Arhiiv July, 2009

Juuli minek.

Friday, July 31st, 2009

Eks ma üks rahutu hing olen. Kui normaalne inimene püsib õhtul kodus, kisub mind hoopis metsa poole. Nagu aimaksin, et midagi ilusat on sündimas, millest ilma jääda ei või.

Tahtsin teada, kas tõesti ei liigu loojangu paiku metsaserval või põlluäärtes ühtki metskitse. Või tormab metsseakari nisupõllult kapates välja. Kahjuks mitte. Üks lõopistrik istus pesa lähedal männioksal. Neil alles pojad pesast välja lendamata. Varakevadel kasvasid samas pesas rongapojad üles, nüüd on lõopistriku kord. Mõned metstuvid olid end traatidele ritta seadnud ja üle metsa tulid kruugutades sookured.

Tegin tule metsakeldri kaminasse ja vaatasin õuest, kuidas korstnast suits tõusis. Hämardus. Päike oli loojunud. Loojangukuma pintseldas õhtutaevast. Juulikuu sai läbi.

Juuli lõppes vägeva sajuga.

Friday, July 31st, 2009

Vaat sihuke ilm on mulle puhkamiseks! Kallas nagu oavarrest, lõi välku ja paugutas. Üksi kesk sadu ja looduse stiihiat – väärt elamus!

Pärast suure vihma möödumist on õhk endiselt soe. Kõik on värske ja puhas.

Metsaelukad, liblikad ja linnud olid kõik vihma eest varjule pugenud. Isegi parmud ei pääsenud ründama. Rohust vaatas vastu perekond vöödikuid. Millise vöödikuga täpselt tegu, ma ei tea. Kindel on see, et need seened on mittesöödavad, pigem mürgised. Aga ilusad on nad ikkagi.

Raudrohulõhnane taluõu.

Thursday, July 30th, 2009

Täna sain vähemalt ühe asja lõplikult tehtud – kuivad küttepuud said sünnikodu õuelt praeguse kodu puukuuri toodud. Rohkem pole neid eelolevaks talveks vaja varuda ja kuuris pole ruumi kah. Kõik ülejäänud (ja neid on palju) jäävad tulevaks aastaks tagavaraks.

Kuni sai traktorit oodatud, vaatasin ringi. Juba eelmistel päevadel, kui õue pealt rohtu niitsin, pidasin aru, kas peaksin lõikama mõned kimbud raudrohtu ja seda kuivama panema. Minu lapsepõlvekodus on seda alati väga palju kasvanud ja mõnikord keedeti sellest talvel ka teed. Niisama, mõne häda vastu. Mulle meeldib küll raudrohu lõhn, aga maitse – lapsepõlves see küll meeldiv polnud, kibe oli.

Raudrohi on tavaliselt valgete õitega taim, aga üks punt teiste vahel oli roosade õitega. Hakkas huvi pakkuma, kas ikka on sama raudrohi. Uurisin kodus ka raamatutest ja mõnes teatmes on öeldud, et harilik raudrohi on valgete, vahel ka roosade õitega väärtuslik ravimtaim. Kasutatakse ka kosmeetikas. Peaks õige proovima raudrohu leotisega nägu pesta, pidavat noorusliku jume andma. Oo-jaa, millest kõigest unistada võiks 🙂

Värvilaigud põllul.

Wednesday, July 29th, 2009
Kukesabad

Kukesabad

Käisin täna tee ääres odrapõllul, kust juba ammu paistsid kutsuvalt kaks ilusat värvilist laiku. See pole see odrapõld sünnikodu maadel, millest eespool juttu teen. Üks võõras põld, millest sõidan iga päev mööda. Õitsejaks osutus harilik kukesaba. Viljapõllu jaoks umbrohi. Taimed kasvavad lagedal päikse käes, neid on palju ja hakkavad õitsemisega lõpujoonele jõudma. Lähedalt vaadates nagu mingid orhideed, käpalised. Loomulikult on sellise õiterohkuse kaaslasteks arvukalt liblikaid.

Viimastel päevadel on olnud päris raske töö. Ajapuudusel jäi sünnikodu suure lauda ümbrus varem niitmata ja rohi on seal oi-oi… Eelmisel aastal õnnestus kinni püüda üks rohupurustaja ja selle võrra oli kergem, ainult müüride ääred ja puuriitade ümbrus tuli käsitsi teha. Nüüd aga pole lõppu näha ja mine tea, kuidas jõudki vastu peab.

Kukesaba ohakaliblikaga

Kukesaba ohakaliblikaga

Tänavu kasvab minu sünnikodu põldudel väga ilus vili. Pole umbrohtu, kukesabast rääkimata. Mäletan lapsepõlvest, et igal suvel niideti meil viljapõllu ääred rohust puhtaks ja siis kõrgus nisu või rukis maast nagu müür. Sinna sisse oli lapsel vahva peitu minna ja külviridade vahesid pidi liikuda. Minu meelest peabki just selline üks viljapõld välja nägema, nagu sein. Oma niitmisega püüan samuti vilja ääred sirgeks niita. Kui muud sellest kasu pole, siis on vähemalt ilus vaadata. Oder on seal pika kõrrega ja suure peaga. Ju on põllumajandusühistul, kellele oma maad rendile olen andnud, mingi hea ja uus viljasort, mida nii kaunis vaadata on. Loodetavasti annab peagi hea saagi.

Ka herilastel on vaenlasi.

Tuesday, July 28th, 2009

Niites näeb palju huvitavaid asju. Kümmekond päeva tagasi sattusin aasal herilaspessa ja hoidusin sealt targu eemale. Nüüd, kui uue tööjärjega sama kohta vaatama läksin, olid pesast järel vaid jäänused ja elanikud püüdsid sealt päästa viimaseid riismeid. Küllap selleks, et oma asukohta paremini varjata, ehitavadki herilased pesa maapinna lähedale rohu sisse, aga mina ju niitsin kõik nähtavale. Herilaste vastsetega maiustavad herilaseviud, aga küllap ka mõned teised linnud või loomad. Pesa lõhutakse laiali, et hauet kätte saada.

Täna sõitsin piki riigimetsa teed sünnikodu maadele ja taas pidin korduvalt peatuma, sest õite vahel lendasid meie looduse kaunitar-liblikad – päeva-paabusilmad. On alanud selle liigi sügishooaeg. Kevadised paabusilmad ilmuvad juba aprillis, kuid siis on nad vähem silmatorkavad. Olen neid näinud kodumaja vundamendi ääres, kui päike juba soojendab. Nüüd aga on õite aeg ja paabusilmad lustivad koos teistega laiemalt ringi, ka metsateede ääres. Jääb oodata veel kohtumist uhke admiraliga.

Rändajad ja paiksed.

Monday, July 27th, 2009

Olen kahel viimasel päeval metsas noorte tammede vahel rohtu niitnud. Täna sain valmis.

Põlluvahelist teed sõites tuleb nüüd hoog maha võtta, et rohkearvulised liblikad auto alla ei jääks ja hukka ei saaks. Neid on erakordselt palju. Esiteks heledad põualiblikad, kes otse sõiduteel hulgana maas on, siis kirjud ohakaliblikad ja täna lisandusid tumedad nõgeseliblikad.

Oma üllatuseks sain teada, et ohakaliblikad on rändurid, kes meie mail ei mune ega paljune. Soojadel suvedel, nagu tänavune on, lendab neid meile rohkearvuliselt sisse. Praegu on tipphooaeg.

Teel sebivad kambakesi peaaegu mustad, ilusa tiivamustriga suvised nõgeseliblikad. Nemad on paiksed. Jälle põnev liik, kelle kevadised ja suvised valmikud (liblikad) erinevad värvuse poolest. Kevadiste värv sarnaneb ohakaliblikate omaga, suveks koorunud liblikad on aga mustad. Täna nähtud olid siis suvised.

Aasal rohu sees märkan tumepruune oranžide täppidega tõmmusilmikuid. Ilmselt on silmikud, keda on mitmeid erinevaid liike, saanud oma nime silmi meenutavate täppide järgi tiibadel.

Rikas on juulikuise metsa ja õitseva rohumaa elustik. Pisikesi olendeid on igal sammul sadu. Paraku pole viimasel ajal olnud õnne kohata suuremaid metsaelukaid. Isegi pärast päikeseloojangut pole metsa ääres ristikheinaädalal ühtki metskitse nosimas või sokkusid pulmajookse tegemas. Kõigil eelnevatel aastatel oli nii kitseemasid talledega kui sokupoisse. Sama räägib ka mul keldris töid lõpetav pottsepp, et pole metskitsi oma maja taga sel suvel näinudki.

Kokkuvõtted tehtud.

Sunday, July 26th, 2009

Talupäevad Jänedal said nähtud-käidud, head-paremat talukaupa kokku ostetud ja maitstud. Kus see surutis on, kui suitsusauna ribiliha leivakannikale lõikad ja värsket hapukurki kõrvale hammustad? Oh-oh, vöökohal on vist jah 🙂 Ja milliseid piimatooteid meie talunikud teha oskavad! Keele viivad alla juustud, kohupiim, jogurtid ja ehtne taluvõi!

Parimad talud ja parimad metsaomanikud said ära märgitud ja komisjonide hinnangute järgi ka ritta pandud. Olen igal aastal parima metsaomaniku konkursi tulemusi jälgides mõelnud, et on ikka raske teha valikut võrreldamatute asjade vahel. Iga metsaomanik, iga metski on erisugune. Valik, kellele anda esikoht, kellele järgmised, saab olla vaid subjektiivne, emotsionaalne, ka hindajate isiklikke eelistusi näitav. Iga metsaomanik rakendab erinevaid majanduslikke võtteid ja eelistada üht teisele on raske ülesanne. Kõiki osavõtjaid ja nende tegevusi kokku liites saaks ülevaatliku pildi meie erametsandusest. Kindlasti on see pilt positiivne, eriilmeline, mitmekesine.

Eks mõni asi jääb kripeldama ka. On tunda, et meedias ei peeta metsandust kuigi oluliseks, et sellest positiivsetel toonidel ja pidulikel puhkudel rääkida. Esimestena räägitakse ikka tootmistaludest, põllumeestest, samas uudises mitte sõnagi auhinnatud metsaomanikest. Nendest kirjutavad ja kõnelevad hiljem ja eraldi teised ajakirjanikud. Või sedagi, et metsaomanike kätt polnud surumas seda haru haldava ministeeriumi esindajat. Seegi näitab ühiskonna suhtumist metsandusse kui mitmenda-setmendajärgulisse majandusharusse. Kahjuks.

Hallivatimees hammustab valusasti.

Friday, July 24th, 2009

Taevas tõmbus lõunast tumedaks ja oli tunda läheneva saju lähedust. Sättisin end metsast kodu poole. Peatusin korraks tee ääres, et pildistada arujumikat, seda rukkilillega sarnanevat ilusate õitega umbrohtu.

Vaevalt sain taimede vahel kaameraga kummarduda, kui minu riideid ja käsi katsid need kõige hullemad ründajad. Ma ei tea nende putukate õiget nimetust, aga küllap igaüks on kogenud nende eriliselt valusaid hammustusi. Kui maandub, siis on tunne, nagu tahaks tüki liha kaasa võtta. Hiljem ongi nahal marrastused.

Lapsepõlvekodust on meelde jäänud, et neid putukaid kutsuti hallivatimeesteks ehk pimedateks venkudeks. Küllap sõjajärgsete sisserändajate rahvusriietuse – puhvaika – halli värvi pärast. Kusagilt on meelde jäänud, et need parmud on pimedad ja orienteeruvad teiste meelte järgi. Kuidas tegelikult lood on ja millist nime see parm kannab, ei õnnestunud mul täna ka otsingute abil leida.

Kui olin kodus vaadanud pilti, mille tegin ühest paljudest teksade peale maandunud putukatest, nägin, et pole nad ühtki hallid, nagu kaugemalt paistavad, vaid hoopis pruunikad.

Olen viimasel ajal mõelnud, et blogisse kirjutamine annab mulle hulga uusi teadmisi. Kui pildistan, siis on minugi jaoks palju tundmatut, eriti taimede, liblikate ja sitikate vallas. Uudishimu ei lase niisama asjadel mööda minna, vaid paneb tegutsema. Pean pärast tublisti raamatuid uurima või netist otsima. See kõik õpetab loodust veelgi paremini tundma õppima.

Pajuvaak meelitab liblikaid.

Wednesday, July 22nd, 2009

Igal aastal juulikuus on jõe ääres lepiku servas päikesepaistelisel kohal õitsemas kollane pajuvaak. Seal käib alati aktiivne elu, sest õied meelitavad kohale kõik ümbruskonnas lendavad sitikad ja liblikad. Seal on mitut liiki täpikuid, nõgeseliblikaid, silmikuid ja veel mitmeid, keda määrata ei oska.

Tänane vihmahoogudega ja mõni hetk hiljem ereda päikesepaistega päev sobis mõnusaks jalutuskäiguks. Lihtsalt polnud töötegemise ilm. Mulle meeldib hirmsasti käia ägedas sajus, mil ümbrus kohiseb ja kuulda on vaid vihma krabistamist vihmavarjul.

Heitsin pilgu ka männimetsa alla, kus peaks esimesi seeni leiduma. Nägin mõnda pilvikut ja väikesi kukeseeni. Korjamiseks olid nad alles liiga nupukesed. Mustikate rohkusega ei saa selles metsas küll kiidelda. Marju on, aga hõredalt. Ega ma väga ei otsinud ka.

Kasvavad ladvad longu.

Tuesday, July 21st, 2009

Pärast äikest ja vihmahoogusid on õhk taas puhtam, jahedam ja värskendav. Mõtlesin pikki kuusekasve vaadates, et see suvi on olnud metsataimedele soodus. Kevadine kuivus tekitas esialgu ärevust, aga juunikuine vihm ja mõõdukas õhusoojus sobisid taimede arenemiseks. Juuli palavus ja vihmahood lisavad veelgi kasvuhoogu.

Noored kuused on võtnud pikkuses nii palju juurde, et puitumata võrsed vajuvad longu. Ilus vaatepilt avaneb sellist kuuselatva vastu taevast vaadates. Nagu ussikuusk.