Arhiiv May, 2009

Kiivitajatel pojad väljas.

Sunday, May 31st, 2009

Eile oli üks tõsine metsapäev. Niitsin taluplatsi ja ajasin sääski eemale. Kui koju hakkasin sõitma, märkasin, et kiivitajad on teel. Eelmisest aastast tean, et siis võivad neil pojad väljas olla, kui vanalinnud teel maas on ja auto eest ära minna ei taha. Peatusin ja kohe algas äge ringilendamine. Minu olemasolu häiris linde ja lärmates püüti must vabaneda. Orasepõllul liikusid tibud. Vanalindude häälitsused olid väikestele märguandeks, et valitseb oht ja tuleb varjuda. Nii kössitati mätaste vahele maha ja muututi nähtamatuks. Kui mõni jalule tõusis, siis nägin, et osa poegi on suuremad, osa veel tibatillukesed. Üks väike oli hästi tragi ja sibas mullavalli serval. Päike valgustas ta udusulis kasukat.

Täna õhtul jälgisin väike-konnakotka veebikaamerat ja õhtul koorus munast esimene poeg. Vanalind on väga asjalik ja hoolitsev, kohendas pesa ja proovis toitugi tillukesele noka vahele pista. Isaslind on tassinud pessa suurema koguse uruhiiri ja toidupuudust ei pea pere küll tundma. Hiljuti tõi ta emasele ühe jänkukintsu. Vaat see oli alles pala! Ju ta mõne rebase järelt selle sisse vehkis.

Eile jõudsin jõe ääres niites kohani, kus kasvab veidike karulauku. Praegu on laugul juba õied, aga varakevadel pistsin sealt värskeid lehti suhu. Väga mõnus küüslaugumaitseline taim. Ootan aega, mil ta aegamööda suuremale pinnale laiali levib. Praegu ei taha taimi toiduks sealt veel noppida.

Kuum pühapäev kulus kodus kolimiseks, et saaks mõningast remonti teha. Arvuti vedasin kööki. Pabistasin küll, kuidas juhtmed jälle õigetesse aukudesse oskan pista, aga hakkama sain. Nagu näha, olen võrgus ja saan ka blogiloo ära saata. Telekat küll mõnda aega ei näe, sest pärast ümberkolimist ei ulata digikaabel enam ruuterini. Ongi parem ilma televiisorita. Raadio räägib ja arvutist saab muu vajaliku.

Mitu tööd korraga

Friday, May 29th, 2009

Hommikul käis ehitusmees aknalaudadele veeplekke paigaldamas. Siis helistas pottsepp, et esmaspäeval saaks ta alustada metsakeldri korstna ehitust ja tuleb nädalavahetusel ettevalmistusi tegema. Lõunaks jõudsin metsa. Sain tööjärjel otsa lahti teha.

Hiljaks olen jäänud – rohi on juba tihe ja pikk. Peab kiirustama ja nädalavahetusel puhata pole aega. Täna jõudsin osa taluõuest ja keldriesise puhtaks trimmerdada. Ühe teeraja tegin ka sisse, kust töömees autoga julgelt võib lähedale sõita. Praegu on metsasiht kuiv ja sealtkaudu pääseb külast otse kohale.

Mõned päevad tagasi pildistasin ojamõõla. Täna nägin, et mõned neist hakkavad õitsemist lõpetama. Tänavu on väga palju õitsvaid metsmaasikaid. Seni pole öökülmad õisi kahjustanud. Sealt ei saa rohtu niita – las maasikad saavad enne valmis.

Vana kolmeharuline kastan keldri ees on üleni õisi täis. Neljas haru oli maadligi murdunud, kui kümme aastat tagasi seal korrastustöid alustasin. Eelmisel kevadel oli õisi vähe. Puu all kraavilohus kasvab mitu noort kastanipoega. Mõnel aastal kukub kastanimune nii palju maha, et kõiki ei jõua sead ära süüa või oravad oma panipaikadesse tassida. Mõni läheb idanema.

Põllumehed mürgitasid taliviljapõldu. Umbrohutõrje. Iga kord tekitab see minus vastakaid tundeid. Kiivitajatel ja lõokestel on pesitsemisaeg, konnakotkas, hiireviu ja välja-loorkull lendavad põllu kohal hiirejahil, põllul liigub rebane ja patseerib 6-liikmeline rongapere. Eile olid põlluservas nurmkanad. Nemad on päris haruldused juba. Esiteks jahivad neid rebased, nüüd siis mürgitab inimene. Mürgist ei jää puutumata hiiredki ja lõpuks jõuavad mürgid ka lihasööjate röövlindude või metsloomade organismidesse.

Kodumetsa kuused said virna

Thursday, May 28th, 2009

Metsast majaseina jõudmiseks teeb iga puu läbi pika teekonna. Metsaomanikul oleks lihtsam müüa palgid ära ja hiljem osta vajalik kogus ehitusmaterjali. Siis poleks liigset sebimist. Ka hinnas ei saavuta kokkuhoidu, kui kõik tööd ja veod tuleb teenusena lasta teha ja kinni maksta. Aga kui omanik on ise saemees ja kui on endal olemas metsaveoks mingi tehnika, siis saab kokku hoida teenuseks mineva raha pealt.

Minusugune aga tellib esmalt saemehe-langetaja, siis metsaveotraktori palkide väljatoomiseks, siis metsaveoauto nende saeveskisse transportimiseks, lisandub saagimisteenus, järgneb saematerjali vedu ning lõpuks staabeldamine ja kuivatamine. Alles siis saab asuda ehitama. Kui kulud kokku liita, võib juhtuda, et sama koguse valmis materjali oleks ostes saanud odavamalt. Kuid on üks tähtis asjaolu, mis lisab väärtust – teadmine, et needsamad lauad on just minu kodumetsas kasvanud puudest saetud. Seina lööduna elavad nad uut elu. Juba enne meid olid nad metsas kasvamas ja elavad teisel kujul edasi ka pärast meid.

Lauavirnad, ringijooksmine, asjaajamised – mis elu see on! Juba kolmas päev, kui pole metsas midagi teha saanud. Kuigi täna n-ö piilusin hetkeks üle silla, kas kõik on endise koha peal. Oli küll, kastan õitses ja lausa kutsus, et tule ometi!

Ah-soo, veel üks asi. Tegin täna eurovalimiste kliki ära. Mitte sini-kollase, mitte rohe-valge, vaid oma äratundmise järgi. Rahvas elab oma elu ja enamikule ei lähe korda, kuidas täisjõus mehed ilusal suvepäeval võimu pärast maid jagavad. Hea, et valimistrükised on seekord lihtsal ajalehepaberil, mis lugemata kohe tulehakatuseks sobib.

Õnn sireliõites.

Wednesday, May 27th, 2009

Tegus päev sai otsa. Polnudki palaval päeval aega märgata, et vahepeal on sirel õide läinud. Kui hakkas kerget vihma tibutama, kõditas kohe meeldiv lõhn sõõrmeid. Läksin õiekobarat lähemalt nuusutama ja märkasin Teda – viielehelist õnneõit! Kuidas küll seekord sedaviisi, et üksainus pilk ja õnneõis vaatab vastu. Mõnel aastal otsin kaua ja vahel jääbki leidmata.

Jätkus majas akende vahetamine ja väljas laualadumine. Ja koristamine. Hea, et olin abilisi kutsunud. Endal jäi päeval isegi aega võililli niita ja lauavirnad said enne õhtut laotud. Varsti pärast töö lõpetamist aga tuli uus koorem ja homme jälle ladumistöö kindel. Selleks korraks siis kogu kraam saeveskist käes. Kuu aja pärast tulevad voodrilauad. Lasen sealsamas puidutöökojas värvi peale tõmmata, siis kulutan hiljem vähem aega (ja tööraha) voodrilaudade löömisele. Ilmselt valin rootsi punase mullavärvi, sest kuuldavasti püsib see hööveldamata laudadel kõige kindlamalt. Eestis pidavat ka kollast tooni mullavärve valmistatama, aga kareda laua puhul ei kujuta õrna kollast tooni hästi ette. Aega veel aru pidada ja hindadega tutvuda on.

Aasta sai täis.

Tuesday, May 26th, 2009

Kirjutan täna blogi 300-ndat lugu ja 26.mail möödub aasta siinsest esimesest metsaloost.Tuleb välja, et olen jutupause pidanud vaid 65-l päeval. Seega vähem kui puhkepäevi aastas üldse on.

Kirjutamine on saanud üheks osaks minu päevast. Teen seda tavaliselt hilisõhtuti, kui toimetused lõpetatud. Kuna varem olin aastaid pidanud päevikut, siis eraldi metsajuttude kirjutamine pole mingi vaev – nagunii koosneb mu elu sisu enamasti looduses liikumisest ja töötamisest. Olen tänulik Maalehele, kes sellise ettepaneku tegi ning kui leidub lugejaid, siis jätkaksin veel rõõmuga. Kord tuleb nagunii lõpetada…

Lugesin just läbi oma esimese loo ja sain aru, et tõepoolest on tänavune kevad nädala võrra hilisem. Aasta tagasi olin juba hoolega trimmerdanud vana taluaseme õue ja teeradasid. Täna alles tegin selle tööga algust. Võilill veel õitseb, kullerkupud täies ilus ja maikellukesed äsja alustanud. Kastani „küünlad” ootavad avanemist ja metsõunapuudel pole varjus kõik õied puhkenudki.

Lubasin aasta tagasi metsas kasvavate puude õunad sügisel ära maitsta. Pidasin lubadusest kinni ja enamik neist olid täitsa söödavad. Koju pole sealt küll midagi korjanud, aga ühtki õuna ei lasta metsas nagunii raisku minna. Puu otsast nokivad neid linnud või ampsavad põdrad, puu alt söövad metskitsed ja kährikud. Vahel käib mõni karu ka.

Midagi pole muutunud minu suhtumises metsa kui sõbrasse, pigem on armastus süvenenud ja teadmisi juurde tulnud. Kõige aukartustäratavamad paigad on seotud vanade metsadega, kuhu inimene pole vahele sekkunud ning kus leidub nii surnud ja kõdunevaid puid kui ka nende asemele kasvavaid noori. Vaheldusrikas ja erinevas vanuses mets pakub rikkalikke elupaiku paljudele liikidele, alates taimedest, seentest, samblikest ja lõpetades putukate, lindude või loomadega. Metsaelustik on nii rikas, et selle tundmaõppimiseks jääb inimelust väheks. Seepärast püüan haarata niipalju, kui võimalik ja oma avastamisrõõmu ka siin metsajuttudes jagada.

Õied ja kaunad.

Monday, May 25th, 2009

Kevadine seahernes on mõnes kohas oma õied kaunade vastu vahetanud. Uskumatu, kui kiiresti looduse areng käib! Alles ikka nautisin habrastel vartel säravaid punakas-roosasid õisi, nüüd ripuvad seal kaunad. Õisi leiab veelgi, aga aeg hakkab ümber saama.

Tänane päev oli üks suur sebimine. Töömees tuli mul koju aknaid vahetama ja sellega kaasneb koli tõstmine, ümbertõstmine ja tagasitõstmine. Ega ligemale 50 aastat tuppa valgust toonud aknad omadega päris läbi polnudki, ainult külm kippus klaaside ja raamide vahelt sisse. Loodetavasti uued ja kaasaegsed puitaknad aitavad maja soojemana hoida. Nagu praegu kombeks rääkida – säästlik energiakasutus. Plastikut ma oma kodus ei tunnista, ikka puitu.

Veel suurem töö ootab homme ees. Õhtul toodi saeveskist meeletu kogus materjali ja see tuleb korralikult staabeldada. See on vaid pool kogusest, homme õhtul tuuakse ülejäänud virnad. Käisin abilisi otsimas, sest jämedate ja pikkade prusside tõstjat minust vist ei ole.

Majanduslangusel on üks positiivne külg ka. Päris häid töömehi võib nüüd saada kodustele remonditöödele või muidu appi. Aasta tagasi olid kõik hõivatud ja hinnad lakke krutitud. Samas pole märgata, et saekaatrid või puidutööstused päris seisma oleksid jäänud. Väga palju tegeldakse eraisikute tellimustega. Rahvas ikkagi nokitseb oma hoonete kallal.

Piibeleheaeg alanud.

Sunday, May 24th, 2009

Laupäev tõi ka meie kanti vihma. Pühapäeval säras taas päike ja päev möödus kodus askeldades. Õhtu eel jätsin kõik sinnapaika ja käisin metsas. Vana taluõu kollendab nüüd võililledest. Mulle nad meeldivad, eriti, kui neid on palju. Võilill loob suvetunde. Proosalisem pool on see, et tuleb niitmist alustada, muidu kuhjuvad tööd üle pea.

Käin juba ammu luuramas, millal maikellustel õied avanema hakkavad. See kevad on eelmisega võrreldes veidi hilisem. Nüüd aga on piibelehtede aeg käes. Lehepuhmaste vahelt paistavad püstised varred, kus ripuvad valged kellukesed, millel on niivõrd täiuslik lõhn, et võibki nuusutama jääda.

Jälgisin binokliga, kuidas üks noor rebasehakatis eemal põllul siia-sinna liikus ja kuidas kiivitajad teda ründasid. Kiivitajatel on viljapõllul pesad ja nuuskiv rebane ei tõota head ei munadele ega koorunud poegadele.

…olla, kui õunapuud õitsevad.

Friday, May 22nd, 2009

Kõik tahaksid olla kaunil õiteajal looduse keskel või maakodus. Olla kesk lõhnu ja rohelust, eriti pärast suurt halli sügist ja pikka talve. Minul, õnnelikul inimesel, on see võimalus iga päev.

Kolmandat õhtut laksutab ööbik. Veel pole ta täit repertuaari ette kandnud, aga sissejuhatus on tehtud.

Täna olime erametsanduse piirkondliku tugiisiku ja konsulendiga minu metsades. Tuldi üle vaatama, mis ma viimase 10 aasta jooksul olen teinud, kuidas metsa majandanud, kui palju uut metsa rajanud ja noort metsa hooldanud. Käia oli palju ja ega ma küsinudki, mis mulje asjameestele jäi. Eks ma natuke isevärki omanik olen, eriti viimastel aastatel, kui tuli tõrge, et ei taha enam kuusikuid raiuda. Aina rohkem olen püüdnud vanadele põldudele ja karjamaadele kuuske istutada ja aastatega olen aru saanud, millist vaeva ja aega nõuab väikese puu suureks kasvatamine. Küpsed kuusikud äratavad aukartust. Need puud mäletavad veel mu vanaisa noorpõlvetoimetusi.

Raiumisele lähevad mul täiskasvanud lepikud. Ka nende asemele olen kuuske istutanud. Hoolt ja tööd on küll palju, et lepavõrseid mitu aastat järjest maha niita, aga tulemused on nähtavad. Kuusk kasvab lepamaal väga hästi.

Üllatusena avastasime ringkäigul, et mõnede eelmisel kevadel istutatud kuusetaimede kallal on kärsakad kurja teinud. Need sitikad närivad noortel taimedel juurekaela lähedalt koore ringikujuliselt maha. Kuusk ei suuda uut koort kasvatada ning puu ei saa enam toitaineid mullast kätte. Enamasti siis ka hukkuvad. Huvi pärast käisime vaatamas 2001.a. istutatud ja tolgi korral kärsakarünnaku alla sattunud noori kuuski. Väga ilus noorendik ja üksikud väljalangenud puukesed ei paistnud enam silma. On õigus neil, kes väidavad, et loodus on targem kui meie ja elujõud on see, mis kõigest jagu saab.

Vihma piiri otsimas.

Thursday, May 21st, 2009

Kiirustasin metsamajandamiskavade toetuse taotluse vormistamise ja ärasaatmisega. Äsja olid inventeeritud metsa andmed registrisse kantud ja nii sain viimasel hetkel ka paberid korda.

Õhtupoolikul paistis põhja poolt lähenevat tumesinine pilv. Kostis kõuekõminat. Siin säras päike.

Olin juba mitu päeva kibelenud, et lähen Mukre raba uut loodusrada vaatama. Pühapäeval tulevad sinna matkajad ja on palju rahvast. Mina tahaksin ikka üksinda ja vaikuses liikuda. Mõeldud-tehtud – teele!

Leidsin vihma piiri üles, kui olin jõudnud Rapla maakonda. Kõikjal loigud ja muld oli kadestamisväärselt kastetud.

Rabasse oli ehitatud uus laudtee ümber järve ja teine haru laugaste vahele. Ka vana teed oli uuendatud. Kui matkarada rabamännikusse jõudis, asendus laudtee paksu puiduhakke kihiga. See kaitseb õrna pinnast matkajate surve eest. Väga tore koht ja maalilised vaated.

Tupp-villpea

Raba on kevadiselt ärganud: tupp-villpea tutid, roosade punnis õitega küüvits ja järvevees kalda lähedal imekaunid roosakad õiekobarad, kelle määramisega olen esialgu hädas. Kui teada saan, näitan pilti ka. Laukaserval passis emane sõtkas, männioksal istus metskiur, linavästrikul oli siin- ja sealpool laudteed tegemist.

Küüvits

Vihma oli sealkandis kõvasti tulnud. Tagasi sõitsin teist teed kaudu ja usu või ära usu, et niipea, kui oma valla piirist olin üle saanud, hakkas kruusatee tolmama. Kogu vihmapilv oli läinud Türi suunas. Meieni ei jõudnud sellest tilkagi.

Igaühel oma elu.

Wednesday, May 20th, 2009

Kui oma maa piiri ületasin, märkasin autojäljes roomavat elukat. Selle kevade kolmas. Parajalt pikk pruuni värvi rästik, ligi pool meetrit. Aegamisi, keelega õhku kompides, liikus ta teeserva rohu sisse ega polnud enam üldse nähtav. Kujutasin ette, kui sellises kohas käia või midagi toimetada, võib rästikut märkamata talle peale astuda. Ta oli olemas, aga nähtamatult rohu alla kadunud. Tuli meelde, et samas kohas üle kraavi keeras kord uss end ümber külamehe kummiku. Mees hooldas noorendikku, võsasaag mürises, kaitseprillid ees, oksad kukkusid. Siis tundis, et miski takistab jalga. Vaatas – rästik embab kummikut. Jättis tööriista sinnapaika ja hakkas jalga raputama. Hea, et turvapüksid ja tugevad saapad jalas olid ja rästik lõpuks jala vabaks lasi.

Kui vahel raadio või televiisori lahti teen, siis saan uudiseid kuulates aru, et siin riigis elatakse erinevaid elusid: valitsus oma, rahvas oma ja ühel pole teisega asja. Valitsus pusib riigieelarve kallal, poliitikud heitlevad valimiste pärast, töötud aga tunglevad linnas tööbörsidel. Maarahvas lõpetab metsaistutust ja külvab viimaseid põllusiile, pensionärid nokitsevad aiamaal, linnarahvas silub nädalalõppudel suvilakrunte. Kõigil on oma tegemised ja kui need vaesed poliitikud teaksid, et mulle ei lähe vähimatki korda, kes valitsusliidus järgmine partner on. Peaasi, et metsamaid välismaa pankadele maha ei müüdaks.

Minu lihtne mure oli küttepuud virna saada, et järgmiste talvede varud korralikult kuivaksid. Vaat see on elu küsimus, et tuba soe oleks. Mõõtsin riidad üle – veidi üle 40 ruumi puid. Peaaegu 2 aasta varu. Kui veel vihma tuleks ja kartulivaod ja maasikapeenrad ära kastaks. Siis on sügisel midagi keldrisse panna. Ja see on tähtsam kui eurovalimised või uus peaminister.