Arhiiv June, 2009

Kui paneks õige metsa ka suitsuanduri?

Tuesday, June 30th, 2009

Tahaks ju iga päev kirjutada mingitest elamustest, mis metsas juhtub või nähtud saab. Paraku see tunnike, mis seal veedan, jääb liiga lühikeseks, et ringi vaadata. Niipalju küll, et keldrikorstna ehituskonstruktsioonid said maha võetud ja viisin autoga šamott-tellised kohale. Mine tea, mis aegadel on paras moment seal tuli pliidi alla pista, teevett keeta, seeni praadida või nõgesesuppi teha. Üks koht peab ilmas ikka olema, kus (nagu Voitka-poisid) varjule pugeda saaks. Pealegi, kui oma metsas selline võimalus olemas on.

Silla kõrval õitseb kerakellukas, üks mitmetest kellukaliikidest. Harilikud kellukad õõtsutavad end ammu, suureõieline peaks varsti puhkema.

Eks mõni asi teeb meelehärmi ka. Korjasin täna jälle mahavisatud nätsupabereid, pudelikorke ja konisid kokku. Niipea, kui õhtud soojad, leidub poisikesi, kes rolleritega sinna platsile sõidavad ja end sisse seavad. Kuidas peaks inimestele selgitama, et prügi maha ei visata, olgu see koduõu, aga veel vähem võõras paik? Prügi korjamine polegi nii hull kui valus teadasaamine, et leidub keegi, kes seda hoolimatult maha loobib.

Kardan, et see nädal läheb palavuse tõttu enamalt jaolt kodus mööda. Elektrik tegi päev otsa tööd, jätkab veel hommegi. Ise värvisin veelkord seinu ja lakkisin põrandaliiste. Siis vaja korstnapühkija kutsuda ja enne põrandaplaatide paigaldamist tahmatööd ära teha. Kuna uute valgustite riputamine käsil, on paras aeg paar suitsuandurit lakke pista. Poes rõõmustati selle kampaania üle, sest võimas läbimüük oli. Varahommikul oli uus partii erisaadetisega juurde toodud. See on umbes nagu linnugripiga, kui kõik apteegid ravimist tühjaks osteti. (Mul juba meelest läinud, mis hää asi see pidi aitama) Nüüdseks on linnugripp kuhugi kadunud ja tappev seagripp asemele mõeldud. Kellelegi on sellised hirmutamised kasulikud.

Noh, aga andurid said ikkagi ostetud :) Metsas kuluksid nad ära küll, aga kes nende üürgamise seal kinni vajutab?

Soojust ülearugi.

Monday, June 29th, 2009

Villohakas

Rannas puhkajate ideaalpäevad on saabunud. Sisemaal teeb päevane kuumus liiga ja elutegevus kandub õhtusesse aega. Ja õhtud on mõnusad – soojad, valged. Öösel on kõige heledam just põhjataevas. Seda saab juhtuda meil vaid suvise pööripäeva paiku.

Kuna ma pole varane ärkaja kunagi olnud, välja arvatud paratamatud töölkäimise ajad ja laste koolisaatmine, siis ei oska ma varajasest tõusmisest lugu pidada. Viimased kaks tundi hommikust magamist alles ongi kõige kosutavam väljapuhkamise aeg. Vastasel korral tunnen end halvasti, nagu läbipekstu.

Niisiis pole palavaga võimalik õues või metsas suurt ette võtta. Kõik niitmised jäävad õhtusse. Küll aga sobib palav ilm tubasteks remonditöödeks. Homme tuleb elektrik.

Tegin eile hulganisti pilte ja täna panen siia ühe klõpsu villohakast. Toredate lillade nuppudega kõrge taim. Kasvab sissesõidutee ääres, kui põlluteelt jõe äärde pööran.

Kollased maranad kraaviäärtes.

Sunday, June 28th, 2009

Eile tuli äiksepilv peale ja kraavikallaste niitmine jäi pooleli. Paar tundi oleks veel kulunud. Täna lõpetasin.

Kahel pool teed on sügavad kraavid ja nende taga mets. Kallastel aga vohab kõrge rohi, mis varjab vaated metsa alla. Kord aastas niidan kõrge rohu sealt maha, sekka mõned toominga- või lepavõrsed samuti. Kaldal kasvavad noored kuused ja mõned vahtrad. Kraavipõhja pajudest olen aastatega jagu saanud. Ise olen rahul, kui teelt jälle otse metsa vaadata saab. Et ilusam sõita oleks, uhasin ka piirinaabrite kraavipoolelt puudealuse rohust puhtaks.

Lopsaka rohu hulgas kasvab huvitavaid taimi. Kõiki ma maha ei niidagi. Suurte laikudena roomab seal praegu maran, ilusate erkkollaste õitega puisniitude taim.

Kasvama jäi ka valge pusurohi, las õitseb ära ja külvab uusi seemneid. Seda taime pole minu maadel eriti sageli näha. Õide on puhkenud ohakad ja piimjuured. Valendavad erinevate putkede kõrged ladvaõisikud. Angervaks alles loob pead ja läheb veel aega, kui jõeäärseid maid tema kreemikasvalged, mõnusalt lõhnavad ladvad kaunistama hakkavad.

Nüüd kõik maasikaid sööma! Nii metsas kui aias on marjad punased. Ennekõike kõht värskeid marju täis ja kui siis üle jääb, võib ka talveks varuda. Mitte vastupidi!

Kassirõõm ja jälle rästikud.

Friday, June 26th, 2009

Palderjan õitseb. Tõmban suviti mõne taime maast koos juurega välja ja viin koju. Kassi rõõmuks. Palderjani nimel on ta valmis imetrikke tegema, et seda kätte saada. Pole hullu midagi, närib natuke juurt ja jätab siis kõik sinnapaika. Kui juur ära kuivab, siis ei tunne kass selle vastu enam huvi. Mulle meeldib palderjanilõhn.

Olin täna jälle niitmas. Külamees lubas pärast jaanipäeva keldrikatuselt korstna ladumise konstruktsioonid ära lammutada, aga teda polnud kusagil. Helistasin. Olevat rästikult jaanilaupäeval hammustada saanud. Tassinud koduõues vana lauda lammutamisest jäänud laudu, et nendest jaanituld teha. Niipea, kui maast lauatüki tahtis haarata, käis sähmakas. Rästik oli selle all ja hammustas sõrme. Oli terve jaaniõhtu ja jaanipäeva voodis lamanud. Väga hull pole olnud, välja arvatud paistetus ja valu. Käsi tõmbus sinakaks. Mehel see juba kolmas kord elus rästikult hammustada saada. Siiani on ilma arsti abita toime tulnud.

Ka mina nägin täna jälle üht pisemat vingerdajat. Teel metsa on rohtunud ja põõsastesse kasvanud maalapp ja sealkandis liigub alatasa üle tee mõni rästik. Nädal tagasi venitas valge-toonekurg seal üht ja kugistas siis tervelt alla.

Maasikmarjad punetavad.

Thursday, June 25th, 2009

Marjasuvi on alanud. Esimesed peotäied metsmaasikaid korjasin jaanilaupäeval, täna punetas neid juba hulganisti. Metsmaasikad on magusamad kui aedmaasikad. Korjata on neid küll vaevanõudvam kui aias peenarde vahel käies, see-eest on tasu vaeva vääriline.

Päris õigetesse kohtadesse pole ma veel jõudnud. Seal, kus kevadel sai langile metsa istutatud, katsid maad maasikalehed. Hiljem aga oli seal valgete õite meri. Tuleb vaatama minna.

Jaanipäeva järel ei saa veel õiget tööhoogu sisse. Katsun tasapisi kodus muru niita ja homsest uuesti metsa jõuda. Täna käisin lihtsalt niisama kaunist ilma nautimas ja maasikaid noppimas. Mõned uued pildid sai ka mälukaardile salvestatud.

Suvesüdame aeg.

Wednesday, June 24th, 2009

Loodus kinkis meile sel aastal erilise jaaniõhtu. Mul on juba aastaid kombeks minna jaaniõhtul oma metsatalu platsile, kas koos perega, heade naabrite või vahel isegi üksinda, kui asjaolud on nii kujunenud. Metsas on hea, metsas saab suvesüdame tukseid aimata.

Kui üksiku akordioni helid metsade tagant kodukülast tuuleiiliga minuni kandusid, hakkas kriipima üks ammuste aegade mälestus. See oli koduküla pillimehe akordion, kreemjas-valgete pärlmutterklahvidega Hohner, mis valsse, fokse ja polkasid küünipidudel võlus. Neiukene, noorukene, ilus olid sa… Lenda, lenda lepalind… Olin tol ajal pillist nii võlutud, et minu ainukene soov oli, et ema mulle ka akordioni muretseks. Unistuseks see paraku jäigi. Olid kolhooside algaastad ja polnud raha isegi lapse kooliriiete või jalatsite ostmiseks. Aga jaanipidusid peeti aegadele vaatamata ka siis.

Akordion on nüüd üle paarikümne aasta meil kodus olemas, selle tõime pojaga Leningradist, veel rublade ajal. Tema käis muusikakoolis. Minul aga jäigi pillimäng õppimata.

Kui eile öösel jaanitulelt koju liikusime, hakkas koidutaevas uue päeva ootuses heledaks tõmbuma. Päris pimedaks jaaniööl ei läinudki. Käisin täna lõkkeaset kokku lükkamas ja istusin tükk aega puu all. Pajuokstelt kukkusid nektaritilgad näole. Tuul lehvitas keldriesisel lipuvardas sinimustvalget. Ülev tunne oli.

Ilusat jaaniaega!

Monday, June 22nd, 2009

Alanud kalendrisuvi tõi sooja ja päikest. Käes on aasta kõige imelisem aeg. Lõppev päev läheb sujuvalt üle uueks päevaks. Jaaniööd ei maksaks maha magada.

Looduses on kosutavate vihmade järel kõik lopsakas, lõhnav ja sumisev. Aasalillede kirevad värvid, putukate lendlemine õielt õiele, niidetud heina lõhn ja värske kaseviha sahmakad tulisel saunalaval. Kui veel vanaema küpsetatud värsket leiba saaks lauale panna ja suure lusikaga sinna mett peale. Kaevust toodud külma lehmapiima juurde, mm! – lapsepõlveunistused…

Viimastel päevadel on tööd lausa inimvõimete piiril rügatud, ka teistele pole armu antud ja paaripäevane puhkus kulub ära küll. Jaanilõke on valmis seatud ja rohi niidetud.

Soovin kõigile meeliülendavat Võidupüha ja vabaduse võidusamba avamist. Soovin, et jaaniõhtul saaksite olla koos oma kõige lähedasemate ja armsamate inimestega. Kaunist suve ja kohtume pärast jaani!

Kotitäis ussikesi.

Sunday, June 21st, 2009

Sellist asja, nagu pildilt paistab, pole ma elus varem näinud. Kui sõitsin piki põldudevahelist teed metsa poole, märkasin pajupõõsal midagi rippumas. Tagurdasin auto, et uuesti vaadata. Muidugi põksus süda ootuses näha näiteks kukkurtihase pesa, mida olen ammust ajast otsinud. (Aastaid tagasi olen seda sealkandis näinud). Valget kotikest vaadates oli esimene mõte, et keegi on marlisse mähitud nutsaka pajuoksale riputanud ja ussikesed on selle avastanud. Aga karvased röövikud pugesid hoopis aukudest välja ja tüürisid ülespoole.

Kodus otsisin infot mähkurite, võrgendikoide jt. elukate kohta, kes lehtpuid võivad asustada. Arvan, et minu nähtud kotike kuulub paju lehevaablasele. Tundub, et parasjagu on käimas röövikute väljumine ja algab massiline lehtede söömine.

Kui blogi lugejatest kellelgi on rohkem teadmisi, kellega seal pajuoksal tegu on ja mida endast selline kotike kujutab, andke palun kommentaariga teada. Toominga-võrgendikoiga pole nähtul sarnasust. Neid paari aasta taguseid looridesse mähitud toomingaid mäletan hästi.

Hooti hoovihmahoogusid.

Saturday, June 20th, 2009

Mitte Hispaanias, ikka Eestis. Vaheldumisi päikest ja siis kohe uus sahmakas ägedat vihma ülekihutavast pilvest maa peale. Käisin küll metsas, aga mis märg see märg. Ei tahtnud end päris rohupudruseks määrida. Homme ka päev. Kütan sauna ja vihtlen värske kasevihaga oma väsinud kondid pehmeks.

Eile seevastu oli täismõõtu tööpäev. Päev on pikk ja valgust südaööni, aga inimvõimetel on piirid. Niitmise järel käisin radu pidi vaatamas, mis muutunud on. Oligi – suur perekond seeni kõdunenud kännu kõrval. Targa raamatu järgi tegin kindlaks, et need on sätendavad tindikud. Nagu peensuhkruga oleksid noored kübarad üle puistatud. Pidavat olema jäänukid seent katnud kattekilest. Kiiresti vananenud pruunikad kübarad olid kõrval samasugustes kobarates koos. Sätendavat tindikut loetakse söögiseeneks, aga mina teda küll toiduks ei tarvita. Niisama ilus vaadata. Teda esineb varasuvest hilissügiseni peamiselt rohumaadel ja metsaservadel, kus on lagunevat puitu. Minul kasvab ta jõe ääres puisniidu taolisel vanal karjamaal.

Siberi võhumõõk on kaitsealune taim.

Thursday, June 18th, 2009

Eile polnud jõudu enam midagi kirjutada. Rügasin päeval metsateid niita ja õhtul käisin sõpradega rabaretkel. Alles pärast südaööd sain koju. Nagu varemgi on siit-sealt kuulda, tuleb vist hea jõhvikaaasta. Kus varsi, seal ka õisi – rabas õitseb jõhvikas.

Hommikul olin rampväsinud, aga polnud parata, päev algas ja töö ootas. Kuna eile ei jäänud aega vajalikke ümbertõstmisi remondimehe jaoks teha, siis jäi täna see töö katki. Võtsin rohuketta kaasa ja asusin jõe ääres kunagisi põllulappe niitma. Seal kasvavad noored tammed. Rohi on nii võimas, et annab vehkida. Rohukettaga niitmise põhimõte sarnaneb käsivikati omale. Ainuke vahe on selles, et lõiketerad töötavad mootori jõul. Masinat tuleb ikka endal liigutada. Niitmisest moodustuvad vaalud ja sealt saab heina kokku riisuda.

Mõni päev tagasi puhkes õide ka siberi võhumõõk. Väga uhkete õitega kaitsealune taim. Tema õisi ei tohi murda, siis laieneb siberi võhumõõga puhmas veelgi suuremaks ja rohkete õite ilu rõõmustab kõiki vaatajaid. Küll aga võib sügisel korjata seemneid ja sel viisil saab siberi võhumõõka ka koduaeda paljundada. Meie kandis leidub teda mitmel pool. Kaua aastaid lausa teelt paistnud võhumõõgad riigimetsa langiservas on peale kasvava noore metsa tõttu üksjagu ohustatud.