtsin sidumisnöörid lahti ja „istutasin” taimed püsti asendis juuripidi vette. Lõpuks sai mõni puuront taimerivile külgedele toeks vajutatud.

Kahe päeva pärast on talgud. Siis pakime lahtised ja märgade juurtega taimed sealt kottidesse tagasi. Igaüks võtab kotiga taimed kaasa ja läheb istutamiseks lahti. Seega pole ämbreid vaja. Kotid kaitsevad juuri tuule ja päikese eest parasjagu ning pärast on kerge neid kotte kokku pakkida.

Vanale taluasemele jõudmist tähistab nüüd veidike uuendatud välimusega lihtne tahvel. Kiri näitab, et tegemist on pärandkultuuriobjektiga.

Päikeseõied.

Tuesday, April 28th, 2009

Esimene võilill päikese käes! Kevad kihutab pöörase kiirusega ja kõike on korraga nii palju. Juba on koduaias esimesed nartsissiõied avanenud ja metsaveerel kannikesed rohus paistmas.

Alles see oli, kui kurtsin halli taeva, lõputu lume ja pimeduse üle. Loodus tasub kannatlikkuse eest nüüd rikkalikult.

Metsaistutustalgute ettevalmistused on graafikus. Kõik kokkulepped lepitud, vajalikud ostud tehtud ja tööd lõpusirgel. Täna sai metsas üks väike sillake uue katte ja homseks antakse talukoha tähisele uus välimus. Hästi rahulikult ja ladusalt on asjad edenenud. Kõik, kellelt abi olen palunud, on aidanud. Generaator voolu saamiseks ja hästi pikk pikendusjuhe tuuakse talgupäeva hommikul kohale, värsked leivad ja pirukad valmivad eelmiseks õhtuks. Autogi sai suverehvid alla.

Kui on esmaspäev.

Monday, April 27th, 2009

Kui sean end esmaspäeva õhtuti kell 20.05 teleka ette ETV kanalilt Osooni vaatama, siis olen sageli mõelnud, et kui paljud võiksid teha samamoodi. Või kui paljud jäävad Reporteri järel Võsa-Petsi hooviuudiseid ootama. Kumma kasuks kaldub kaalukauss? Kardan, et inimestevaheliste riidude klaarimine või muud veidrad lood lähevad paljudele rohkem korda kui loodusesse vaatamine. Sellest siis kogunebki nii palju kurjust, põlgust, hädaldamist, sellest ka piiratud maailmanägemine.

Juba ammu ei lehitse ma Kroonikat. Vaatasin Galetini pildistatud Galojani-tibi kui rumaluse ja tühisuse kehastust ning tundsin piinlikkust moeguru Arne Niidu edevuse ja teeseldud oleku pärast. Arvatavasti ei ristu meie teed kunagi, sest liigume ja mõtleme nii erinevates maailmades.

Kevade tulek teeb meeled tundlikuks ja seepärast tahaksin enda lähedusse inimesi, kes on valmis seisma kõrgemal päevapoliitikast või ajutisest heaolust. Tahaksin olla inimestega, kelle mõtlemine on lihtne ja selge ja kelle sisemine sära võib teisigi paremaks muuta. Ma tean, et tunnen nad mõne kohtumise järel ära ja nad kutsuvad enda järel käima. Enamasti on tegu inimestega, keda loodus on puudutanud.

Lilli ja liblikaid.

Sunday, April 26th, 2009

Iga kevadpäev lisab loodusesse uusi hääli ja värve. Sinilillede sina, lepiklillede vaip ja ülastest valendav jõeaas. Kastani pungad on paisunud, pajud õitsevad ja annavad põõsastikule kollakasrohelise varjundi. Konnade pulmatrall on vaibunud ja vees hõljub sültjas kudu. Iga päevaga täieneb pisikeste putukate arv ja lisandub värvikirevaid liblikaid. Rongad tassivad poegadele pessa toitu ja konnakotkaste pulmalennud on peetud. Võimalik, et esimene munagi munetud. Sookurgi pole enam põldudel tantsimas näha ja nemadki varjulistesse sooservadesse pesitsema suundunud. Lõuna-Eestis on kukulindu kuuldud ja pääsukesi nähtud.

Ettevalmistused.

Saturday, April 25th, 2009

Loodus kiirustab ja suviselt soojad päevad panevad toomingatel pungad pakatama. Jõe ääres on sõtkastele mõeldud pesakasti avast paistmas mingid kõrred või peened oksaraod. Keegi on kasti omaks võtnud.

Kodumaja taga metsas elutseb palju oravaid. Need pole julged linnaloomad, vaid ikka ehtsad metsaelukad, kes vähemalt korra päevas teevad ringi üle pargipuude, sealt piki teeserva kuusehekki ning jõuavad kaarega metsa tagasi. Mõnus on jälgida, kuidas kasutatakse järjekindlalt üht ja sama liikumisteed ja samu oksi, kust lennuga järgmisele puule maanduda. Üks käbisellidest on endale õige pikad kõrvatutid kasvatanud ja näeb päris naljakas välja.

Talgupäev läheneb ja tegelen ettevalmistustega. Varusin sellise toidukraami ära, mida sügavkülmutuses talgupäeva hommikuni saab hoida. Täiendasin supitaldrikute ja topside varusid. Sorteerisin ja pesin hunniku töökindaid, mis eelmisest kevadest järele jäänud ja kõlbavad veel kasutada. Portsjon istepinke ja uus söögilaud said ka valmis. Nädala sees lähen kuusetaimedele järele.

Jüripäev

Thursday, April 23rd, 2009

Vanarahva järgi algab sel päeval suvine poolaasta, mis lõpeb mihklipäevaga sügisel. Väga tähenduslikud nimed on Jüri ja Mihkel ka minu jaoks. Isa ja vanaisa olid mul Jüri-nimelised, vanavanaisa Mihkel, tema isa jälle Jüri, siis veel üks Mihkel ja enne teda Jüri. Alles siis oli kauge esivanem Jaak 16.sajandist. Rohkem pole teada. Suguvõsa uurimine oli kümmekond aastat tagasi minu jaoks väga põnev ja hariv tegevus.

Talukoha nimetus sisaldab endas meil nii küla kui peremehe Jüri nime. Vanades loenduskirjades esineb ka külanimi koos peremees Mihkli nimega. Eks pandi kirja just nii, kes hingede loendamise hetkel parasjagu peremees oli. Perekonnanimede andmise ajal 1820-ndatel aastatel juhtus parajasti peremeheks olema Jüri, kelle isa oli Mihkel ja sel viisil siis pandigi perekonnanimeks Michelson (Mihkli poeg), pärast nimede eestistamist Mihkelson.

Käru jõgi

Täna kohtasin selle kevade esimesi kadakatäkse. Need putuktoidulised linnud elavad aastaid ühes ja samas kohas, teeristis, kuhu on põlluservale mände istutatud. Tänagi nägin neid sealsamas noorte mändide tipus. Kadakatäksi tulek tähendab tõepoolest sooja aja algust.

Kuna mind huvitas ammu üks koht naabervalla piirimail, siis käisin ära. Käru jõe ääres tegin peatuse, sest sealsete maade peremehed olid talve jooksul palju ilusat tööd jõe kallaste korrastamisel ära teinud. Puude vahelt avanesid nüüd vaated jõele ja seda mitmete kilomeetrite ulatuses piki teed sõites. Järelikult pidid olema mitmete eri omanike kinnistud. Võsa ja viletsamad puud olid maha võetud ja ära koristatud, ilusamad kasvama jäetud. Nagu park nägi jõe kaldapealne välja. Aasadel polnud kõrget kulu, sest suvel oli hein maha niidetud. Kohe näha, et maadel on peremehed.

Harjutan tasapisi.

Wednesday, April 22nd, 2009

Tegin paar tundi metsatalu platsil koristustöid. Tammeistandiku vahel oli mutimullamütakaid, mis hakkavad suvel niitmist segama ja ajasin need laiali. Tassisin mahakukkunud oksi lõkkehunnikusse ja vahepeal istusin päikese käes pakul. Ega tohi endale liiga ka teha, kuigi tänaseks polnud enam järel ainsatki märki halvast enesetundest. Oleksin valmis olnud ka kive kangutama, kui vaja.

Näsiniin õitseb lagedamates kohtades täies ilus, varjus alles alustab. Rahvasuu kutsub seda erklillade õitega taime ka metsasireliks. Vaatamata ilusatele õitele ja sügiseks valmivatele erepunastele viljadele, loetakse näsiniint kõige mürgisemaks looduslikuks põõsaliigiks Eestis. Kõik taimeosad on inimesele mürgised, kusjuures lindudele on tema marjad ohutud ja söödavad. Minu metsades leiab näsiniint väga paljudest kohtadest.

Valmistun tasapisi metsaistutustalguteks. Palju pisiasju vaja korda ajada, aga loodetavasti saab kõik õigeks päevaks tehtud. Külamees kopsib endiselt keldri all ja kui homme müüridele laudised peale saab, siis lubas meisterdada veel portsjoni istepinke. Lõpuks veel kelder seest puhtaks pühkida ja inimesed mahuvad halva ilma korral seal istuma või müüridel külitama. Akustika on keldris vägev, sai lauluga ära katsetatud.

Aeg tempo maha võtta.

Tuesday, April 21st, 2009

Käisin lõpuks perearsti juures ära – aparaat näitas 160/90. See on häirekell. Seni oli ikka 120/70. Nüüd ei pääse enam tohtrite küüsist, sest järgneb mitu uuringut ja lõpuks ravi määramine. Eks tuleb ka enesel järele mõelda, kuidas ja millises tempos edasi.

Tagantjärele mõeldes leian, et pole viimaste aastate jooksul endale armu andnud ja eks võsalõikuri või trimmeriga kuude kaupa müristamine mõjub omajagu. Muud pinged, nagu haige ema, nagunii. Kui täna arsti juurest pääsesin, läksin kohe metsa. Ja imelik – järsku hakkas väga hea olemine. Ei mingit kõikumist ega kehva enesetunnet.

Vaatasin üle, mis tööd külamees keldris ära oli teinud ja istusin tükk aega põlluserval konnakotkast oodates. Lõpuks kotkas tuligi pesa poolt, tegi mõned tiirud ja istus eemale kase otsa varitsema.

Uurisin tolmlevaid sarapuupõõsaid ja leidsin avanenud õie. Sellisest tillukesest ja haprast õiekesest saab sügiseks tuumakas pähkel.

Nüüd siis ilmnes, et Euroopa Liidu toetuste rahasid ei suudeta Eestis vajaliku kiirusega kasutada ja kõige saamatum on keskkonnaministeerium. Sealhulgas siis ka metsandus. Järelikult pole mu senine kriitika olnud laest võetud.

Kohapealsete nõuetega on muudetud enamusele väikemetsaomanikele kättesaamatuks mitmed toetusrahad. Ei viitsi enam korrata neid kunstlikult välja mõeldud takistusi, aga mõned näited siiski. Noorendike hooldus, mille puhul ei tunnistata omatööd (tuleb töö tellida ja selle kohta paber hankida). Väikemetsaomanikud, kes kõik tööd oma metsas tahaksid ise teha ja kelle tegevust võiks EL rahadega turgutada, on kunstlikult kõrvale tõrjutud. Mõnda toetust saab vaid siis, kui kogud teatud hulga hindepunkte teisi töid lisades. Segadused Natura alade piiridega ja seetõttu viivitused selle toetusliigi väljamaksmisel.

Metsanduslikele EL toetustele pole ühelgi puhul vaja riigieelarve rahadest lisa küsida. Toetatava töö teeb metsaomanik ise ära või maksab investeeringute puhul oma osa ise kinni. Riigilt, so. ministeeriumilt, oodatakse vaid asjatundlikku ja võimalikult vähese bürokraatiaga toetustingimuste vahendamist, sh. pädevat võõrkeeltest tõlkimise oskust. Uskuge, asjamehed ja ametnikud – Brüsseli raha läheks õigesse kohta, kui tingimused oleksid lihtsamad. Vaja rohkem usaldada ja vajadusel üle kontrollida. Metsaomanikud pole süüdi, et praegu toetusrahasid piisavalt ei kasutata. Takistused on ministeeriumides, riigivalitsejates ja ametnikes.

Märguanded.

Monday, April 20th, 2009

Laupäeva hommik puistas maa valgeks ja külm tuul lisas kõledust. Võitlesin halva enesetundega ja hakkasin seda seostama ilmamuutusega. Mitte kuidagi ei taha endale tunnistada, et hunnik aastaid juba turjal ja tervis võib selles eas märku anda. Aeg-ajalt oli tunne, et maa hakkab kaldu vajuma ja peab seinast tuge otsima.

Emal oli kriisipäev. Need nõrkusehood korduvad ja panevad mind tõsiselt muretsema. Raskekujulisest insuldist on möödas juba 13 aastat. Hea, et ta nüüd teadvust ei kaotanud. Nii polnudki mul võimalik enesele mõelda või lihtsalt rahulikult lamada, tuli ema aidata. Õhtul tegin riskantse sammu ja käisin saunalaval vihtlemas. Ja näe imet – hakkaski parem.

Pühapäev möödus Tallinnas. Ma polnud tükk aega linnas käinud ja esimese asjana jäi silma, kui must ja räpane pealinn meil on. Eriti jõledad olid rohelised poliitilised prügikastid. Aga tundus, et inimesed elavad oma elu ja need kirjad kastidel ei lähe kellelegi korda. Kui lõpuks Merepuiesteelt pilgu vanalinnale heitsin, siis polnudki vaatel viga midagi. Katused, müürid ja tornid on minu arvates ainus, mis Tallinnale väärtuse annab. Ja veel meri, laevad ja sadamakraanad – see on ilus.

Koju sõitsin heas tujus, sest olin käinud loodusfoto parimaid töid ja konkursi auhindade jagamist vaatamas. Tore oli kohata oma häid tuttavaid ja neile kaasa elada.

Kerge õõtsumine ja iiveldus hakkas täna korduma. Olin peaaegu perearsti ukse taha minemas, aga lükkasin selle edasi. Teadasaamine, et mingi viga on küljes ja peab end hoidma hakkama, ei mahu minu plaanidega kokku. Kevad ju väljas ja täna nägin esimesi ülaseid. Elame veel!