Arhiiv October, 2009

Rongad ees, mina järel.

Friday, October 30th, 2009

Töötasin kuusenoorendikus, kui millegipärast kostis aegajalt eemalt ronkade kisa. Üle minu vooris neid pidevalt edasi ja tagasi. Kui rongad kohal, peab metsas midagi lahti olema. Otsustasin vaatama minna.

Tegin igaks juhuks kaare piki suure metsa ja noorendiku serva, et õhus lendavaid linde paremini jälgida saaks. Jõudsin ringiga kvartalisihile, kust üle lageraielangi paistis metsatukk, mille kohal rongad tiirutasidki. Jälgisin hoolega, kuhu nad suunduvad. Tundus, et otse metsa puude vahele. Jälle kostis lindude omavahelist kraaklemist või aeti üksteist taga. Kodus rongapilti vaadates märkasin, et musta linnu sulgedesse oleks sügispäike justkui kulda lisanud

Kuna rongad on terased ja targad linnud, siis põhjuseta ei koguneta. Omas mõttes kujutasin ette, kuidas ilves on kitse murdnud ja nüüd rongad kasutavad juhust.

Kvartaliristilt suundusin piki rohtu sõidetud autojälgi edasi. Rongad muutusid ärevamaks, neile ei meeldinud minu liikumine mitte üks raas. Suurte puude all, kus rada metsa viib, aga sai asi selgeks – jahimehed on jäägid metsloomadele jätnud. Vähemalt viis põdranahka, hulk jalgu ja tükike sisikonda. Mõned jalad olid juba kaugemale puude alla lohistatud. Kraami jätkub pikemaks ajaks. Uurisin hoolega ümbrust, et kas pole mõnda rajakaamerat kusagile pandud, näiteks huntide või karude jälgimiseks. Silma küll ei jäänud. Samas on kindel, et lihalõhn ja loodetav kõhutäide meelitavad sinna veel mõnda aega linde ja loomi kokku.

Kui tööle tagasi jõudsin, avastasin, et kaitseprillid on peast kadunud :) Küllap tõmbasid oksad mu mütsilt need võsas turnides ära. Riskisin ilma prillideta edasi töötada. Päris valmis ei saanud, korra peab veel sinna kaugesse nurka tagasi minema.

Mets ja meedia.

Friday, October 30th, 2009

Ootasin posti ära, enne kui kodust välja läksin. Ikkagi neljapäev, Maalehe päev. Kuna oli kuu viimane neljapäev, siis otsisin lehe keskelt harjumuspärast Metsalehte, mille tõmban tavaliselt vahelt välja ja vaatan lood esimestena läbi. Minu ehmatuseks aga päris metsalehte ma ei leidnud, kõik lehed oli ühes tükis kinni köidetud. Mitu külge oli ostame-pakume kuulutusi täis, aga tänu Metsalehe suurele rohelisele pealkirjale leidsin õnneks nupukese Toomas Lemmingu kohtumisloost peaministriga ja mulle südamelähedase soovituse, et võsa peaksime raiuma üksnes sel ajal, kui linnud parajasti ei pesitse või on lõunamaale rännanud. Rohkeid kuulutusi hiljem üle vaadates mõtlesin, et kas tõesti leidub ka neile reageerijaid? Mina küll ei võtaks riski lihtsalt kuulutuse peale kellelegi oma raieõigust või kinnistut müüma hakata.

Just täna oli Tallinnas konverents, kus arutleti teemal, kuidas meedia kujundab üldsuse silmis metsanduse mainet. Loodusajakiri Eesti Mets on oma nelja numbriga aastas seda juba 20 aastat tublisti teinud. Selle toimetaja, puudemees Hendrik Relve sulest on ka mitmeid metsaraamatuid ilmunud.

Uuringud näitavad, et metsateavet saadakse esmajärjekorras televisioonist, siis ajalehtedest-ajakirjadest ja seejärel internetist. Raamatuid loevad pigem sügavamalt metsast huvitunud inimesed.

Sel telehooajal ei leia üheltki kanalilt metsale pühendatud erisaadet. Õnneks on jäänud loodussaade Osoon, aga paratamatult mahub loodusteemade hulka eraldi metsalugusid vähe. Suvega lõppes ära „Kodumetsa” sari. TV3-st kadus keskkonnasaade „Tasakaal” ja Kanal2-s pole enam teist aastat omatoodetud loodusuudiseid.

Internetis on erametsa portaal ja RMK koduleht. Erametsaomanikud saavad kiiret infot seadustest, sündmustest, koolitustest, toetuste taotlemise korrast just veebiportaali kaudu. Samas võib sealses foorumis ise teemasid püstitada ja sõna võtta. Viimase aja märk on, et asjalikke arutelusid enam ette ei tule. Põhiteemadeks, eriti pärast aasta tagust riigimetsa reformi, on saanud tööotsimised või teenuse pakkumised.

Maalehe tellijate ja lugejate hulgas on palju maaomanikke, kes samal ajal ka huviga Metsalehte ootavad. On ju hea lugeda metsauudiseid, lugusid teiste metsaomanike tegemistest, Erametsaliidu juhtide sõnavõtmisi ja kõrvalt saada ka infot puidu hindadest või turustamisvõimalustest. Metsalehte ei asenda Erametsa portaal internetis, sest see ei jõua iga talutaadini, kes on harjunud lehte paberil peos hoidma.

Aastaid on metsast ja metsaomanikest maalitud üldsusele palju vildakaid ettekujutusi. Metsa on käsitletud kui iseenesest jahvatavat rahaveskit, metsaomanikke kui kasuahneid ja loodusvaenulikke tegelasi. Ajad on ju muutunud, metsad (ka need röövraietega rüüstatud) on tasapisi jõudnud ringiga hoolivate omanike kätte, metsaomanikke on koolitatud ja õpetatud. Metsandusest on lahkunud need, keda poleks tohtinudki selle loodusvara lähedale lasta. Aga jäänud on palju hingelt metsainimesi, kel on tulevikku suunatud mõtlemine ja kelle tegemistest peaks ka meedia üldsusele pidevalt teada andma.

Üks töö tehtud!

Wednesday, October 28th, 2009

Tulin täna kerge südamega õhtul kodu poole, sest kõige tähtsam töö sai tehtud. Selle ja eelmise kevade kuusetaimed on hooldatud. See raasuke, mis 2007.a. taimede juures teha on jäänud, ei tee suurt muret, kuigi omajagu aega kulub ikka. Taimed on rohust üle ja ainult kraavide ääres on veidi peenikest võsa. Kui ka see tehtud, püüan jõudumööda veel 2006.a. kultuuris korda luua. Seal laiutab liiga palju vaarikat, millest pole kuusetaimed üle kasvada suutnud.

Olen jätkuvalt seda meelt, et esimese kahe aasta kultuuride hooldus on kõige tähtsam, eriti siis, kui maapinda pole ette valmistatud, st. et muld pole vagudega üles tustitud ja pinnas konarlikuks muudetud. Mina pole seda kunagi teinud, küllap lankide väiksuse, ülemääraste rahaliste kulutuste või masinatele raske ligipääsetavuse ja kauguse tõttu. Vaatamata hooldamiseks (ise tehtud-hästi tehtud) kulunud vaevale, jään taimede kasvuga rahule. Kuusetaimedele ei avalda maapinna ettevalmistus mitte mingisugust mõju, kuigi mõnevõrra võib see kergendada istutamist, hooldamist ja vähendada rohukasvu vahetult taime ümber. Pikk rohi, näiteks kastik, aga ulatub lamandudes kaugele ja ikkagi võivad taimed rohu alla jääda. Võsa ja vaarika vastu ei aita ükski vigur – tuleb nagunii. Kuna teen esimesed hooldused ise, siis on minu jaoks üsna määrav ka see, et oleks kergem tasasel pinnal liikuda, mitte ukerdada songermaal.

Lageraielankidel, kus on paras arv seemnepuid kasvama jäetud, võib maapinna ettevalmistamisest olla kasu seemnete paremaks idanemiseks. Seaduse järgi aga pole ilmselt aega lasta oodata, mil looduslik uuendus ise tekib ning paratamatult peab paari aasta jooksul taimed ostma ja langile kasvama panema. Kui muidugi ei taha tulevikus toominga-, pihlaka- või lepametsa kasvatada.

Lisatud pilt on tehtud eile Viljandimaal Maalade pere metsas. Neil on iga noore taime juures punase värvi sisse kastetud otsaga tokk püsti ja kuuselatva katab repellent Cervacol.

Viljandimaa metsas.

Tuesday, October 27th, 2009

Jälle üks tore päev oli, kosutav vaheldus oma metsatöödele. See aasta on imelikul kombel mind meelitanud mitmel korral naabermaakonna metsadesse. Küll Sakala maile ja täna veelgi kaugemale, Viljandimaa Metsaseltsi õppepäevale saama osa metsaomaniku rõõmudest ja muredest Anne ja Mihkel Maala kodumetsas. Kuna see polnud mul esimene kord selles metsas viibida, siis vaatasin huviga, mis paari aastaga muutunud oli.

Nagu alati, kui tahad metsast järjekordset elamust saada, tuleb teha jalutuskäik Raja-Jüri mastikuusikus. Tuletasin selle sõna kuusiku kohta praegu ise, sest tavaliselt räägitakse mastimändidest. Aga Maala pere 35-meetrised kuused annavad tõepoolest mastipuude mõõdu välja. Sellist kuusikut vaadates ajad pea kuklasse ja ohkad, et see pole võimalik! Vahest ehk Järvseljal. Ometi kasvatab Viljandimaa muld just taolisi iludusi.

Mõnusa jutuga Mihkel seletab, et ei saa vana kuusikut maha raiuda, sest kõrval kasvavad noored puud tahavad ka sama pikaks kasvada. Kuidas nad siis seda teada saaksid, kui vanu kuuski enam eeskujuks pole.

Naistekaasik on vahepealsete aastatega tublisti uut ilmet võtnud ja teise rindesse noori kuuski seltsiks meelitanud. Naispere (ema Anne ja kolm tütart) võtsid omal ajal looduslikult tekkinud kasevõsa oma hoole alla ja hakkasid seda parima äratundmise järgi kujundama. Sellest sündiski naistekaasiku nimi. Anne julgeb ka ise mootorsae käima tõmmata ja puid langetada. Tütred on spetsialiseerunud rohkem kiinitööle.

Tore oli kuulda Mihkli suust, et kõige rohkem meeldib talle selline töö, mis metsas müra ei tekita. Olgu see siis võsavikatiga kultuuride hooldamine, kuuselatvade siniseks võõpamine (ulukikahjude ennetamiseks), kiiniga võsa raiumine või teleskoopvarrega oksasaega lehtpuude laasimine. Mets tahab rahu ja avab siis sealviibijale oma saladusi, kui seal liigset kära ei tehta.

Õhtuks olin saanud annuse head metsavaimu. Tundus, et Maala pere metsas räägiti rohkem rõõmudest ja headest emotsioonidest kui muredest. Kuigi viimaseidki hiilib nende vanasse kuusikusse (vari-Natura, omaniku teadmata) või ründab noorendikku (kus ATV-jõmmid kuused maha tallasid).

Aitäh Ehale ja Viljandimaa Metsaseltsi liikmetele ilusa metsapäeva eest! Jõudu Annele ja Mihklile!

Metsa meeleseisund.

Sunday, October 25th, 2009

Tänane ärkamine oli mõnus, sest kella vaadates polnud vaja ehmatada – „uhh! kui palju juba!”. Talveaeg sobib minu elurütmiga. Olen ööinimene ja varane tõusmine on kogu elu piinarikas olnud.

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, aga minu meeled muutuvad hoopis terasemaks, kui metsa olen jõudnud. Õigemini algab ettevalmistus selleks juba sõidu ajal, kui pole enam vaja liiklust jälgida ja kui autoga metsateel aeglaselt kulgen. Inimeste seas ei pööra ma tavaliselt tähelepanu ümbrusele, ajan oma asja ja katsun võimalikult kähku sellest keskkonnast välja pääseda. Metsas on kõik teisiti.

Luiged olid eilseks lahkunud ja juurde pole neid enam tulnud. Neli tuttavat metskitse olid põllul alles ja õnneks pole jahimehed neid jõudnud ära hirmutada. Ikka sama kitsemamma kahe kevadise tallega ja noor sokupoiss, kes end nende kampa on sobitanud.

Panin linnumajja toidulisa ja läksin retkele. Üksinda vaikselt astudes on meeled erksad nagu metsloomal, nägemine-kuulmine teravnenud ja tähelepanuvõime iga sammuga suurenemas. Ei pidanud kaua käima, kui märkasin metsavalvurit lepikus passimas. Julge tegelane see händkakk. Loobusin liiga lähedale minemast ja jätsin ta oma asju ajama.

Jõeäärse taluaseme õuel toimetas orav. Kusagilt oli ta leidnud ühe õunapabula, vudis sellega kõrgemale oksale ja asus maiustama.

Ka halva ilmaga käib metsas vilgas elu. Kaks porri kribistasid piki puutüve ja kontrollisid igat koorepragu. Pasknäär lendas üle ja tänitas valjuhäälselt. Põlluservas passis traadil hallõgija – tuleva aasta aastalinnuks valitud konksja noka, helehalli sulestiku, mustade tiibade ja musta „röövlimaskiga” rabamaastike lind. Talvel võib suhteliselt väikesekasvulist hallõgijat ka metsade kõrval põlluveertes jahti pidamas kohata.

Kogunemine.

Friday, October 23rd, 2009

Seni peidus olnud metskitsi saab iga päevaga põldudel rohkem näha. Päriselt pole nad kuhugi kadunud ja kevadised talledki annavad täismõõdu välja. Üks pulksarvedega sokupoiss, keda ma seni paaril korral üksikuna olen põõsaste vahel näinud, on ka leidnud endale seltskonna. Aeg on kokku hoida.

Tänase vaatepildi tegi eriti ilusaks see, et koos olid põllul nii luiged, lagled, haned kui metskitsed. Enne neid nägin jäätmaal pajupõõsaste vahelt piilumas kaht põdravasikat ja veidi hiljem ilmus nähtavale ka põdramamma pea. Tõeliselt rahvarohke kogunemine.

Käisin vaatamas, kuidas võsatöö masinal edeneb ja seejärel hooldasin jälle kuuseistandikku. Juba liigun tööjärjega tagantpoolt ettepoole tagasi. Märg rohi on mõnes kohas taimed looka vajutanud ja neid tuleb püsti aidata. Kirun ennast, et olen veidi hiljaks jäänud selle tööga. Aga kuidagi pole jõudnud… Jõevesi on sängi tagasi läinud ja tublisti alanenud.

Kaikametsandus.

Thursday, October 22nd, 2009

Kui metsa jõudsin, oli masin juba poolsada meetrit kraavikallast jõudnud leppadest-pajudest puhtaks lõigata. Kartsin, et uuesti alanud vihmasadu muudab põllu ääres töötamise võimatuks, aga õnneks on kraavikallastel pikk rohi ja see kannab rasket Timberjacki veel rahuldavalt.

Nägin sellist lõikepead esimest korda, sest siiani polnud ma võsametsandusega tegelenud. Pikemad lepad lõigatakse umbes 5 m kõrguselt pooleks ja pärast võetakse alumine tüükaosa ka maha. Lühemat kraami pole pooleks lõigata vaja. Haaratsite vahel lõikab giljotiin peenikesi puid korraga mitmekaupa koos, jämedamaid ühekaupa. Kraavikaldale koondatakse parajad virnad, kust hiljem laadimiseks „suutäied” kätte saab. Sama masinaga toimub ka kokkuvedu laoplatsile, kust omakorda pärast mõnekuulist kuivamist kogu kraam puiduhakkurist läbi lastakse ja soojajaamadesse laiali veetakse. Hea, et mu sünnikodu laudaesisel on suur rohuplats, mis laoplatsiks sobib. Ei olnud sel suvel jõudu kogu seda ala puhtaks niita ja nüüd kaobki kuivanud rohi virnade alla.

Tundub, et lõikamine praeguste ilmadega veel pinnast ei kahjusta, kokkuveoks aga peab küll pikemat kuivaperioodi või külma ootama. Kui kord kaikad ja võsa koristatud, siis saan hinnangu anda, kas tasus masinaga seda tööd teha lasta. Töö kiirus on vaieldamatu, aga kas ka kvaliteet, see selgub hiljem.

Oktoobri ilu ja krutskid.

Wednesday, October 21st, 2009

Ometi üks ilus ilm! Näitasin võsalõikaja masinamehele kraavid kätte ja kui maa kannab, asutakse tööle. Ise aga suundusin kuusetaimi rohust päästma. Tohoh, otse ei pääsenud tavalise kummikuga enam läbi. Kraaviotsad, mis jõkke suubuvad, olid nii laialt vett täis, et tuli ringi minna. Sellist veeseisu näeb vaid jäämineku ajal või siis 2005.a. jaanuaritormi päevil.

Pingutasin mis ma pingutasin, aga enne läks pimedaks, kui tööjärjega vana põllu otsani välja oleksin jõudnud. Vähemalt kolme kuuse ladvad oskasin ka rohu alt maha niita. Erakordset tähelepanu nõuab see hooldustöö väiksemate taimede puhul ja mitte kuidagi ei tohi jälgimisjärge eest ära kaotada. Veel veidi ja seejärel pääsen vanemate taimede juurde, kus töö hulga mõnusam.

Täna avaldas erametsakeskus metsauuendustoetuse saajate nimekirja, kevadiste tööde eest. Olin ka ilusti sinna nimekirja arvatud. Abiks ikka, eelkõige meeleolu tõstmiseks.

Jantisin nüüd seda lugu kirjutades poolteist tundi – meil oli vahelduv vool. Pool minutit valgust, kümme sekundit pimedust, jälle kordus sama 7-8 korda, kuni tuli pikem paus. Tormi ka nagu pole… Lõpuks tuli vool tagasi, tuba valge ja arvuti suriseb.

Metsaomanikud ja jahindus.

Tuesday, October 20th, 2009

Olin Pärnus metsaomanike teabepäeval (rühmanõustamiseks nimetatakse sellist kogunemist), mille korraldas metsanduse piirkondlik tugiisik Eerik Philips. Juriidilisi nõuandeid metsaomanikele jagas Tiina Mitt. Räägiti nii Metsaseadusest kui erinevate lepingute sõlmimisest. Teemal „Jahindus ja maaomanikud eile, täna ja homme” arutles Egon Niittee keskkonnaministeeriumist ja maakondlikest jahiasjadest rääkis Pärnumaa Jahimeeste Liidu esimees Jaan Liivson.

Oli arvata, et kuna jahinduse temaatika puudutab iga metsaomanikku, tuleb arutelu neil teemadel elav. Nii oligi. Pärnus hoidis asjatuid erimeelsusi ära suuresti see, et enamik saalis olnud metsaomanikest olid ühtlasi ka jahimehed. Süüdistusi ei loobitud. Jutuks olid lepingud jahiseltside ja maaomanike vahel, eramaa piiride tähistamine, jahi keelamine või lubamine eramaal. Palju räägiti ulukikahjudest ja kes nende eest peab vastutama. Ja sellest, et kui maa kuulub maaomanikule, siis seal liikuv uluk on eikellegi oma (lindprii), lastud loom aga riigi oma. Aga kellele kuuluvad põdrapullide mahaaetud sarved või soku trofeesarvedega pealuu?

Elavaks kujunes jahinduse arengukava ja uue jahiseaduse eelnõu arutelu. Tehti ettepanekuid, kuidas maaomanike õigusi jahinduses suurendada. Põhjamaade jahindusest ja sealsete maaomanike õigustest oleks tarvis rohkem õppida ja eeskuju võtta. Paraku suunavad siinset jahindust endiselt mingid nähtamatud huvigrupid, kel on mõjuvõimu ja kes maaomanikega arvestada ei soovi.

Ma ei taha sel teemal pikemalt enam kirjutada. Pean tänama õnne, et minu maadel peavad jahti normaalsed kohalikud jahimehed, kel on koostöövalmidust. Tean omast käest, et head suhted kujunevad vastastikuse austuse ja inimliku suhtlemise tulemusena. Täna oli kuulda, et igal pool kahjuks nii ei ole.

Sajab kolmandat päeva.

Monday, October 19th, 2009

Õiget metsalugu ei tule, pigem vesine võsajutt. Kohe hommikul oli selge, et nii kange „tüdruk” ma ka pole, et lörtsi- ja vihmasajus kuuseistandikku hooldada suudan. Korraks käisin linde vaatamas ja toidulisa viimas. Kraavilohud olid vett täis ja napilt pääsesin pika säärega kummikutes sealt läbi. Väiksest jõest oli saanud lai veeväli, mis enam kallaste vahele ära ei mahu.

Et päev luhta ei läheks, käisin uurimas võsa realiseerimise võimalusi ja hindasid. Olen põllu ja metsa vaheliste kraavide puhastamise mõtet paar aastat haudunud ja sobivat aega oodanud.

Praegu on kraavi kõrval sügisel väetatud ja randaalitud kõrrepõld. Piki metsaäärt kulgevat kraavi on paar kilomeetrit. Kevadel külvatakse põllule jälle vili ja võimalik, et pannakse heinaseeme sisse. Sel juhul pole edaspidi põllul liikumine mõeldav, heintaimed ei talu ka talvist tallamist, eriti ristik. Seega peaks lähiajal midagi ette võtma. Kuna hakkeks purustatavast võsast saab ka väikest tulu, käisin kohalikus firmas uurimas, millised võimalused selle turustamiseks lähiajal on.

Hinnad on madalad, mitte sellised nagu läinud talvel olid. 1 kuupmeetri hakke eest makstakse vaid 60 krooni. Pärast lõikamist, virnadesse kokkuvedu ja hilisemat hakkimist laekub omanikule üsna pisike summa (millele ihub maksuamet omakorda hammast :( ). Samas pole vaja tehtud töö eest enne lõppsumma laekumist maksta, nagu juhul, kui keegi teine selle teenuse osutab. Sama firma puhul arvatakse teenus väljatuleva hakke eest makstavast summast maha. Metsaomanik müüb kasvava metsa (võsa) raieõiguse, kui kasutada metsanduslike terminite keelt.

Kaalusin asja pikalt. Kraavivõsa on paarkümmend aastat raiumata ja leppade hulgas on päris korralikke tüvesid. Kui käsitsi saagida ja küttepuudeks teha, saab laiutavate võradega kraavileppadest (erinevalt metsas kasvavatest pikatüvelistest) palju oksi ja vähe küttepakkusid. Kuidas kraavikaldalt põllule langetatud puude oksi koristada? Ära põletada? Pole vist mõistlik. Puiduhaket ainult okstest pole ka tulus teha lasta.

Vormistasin igaks juhuks metsateatise kraavikallaste raieks ja lähipäevil käime firma töödejuhiga kohapeal vaatamas. Vihmad on praegu põllu pehmeks muutnud ja kohe pole sinna võimalik maad sonkima minna. Kindlasti tuleb kokkuvedu teha külmunud maaga või pärast pikemat kuivaperioodi.