Arhiiv January, 2010

Minu rada.

Sunday, January 31st, 2010

Viimastel päevadel olen palju mõelnud juubilar Fred Jüssist, üle lugenud tema kirjutisi, kuulanud loodushäälte ja raadiovestluste lindistusi ning taas vaadanud televiisorist temast tehtud saateid. Et veelkord saada tuge oma mõtetele ja kinnitust, et elus peab oma raja leidma ning väsimatult seda mööda astuma.

Oma rada võib tähendada eluvalikut, aga ka päris tavalist metsateed, mida mööda igal aastaajal uuesti sammuda. Minu rada on praegu lootusetult lumme tuisanud. Kui üleeile sealt üritasin läbi sumada, siis tundsin, et loodus paneb mu meelekindluse proovile. Poolel maal piki väljadevahelist teed tuli mõte, et vist oleks kergem hakata neljakäpukil roomama. Tuisk oli kitsalt lahtilükatud teekoha tihke lumega äärteni täitnud ja hangetriibud ulatusid kõvasti üle põlve. Seljakott õunte ja linnutoiduga tegi sammumise veelgi raskemaks. Aga kohale sain ja päris pimedas, kui eelmisi jälgi polnud enam võimalik näha, jõudsin lõpuks ka tagasi.

Katsumuste talv on see praegune küll. Nagu oleks lumest veel vähe, tuli täna uus sahmakas maale ja puudele peale. Praegustel lastel on, millest tulevikus rääkida: „Vaat, kus meie lapsepõlves olid hanged…”

Linnuvaatlused.

Saturday, January 30th, 2010

Järgisin Tallinna Linnuklubi üleskutset ja tegin täna ennelõunal oma kodu juures aialindude vaatlusi. Tunni aja jooksul, nagu vaatluste juhend ette nägi, lugesin 11 erinevat liiki linde: hallvares, harakas, leevike, musträstas, pasknäär, puukoristaja, salutihane, põldvarblane, rasvatihane, rohevint ja sinitihane.
Karvakandjatest askeldas vahtra otsas üks koheva sabaga orav ning sõi isukalt pungi ja seemneid. Vaatluse kestel ei juhtunud täna raudkulli nägema. Eile oli ta küll platsis.

Musträstas

Leevikesed

Linnupuu

Rasvatihane

Metskitsed lumes.

Thursday, January 28th, 2010

Pildil olev sokuke on sel talvel juba pikemat aega püsinud üsna väiksel territooriumil ja ma pole tal ühtki kaaslast näinud. Nüüd tean, et see, kes mind nähes „haukuma” hakkab, on kindlasti meessoost. Lähemalt uurides oli näha, et väikesed mügarikud kõrvade vahel ongi uute sarvede alged. Sokk elab jõeäärsel taluasemel ja kui ka mina juhtun sinna, siis paneb pasuna üürgama, justkui kuuluks see kõik talle.

Uurisin, millega ta seal tegeleb. Magamisase on kraabitud ühe põõsa alla. Erilist huvi on ta tundnud lumest välja paistvate kuivanud lillevarte vastu, palju on näksitud sarapuupõõsaste oksapungi. Vana maadligi vajunud õunapuu, mida ma kutsun roomavaks õunapuuks, pakub nüüd oma võrseid kitsepoisile toiduks.

Taluõuele istutatud tammede kallal pole ta veel rüüstetööd jõudnud teha. Mul jäid sel sügisel tammed repellendiga töötlemata, aga eelmisest aastast on okstel veel sinise pasta jäänuseid. Võimalik, et see hoiab looma tammedest eemal. Küll aga sobivad kitsele noorte pärnade alumised oksad.

Üks koht on veel, kuhu soku jäljeread viivad – lindude söögimaja. Katusealuses on maapinnale teri pudenenud ja ka neid tasub proovida.

Mul ununes üks korvitäis õunu soojemasse ruumi toomata ja nüüd on külmavõetud. Eks pistan vahel need seljakotti ja puistan sokupoisile kusagile puu alla. Koha valvamise eest.

Kus linnud öösiti magavad?

Wednesday, January 27th, 2010

Olen sellele igal hommikul mõelnud, kui näen juba hämaruses ilmuvaid esimesi linnusöökla külastajaid. Jälle üks külm öö õnnelikult mööda saadetud, mõtlen. Vaevalt, et kõik eilsed lendajad järgmist hommikut näevad. Tihaseid ongi vähemaks jäänud. Paar päeva tagasi lendas raudkull otse akna alt läbi. Temagi tahab süüa ja toidulaua juures on tõenäolisem mõni väiksem linnuke kätte saada.

Meil on tee ääres tihe kuusehekk ja linnusöökla on pandud elupuude vahele. Kas linnud ööbivad sealsamas tihedas põõsas või hekis? Või poetakse ööseks metsas leiduvatesse puuõõnsustesse? Mina vastust ei tea.

Jõe ääres metsas on mul üksjagu lindude pesakaste ja tuli mõte, et ehk varjuvad ööseks tihased ka sinna või leitakse varju vanal taluasemel olevates lauavirnades või poetakse katusealusesse, kus lõkkepuude tagavarasid hoian?

Kuused lume all.

Tuesday, January 26th, 2010

Minult küsiti mõni päev tagasi, kuidas kuused paksu lume all talvituvad. Hakkasin ringi käies sellele hoolikamalt tähelepanu pöörama ja võin mõned järeldused teha.

Sihvakad kuused

Kolmel viimasel aastal istutatud kultuurides pole midagi hullu. Eelmise kevade kuusebeebid on üleni lume all ja maapinnal paistavad vaid väikesed lumekühmud. Varasemad on samuti paksu lumega kaetud, aga külgedelt võib avaustest mõnd rohelist oksa näha. Vanemad noorendikud seisavad sirgelt, välja arvatud mõned üksikud. Need on vara laasunud 🙂 ehk teisisõnu kitsede poolt ära söödud alumiste okstega pikakoivalised noorukid, kes viltu vajuvad. Praegu ei saa midagi teha, sest tüved on külmaga haprad ja ei tohi poolvägisi neid püsti sikutada. Kevadel võib-olla tuleb mõnda aitamas käia ja vaiu toestuseks panna.

Laiad oksad

Laiad oksad

Keskealiste ja vanemate kuuskede puhul torkab silma, et lund taluvad paremini kitsa püramiidi kujulised lühikeste okstega puud. Alumised oksad on lumega kooldunud allapoole ja puule langev lumeraskus jaotub seega ka alumisele osale. Halvemas olukorras on laiutavate okstega kuused, kus lumi jääb ka puu ülaossa pidama ja viib raskuskeskme kõrgele. Veel pole minu metsas lumi kuuski murdnud, aga kui juhtub juurde sadama, tormi teeb ja sulale läheb, siis oht püsib.

Harilikul kuusel ongi kaks tüvevormi, laiem ja kitsam. Mulle meeldivad eriti need sihvakad, terava kitsa ladva ja lühikeste okstega põhjamaadele omased kuused. Ise kutsun neid norra kuuskedeks, mõned kutsuvad soome omadeks. Neil kordadel, kui olen Norras käinud, imetlen alati mäenõlvadel kasvavaid sihvakaid, pliiatsina teravatipulisi, kitsa võraga kuuski. Ka Eestis olen siin-seal taolisi kohanud. Üks noor norra-moodi kuusik kasvab läheduses suure tee ääres riigimetsa kvartalil. Küllap on taimeaias külviks olnud seemned just sellistelt kitsaskoonusjatelt puudelt kogutud. Küll tahaks kord ka oma metsa selliseid kuuski istutada. Kahjuks ei tunne neid väga noortena ära.

Julged põhjatihased.

Monday, January 25th, 2010

Öösel oli meil -26, hommikul -21, lõuna ajal -17, päikeseloojangu ajal -13 ja õhtul juba -11. Hoopis teine olemine kohe.

Kuna mu autol „kustus” eile aku ära (oligi aeg, oleks varsti 5 aastat töötamist täis saanud), siis oli hommikul esimene asi uus muretseda. No siin maakohas käivad need asjad ikka kähku. Eilse telefonikõne peale olid teeninduse mehed hommikul kell 9 garaaži ukse taga, masin lükati välja, pandi juhtmetega teiselt akult käima ja viidi minema. Mõne aja pärast oli ukse ees tagasi. Käivitub jälle kui kellavärk! Minu asi oli pärast maksmas käia. Juba transporditi järgmist hädalist töökotta, kui ära tulin. Vaat see on täiuslik teenindus! Mitte nagu linnas.

Kui auto liigub, siis saab metsa sõita. Juba kolm päeva olin külma pärast „urus” passinud. Nagu ikka, jätsin auto teeristile maha ja astusin edasi. Kott sihvkasid ja pekikäntsakas kaasas. Päike paistis selja tagant ja tundus, nagu soojendaks juba.

Metsa linnusööklas polnud enam mingeid seemneid, isegi rasvakuulikesed olid võrgust ära söödud. Natuke pekki veel rippus nööri otsas. Vaevu jõudsin jõele läheneda, kui algas oksalt oksale sebimine ja sädistamine. Teadagi, mille pärast – mind oli ammu oodatud.

Kiusasin enne koti lahtipakkimist oma väikseid sõpru ja võtsin kaamera välja. Kõige julgemad tihaste seas on põhjatihased. Tullakse nina ette oksale või jalge juurde lumme. Rasva- või sinitihased pole nii usaldavad linnud.

Põhjatihane võib toidulaua juures oodata rahulikult poole meetri kaugusel, et siis olla esimene, kes puistatud seemne kätte saab. Põhja- ja sootihane on üpris sarnased linnud, kõige kindlam olevat laulu järgi vahet teha. Mina väga osav laulueristaja pole, aga põhjatihase tunnused olen enam-vähem selgeks teinud. Põhjatihane on metsade lind. Pruunikashall üldtoon seljaosas, valged kehaküljed ja põsed, läiketa süsimust pea, õhuke nokk, mille all veidi laienev häguste servadega must „habe”. Kõige iseloomulikumaks liigitunnuseks aga on hele paneel küünarhoosulgedel. Ehkki sarnast heledat triibustikku võib esineda ka sügiseti välja kujunemata sulestikuga sootihastel.

Eluliselt tähtsad küttepuud.

Sunday, January 24th, 2010

Ei kannata enam seda külma talve. Oleks veel, et miinus 10 või vähem, aga pidevalt -20 kanti on liig. Küllalt on nähtud lund ja härmatist, nüüd aitaks juba! Tahan võililli, rohelist rohtu ja sooja päikest! Otsisin lohutuseks suviseid pilte ja silma jäid puuriidad mu sünnitalu õuel läinud aasta maikuus. Need on hetkel muutunud kõige olulisemaks ellujäämise abiliseks.

Praegu mõtlen, et on päris hea, et sai eelmisel talvel kütet rohkem varuda ja neist riitadest jätkub veel tulevaks talvekski. Pildil olevast riidarivist on peaaegu kõik siiani alles. Ootavad järgmist küttehooaega. Kodus on kuuri laotud 7-st riidast tänaseks kolm varsti ära köetud ja neli on alles. Tuleb kevadeni välja küll. Kõige tähtsam on, et puud said kuuri toodud aasta kõige kuivemal ajal, suve alguses. Siis polnud veel öist kastet neid niisutamas. Paar aastat seisnud kuivad puud aga annavad paremini sooja kui samal aastal tehtud ja eriti oluline on ka see, et ei tahma lõõre ja korstnaid.

Maakohas on kõige suurem puude neelaja pliit. Hea süüa teha ning hoiab köögi ja ühe toa soojad. Kui väljas on külma rohkem kui 10 kraadi, tuleb ülepäeviti kõrvalhoones ja saunaahjus tuld teha, et veetorudega ootamatusi ei juhtuks. Väga külmal ajal kütan majas ahju paar korda ööpäevas. Liiga palju puid ei saa korraga ahju toppida – ülekütmine on ohtlik.

Rongad valmistuvad kevadeks.

Friday, January 22nd, 2010

Paari viimase nädalal jooksul olen märganud, et minu metsa rongapaar hoiab kokku ja laseb kuuldavale iseäralikke kurisevaid häälitsusi. Teineteisest ei lennata kaugele ja sageli istutakse koos sama puu otsas. Rongapaaril on kevade ootus südames.

Okstest pesa kõrge männi viltuses ladvas on alles paksu lume all. Igal aastal taastatakse see uuesti, sest sügiseks on nii oma pojad kui ka hiljem sinna asunud lõopistrik selle suures osas laiali pudistanud. Pereelu algab ronkadel juba talvel ja kevadise metsaistutuse ajaks on pojad lennuvõimeliseks kasvanud. Enamik teisi linde siis alles saabuvad ja alustavad pesitsemist.

Lugesin viimasest Eesti Loodusest väga huvitavat kirjutist ronkade elust ja käitumisest. Linnuhuviliste listi laekus mõni päev tagasi iseäralik pilt oksal rippuvast rongast. Lihtsalt rippus seal pea alaspidi mõnikümmend sekundit ja siis laskis end lahti ning kukkus pea ees maa poole. Parajal hetkel aga tegi osava manöövri ja liugles rõõmsalt õhus edasi. Mängulust, mis muu 🙂

Nutikad linnud need rongad. Nemad on esimesed, kes hukkunud või kiskjate ohvriks langenud looma üles leiavad. Ettevaatlike ja tarkade lindudena jälgitakse tükk aega ümbrust ja olukorda, enne kui korjusele toituma laskutakse. Kohtades, kus talvel kotkaid toidetakse, on teada, et kotkad ei tule enne kui rongad. Nii on ohutum, sest tähelepanelikud rongad teevad kindlaks, kui söögilaud on ohutu. Loodusfotograafid, kes sissesöödetud kohtades kotkaid pildistavad, teavad rääkida, et varjeonnide juures tehtud muudatused peletavad rongad pikaks ajaks paigast eemale ja siis ei tule ka kotkad. Isegi väikesed muudatused varitsusonni vaateavades ei jää ronkadele märkamatuks. Iga uus objektiiv tundub kahtlasena, seepärast püüavad inimesed ronkasid üle kavaldada ja avadesse alaliselt paigaldatavaid objektiivi moodi torusid pista.

Veel räägitakse legendi taolisi lugusid, kuidas rongad arvutada oskavad. Et kui kaks inimest näiteks kusagile pesa lähedale varitsema kavatsevad minna (näiteks sooviga pildistada või binokliga lähemalt uurida), siis ei piisa, kui teine lahkub, et üks saaks varitsema jääda. Rongal on meeles, et läksid kaks, aga ära tuli vaid üks. Kui aga tuleb suurem arv inimesi ja lahkub enamus, et üks saaks passima jääda, sel juhul võib siiski ronkasid üle kavaldada. Mine tea, ehk aja jooksul õpivad ka kümne piires arvutama 🙂 Vahvad linnud igatahes.

Külm on.

Wednesday, January 20th, 2010

Tuleb end tagant sundida, et külmad päevad üksnes tuba küttes, teed juues ja koduseid toimetusi tehes ära ei kuluks. Välja minnes tundub ilm kole külm olevat, aga kui liikuda, pole hullu midagi. Tegelikult kippus vinge kagutuul siiski põski ja nina näpistama ja tuli kapuuts mütsile peale tõmmata, kui piki rada metsa poole liikusin. Läbi uduvine paistis korraks ka päike, aga kadus siis sama kiiresti kui ilmus.

Eile ostsin 2 pakki searasva ja suurema koti Veski-Mati kaerahelbeid. Need on peenemaks purustatud kui ühes teises pakis olid. Paras nokatäis linnu jaoks. Sularasvaga segatult sain pool suurt potitäit head linnutoitu. Toppisin segu peenest võrgust kotti ja niipea, kui selle välja männioksale riputasin, olid tihased kallal. Maitses hästi. Sihvkad on juba nii tavaline toit, et peabki vaheldust pakkuma. Sellel aastal linnud ei hooli poes müüdavatest rasvakuulikestest, mis eelmisel talvel maiuspalaks osutusid. Vist on koostises midagi muudetud ja seepärast ei maitse.

Eile ma jõe äärde ei saanudki ja seepärast oli viimane aeg metsalindudele toidulisa viia. Erinevalt kodusest linnusööklast kohtab metsas palju põhjatihaseid. Pole aga rohevinte, kes viimasel ajal just majade lähedusse on kogunenud.

Käisin jälle tiiru jõetagustel metsasihtidel. Tahtsin teada, kuidas metskitsede käsi käib. Nägin kokku 4 looma, aga kõiki ühekaupa. Ikka paksus lumes või kraavipõhjas põõsastelt oksi söömas. Metsas pole ka linde näha, vaid üks musträhn lendas krigisevat häält tehes üle ja mändide vahel sähvatas korraks suur-kirjurähn. Kokku sammusin jalgsi maha 9 km ja külm ligi ei kippunud. Jalad ja käed peavad soojad olema, siis pole hullu. Hea, et leidsin kapist suuremad, nahast ja sooja voodriga labakud ning tänu neile püsisid sõrmed soojad.

Puhkus valge teki all.

Monday, January 18th, 2010

Väikesed kuused on kaetud valge tekiga ja puhkavad. Paks lumetekk on mõnusasti ka külgede alla tõmmatud, et krõbeda külmaga soojem oleks. Just samamoodi teeme meiegi, kui voodisse pugedes tuba jahedana tundub.

Käisin täna lisaringi jõe taga oma noorendikes ja ka kaugemal riigimetsas. Tahtsin teada, kui sügav tegelikult on lumi suurte puude all. Tuli marssida üle värske lageraielangi, et päris metsani jõuda. Langil oli lumi mõnes kohas üle põlve, metsa all aga ainult veidi üle pahkluu. Oli näha, et metskitsed elavad suure metsa all ja toitu käivad otsimas langilt, kus haavaoksi lumest välja on kraabitud.

Seisatasin, sest metsas kostis imelikke helisid. Naks-naks, pauhh!, plõks, kääks. Vahepeal oli tunne, et keegi taob lähedal roikaga vastu puud – nii valjud paugud käisid. Külm kiusas, puud ägasid ja oigasid, kuigi tuult peaaegu polnudki. Nägin enda ees äsja murdunud kuuske ja kujutasin ette, kuidas järgmine puu lume raskusele järele annab ja minu poole kukub. Liikusin edasi. Lõpuks jõudsin metsaservani ja ronisin läbi kraavi üles sihile. Kitsa sügava kraavi põhjas on mõnes kohas voolavat vett, mis pole jäätuda jõudnud. Seal on metsloomadel ka praegu võimalik joomas käia. Jäljed kraavi ääres kinnitasid seda. Et loomad läheduses olid, sain teada, kui üks metskits otsustas mind valju häälega hirmutada. Oli ta sokk või kitsemamma, ei näinud. Olen kuulnud, et „hauguvad” mõlemad.