Arhiiv September, 2009

Pimeda õhtu mõtted.

Wednesday, September 30th, 2009

Täna jõudis päriselt kohale, et valimised on tulemas. Püüdsin siiani end sellest teemast säästa, aga ta tuli õhtuse telesaate kaudu vägisi tuppa kui ähvardav rahepilv.

Korraga tundsin, kui räpane, omakasupüüdlik ja vastik poliitika üldse on. Pidasin puuriitasid ja laenatud kartulikuhjasid pealinna keskväljakul üksnes labaseks tsirkuseks ja mind see ei puudutanud vähemalgi määral. Seda enam tundus uskumatuna, et koduvallas võetakse valimiste eel relvana kasutusele vastas(t)e mustamine. Teleülekandest jäi mulje, nagu oleks kõik siiani halvasti ja valesti, isegi kriminaalne. Oleksin oodanud valimisliidu esindajalt positiivset programmi või ideid, aga kuulsin vaid vihast või isiklikust vaenust ajendatud süüdistusi. Kas samamoodi mõtlevad ka meie valla valijad? Vaevalt.

Olen oma vallas lugu pidanud tasakaalukast ja rahulikku arengujoont järgivast volikogust ja veelgi enam inimsõbralikust vallavalitsusest, kus ilma mütsi maha võtmata julged pöörduda iga ametniku poole. Olen kuulnud vanade inimeste tänusõnu valla sotsiaaltöötajate aadressil ja koduabi süsteemi toimimise kohta. Näen päevast päeva külasid pidi vuravat koolibussi. Koolid on remonditud, külakeskused välja ehitatud, külaseltsidele ja ühendustele tegutsemisvõimalused antud. Olen oma blogis ikka rõõmsalt kirjutanud, kui leidsin taas eest lumest lükatud tee või võsast puhastatud teekraavid. Kui elu maal toimib tõrgeteta, ju siis on väljavalitud oma ülesannetega hakkama saanud.

Aga mõned vihased suudavad ometi valijad sumisema panna. Mõnikord ka mõtlema, et kes on kes. Valiku teeb maainimese terve mõistus.

Noore metsa hooldus jätkub.

Tuesday, September 29th, 2009

Praegu käib töö kahel rindel: mina rügan istutatud kuuskede vahel, külamees aga tuli appi looduslikku kuusikut lepavõsast puhastama. Külas käivad asjad vastastikuse abistamise põhimõttel ja mõlemale poolele kasulikul viisil. Tema tahaks talvel minu metsast endale leppi kütteks raiuda, minul aga pole jõudu kõiki aastatega lisanduvaid hooldustöid üksinda ära teha. Leppa aga jätkub pikkadeks aastateks nii endale kui mõnele külaperele. Pildilgi on näha, et tiigi taga on mõned puud kuuskede vahel kasvama jäänud ja tagapool on neid hoopis rohkem.

Täna avastasin, et ka meie mail (mitte ainult Hiiumaal) on metssead pahandust teinud. Kunagise oksavaalu servale istutatud kuusetaimed on üles tustitud, oksavaal ise aga segi pööratud. Eriti hullu kahju seal küll pole, pigem on nad ilusti mulla üles kündnud ja loodusest pääseb seeme paremini idanema. Mõni ilus männihakatis jäigi silma. Ühes servas, kus paar saarepuud kasvama sai jäetud, tuleb kuuskede vahele palju väikseid saari. Harvendasin ka neid, kuigi saare kasvamisedukus pole eriti kindel. Külmad kipuvad neid võtma.

Kaua ei kannata tööd teha, käed ei pea vastu. Pärast kolmandat paagitäit juba surisevad. Eks püüan jõukohaselt tegutseda, õhtuti käesooni masseerida ja sekka pausipäevi pidada.

Kaks päeva aiatöid.

Tuesday, September 29th, 2009

Enne Paunveret töötasin hoolega metsas. Hooldasin üht sellekevadise istutuse lanki. See on tähelepanu nõudev töö ega või kiirustada. Varasemad lähevad juba libedamalt, sest Cervacoliga möksitud taimed paistavad rohust või võsast päris hästi silma. Võib julgemalt töötada, kartmata noori puid maha niita.

Viimane muruniitmine sai nädalavahetusel ära tehtud. Ebatavaliselt hilisel ajal, aga mis parata, kui nii soe sügis ja lopsakas rohukasv on olnud. Lehed hakkavad langema ja niidetud murult on neid kergem ära riisuda. Üldiselt ma lehti ei riisu, vaid purustan ja jäävad sinnasamasse väetiseks. Krundil on suurte puudega pargiala ja lehekõdu sobib sinna hästi. Lausa ukseesiselt ikka tuleb koristada ka.

Kasvuhoonest said saagikandmise lõpetanud tomatitaimed ja kurgid välja viidud. Osa paprikaid ja tomateid veel jäi, kuni ilm lubab neid hoida. Äraõitsenud püsilillede pealsed rändasid ka metsaserva kõduhunnikusse. Olen tähele pannud, et taolised aiajääkide hunnikud sobivad hästi siilidele talvitumiseks

Metsas käisin nagunii, sest õunakoorem aina kogunes. Vihmasel päeval õnnestus näha ka õunahunniku külalist – kährikut. Ilmus jällegi liiga ootamatult ja kaamerat polnud valmis seatud.

Metsatalu õu hakkab värve koguma. Metsviinapuu lehed on nagu suured punakad õied kesk rohelust. Jalakad on kollased ja vahtrad koguvad värve. Kui nüüd juhtub miinuskraade tulema, lisandub ehk ka punaseid toone.

Pildikesi Paunverest

Saturday, September 26th, 2009

Ära sai käidud. Üks vägev sügisene kokkusaamine see Paunvere väljanäitus. Käisin ringi ja mälukaardile jäid mõned eredamad hetked.

Loomulikult ei jäänud ostmata peipsi sibul ja latikas, koerakarvasokid, suitsusaunasink ja palju nipet-näpet. Pilku köitsid erinevad müüjad: korvimees, rauamees ja stiilselt riietatud ehtemüüja. Vihmast poriseks muutunud söögiplatsile oli laotatud põhku ja istujatel oli jalgealune jälle kuiv ja puhas.

Kõikjalt kostus pillilugusid. Tervitused Väägvere kapellilt panid jala kõpsuma, Kihnu Poisid ja Virve Köster meelitasid lavaesise nii hullusti rahvast täis, et polnud ruumi jalga maha pannagi. Hingelaule laulis telgiservas Bonzo. Rahvas peatus ja kuulas vaikides. Vana pillimees näppis uhket lõõtsa kirikutagusel platsil.

Mekkisin erinevaid leibasid ja ostu tegin lõpuks puhtalt emotsioonide mõjul . Nimelt läksin teadlikult Nopri talu telgi juurde, et võid osta, ja kui seal kuulsin kauplevate noormeeste (vast perepojad?) suust nii lahedat „võro kiilt”, otsustasin pakkumise peale kohe osta ka pool pätsi nende taluleiba. Noh, et olgu siis leib ja või mõlemad. Ja nüüd kodus ei jõua ära kiruda, et tervet pätsi ei ostnud! Üks ütlemata mahe, veidi magusamaitseline jämedast jahust must leib, kus terakesi ka sees. Lõikasin mitu paksu kannikat ja määrisin võid peale ja – mmm! Ilus sügispäev oli.

Sügis Paunveres.

Pilkupüüdev.

Parve põhjalaskmise koht.

Põhus.

Korvimüüja.

Raudvara.

Ei saa mitte vaiki olla…

Kihnu Virve: “Meri on, meri jääb, meri…”

Pildike Paunverest.

Autoportree metsaonni uksel

Saturday, September 26th, 2009

Tänane lugu kannab järjekorranumbrit 400. Jälle omamoodi juubel ja mõtlesin, et sel puhul räägin endast. Vaatan oma vananevasse näkku ja soonilistele kätele.

Igal õhtul, kui metsast väsinuna ja näljasena koju jõuan, unistan, et söök oleks juba laual ja tuba soe. Nagu see oli siis, kui ema kodus toimetas. Et võiksin päevatööst puhata, veidi pikutada, lehti lugeda ja laiselda. Aga see pole viimased 14 aastat mitte kunagi nii. Tuleb alustada puukuurist. Saagida pliidipuid, ahjupuud tuppa tassida ja tuled alla teha. Ilmselt ei muretseks ma päris üksi elades toidu pärast üldse, keedaksin kerge supi või puljongi, teeksin võileiba ja salatit, teed või kohvi. Aga tagatoas voodis on ema, kelle pärast ikka midagi toekamat ja sooja valmistan.

Suvel on veelgi hullem, sest aias ja õues on palju teha. Igal sügisel tunnen, et läheb kergemaks, kui päev lühike, puud raagus ja rohi enam ei kasva. Siis jääb õhtuti ka enda jaoks aega ja seda olemist ma naudin.

Vaatan oma naabreid, kes samuti pensionieas, kaua abielus olnud ja tööjaotus aastatega välja kujunenud. Rõõmsad, puhanud ja teotahtelised paistavad nad kõik. Kes teab, kas see ongi õnn?

Mina ei kadesta paare, kus kõik on kooskõlastatud, korrastatud, elamine pedantselt puhas ja hooldatud. Veel vähem kujutaksin end isevalitsejast mehe naisena. Ma lihtsalt pole võimeline alluma, juba lapsest saadik. On muidugi olnud aegu, kus eneseksolemine on tulnud armastuse nimel alla suruda, aga pikalt see ei kestnud. Küllap see nii pidigi minuga juhtuma. Lapsed on hiljem täiskasvanuna mõista andnud, et neilt maksimumi nõudmine läks ka vahel liiale. Jurakas olen olnud ja sellisena ka suren.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas mind hurjutati nii ema kui vanatädi poolt, et mis tütarlaps sinust küll kasvab, kui lausa mööda metsi hulgud, puude otsast linnupesi otsid, varesepoegi söödad ja koera kelgu ette rakendad. Vanaema, see küürus hella-emake, ei kurjustanud kunagi, võttis mind põlle sisse ja laulis.

Eriline vahelejäämine oli kord külmal sügispäeval, kui lauda ees põhukuhjade vahel üritasin suure pussnoaga surnud lambalt nahka seljast nülgida. Kui vana ma siis olin, ei oska öelda, aga see oli kindlasti enne kooliminekut. Ja enne kolhooside aega. Vaat siis oli mul küll häbi, et vahele jäin. Jooksin pooleks päevaks ära metsa, et nad mind enam ei näeks. Aga ma ju tahtsin ka proovida, mismoodi loomal nahavõtmine käib ning näha, mis seal sees on. Olin varem küll ja küll näinud sea, vasika või lamba tapmist ja naha võtmist Miks siis mina ei võinud seda niigi surnud lamba peal proovida!

Kõik see iseolemise vajadus ja iseotsustamise soov on minuga kogu elu kaasas käinud. Mõnikord ka arusaamatusi ja muresid kaela toonud. Kas ka õnne – seda ei oska öelda. Nüüd vanana olen üksjagu uhke, et tulin toime. Lõpuks ometi on mul ka koht, kus saan kõik otsused ise vastu võtta. See on mets ja elu, mis sinna juurde kuulub. Seal olen vaba ja õnnelik.

Sügistööd metsas

Thursday, September 24th, 2009

Sügis saabus tuule ja vihmasabinatega. Naabrimees kündis eile kartulimaa ära ja õieti tegi. Niiske ilm ei sobi mullatöödeks, aga metsas toimetamiseks kõlbab küll. Et kiiresti oleks võimalik varju alla pääseda, siis valisin tänaseks tegutsemiseks üsna tee lähedal oleva noorendiku.

Hooldasin väikest lanki, kuhu said taimed istutatud eelmisel sügisel. Tundub, et pole erilist vahet, kas istutada sügisel või kevadel – tulemus on üsna sarnane. Võib-olla olid sügisesed taimed isegi nigelamate kasvudega. Kohad ja mullad on erinevad, seega ei saa ühe kogemuse põhjal veel suuri järeldusi teha. Endale meeldib kevadine istutus rohkem.

Sain ehituspoest kätte aiavõrgu ja kauplesin külameest, et hakkaks seda tükeldama ja paneks igale lehisetaimele võrguringi ümber. Hulk lõikamist ja väänamist ja kruttimist, millega ma ise küll hakkama ei saa. Võrk jääb aastateks paigale ja minu arvates takistab lopsaka rohu lamandumist noortele lehistele. Kogemused puuduvad ja kuidas asi tegelikult kujuneb, saab näha tuleva suve lõpus. Kitsed läbi võrgu ligi ei pääse, aga peale nende on veel hiired või metssead, kellele võrk pole mingiks takistuseks…

Isemoodi lugu on lehiseistandikule kuluva rahaga. Aiavõrgu jupike taime ümber maksab 2,2 korda rohkem kui taim ise. Eks see unistus (lapike lehiseid kasvama panna) ole rohkem emotsioonidest tõugatud kui kaalutletud tegevus. Ehk õnnestub need oma elu ajal nii suureks poputada, et võin nad rahuliku südamega lastele ja lastelastele üle anda.

Pööripäeva ootel

Wednesday, September 23rd, 2009

Neid ridasid kirjutades tiksub suve viimane tund. Iga lõpu juures on sobilik korraks tagasi vaadata. Kohe-kohe võtab võimu pimedus ja tuleb üks pikk ootamise aeg. Üks vaher metsatee ääres on endale varakult kireva kuue selga tõmmanud, et teda üldise roheluse keskel paremini märgataks. Veel veidi ja teisedki puud saavad sügisrüü.

Ilus suvi oli. Palju tööd sai tehtud ja mõndagi korda saadetud. Oli palavaid päevi ja parajalt vihma. Kõik, mis kevadel kasvama sai pandud, see ka saaki andis. Nii põllumehele kui aiapidajale. Loodus kinkis omalt poolt hulga metsamarju ja seeni.

Nüüd aiast õunu korjates mõtlen sageli lindude peale, keda talvel toitsin ja kes usinasti praegugi õuna- ja ploomipuude võrades askeldavad. Iseäranis tragid on puukoristajad ja tihased, kes suve lõpul ilmuvad uuesti maja lähedusse ja aeda. Sel aastal on teistmoodi see, et peaaegu üldse pole ussitanud õunu. Ma pole puid pritsinud ega midagi teinud, aga oletan, et kahjurite puudumine on linnukeste teene.

Metsataimedele oli suvi igati soodus. Viimastel päevadel olen kuusekultuurides rohtu ja võsa niitnud. Vanemad kuused on tublisti pikkuses juurde võtnud, aga nuriseda pole põhjust ka sel kevadel istutatud taimede üle. Kui veel suve hakul muretsesin, et miks küll eelmise aasta kuusetaimed helerohelised või lausa kollakad on, siis nüüdseks on nad värvi muutnud ja õiget kuusetooni rohelised. Kus rohkem varju, nagu sõnajalapuhmaste kõrval, seal on aastakasvud tunduvalt pikemad kui lagedal. Kased on tublisti oma seemet külvanud ja langil tuleb kuuskede kõrvalt neid palju maha niita. Natuke on kahju küll, aga tuleb süda kõvaks teha, sest kõik ei mahu kõrvuti elama.

Homsest elame sügises.

Uued metsasildid ei kurjusta ega ähvarda

Tuesday, September 22nd, 2009

Metsaühistu kaudu anti liikmetele võimalus tellida uued ja informatiivsed tahvlid, millega saaks tähistada oma metsakinnistu piire ning millel on omaniku nimi, kontakttelefon ja metsaühistu nimi. Sildid sarnanevad senistele riigimetsa omadele ja on sama värvi (roheline/valge). Veel on siltidel logod, mis näitavad, et Eesti erametsaomanikke ühendab ja kaitseb Erametsaliit ning et tuge pakub Erametsakeskus.

Täna panime ühe siltidest minu sünnikodu metsasihi otsale üles. Kõrvale jääb ribake naaberkinnistut ja ettepoole RMK metsamassiivid. Ka varem oli mul kinnistu piir korraliku sildiga tähistatud, aga sellel puudus lisateave.

Küllalt on loetud, kuidas puhkajad, kalamehed või marjulised-seenelised kiruvad maaomanikke, et kõikjal on eraomandi sildid, keelud ja ähvardused. Saan neist kirujatest aru, kui kusagilt enam randa või jõe äärde ei pääse, mille kaldariba peaks kõigile avatud olema. Samas siin mandri-Eesti metsade vahel pole erilisi puhkealasid ja metsad on rohkem seeneliste-marjuliste sihtpunktiks ning jahimeestele jahipidamiseks. Arvan, et teabega varustatud tahvel võib isegi metsa eksinut abistada või saab omanikule helistada, kui mingeid pahategusid tema metsas tegemas nähakse. Omamoodi naabrivalve eest ka.

Uutel metsasiltidel pole käske ega keelde. Kuigi Eestis kehtib looduses liikumise igaüheõigus, tuleb eramaal viibides silmas pidada mitmeid seadustest tulenevaid piiranguid ja säilitama lugupidava suhtumise eraomandisse. Näiteks eramaal viibimise ajaline piirang (loojangust koiduni), masinatega liikumise piirang väljaspool teid (metsamasinad, traktorid, ATV-d, mootorsaanid, autod jne), telkimise ja lõkketegemise piirang, puude langetamise keeld ilma omaniku loata. Võiks pikalt kirjutada, kuidas metsaomanik puutub kokku sellega, et keegi sokutab oma prügikoti või kasvõi üheainsa tühja pudeli su metsaserva või sõidab talvel saaniga otse üle noorte istutatud taimelatvade. Eks metsalugude sisse satub neid näiteid tulevikuski.

Pikamaarändur admiral

Monday, September 21st, 2009

Admiralid on maiad liblikad. Neile meeldivad õunad, mida ma iga päev metsaelanikele kuhja käin puistamas. Täna oli lausa kümmekond ilusat liblikat õuntest nektarit ammutamas. Jõe poolt puude vahelt lendas liblikaid aina juurde. Söögiajaks tõmmatakse tiivad kokku ja muututakse raskesti nähtavateks. Sedamoodi nositakse vaikselt tükk aega, kuni mõni suur vapsik just sama õuna kallale otsustab lennata. Vapsik näeb vist liblikas konkurenti ja piketeerides püüab tast lahti saada. Admiral annab järele, sest mine sa seda suurt kollasetriibulist lendurit tea… Kui kõht täis, lennatakse päikese kätte end soojendama ja sirutatakse tiivad laiali.

Kahjuks ei suuda admiralid meie külma talve üle elada, sest neil pole kombeks hoonetesse varju pugeda, nagu seda teevad sama kaunid, kuid kasvult väiksemad päevapaabusilmad.

Eile istutasin lehisetaimi. Muld pole kuigi niiske ja enne kastsin taimed vette, et juured saaksid eelnevalt niisutatud. Praegu ongi metsad kuivad, vaatamata sellele, et ilm tundub tihti pilvine ja niiske olevat. Sademete hulk pole aga eriti suur olnud.

Jätkuvad võsa- ja rohuniitmistööd. Praegu on käsil üks metsa ja tee vaheline kraavikallas, mis kaks aastat tagasi sai võsast puhtaks, aga jälle on uued ja sama pikad põõsad nõlvadele kasvanud. Kultuuride hooldamine jätkub, aga ei taha eriti edeneda.

Nüüd on tõmmuriisika kord.

Friday, September 18th, 2009

Ma pole rohkem kui nädal aega seenemetsa vaadanud. Viimasel käigul leidsin paar tõmmuriisikat. Täna põikasin mulle teada olevasse kaasikuserva korraks vaatama, kas seened on end hakanud näitama. Olidki. Tõmmuriisikas ehk seaseen on üldiselt üks viimaseid riisikaid, kes just septembris välja tuleb. Kuna korvi ega nuga kaasas polnud, jäid nad minust korjamata. Ehk siiski käin homme ära.

Tõmmuriisikaid on samblas raske märgata, sest jalad on madalad ja kübarad rohekat „kaitsevärvi”, mis on omakorda kaetud metsakõduga. Üles leiab nad seetõttu, et kasvavad tavaliselt igal aastal ühes ja samas kohas. Päris head lihakad seened, mille kübarad muutuvad pärast kupatamist mustaks, õigemini mustjaslillaks. Kirjanduse järgi ei soovitata neid suures koguses süüa, sest sisaldavad mingeid mutageenseid aineid. Aga kes siis ikka ainult seentest end kurguni täis pugib.

Homme läheb metsaistutuseks. Täna sain rohu niidetud ja umbes poolsada lehisetaime saavad sinna endale uue kodu.