Lodjapuu

Hommikud on niisked ja jahedad. Kaste püsib poole päevani. Täna oli tuulisem ja kuivatas kiiremini. Õhtu eel käisin metsas igapäevast õunavoori tegemas. Tuul oli ühe lepa naabermetsast risti teele ette murdnud. Talumees oli kombainiga odrapõllul ja nii õnnestus ka konnakotkast taeva all näha. Teeäärne lodjapuu punetab marjadest.

Päev aga kulus kodustele töödele. Kartulihunnikud olid maa peal nädalapäevad n-ö hingata saanud ja võis sorteerima hakata. Keldris sai salv väikseks tehtud, sest pole enam vajadust kartulit suures koguses kasvatada. Kevadeti kipub vesi keldrisse pressima, seepärast on salved postidel ja põrandast tublisti kõrgemal.

Kartuli sorteerimisel ilmnes, et varem kindla peale saaki andnud hollandlasel on mõned mädanikuga mugulad. Maret on terve ja paras suur. Sorteerin kolme jakku: seeme, suur toidukartul ja seemnest väiksemad samuti söögiks. Vanasti oli selline sea- või kanakartul. Need on mu lemmikud ja keedan neid koorega. Sel kartulil on parem maitse kui suurtel. Külmalt hea salatit teha või pannil üle praadida. Kooritud kartul kaotab suure osa maitsest ja kõlbab üksnes pärast keetmist kohe süüa. Kokku on mul viit erinevat sorti kartulit, niisama katsetamiseks ja maitsmiseks. Esimest aastat on Princess , mis näeb ilus ja sile välja, mitte eriti suur, aga maitsest pole veel aru saanud, sihuke tavaline. Reeta alustasin ühestainsast kartulist ja nägin, et kasvatab paar liiga suurt ja mõne väikse pabula kõrvale. Pole veel proovinud, kuidas maitseb. Hoian alles (niisama, mälestuste pärast) korvitäie vana Odenwaldi, mis andis sel suvel ilusaid mugulaid.

Viimasel ajal kirjutan aina seentest. Eneseõigustuseks ütlen, et millal siis veel, kui just praegu, seeneajal. Kuigi oleks ka muid jutte. Kahjuks pole alati pilte, et lugu elavamaks muuta.

Seened ei jookse eest ära ja saab pildistada, kuni nende aeg otsa saab. Nüüd on haavariisikate kõrval ka kollased võiseened väljas. Ämbritäie lõikamiseks kulus napp veerand tundi. Niisama vaatamiseks ja pildistamiseks läks aga palju rohkem aega. Selle aasta omapära on, et rohkesti on riisikaid, kuid tavalisest vähem pilvikuid ja puravikke.

Tänased pildid on tehtud kodu lähedal vanal vahtral kasvavatest puuseentest. Kuna mul pole tarka raamatut „Puuseened pargi- ja ilupuudel” (Maalehe Raamat 2006), mille kaanepildi ühel osal ilutsevad just samasugused seened, siis jään lootma, et ehk keegi teadjatest kommenteerib.

Tassisin täna järjekordseid ämbritäisi õunu autost metsaraja äärde kuhja. Kaks kätt olid kinni, kaamerat kaasas polnud. Olin jõudnud mahalangenud puutüveni, mille taga õunahunnik ja valmistusin ämbrit tühjendama, kui kuulsin vaikset urinat. Kuna oli päevane aeg, siis polnud ma valmis sealt kedagi eest leidma. Tardusin paigale ja nägin, et tume loomake on end õunte taga kössi tõmmanud ja joriseb. Seisime sedaviisi mõne hetke ja pidasin plaani, et kui vaikselt tagasi tõmbun, ehk jääb kährik paigale. Aga see oli naiivne, asjatundmatu, omakasupüüdlik mõte kaamera toomisest. Vaevalt olin paar sammu taganenud, kui kährik vudis põõsaste alla ja läinud ta oligi. Eks kunagi mõnel hilisemal tunnil vast kohtume veel. Õunu ju jätkub pikaks ajaks.

Linnalapsed said täna seenemetsas käia. Kui marjade korjamisel pole erilisi teadmisi vaja, siis seentega on keerulisem. Pisemale tüdrukule meeldisid peaaegu alati just need seened, mida ämbrisse ei kõlvanud panna. Suurem, varsti kuueseks saav, oli asjalikum toiduks kõlbulikke korjama. Kolmekesi tegutsedes oli peagi suur ämber täis ja laste käes olevasse väiksemasse saadi pool. Tee ääres õnnestus näha ehtsat metsoravat. Küllap oli haavapuul midagi meeldivat, mis oravapoisi kõhuli oksale lösutama pani ja mis lakkuda kõlbas.

Mulle pakuvad põnevat avastamist ja silmailu erinevad kärbseseened. Tänavu pole veel suuremaid kogumeid punast kärbseseent juhtunud nägema, aga tänases seenemetsas ilutsesid mitmel pool pruunikad täpilised tegelased. Vanematel oli lai kübar ja värvus tunduvalt heledam kui noortel. Kodus uurides arvan need olevat kuningkärbseseened. Mitte just need kõige-kõige mürgisemad, nagu maksa- ja neerukahjustusi põhjustav valge ja roheline kärbseseen, vaid rohkem punase kärbseseene laadi, mis mõjub hallutsinatsioone tekitavalt, aga arvatavasti jätab ellu.

Selleks korraks on laste metsaskäigud tehtud. Läbi autoakna nägime ka siksakilise rästiku ära, aga metsas neid õnneks ei kohanud. Mälestuseks sai pilte klõpsitud ja loodetavasti jäi nii marjakorjamisest kui seenemetsast üht-teist meelde, millest lasteaias teistelegi rääkida.

Pojatütred toodi maale. Kiisu-mammast sai otsekohe metsa-mamma, kui seeni-marju metsa otsima läksime. Seenepäeva lükkame homsele, sest täna sattusime vaimustusse ilusatest pohladest. Päike säras, ilm kaunis ja marjad punetasid.

Lapsed olid osavate näppudega ja kui neile kobarate tõmbamise nipi selgeks õpetasin, kogunes peagi ämbrikesse tubli kiht metsamarju.

Homme on pärast seenelkäiku veel plaanis aiast marju korjata, sest hoidsin üht punasesõstrapõõsast linnarahva jaoks. Seal on veel ilusaid pikkade kobaratega marju otsas. Tüdrukud lubasid oma emmele, et korjavad mamma põõsad kõik tühjaks

Naistepuna väärib praegu oma nimetust – valmivad kuprad on punased. Püüdsin kirjandust uurides teada saada, kas on midagi kuparde kohta täpsemalt kirjutatud. Lugesin, et kuprad peaksid hoopis pruunid olema. Mina aga nägin päris punaseid, nagu pildilegi jäid. Kõrval oli veel üksikute kollaste õitega puhmaid.

Naistepunale pööratakse tähelepanu ikka seoses õitsemisajaga. Tema väge ja raviomadusi on ülistatud. Sügise saabudes aga naistepunast suurt enam ei räägita.

Mets on häälekaks muutunud. Mänsak ja pasknäär varuvad pähkleid ja selle töö juures tuleb arvete klaarimist ette. Siis kuulutatakse käreda häälega, mis teistest arvatakse. Musträstad võivad ehmatada, kui ootamatult põõsa alt vurinaga lendu tõusevad. Kogu suve vaikinud musträhn laseb nüüd pikka teravat vilet ja õhtu eel kostab ülelendavate sookurgede kruugutamist. Kaelustuvide salgad on selleks korraks lahkunud.

Täna põrkasin kokku kihutava jänesega. Põlvitasin parajasti niidetud sihil, et tohutust murumunade kolooniast üht punti jäädvustada, kui kuulsin kõrval kappamist. Arvasin, et olin metskitse üles ehmatanud. Aga rohust kargas sihile hoopis helehalli kasukaga pikk-kõrv. Ilmselt valgejänes, sest kõrvaotsad olid tumedad ja kiirusega oleks Boltile ära teinud. Koivad kõpsusid nii kõvasti vastu maad, justkui oleksid rauad all või püüaks jätta muljet suurest ohtlikust elukast. Pilti muidugi ei jõudnud teha, sest olin kaamera seeni pildistades lähivõtetele seadistanud.

Suvi libiseb käest ja teeb hinge nukraks. Alati, kui tuge vajan, tasub puude juurde minna. Nende seltsis tundub suve lahkumine aja loomuliku kulgemisena.

On omamoodi keeruline kirjutada asjadest, mis on väga intiimsed, seletamatud, väga minu omad ja millest teised ei pruugi aru saada. Võib-olla sellepärast soovin metsatallu jõudes sealt eest leida võõrastest puutumata paiga, olla üksinda või ainult koos mulle oluliste inimestega. Seal saan suhelda põlispuudega, libistada käega üle kareda koore või toetada end tamme tüve vastu. Mõtted selginevad, aja kulg aeglustub ning saabub seletamatu rahu ja õnnetunne.

Vanal taluõuel ja jõeäärsel karjamaal on mitmeid vanu tammesid. Tammed ja pärnad on selle koha sümbolid. Nad on näinud mu esivanemaid ja endisi aegu. Mõlemad on meil kasvavatest puudest ühed pikaealisemad.

Kui vahel juhtun sõitma läbi Tori aleviku, siis uhkeldab Pärnu jõe kaldal maakividest Tori kirik. Vaieldamatult on ettevõtlikud ja missioonitundega inimesed teinud ära suure töö ja taastanud sõjameeste mälestuskiriku. Minul aga ei lähe meelest endine pilt, kui kiriku maanteepoolset külge palistas tammeallee. Mõni aasta tagasi saeti need tammed maha. Väidetavalt rikkusid vaadet kirikule ja takistasid päikesevalguse paistmist kirikuakendesse. Minu jaoks aga on nüüd vaade rikutud: kirik keset tühjust, lagedal, eraldi kõigest ümbritsevast. Kas seda taotletigi? Ei uhkelda ta enam oma vaskse tornikiivriga, mis tõusis kord tammelatvadest kõrgemale. Hoopis loodusest väljatõugatud kivimürakaks muutus see kirik. Pole mujal vanade kirikute juures märganud, et oleks põlispuude vaenamine nii äge olnud kui Toris.

Üks asi on Läänemaal parem kui siinkandis. Nimelt kasvab seal kraavipervedel põldmari. On teine peaaegu nagu umbrohi. Aga marjad on mõnusad. Kokkutuleku ajal sai neid hoolega maitstud.

Eile õhtul ja täna hommikul oli enesetunne vilets ja vererõhu näidud polnud ka kõige paremad. Otsustasin, et ei hakka müramasinaga metsas müttama. Käisin vaid mahakukkunud õunu metsa viimas ja vaatasin, kuidas põhukoristus väljadel käib. Metsateede ääres on kõikjal suured puiduvirnad. RMK jätkab nüüd neil lankidel, kus sügisel ja talvel raiumata jäeti, sest kasepuidule polnud tol ajal turgu. Paistab, et kõigil on korraga suur hoog metsatöödele sisse läinud ja mitmed firmadki on oma lankidel metsa võtmas. Puiduturg elavneb.

Et päev raisku ei läheks, alustasin kodus kartulivõttu. Käsitsi, konksuga. Pooled jõudsin üles võtta. Varred on kuivanud ja mugulad lahti. Umbrohu koristasin juba paar nädalat tagasi ära. Oodata pole enam mõtet, kuigi muld veel märjavõitu. Saak on heledakoorelistel kartulitel keskmine, aga Maret on võimas. Mugulad on nagu suured tumeroosad tennisepallid ja neid on pesas palju. Mõned „herneterad” ka lisaks. Maret on hea maitsega, üks paremaid praegustest sortidest. Keetmisega peab hoolas olema, sest saavad kiiresti pehmeks ja kui kurnamisega viivitad, lagunevad laiali. Kevadel kipuvad keldris varakult idusid külge kasvatama. Need pisipuudused aga ei vähenda head maitset.

Metsaomanikud üle Eesti said jälle kokku. Sel korral oli võõrustajaks Kullamaa-Loodna metsaühistu rahvas ning kokkusaamise peategelaseks metsaomanik ja kohaliku vallavolikogu esimees Einar Pärnpuu, kes võitis 2008.a. parima metsaomaniku tiitli. Juba kümme aastat on erametsanduses traditsiooniks, et eelmise aasta parima metsaomaniku maadel toimub järgmisel suvel kokkutulek. Viimastel aastatel on lisaks metsaomanikele kohal ka metsaühistute juhid, metsanduse konsulendid, tugiisikud, Erametsakeskuse ja Erametsaliidu tegelased. Ka on kokkusaamise päev täidetud kasulike nõuannete ja metsanduslike õpperetkedega. Loomulikult saab omavahel suhelda ja uusi mõtteid noppida.

Sel korral oli võimalus käia Kullamaa lähistel vaatamas, kuidas kasvab ja kuidas hooldada noort kaasikut ning millist tuge vajavad pärast istutamist tammed ja kuidas noort metsa kõrge võrkaiaga ulukite eest kaitsta. Pildile jäi metsarahvas Silvi ja Lembitu Tarangu hoole all olevas katsekultuuris kuulamas pr. Tarangu selgitusi tehtu kohta.

Kõige rohkem jäid kokkutulekupäevast meelde kohalik elu-olu ning aktiivsete ja ettevõtlike inimeste teod. Kullamaa on heaks näiteks, kuidas osatakse nii metsanduse, põllumajanduse ja külaelu arendamiseks ära kasutada Euroopa Liidu poolt võimaldatavaid toetusi. Mulle jäi mulje, et „peasüüdlaseks” on ka neis asjus Einar Pärnpuu, kelle energia, ideed ja tegutsemise mastaabid on mõõtmatud.

Tagantjärele mõeldes tundun endale pisikese sipelgana, kes sibab päevast päeva oma metsas ega tea suurtest ettevõtmistest ja suurtest rahadest või pangalaenudest tuhkagi. Aga ma olen rahul ega kadesta neid, kes rohkem suudavad. Mu ümber on kodumetsad, kus tunnen iga nurgakest, kus võtan enda jaoks aega jälgida looduse arengut, kuulata linde, piiluda metsloomi või püüda pildile liblikaid. See on minu väike maailm, kuhu mahub nii tööd kui ka rõõmu oma kätega hooldatud metsast.

Aegajalt peabki kaugemal käima, et teada saada – kodumetsas on siiski kõige parem.

Jõudiski kohale! Tuhanded koerliblikad, arvukad paabusilmad ja lapsuliblikad – kõik olid päikselisel augustipäeval uhke nimega ja kirevate värvidega ehitud admiralile end näitamas.

Minagi sain oma osa, kuigi admiralihärra ei hoolinud mu lähenemisest ja kiirustas edasi. Ränduril ränduri kombed. Küll kohtume veel.

Admiralid on maiad ja sooja armastavad liblikad. Nagu paljudele teistele, maitseb neilegi õienektar, aga ka küpsete õunte ja ploomide mahl. Sageli külastavad nad lisaks metsalagendikele ja lopsaka taimestikuga kraavipervedele ka viljapuuaedu. Külma talve nad ei suuda meil üle elada, seepärast rännatakse soojematele maadele.

Eile, esimesel vihmajärgsel päeval tundus mulle, et koerliblikadki on kusagile kadunud. Aga ei ühti, soe ilm meelitas nad taas välja. Eriti palju kohtab koerliblikaid ohakatel. Nii admiralile kui paljudele teistele liblikatele meeldivad inimese poolt hooldamata ja metsiku taimestikuga kaetud alad. Väga olulised on nõgesed, ohakad ja teised looduslikud õistaimed. Niidetud muru ja heinapõld ei paku liblikatele toitu, munemisvõimalusi ega varju. Seepärast pole sugugi paha, kui meie maastikul leidub ka inimese poolt „korda tegemata” alasid.

Praegu lendab ringi juulis koorunud liblikate põlvkond, kes jääb talvituma ja juba varakevadise päikesega võivad nad unest ärganuna ringi lendama hakata. Talvekütuseks aga tuleb praegu rohkesti nektarit koguda ja see rasvadeks ümber töödelda. Talvekorteriks sobivad koerliblikatele puuõõned, mahajäetud hooned või varemed.

Admiral ja koerliblikas on sugulased. Mõlemad elavad valmikutena ületalve ja uus põlvkond areneb järgmisel suvel. Liblika eluea pikkus (valmiku elutsükkel) on lühem kui aasta.

Läbisõidul admiral.

Vaat selline ilm on minu jaoks – päike paistab, paras tuul ja soojakraadid ei tõuse üle 20. Sääski ja muid putukaid on vähemaks jäänud. Sain jälle metsa tööle minna. Veel viimased niitmised trimmeriga pärandkultuuriobjektil, kus vana taluõue rohu sisse kipub väikest haavavõsa tulema. Kui nüüd see maha niita, siis on järgmise suveni hooletu. Ees on ootamas pikka aega kestev kultuuride hooldamine.

Sõit metsa tõi uusi kohtumisi, sest tee äärtes lendasid siia-sinna suured tumedad leinaliblikad. Kohe oli selge, kellega tegu ja keda juba pikisilmi olin oodanud. Enne vihmapäevi märkasin leinaliblikat vaid ühel korral, aga tänasest olid nad vahetanud välja rohkearvulised ohakaliblikad, nõgeseliblikad ja päevapaabusilmad.

Suur ja pilkupüüdev leinaliblikas kuulub koerlibliklaste sugukonda, kes ühena vähestest suudab valmikuna talve üle elada. Kevadel ilmuvad nad uuesti välja. Leinaliblikate levikuala on Euraasia ja Põhja-Ameerika. Lugesin Urmas Tartese kirjutisest, et ilus leinaliblikas oli valitud 2001.a. USA Montana osariigi ametlikuks liblikaks. Nende teadmistega on maailma nägemine jälle avaramaks saanud.