Arhiiv November, 2009

Ühisabi.

Monday, November 30th, 2009

Täna läks kiireks, sest mitu asja kuhjus ühele päevale. Eelmisel nädalal algatatud ühisabi organiseerimine jõudis täna tegudeni. Mitme metsafirma, põllumajandusühistu ja minu kinnistud asuvad sellises kohas, kuhu jõudmiseks peab kasutama üht lõiku erateest. Kaks nädalat tagasi hukkus metsatööl selle kinnistu peremees ja pidasime mitmekesi oma kohuseks korda teha väikese teelõigu majani, et naine koos väikeste lastega pääseks ka porisel ajal liikuma. Oma „panuse” tee auklikuks ja poriseks muutumisel oleme me kõik seal aastate jooksul töömasinate või sõiduautodega liikudes andnud. Nüüd oli aeg käed külge panna.

Tänud kõigile mõistva suhtumise ja rahalise toetuse eest: OÜ Vändra põllumehed, Metsagrupp, AP Mets, OÜ Jürmets. Ka mina toetan ettevõtmist rahaliselt. Tööd võttis enda õlule OÜ Jürmets. Tänud Mihkel Jürissonile, meie metsaühistu esimehele! Nende karjäärist tuli tee täiteks killustik ja nende ekskavaator lasi loikudest vee kraavide poole jooksma ning tasandas toodud killustikukoormad.

Käisin vallamajas rääkimas, mida me omaalgatuslikult ära tegime ja vald lubas omalt poolt tulevikus lasta greideril aeg-ajalt seda teelõiku tasandada või talvel lumetõrjetöid teha.

Kiirustamise tõttu unustasin koju Cervacoli määrimisel kasutatava plastämbrikese. Aga kuna olin juba metsas ja ilmgi kuiv, siis tegin esimest korda oma praktika jooksul katset pastapakki kaasas kanda ja võtta pastat otse koti nurka tehtud august. Oeh! Enam seda teha ei tahaks. Võin julgelt öelda, et tööjõudlus oli 3 korda väiksem kui topsikusse pandud pastat võttes. Pealegi on 5-kilone kott kaasaskandmiseks raskevõitu ja libiseb käest. Riided määritud ja ei saa taimede vahel kiiresti liikuda. Hea seegi, et paar pisikest lanki valmis sain.

Midagi head.

Sunday, November 29th, 2009

Kui novembrihallus hakkab vaimu nüristama ja metsanduses pole häid uudiseid, tuleb korraks eemale minna. Nii ka eile tegin. Naabrite juures Sakala metsaühistus oli järjekordne sisukas õppepäev, kuhu olen end võimaluse korral alati osaliseks sokutanud.

Ma ei tea, miks pole kuulda ühestki Erametsaliidu suuremast ettevõtmisest või kasvõi üldkoosolekul arutamisele pandud tulevikunägemustest. Infosulg ei too kasu. Samas teeb rõõmu, et metsaühistud kohapeal aina tegutsevad. Paljudele küsimustele ootaksid metsaomanikud vastuseid siiski ka esindusorganisatsioonidelt ja valitud juhtidelt. Ei Metsalehes ega erametsa portaalis pole mingit teavet metsaomanikele, milline tuleb uus aasta maksustamise poolelt või milliseid metsanduslikke toetusi veel saama hakkab. Kui üldse saab. Millised on Erametsaliidu juhtide läbirääkimiste tulemused valitsusega või kas neid üldse on toimunud?

Sakala metsaühistu õppepäevale kogunes üle 40 metsaomaniku, kellest osa olid tulnud erametsa portaalist saadud informatsiooni peale kohale ka teistest metsaühistutest. Nagu minagi. Esiteks oli põhjuseks äärmiselt oluline metsakasvatuslik teema – noore metsa hooldus. Teiseks on Sakalas iga õppepäev põhjalikult ette valmistatud, millega on vaeva näinud ühistu esimees ja konsulent Olavi Udam ning piirkondlik tugiisik Reet Mölder. Tarkusi jagama oli kutsutud pikaajalise metsakogemusega Saarepeedi valla metsaomanik Mihkel Maala. Ja rahvas sai kasulikku koolitust täie eest, nagu öeldakse. Kahe erineva metsanoorendiku, millest üks hooldatud, teine hooldamata, vaatluse ja arutelu järel tuli oma tarkusi rakendama hakata Olustvere haavanoorendikus.

Ülesandeks oli mõõdetud proovilappidel ära märkida puud, mis kasvama jäävad. Teised võeti parajasti tööl olnud metsatööliste poolt võsasaagidega järgneva poole tunni jooksul maha. Sellele järgnes arutelu. Et kas oleks võinud haabade asemel kasvama jätta ka mõned saared. Kui aga asjatundjate abiga neid puid lähemalt vaadelda sai, ilmnesid vähktõve tunnused ja sellised saared poleks perspektiivikad tulevikupuud olnud. Veel vaieldi võimaluse üle seda haavanoorendikku üldse mitte puutuda ja lasta omapäi edasi kasvada. Suuremad ja tugevamad võtaksid nagunii võimust. Padrikus väheneks põdrakahjustuse oht, aga väheneks ka kvaliteetsema haavapuidu hulk tulevikus. Puidu kogumass jääks vast samaks, aga see sisaldaks rohkem väheväärtuslikku puitu, suureneks haavataeliku oht. Samas hukkuksid tõenäoliselt teise rinde väikesed looduslikud kuused. Hoolduse käigus saavad aga ka kuused endale kasvuruumi ja kujunemas on kuuse-haava segamets.

Minule jätsid erilise mulje mõisaaegsed, praeguseks umbes 100-aastased tammealleed piki metsasihte. Neil mitmete kilomeetrite pikkustel radadel olevat mõisa hobuseid treenitud. Minu nägemuses vastavad tammealleed pärandkultuuriobjekti nõuetele ja vajaksid kindlasti pikaajalist säilitamist nii ajaloo- kui kultuuriväärtusena.

Pärast lõunasööki Olustvere mõisamajas oli ekskursioon renoveeritud mõisakompleksi. Õhtul koju sõites tundsin, et päev läks korda. Metsaomanikud on väga õpihimuline ja aktiivne rahvas. Aitäh alati tegusale Sakala metsaühistule ning kõigile eestvedajatele.

Tähtis päev.

Thursday, November 26th, 2009

Täna oli Tallinnas Erametsaliidu aastakoosolek. Praeguseks hetkeks, mil neid ridu õhtul kirjutan, pole minuni veel informatsioon jõudnud, keda juhatusse valiti ja kelle juhatus esimeheks valis. Koosolekul on hääleõiguslikud delegaadid metsaühistute juhid või nende poolt volitatud isikud. Veel pole värskeid uudiseid ka erametsa veebilehele riputatud. Aga tahaks teada küll, millest üldkoosolekul räägiti ja milliseid plaane tulevikuks seati.

Jõudsingi tänaseks tellida sobiva ilma ja sain jälle hektari jagu kuusetaimi Cervacoliga üle võõbata. Lõunast tõusis tuul, sadu oli järele jäänud ja okkad olid kuivad. Poolpimedas tööjärjelt tagasi liikudes puudutasin eelnevalt möksitud kuuselatvu – pasta oli kivistunud. Läks õnneks!

Seal, kus mu maa lõpeb ja on kahe maakonna vaheline piirikraav, tegutsevad koprad. Tamme pole nad sinna ehitanud, aga piki kraavi käiakse toiduretkedel. Ega ma kade pole, kui mõne remmelga langetavad. Selle puuga, mis pildil, neil hästi ei läinud. Puu ei kukkunud maha ja pehmed oksad jäid seekord kätte saamata.

Võsas.

Wednesday, November 25th, 2009

Lootsin, et tuleb kuiv ilm, aga udutas endiselt ja kuusetaimede okkad olid märjad. Plaanitud võõpamine jäi ära ja läksin üle võsatööle. Enne mind oli põder käinud, jälgede järgi päris suur elukas. Ta pidi veel läheduses olema, sest aeg-ajalt kostus okste praksumist.

Nagu pildilt näha, ootab ees lõputu töö, sest kraavist kraavini on see põld veidi laiem kui senised on olnud. Pikkust tuleb 200 m jagu. Tuleb vastu pidada, sest soov ka see kauge nurk kevadel kuusetaimi täis istutada innustab tagant.

Kõige tüütum on ikkagi toomingas, lepast saab hõlpsamini jagu. Kui õhtul sealt kodu poole hakkasin astuma, tulin piki varem istutatud põldu. Alles 2 aastat tagasi tegin seal hooldustöid, aga juba jälle oleks vaja üht-teist maha lõigata. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et kui tahaks kõike ideaalselt korras hoida, tuleks vahetpidamata metsas nokitseda. Alles siis saaks puhata, kui noored kuused lehtpuudest ja võsast üle kasvanud on ja neilt võimu üle võtavad. Paraku läheb sinna veel vähemalt 10 aastat.

Koduteel hakkas pilvede vahelt kuu poolketas paistma. Ehk tulebki homme kuiv päev.

Metsas linaleoauke otsimas.

Tuesday, November 24th, 2009

Pidasin plaani, et kui metsamajandamiskavas on paaril eraldisel harvendusraie ette nähtud, siis käin kohad läbi ja otsustan, kas saab seal väikese harvesteriga tööd teha või tuleb käsitsi saagida. Uurisin metsamasinate tööjärgesid ja oleksin kasvõi hommepäev võinud masina metsa saada.

Uuel aastal läheb arvatavasti lahti selline metsategu, mida mitmel eelneval aastal erametsades pole olnud ja puiduhinnad kukuvad jälle. Põhjus on väga lihtne – käimas olevad maaoksjonid. Läheb veidi aega ja siis on uute omanike maad kinnistusraamatusse kantud ja läheb raiumiseks. Ostudele kulutatud raha tuleb kiiresti ja kasumlikult tagasi saada. Pole enam saeveskitel muret tooraine pärast ja sadamad ummistuvad paberipuidu virnadest. Küttepuul tekib ülepakkumine. Selline on minu prognoos.

Seepärast käisin vaatamas, et enne seda suurt lainet veel oma tagasihoidlik kogus peenemat kuuske ja kaske metsast kätte saada ja rahalist seisu parandada. Paraku jääb see plaan vist täide viimata. Metsaalune, kus harvendusraiet peaks tegema, ei kannata harvesteriga tallamist. Põhjus pole niiskes pinnases, vaid selles, et seal kasvavad noored ja keskealised kuused nii lähestikku, et praegusel soojal sügisel töötades vigastaks metsamasin juuri ja tekib juurepessu oht. Kuuskede juurestik on läbi põimunud ja ilus samblane maapind kannataks vaid käsitsi ülestöötamist. Kokkuvedu piki oksavaale ei kahjustaks metsa enam nii hullusti. Pildi tegemise ajal olid metsas valgusolud puudulikud ja piltki vaid kaugelt vaatamiseks kõlbulik. Võtan endale veel päeva-paar otsustamisaega ja uurin saemeeste võimalusi.

Metsaretke käigus leidsin üles vanad linaleoaugud, kaks tükki kõrvuti. Mäletan neid oma lapsepõlvest, sest käisin seal kuusikus võiseeni korjamas. Kolhoosi ajal võeti see mets maha ja nüüdseks on ümberringi selline võpsik nagu pildil vana linaleoaugu ümber paistab. Just sedaviisi uuenebki mets, kuhu pole inimene omalt poolt taimi istutanud ega hooldanud. Sellepärast olen alati vihane nende jutu või tegude peale, kes vana okaspuumetsa maha lõikavad ega raatsi uuendamisele enam raha ja tööjõudu raisata. Väide, et mets uueneb ise nagunii, vastab tõele vaid osaliselt. Kas ka tulevased põlved seda metsa tahaksid, mida loodus esimese hooga välja pakub?

Kuiva ilma töö.

Sunday, November 22nd, 2009

Ometi üks kuiv ilm lõpmatute sajupäevade seas. See ei lugenud, et oli pühapäev, lihtsalt sellist võimalust ei saanud lasta mööda minna. Asusin kuusetaimede latvu Cervacoliga võõpama. Ikka selleks, et paharetid neid talvel ära ei hammustaks.

Hoidsin Cervacoli öö läbi toas soojas ja see muutis pasta pehmemaks, paremini määritavaks. Kuna töö kipub ka riideid määrima, siis panin metsas selga vana kummimantli. Aitaks ka suurest põllest, aga seda polnud käepärast võtta. Tegelesin 2008 ja 2009.a. istutatud kuusetaimedega, kus kasvud õrnemad.

Oma kogemustest tean, et metskitsed armastavad naksata kuuselatvu neile parajalt kõrguselt. Seepärast on eriliselt ohtu seatud just paari aasta eest istutatud taimed. Väga väikesi nad ei hakka maast otsima, aga igaks juhuks tuleb ka neid kaitsta, sest just noorematel taimedel on võrsed eriti õrnad ja loomi ahvatlevad. Kui taimed on juba 1,5 m kõrgused, on hammustamise oht väike. Pealegi muutuvad vanemate kuuskede okkad karedaks ega meeldi enam loomadele.

Ühest pakist jätkub umbes 2 tuhandele väiksema taime ladvale, vanematele kulub veidi rohkem. Noorematele ei või pastat liiga paksult määrida, lihtsalt tuleks kergelt latv kinda sõrmede vahelt läbi libistada ja Cervacol jääb okaste külge. Mõneks päevaks oleks sellist ilma veel vaja, siis saaksin jätkata.

Las puud olla…

Saturday, November 21st, 2009

Mitu päeva olen kõhelnud, kas teen suu lahti või olen vait.

Kui tõsimeeli pillutakse ideid, et vaja oleks metsaomanikke maksustada, kui nad metsa vabatahtlikult raiuma ei hakka, siis tunnen, et aitab! Hoopis rumaluse mõõteskaala peaks välja töötama ja lollustele kehtestama astmelise tulumaksu, sellise, et pisema eest hirmutamiseks vähem, suurema eest kohe mitmekordse, pluss sotsiaalmaksu, käibemaksu, aktsiisimaksu ja kaasakiitjatele reostustrahvi…

Paljudel kordadel olen kogenud, et metsaomanike eest püüavad mõelda ja oma tõdesid kuulutada mitmed verivärskelt diplomeeritud teoreetikud. Alustatakse jutuga, et „paljud metsaomanikud ei teagi, mis neil metsas kasvab ega tunne huvi metsade majandamise vastu”. Mis see teie asi on? Kes on teile andnud õiguse üldistusi teha? Kust teie teate, mida metsaomanik mõtleb või plaanib OMA varaga peale hakata? Isehakanud teoreetikutele soovitaksin istutada endale üks metsatukk ja siis 30 aasta pärast, kui noor mets on kasvamas, võivad nad oma soovitusi jagama hakata.

Mina valin väga hoolega, kellega koos oma metsas käin ja kellelt nõu küsin. Päris kiiresti, põgusa vestluse järel, tunnen ära, kas on MINU INIMENE või ei ole. Kui on, räägime juba pikemalt edasi. Õnneks olen neid omasid kohanud mitmeid, kelle hulgas on tõelisi metsamehi, metsakorraldajaid, konsulente, aga ka loodusbiolooge või ajaloolasi. Kui hakatakse metsast rääkima kui viljapõllust, kus koristusilma maha magades saagist ilma jääb, siis muutun ettevaatlikuks. Inimesed, kes rehkendavad kõike rahasse ümber, satuvad nagunii kord elusa loodusega vastuollu.

Olen seda meelt, et metsaomanik, kui ta on teatud aastad saanud oma metsa käekäiku jälgida, oskab ise õigeid otsuseid vastu võtta. Metsaomanikuks kasvamise aega on paraku kõigil veel vähe aastaid olnud. Need nõuandjad, kes üksnes raiuma sunnivad, pole oma soovitustes metsaomaniku vastu ausad, pigem teenivad kellegi kolmanda huve. Mets on niivõrd eriline looduse osa, kust omanik saab pidevat tulu tasa ja targu toimetades. Materiaalse puudujäägi korvab metsasliikuja emotsionaalne pool. Aga millist vaimset turgutust annab omanikule üks lagedaks raiutud esivanemate kodumets? Millised tunded valdavad inimest, kui laanest on saanud võserik? Kas kripeldab ka midagi hingesopis?

Alati peab arvestama, et ühekordne tulu lageraiest libiseb kiirest näppude vahelt ja järele jäävad vaid kohustused, uut raha nõudvad väljaminekud. Metsa uuendamine, sh. istutamine ja mitu aastat kestev hooldamine vajavad raha, tööjõudu ja oskusi. Esimest korda võib-olla saab väikest tulu alles 30-40 aasta pärast. Järjekordne lõikus saabub siis, kui metsaistutaja juba igaviku teedel rändab.

Metsasse tuleks suhtuda kui millessegi jäävamasse kui meie ise oma täitmatute soovidega. Ei ole me siis enam metsarahvas, kui kellegi „targal” juhtimisel kord viie rikkama riigi hulka jõuaksimegi.

Veel pole kõik kadunud ja loodetavasti jagub eestlastel tervet mõistust ka tulevikus. Puude elueaga võrreldes on inimene vaid lühikeseks ajahetkeks siia ilma saadetud. Elagem siis meile antud aastad kooskõlas ümbritseva loodusega. Las mõni puu olla, kuni temagi aeg ise ümber saab…

Nõuandeid kuulamas.

Thursday, November 19th, 2009

Metsaühistu korraldas järjekordse õppe maaparanduse teemadel. Kaalusin hulk aega, kas minna või mitte, sest pärast minu 5-päevast põdemist tuli tõbi tagasi ema kallale. Ta oli niigi nõrk ja praeguse haiguse ajal pole enam suuteline ise lusikat suhu pistma või joogitopsi haarama, rääkimata muudest toimingutest. Seepärast on mul kodumuresid hoopis rohkem kui varem.

Käisin siiski mõneks tunniks ära. Tundsin huvi, kui palju asjad selles vallas muutunud on, millega pikkade aastate vältel tööalaselt seotud olin. Pean end eksmaaparandajaks.

Terminid ja mõisted on endised, nõuded rangemaks läinud nagu kõigil ehitusaladel. Maaparandust mõjutavad praegu kõige enam keskkonnanõuded või looduskaitselised piirangud. Vene ajal vaadati neist julmalt mööda, millele tagantjärele mõeldes on kurb tunne. Projekteerimise ja ehitustööde käigus on palju kooskõlastusi vaja teha, järelevalve on rangem ja omanikuvastutus suurem. Tohutul hulgal ja mitmes etapis on pabereid vaja koostada. Kõik võtab pikalt aega, kannatust ja maksab palju. Samas on kaevemasinad kaasaegsed, töö kiirem ja kvaliteetsem kui varem.

Vasakul Genadi Vassiljev ja paremal Ain Juurikas.

Vasakul Genadi Vassiljev ja paremal Ain Juurikas.

Maaparandusseadusest ning Euroopa Liidu maaparandustoetuste taotlemisest kõnelesid Pärnu Maaparandusbüroo juhataja Ain Juurikas ja Maaparanduse Ehitusjarelevalve- ja Ekspertiisibüroo juhataja Genadi Vassiljev.

Peaksin vist õnnelik olema, et nii 1998. kui 2005.a. sain oma metsas vajalikud kraavid süvendatud tol ajal kehtinud määruste järgi ja kuidagi lihtsamalt käis siis asi. Loomulikult kaasnesid ka siis projektid ja kooskõlastused. Praegu on kergem saada luba vanade kuivendussüsteemide rekonstrueerimiseks kui uute ehitamiseks. Minul pole õnneks enam vajadust uusi kraave juurde kaevata, aga tahaks ühe truubi metsakraavile ehitada ning põllu piirdekraavide ääres suudmeotsi remontida ja truupe setetest puhastada.

Koorekoorija – kes ta on?

Tuesday, November 17th, 2009

Juba liigun, sedapuhku veel mahakandmisele ei kuulu :) Aga tööd ei julgenud siiski ette võtta.

Poolest päevast jõudsin lõpuks metsa ka ja käisin jälle kuusetaimi vaatamas. Mis neist nii tihti ikka vahtida, võib mõni küsida. Aga nad on mulle nagu oma pere liikmed, oma lapsed, keda kaitsta ja kelle käekäiku jälgida. Rohkem on viimastel aastatel neist rõõmu olnud kui muret, aga vahel mõni ikka satub paharettide küüsi ja saab haiget. Täna leidsingi ühe sellise õnnetu. Veidi üle meetri poisike, jalg umbes 2,5 cm jäme, latv ja ülemised oksad veel rohelised. Aga küljelt koor maha kooritud. Selline haav ei parane, kahjuks.

Kas hiired ronivad piki tüve üles ja siis koorivad? Liiga suur pind pisikeste näriliste jaoks. Pole ka kuulnud, et jänesed kuuski sööksid, neile see kõrgus sobiks. Soku sarvede nühkimiseks on vigastus liiga madalal, kui just loom seal põlvitamas ei käinud. Päris maapinna lähedal on väiksemaid marrastusi ja suurest haavast kõrgemal on koor alles. Eelmisel sügisel sellel puul küll miskit häda ei märganud, kõik sai üle vaadatud. Küsimused jäävad.

Eemalolek.

Tuesday, November 17th, 2009

Olen üksjagu päevi nii arvutist kui metsast eemal olnud ning enam ei saa järje peale, kuidas ja millest kirjutada. Minu jaoks elu vahepeal seisis. Päevad ja ööd möödusid suuremalt jaolt voodis lamades või ülimalt hädapäraseid liikumisi tehes. Vaene ema, kes minu juttu ei kuule, ei saanudki aru, miks ma teda pesta ei jõudnud ega korralikult süüa ei toonud. Oleks ta kuulnud, oleks mõistnud.

Eile võtsin julguse kätte, läksin õue ja ajasin auto garaažist välja. Oli vaja apteegis käia ja poest toitu osta. Õhtul vaevlesin edasi, aga tänane hommik oli juba helgemat värvi. Paraku varjutab seda tuttava pere isa kaotus. Nelja väikese lapsega maapere, kelle õue kõrvalt igal päeval metsa sõites möödun. Sageli ajame juttu metsast ja maailma asjadest. Eile sai pereisa kodu lähedal oma metsas puud langetades surma.

Piirisihi puhastamine

Kui juba olin roolis, otsustasin ära käia ka metsas. Jalutasin aeglaselt, jõukohasel sammul piki sihti kõige kaugemasse tippu, kus külamees piiritrassi puhastamisega üsna viimase veerandi peale oli jõudnud. Paremal riigimets, vasemal minu oma. Võssakasvanud kraavivall muutub jälle liigeldavaks ja vaade avaraks. Pikal sirgel sihil võib tihti loomi liikumas näha. Külamees saab oma talvepuud sealt kätte.

Kirun oma jõuetust, sest just praegu on selle sügise parimad ilmad võsatöödeks. Maa on paljas, pole külma ega mingeid takistusi vanade põldude puhastamiseks. Kui ainult see tõbi lõplikult üle läheks, siis kohe…