Tulin selle aasta viimaselt metsaretkelt, viisin lindudele mitmeks päevaks pekki, teri ja rasvapalle. Ümberringi imeline rahu ja vaikus. Jäin lumes sumbates pimeda kätte. Oma piiridest lagedatele väljadele jõudes vaatasin tagasi. Selja taga tõusis metsa kohalt täiskuu. Seda meeleolu tahaksin jagada kõigi heade inimestega.

Lootusrikkalt uude aastasse!

Aasta saab läbi ja hea on see lõpetada 470-nda looga siinses blogis.

Käisin korraks metsateel uurimas, kui pikalt tuleb jalgsi sumbata, et kohale jõuaks. Lund sadas aina juurde ja ühtmoodi hallid olid nii taevas kui maa. Metsatee on kinni ja mets lukku pandud.

Juba mitmendat päeva pole võimalik autoga hangedest läbi pressida. Istusin pühapäeval keset välju lumes kinni ja tänu kaasavõetud lumekühvlile sain pikapeale otsa tuldud suunas tagasi pöörata. Lumelisa aina tuleb juurde.

Metsas on endiselt kõik hästi ja need, kes ütlevad, et mis sa end seal tööga tapad, ei saa minust õigesti aru. Just kosutamas käin ma end seal, et olla eemal tavaelust, haigustest, kurtmistest, aga ka selleks, et mõneks ajaks unustada muud tegemata tööd.

Kõige olulisemad mööduvas aastas olid mu pere ja sõbrad. Metsaaastad on mind kokku viinud uute inimestega, kellest on saanud mu parimad, väga kallid sõbrad. Paljud neist sobiksid vanuse poolest mulle lasteks, mõned isegi lapselasteks. Ennekõike on selline sõprus tähtis mulle enesele, et rebida end oma vanusest välja ja tunda nooremana nii mõtete kui eesmärkide poolest. Hindan sedalaadi sõprust väga kõrgelt. Püüan hoiduda noori oma muredega koormamast ja jääda omakasupüüdmatuks. Ise aga saan märkamatult uut energiat ja vaimujõudu.

Paratamatult on paljud vanad eakaaslased ja tuttavad jäänud tähelepanuta ja see vaevab. Järjest enam saab selgeks, et minust poleks saanud halastajaõde või sotsiaaltöötajat. Liiga palju endast välja andes hakkan ise närbuma, hääbuma. Andku inimesed mulle andeks. Samuti on kohti, kus ma enam ei taha käia, et mitte kokku puutuda inimestega, kes mu vaimu ja jõudu kahandavad. Äkki on põhjus siinsamas kodus, kus peagi saab 14 aastat täis voodihaige ema hooldamist. Päevast päeva üks ja seesama, ettemääratud elukorraldus, piiratud liikumisvõimalused. Seepärast on suhtlemine loodusega nagu päikesesillerdus pärast vihmasadu. Noored sõbrad aga kui linnud, lilled ja liblikad, kellest üksnes elujõudu ja rõõmu kiirgab. Aitäh teile, kes te neid ridu lugedes end ära tunnete!

Ilusat aastavahetust kõigile loodusesõpradele ja tublidele metsainimestele!

Käimas on arutelud uue jahiseaduse üle, mis peaks senisest enam kaitsma maaomanike õigusi. Lugesin Postimehe artikli kommentaare, kus ühel pool räägivad ärapahandatud maaomanikud, teisel pool püüavad jahitegelased kaitsta praegu kehtivat jahiseadust, kolmandad aga rõhutavad, et aeg on jahinduse taga näha palju muud olulist, nagu eraomanike õigused, ulukite käekäik või loodushoid. Maaomanikule, mitte riigile, peaks laekuma eramaid hõlmavate jahimaade rendiraha. Selleks aga peaksid maaomanikega kindlasti rendilepingud vormistatud olema. Mina ei poolda ulukikahjude kompenseerimise nõude lisamist jahimeeste kohustuste hulka, mida on ka väga keeruline kindlaks teha. Piisaks eespool nimetatud jahirendi tasude ümbersuunamisest riigilt maaomanikele.

Ei hakka siin arutlema jahipiirkondade või mõningaste vastuolude üle EJS liikmeskonnas, sest pole asjadega kursis. Küll aga olen viimased 10 aastat tihedalt suhelnud kahe kohaliku jahisektsiooni juhtide ja jahimeestega, kes kasutavad jahimaadena ka minu kinnistuid. Kirjalikud lepingud said vormistatud mitu aastat tagasi. Mõningal määral olen kursis ka jahimeeste tegemistega. Heade suhete loomiseks ja hoidmiseks polegi väga palju vaja. Rohkem vastastikust mõistmist, avatud suhtlemist, üksteise tundmist ja jutuajamisi. Kasuks tulevad maaomaniku ja jahimeeste ühised ettevõtmised, näiteks metsaistutustalgud. Mitte kunagi pole ma kelleltki oodanud n-ö meelehead (sokukintsu või põdravorsti). Ega pakkuma pole ka tuldud.

Tänu sagedastele kohtumistele ja jutuajamistele teavad piirkonna jahimehed minu suhtumist metsloomade küttimisse. 2004-2006.a. talvedel ületas metskitsede arvukus metsaomaniku taluvuse piiri (söödi ära istutatud kuusekultuurid) ja tõstsin selle teema ka jahimeeste ees üles. Aga neil olid tol ajal kitselaskmise limiidid nii väikesed ega vähendanud oluliselt loomade arvukust. Samas kaitsesin ma agaralt ilveseid ega talunud metsakiisudele jahipidamist. Minu silmis on ilves üks meie looduse salapärasemaid kiskjaid, lisaks imetlen ma kõiki kaslasi. Metsakiisut on mul ka endal olnud õnn looduses näha. Tänu nende olemasolule normaliseerus paari aastaga metskitsede hulk. Poleks enam olnud vaja hilinenult lokku lüüa, et maaomanikud nõuavad kitsede massihävitamist. Seepärast avaldasin 2008. aasta lõpus sektsiooni esimehele kahtlust, kas ikka oli põhjendatud hilissügisene suur kitsejaht. Ja suvel selguski, et polnud piisavalt loomi, keda jahtida. Praeguseks talveks on jäänud piirkonda elama just paras arv sõralisi. Nüüd suure lumega käisid alles eile mehed söödaplatsile ka kitsedele lisatoitu viimas.

Kuni meil elavad metsloomad, jätkub ka põline jahitraditsioon. Kellele selleks, et toidulisa lauale saaks, kellele huvitavate loodusvaatluste pärast, kellele sportlik tegevus ja hobi. Kellele kõik see kokku. Kui jahimeeste näol on tegu mõistvate ja maaomaniku huvisid arvestavate inimestega, pole mul mingit põhjust seada suuri piiranguid jahimaade kasutamisele. Kõik tingimused on üles loetud kirjalikus lepingus, kus muu hulgas on üks oluline punkt – liiklemise piirang metsateedel võimsate maasturite või muude pinnast kahjustavate masinatega, eriti kevadise sulamise ajal. Jahimees käib metsas jala! Lisaks nõue hoida metsakultuure. Selle viimasega aga mul muret pole, sest igal kevadel on jahimehed ise ka minu metsaistutuspäeva talgulised. Teavad, kus noor mets kasvama pandud ja kuidas oma kätetööd hoida.

Remonti saadetud kaamerast pole kippu ega kõppu. Küllap venib see nii meil kui Portugalis (just sinna need garantiialused siit saadetakse!) vahele tulnud jõulupühade tõttu. Seepärast sirvisin varem tehtud fotosid ja otsisin midagi huvitavat. Silma jäi kaunis looduslik üraskigraafika. Kunstikeeles vist siis puulõige. Trükivärv peale ja võib alustada graafiliste lehtede vorpimist

Niipalju kui kusagilt metsanduslikust kirjandusest lugeda saab, nimetatakse kuuse-kooreüraskeid ikka metsa vaenlasteks. Vaenlased kelle silmis? Kui putukad on oma haude munenud, saab vastsete arenedes koore all alguse saladuslik kunstiteos. Puu on küll määratud hukule, aga otsemaid ilmuvad sinna uued liigid, olgu siis linnud või teised putukad, kellele üraskid huvi pakuvad. Kui rähnid on puult koore lahti toksinud, paljastub koorealune muster, üraskipeitlitega uuristatud puulõige.

Metsaelustik on niivõrd rikkalik, et see kahju, mida metsaomanik üraskist surmatud puude näol kandma peab, pole looduse seisukohalt vaadatuna üldse mitte kaotus, vaid hoopis elustiku rikastamine. Mõni kuivanud puu võikski metsa jääda, kooreüraskit see nagunii enam ei huvita. Tema otsib ja leiab oma järglaste kasvatamiseks uue, veel elusa puu. Nüüd sõltub metsa edasine käekäik omaniku tahtest või oskustest õigel ajal märgata üraskite kevadisi toiminguid puutüvedel ja õigete võtetega nende paljunemisele vahele sekkuda.

Praegu, talvisel raieajal, pole tingimata vaja minna metsast välja noppima üksikuid metsakuivi üraskipuid. Need võib südamerahuga jätta metsa seniks, kuni järgnevate raietega sellesse metsaossa jõutakse. Kooreüraskid on talveks maa sisse pugenud ja neid me sealt kätte ei saa. Ise olen vahel lasknud metsakuivi üksikpuid langetada sellistest kohtadest, kuhu kergesti ligi pääseb ja kust ei pea nende kättesaamiseks terveid puid maha saagima. Kütteks kõlbavad suurepäraselt, aga mõnikord olen neist saanud hulga head ehitusmaterjali. Koorealused mustrid aga pakuvad omapäraseid kunstielamusi.

Pühad saavad läbi. Oli lund ja tuisku. Aasta-aastalt muutub lumerookimine minu jaoks järjest ebameeldivamaks – raske nii seljale kui kätele. Vanadus ka… ja kärsitu iseloom. Mis rõõmu saabki ilusast lumest olla, kui see tähendab üksnes lisatööd ja planeerimata ajakulu.

Pühade rõõmsam pool on muidugi lapsed ja lapselapsed. Ega nendega viimasel ajal enam eriti tihti kokku ei saa, kõigil oma tegemised – lasteaed, kool, töö. Minul aga pole võimalik kodu ja voodihaiget ema omapäi jätta, et pikk tee linna ette võtta. Seda toredam, kui tullakse maale. Saab juttu ajada, sekka ka lapselaste laule ja luuletusi kuulata. Hing on nüüd rahul.

Kuuse tõin enne jõule oma metsast kraavikaldalt. Juhtus olema selline kolme ladvaga „paksuke” teise suurema kõrval. Enamasti ma ei raatsi oma metsast ühtki kuusekest maha saagida, sest pärast uut aastat tuleb ta nagunii ahju pista. Õigem oleks väljaveninud kasvudega kuusehekist hakata latvu jõulupuudeks lõikama.

Igatsen tagasi metsa oma poolelijäänud toimetuste juurde. Tuisk muutis põlluvahelise tee läbimatuks. Ei üritanudki eile sinna proovima minna. Sulailm andis küll lootust, et lumi kahaneb, kuid täna hommikul keerutab tuul taas peenikest lund. Näis, mis uus nädal toob.

Täna õhtul pandi pimedusele pidurid peale. Edasi saab ainult valgemaks minna. Minu jaoks on talvine pööripäev aasta suurim ootus, tähtsam jõuludest ja uue aasta saabumisest. Loodus liigub vääramatult päikese kutse järgi.

Ilm oli hallivõitu ja sadas kerget lund. Külm on järele andnud. Lõikasin mõne tunni võsa. Kõrval käib lepiku raie ja kevadiseks metsaistutuseks vabaneb sealt tükike maad.

Metsast räägiti täna nii Vikerraadio hommikuses saates Uudistaja kui kirjutati Eesti Päevalehes. Mulle on alati meeldinud Jaanus Auna arukad teemakäsitlused. Nii ka täna, kui kõne all oli metsaomanike koostöö soojajaamade varustamisel energiapuiduga. Juba hakkab ka Eestis midagi sellelaadset liikuma, mida nägime aastaid tagasi Soomes, kus erametsaomanikele kuulub linna katlamaja ja seda „toidetakse” oma hakkepuiduga. Esimesed katsetused on meilgi Jõgevamaal teoks saamas.

Hoopis salalikumad plaanid on Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse kaotamise ja metsaregistri andmete avalikustamisega, millest on eriliselt huvitatud metsatööstus. Sel korral astus Päevalehes metsaomanike kaitseks välja Erametsaliidu tegevjuht. Erametsaomanike vara, ehk metsade andmeid, tulebki jõmmide, aga ka töösturite huvide eest salajas hoida. Metsaomanikud peavad ise olema vabad otsustajad, kas turusituatsioon on raie tegemiseks ja metsamaterjali müümiseks sobilik või on õigem hoida metsa majanduslikult keeruliste aegade leevendamiseks tulevikus. Alati peab meeles pidama, et raiuda saab vaid ühe korra elu jooksul, kulukaid metsakasvatustöid aga tuleb teha aastast aastasse.

Viimasest Metsalehest sai lugeda Eesti esimese parima talumetsamajandaja tiitli võitnud Ants Jürissaarest Viljandimaal. Olen ammu oodanud, et tehtaks juttu mitte üksnes igal aastal parimaks valitutest, vaid pöördutaks tagasi kunagiste tunnustust saanute praeguste tegemiste ja mõtete juurde. Oli rõõm pildilt näha, et mehe istutatud noor kuusik on aastate jooksul suureks kasvanud ning lugeda, et mets vajab jätkuvalt tööd ja hoolt ka viisteist aastat pärast parima metsaomaniku tiitli võitmist.

Laupäeval oli kõige külmem, lisaks hakkas puhuma vinge tuul. Metsateel käies kippus ninaotsa näpistama. Täna tuli veidi lund juurde ja oli, mida kühvliga ka lilledele sooja hoidmiseks peale kuhjata. Külm andis järele.

Kolm päeva pole metsas tööd teinud, ainult väikese vaatlusringi kõnnin iga päev läbi, et loomajälgi uurida ja lindudele toitu panna. Kodus kulub hulk lühikesest päevast kütmisele ja puudega mässamisele.

Jões on kivide vahel veel raasuke vaba vett ja selle ääres on mink toimetanud. Jõeäärsel taluasemel on palju oravaid ja nende jäljeread tulevad-lähevad mitmest kandist linnusöökla suunas. Metsasihtidel on rebaste jälgi. Metskitsede omasid tavalisest vähem. Kitsi näeb vaid suurel kõrrepõllul toitu otsimas ja minu maadel pole nad käinud.

Kodus oli õhtupoolikul üks eriline külaline linnumaja katuse all. Võtsin binokli, et teda läbi akna paremini uurida. Väga vahva näoilme ja värvilise sulerüüga suurnokk-vint oli see kostiline. Istus keset seemnehunnikut ja muudkui pugis, kuni kõht täis sai. Uskumatult massiivne hall nokk tundus lausa võõrkehana muidu kauni linnu näos. Siis lendas oksale ja asus end puhastama.

Paar korda päevas ilmub välja musträstas. Teda on ka huvitav jälgida, sest enamasti pole ta mitte jalgadel püsti, vaid lösutab lumes nagu hauduja kana. Äkki soojendab ta sel moel sulgede sees oma peenikesi jalgu? Pasknääridelgi on lösutamise komme, lisaks meeldib neile nokaga toitu laiali pilduda ja siis tunnevad sellest rõõmu arvukad põldvarblased. Eilse külmaga saabusid toidumaja uurima ka leevikesed ja rohevindid. Vaatasin eelmise talve päevikut ja siis olid leevikesed varem kohal. Ei ole kusagil paremat võimalust linde nii lähedalt vaadelda ja tundma õppida kui talvisel toidulaual. Äärmiselt meeleolukas pealekauba.

Eile sai mul lõpule üks ehitustööde etapp. Tellingud koristati ära, lauajäägid laoti kuuri pennide peale ja kotid remondijääkidega sõitsid prügila poole. Külm väljas ja raha ka otsas. Kui paremad ajad, siis jätkan.

Viimastel päevadel ei taha voodisse heites und tulla. Peas muudkui keerlevad mõtted maja remondist ja kevadisest metsaistutusest. Olen kogenud, et parimad ideed sünnivad ootamatult. Väsinuna ringlevad mõtted ühtede ja samade asjade ümber – siis tuleb selginemishetk ja pähe kargab suurepärane idee. Selle nimel tasub vahel uneajast mõni tund loovutada.

Praegu on suurte väljaminekute ja arvete klaarimise aeg. Uude aastasse tahaksin ilma ühegi võlata ja kerge südamega minna. Kindlasti peab kärpima oma vajadusi ja kokku hoidma isegi toidu arvelt, sest linnu- ja kassisööki ei saa mitte ostmata jätta. Pealegi on mul kokku 3 linnusööklat – kaks koduaias ja üks metsas. Külmaga ei või lauakatmist päevakski vahele jätta.

Linnud ongi need vahvad tegelased, kes külmal hommikul juba hämaruses toimetama hakkavad. Esimesena ilmub üksik musträstas, hüpleb elupuupõõsa all ja otsib tihaste toidulaua jääke. Valgenedes saabuvad rasvatihased, sootihased, sinitihane (jälle üksik) ja puukoristajad. Tutt-tihast sel talvel pole veel näinud. Mõtlen siis, et kus nad küll külma öö mööda saatsid ja kas kõik eilsed linnud tänasel hommikul toidulauani jõuavad. Täpselt kell 10 aga lisanduvad pasknäärid. Neid on siin 4, kellest üht tunnen räsitud sabasulgede järgi. Põnev on vaadata, kuidas musträstas ja pasknäär omavahel suhtlevad. Väiksem, seega musträstas, hoiab ohutut distantsi ja kaob sageli põõsa võrasse peitu. Siis lendavad kohale harakad. Kui pole parasjagu toidujääke, mida kompostikasti viia, istuvad hallvaresed tagaaias elektrikaablil reas ja jälgivad mu õues liikumist. No ei ole igal päeval sinna kasti midagi puistata peale kohvipaksu, kartuli- või mandariinikoorte. Varesed aga ootavad midagi toekamat.

Käisin täna metsaühistu infopäeval ja kuulasime ettekannet maksudest. Selleks aastaks on siis õppepäevad läbi. Ma pole ühelgi varasemal aastal nii palju koolitusi läbinud kui tänavu. Huviliste hulk sõltub ennekõike teemast, mida käsitletakse. Kõige paremini lähevad ikka praktilised õppused metsas.

Veel üks rõõmu tegev asi oli tänase Maalehe vahel – jälle täismahus Metsaleht, kus mitmeid asjalikke lugusid kirjas. Postkastis oli ka Eesti Mets ja seda jätkub mitmel õhtul lugemiseks.

Ma ei tea, kui paljud metsaomanikud eelistavad Võsa-Petsi asemel vaadata ETV-st loodussaadet Osoon. Minu eelistus on alati olnud loodussaated. Viimasel ajal on nimelt Osoon võtnud enda kanda ka metsaomanike elu ja töid tutvustava tänuväärse rolli.

Eilses, 14. detsembri Osoonis näitas Taavi Ehrpais üksikasjaliselt, kuidas ohutult puud langetada. Taavi kogemused nii praktilises metsatöös kui ka metsameeste rahvusvahelistelt võistlustelt on kindlasti mitte ainult teoreetilist laadi. Õigete töövõtete meeldetuletamine poleks ka paljudele metsameestele liiast.

Pärast saadet püüdsin meenutada, kas arvukate DVD-de hulgas, mis erametsandust tutvustavad, leidub ka mõni saemeestele mõeldud praktilise väärtusega õpetus. Ei tulnud meelde. Eelmistel aastatel erinevates telekanalites näidatud metsasaadete hulgas polnud vist ühtki metsalangetuse näidet. Seepärast suur aitäh, et Osoon selle tühimiku täitis. Aitäh ka Taavile asjakohaste seletuste ja õigete töövõtete näitamise eest.

Mõnusalt krõbedad talveilmad on jäätanud juba väiksemad põllukraavid. Võisin julgelt jääle astuda ja kaldalt pajupõõsaid maha lõigata. Et maa paremini külmuks, oli naabrimees oma traktori ja roobiga maha tasandanud rohtunud põlluääred, kustkaudu on hea külmunud maaga lepapuid välja vedada. Metsatöödeks on ettevalmistused tehtud.